Mr.Poppins

Vaidlusi meie peres

/ Eveliis / 3 Comments

Reklaamipaus. Marek jookseb kööki, et nõudepesumasin tööle panna.

“Kas sa niisama ei suuda olla?”küsin ma.

“Keegi peab ju need asjad tegema ära, muidu me upuks s…a sisse, vastab ta. Mõtlen, kas solvuda (mis ta tahab öelda, et ma ei teegi kodus midagi) või nentida fakti (lükkan hea meelega kõik tänases toimetused ülehomsesse ja saan kaks vaba päeva).

“Aga vaata mind. Ma ei tee midagi, ometi saavad asjad tehtud.” Valisin fakti nentimise.

“Sul tehakse kõik ette-taha ära,” hüüab Marek köögist.

“Sa võid ka proovida, äkki hakkavad ka asjad ise puhastuma?”pakun ma.

“Mis mõttes?” on Marek segaduses.

Kordan end, et vaadaku mind. Minul on isepuhastuv kodu.

“Jajah, siis me upumegi s..a sisse,” ütleb Marek.

Löön käega. “Mulle sobib.” Ma olen vähemalt pakkunud. Ma olen hea naine olnud.

Mõte loeb.

Mees on tubli. Mina ilus. Balanss.

Minu vaene unustuse hõlma vajunud Mr. Poppins

/ Eveliis / 110 Comments

Mõtlen mina, et olen hea naine ja ei kirjuta enam Marekist nii palju blogis, et pole tema süü. et mul on mingi haige tähelepanuvajadus meie pere rõõmud ja ka probleemid rahva ette laotada, et pärast jälle loe kommentaare, et pole ikka hea mees, pole ikka hea isa, pole ikka seda ja teist ja kolmandat. Ei tahtnud teisest kirjutada.

Eile vaatasime telekat ja Marek muudkui kommenteerib üht paari, no sa vaata seda naist, kui paks ta on, miks see mees selle naisega koos on, nad ei ole õnnelikud ja muudkui jaurab. Et tema jätab mu küll maha kui ma niiiiiiiiiiiiiiiii paksuks lähen. Ja et naistel ikka käsivarred nii koledad ja paksud. Aina halvustab ja halvustab nagu ise oleks Disney prints.  Ütlen talle, et davai, veame kihla, ma lähen niiiiiiiiiiiiiiiiiii paksuks ja ma tean, et kuhugi sa ei lähe mu juurest. See ka ei sobinud. Räägib edasi, et ei no ikka kole kui naine on peenike olnud ja korraga vormist väljas ja paks. Küsin mina, et kas tema jaoks on siis vaid välimus oluline. Ei, seda ka pole, vastab tema. Aga mina ju olen peenike olnud ja nüüd olen paks, küsin ma. Ei no, sa oled juba nii pikalt paks olnud, et ma olen harjunud ja isegi enam ei mäleta kuna sa peenike olid, vastab ta surmtõsiselt.

Mr. Poppins ja väike füürer

/ Eveliis / 9 Comments

Kas kellelgi veel on jäänud kuulmata, et Ida ja uni ja magamaminek ei ole parimad sõbrad? Isegi kui ta silmad ei püsi enam lahti, väidab ta et eiii taaahaaa magaamaaa minna. Iga kord ja alati. Ma siin mõnda aega tagasi tekitasin oma “kanaisa postitusega” ka tormi veeklaasis kui kirjutasin, et Ida ei lähe magama enne kui Marek või siis läks Marek temaga koos kell kaheksa magama. Vihaselt, sest liiga vara oli. Mina lihtsalt ei saanud Idat magama. Mu närvid ei pidanud vastu. Ma andsin loobumisvõidu Marekile ja Idale.

Aga siis hakkasin ma vaikselt harjutama. Kui aus olla, siis Ida allub dressuurile tunduvalt paremini kui Marek. Marekil on nii tugev Mr.Poppinsi geen, mida väike füürer mõnuga ära kasutab, sees, et tema õpetamine on kordi kurnavam kui Ida õpetamine.

Igatahes olen ma suutnud olukorra nii palju kontrolli alla saada, et viin Ida ülesse magama. Räägin talle unejuttu või vaatame koos multikat ning ütlen siis, et lähen vaatan all ühe saate lõpuni ja siis tuleme ka. “Magama ei pea, võid silmad lahti puhata vaikselt, aga magamistoast välja ei tule!” olen ma talle selgeks teinud. Ta on nõus olnud, peaasi, et silmi kinni panema ei pea. Kui me magama läheme, siis üldjuhul nohiseb ta juba sügavalt. Jah, kolis tagasi meie keskele magama. Ühel hetkel ei läinud enam teise voodisse ja teise tuppa “ajamisest” olen ma loobunud. Küll tal kunagi piinlik hakkab emme-issi kaisus magada. Ma loodan. Aga kui ta 16-aastaselt ikka meie keskel magada tahab, siis ma ajan ta meie toast välja.

Magama minek ei lähe meil ikka valutult. Päris tihti läheb see ikka jonniga. “Isssiiii, ma tahan issssigaaaa!” Marek hakkas täna jälle pehmuma ja ütles Idale, et magagu veidike diivanil, et issi pärast viib üles. Ma vihastasin. Mis mõttes hakkab jälle pihta? Mis mõttes? Et laseme jälle üleväsinud lapsel, kes “ei taha magada” diivanil olla ja meile närvidele käia (väsinud Ida on hullem isegi kui jonniv Ida), sest issi on pehmo. Ei-ei! Sõjakooli-ema vedas Ida üles magama.

Lugesime raamatu läbi ja olime kenasti sõpradeks saanud kui Ida hakkas iseloomu näitama. “Ma ei pane silmi kinni!”, “Ma ei taha üksi jääda!”, “Ma ei taha sind kuulda!”, “Ma tahan, et issi tuleks!”, “Ma ei tee, mida sina tahad!”. Kindel kui kalju ja sama ülbe ja jäärapäine nagu ta vanemad, alla ei andnud. “Pane silmad kinni!” pahandasin ma lõpuks. Ida keeras mulle demonstratiivselt selja ja ütles, et ei taha mind kunagi siia. “Ma tahan, et sa alati minu toas magad!”

“Ida, emme on nüüd küll väga kurb, et sa nii ütlesid, et sa emmet kunagi ei taha” mängisin ma temaga mingit isehakanud psühholoogi. Ida vaatas mulle, ikka pahaselt otsa, ja ütles: “Ma tahan sind ikka, aga ma tahan, et sa täna minu toas ära magaksid ja siis sa võid siia tuppa magama tulla!” Vaatas mulle korraks otsa, pani pea patja ja keeldus mulle rohkem otsa vaatamast. Me olime nii umbes kümme minutit. Ida vihaselt omaette (issand kui minusse see laps on!) ja mina vaikselt tema kõrval. Ei lausunud sõnagi. Lasin tal olla.

Kümme minutit hiljem sai Ida viha otsa. “Emme, ma enam ei tee nii,” keeras ta end ringi ja kallistas mind. “Ma ei taha, et sa kunagi minu toas enam magaks, ma tahan, et sa meie juures magaksid.” Ütlesin Idale, et mul on seda hea meel kuulda. “Mine vaata oma saade ära ja siis kui te magama tulete, siis ma saan teid mõlemaid kaissu võtta,” lubas väike füürer.

Nagu teine laps. Kümne minutiga võib väikesest põrgulisest saada ingel ja vastupidi. “Jää nüüd kenasti voodisse magama,” ütlesin kui alla läksin, “ei pea silmad kinni magama, aga toast välja ei tule, eksju.” Soovisime head ööd, ma läksin alla.  Mõned minutid hiljem kuulsime vaikset hüüet. “Ma tahan pissile!” Kuidas ta nüüd nii sõnakuulelik oli? Toast ei lubatud ju välja tulla. Pool tundi varem oleks ta selle nipiga end tagasi alla diivanile nihverdanud. Ma juba tunnen teda;)

Aga püha jeesus, päriselt, kuna ometi saabub see aeg kui ta ei võitle unega? Ka täna lõuna ajal keeldus ta magama minemast, sest ta ei olnud unine. Otseloomulikult ei olnud. Ma ei sunniks teda magama, aga kui ma näen, et ta liigub ringi nagu zombie, siis ma lihtsalt arvan, et ta peab magama. Kui ta lõpuks pikali diivanile meelitasin, jäi ta nagu kott magama vähem kui viie minutiga. No miks on vaja vastu punnida? Uni on ju nii hea. Kuna lapsed sellest ometi aru saavad, et uni ei ole vaenlane?

   

Mis saab siis kui ema otsustab magada?

/ Eveliis / 7 Comments

Ma otsustasin eile õhtul Ida ja Mareki peale vihastada. Ida oli üleväsinud ja niheles diivanil, nõudes, et issi temaga üles magama läheks. “Ma ei tahaaaa siiiin maagada,” virises ta, “ma tahan ülesse minna, isssiiigaaaaa!”  Kui ta iga kahe minuti tagant püsti tõusis, et juua, tekki kohendada, kaisukat saada ja ikka virises, et “tahaaaan magaaadaaa, aga mitte ükssi ja mittttteeeeeeeee siiiiiiiin!” katkes mu kannatus. Me tõstsin häält. Mõlema peale. Ma olin eilsest Ida paha tuju päevast üldse nii väsinud, et tahtsin lihtsalt vaikust. Seda luksuslikku vaikust ja oma aega, mida meie majas nii vähe on. Aga ma ei saanud. Ja ma vihastasin. Selle peale vihastas ka Marek, et tema ei jaksa mu karjumist kuulata, võttis Ida ja läks magama. Ida vaatas mulle võidurõõmsalt otsa ja ma vihastasin Mareki peale veel korra. Kurat võtaks, jälle oli ta alla andnud. Just see on üks põhjus, miks me Idat magama ei saa. Marek on pehmo.

Ühesõnaga läksid nemad ühte tuppa magama ja mina teise. Ma keeldusin selle duoga ühes toas magamast. Hommikul krõps kell kuus oli perekond teisest toast üleval. Iga teine hommik meie peres on järgmise rutiiniga – nemad ärkavad kell kuus, mina petan end just nagu ma saaks magada veel pool tunnikest, Marek joob kohvi, läheb pesema, mina ajan Idat taga, et ta riidesse saada (soovitavalt nii nagu mina tahan, aga 96% ajast ma olen sellest nõudest oma närvide säästmiseks loobunud), siis tuleb teda taga ajada hambaid pesema, siis kott kokku panna, siis kuulata ta nuttu, et ei saa 9876375 mänguasja kaasa võtta ja siis lõpuks see duo uksest välja saata (üheksal juhul kümnest on see lärmakas ja stressirohke, sest 1) Ida leiab veel midagi, mille pärast nutta ja 2) Marek hakkab närvi minema, sest ta on hiljaks jäämas) ning alles siin saan ma rahus ja vaikuses nautida oma ammmmmu jahtunud hommikukohvi.  See rutiin murdub vaid siis, kui mul pole autot ja ma pean lisaks Idale saama samal ajal ka end riidesse ja pestud.

Täna hommikul mõtlesin ma ikka veel nende peale vihane olla ja ei tõusnud ülesse. Vot saagu siis ise ilma minuta hakkama. Kuulsin alt korruselt, kuidas Marek palus Idal minna mind üles ajada, et ma ta riidesse paneksin, ise läks samal ajal pesema. Kui te arvate, et Ida tema palve peale end liigutas, siis te eksite. Nii juhtuski, et Ida vaatas südamerahuga multikaid ja mina “magasin” südamerahuga kui Marek vannitoast välja tuli. “Emme polegi sind riidesse pannud?” hüüatas ta ahastuses. Tavapärase uksest väljumise jaoks oli jäänud kümme minutit. Mina ei liigutanud ennast. Vihane ja stressis Marek hakkas Idale riideid selga panema. Ma ei tea, kus sukkpüksid on, millises sahtlis teksad on, kus su kleidid on, need ei sobi ju kokku, kuhu sa nii lähed, pane ometi korraks need asjad käest, aita mind siis ometi! Ida oli selline nagu igal hommikul. Temal oli aega küll. “Tralalllaaaalaaaa,” laulis ta samal ajal kui Marek ahastuses asju otsis. “Kell on juba veerand kaheksa!” kisendas ta, “ma jääb täiesti hiljaks!” Ma ei liigutanud ennast ikka. Lasin tal ka juuksekummid ja kammid otsida ning ise patsi teha Idale, kes ikka “tralllaallaaaaa” laulis.  Saabaste otsimise ajaks tõusin ma üles, sest õues oli külm ja Marek poleks never Ida soojasid saapaid Ida toast riietenurgast osanud otsida.

Pool kaheksa (tavapärasest pool tundi hiljem) lahkus dünaamiline duo majast. “Ma teen sulle ka teine kord tagasi niimoodi,” sisises Marek, “oleks võinud öelda, et sa ei kavatse ärgata, ma oleks teadnud pool tundi varem ärgata.” Mina ei vastanud midagi. Kui minu sõna õhtuti majas midagi ei maksa ja isa teab paremini, siis miks peaks mu sõna hommikuti midagi maksma. Las saavad ise hakkama. Muidugi tundsin ma, et käitusin eriliselt õelalt, aga Ida on meid viimasel ajal nii ära väsitanud, et ma ei saanud midagi parata, et selline õeluse hoog peale tuli.

Õhtul saabus dünaamiline duo koju lilledega.

Nähtamatu nabanöör

/ Eveliis / 4 Comments

Kui ma mõnda aega tagasi kirjutasin sellest, et Marek ja Ida magavad magamistoas ning mina teises toas, ei osanud ma ette kujutada, milline väike skandaal sellest lahti läheb. Marekist sai pedofiilikalduvustega isa, meie abielu oli karile jooksnud ja mina olin sobimatu ema, kel pole oma lapse vastu tundeid, mehe vastu vist ka mitte, täpselt ei mäleta enam. Tegelikkuses olid põhjused harjumuses. Harjumuses, mille me ise olime tekitanud ja millega lõpuks hädas olime. Mina magasin tihti teises toas ka enne Idat, sest ma olen erksa unega ja mind võib häirima hakata isegi teise inimese hingamine. Kahjuks ei ole aga nii võimalik (kuigi ma olen palunud), et Marek lõpetaks õhtul hingamise ja alustaks jälle otsast alles hommikul. Ühesõnaga, ei mingeid sobimatuid emasid ega pedofiilseid isasid ega ka katkisi abielusid, lihtsalt üks hellitatud printsess, kel isaga ekstreemselt lähedane suhe.

Mõnda aega peale tolle postituse avaldamist õnnestus meil Ida meie voodist välja kolida. Küll meie tuppa, aga oma voodisse. Polnud mingit probleemi. Välja arvata see, et magama minna ja ärgata tahtis ta ikka koos issiga. Liiga vara. Aga no saime hakkama. Peale seda kui me Norrast nüüd Idaga tagasi tulime, puges Ida salaja – ootas kuni me olime tule ära kustutanud – meie voodisse, arvates, et me teda ei näe. Natuke oli ju nunnu ka, pealegi olid isa ja tütar teineteisest ju puudust tundnud. “Kaks ööd olen ja siis lähen tagasi oma voodisse!” ütles ta meile asjalikult, ent kahest päevast on saanud sujuvalt poolteist nädalat. Ei ole mingit märki, et Ida välja kolima hakkaks.

Mina, kes ei kannata siplemist, Ida rahmeldab terve öö oma jalgadega, nii et täna öösel ärkasin ma selle peale, et tema kand oli mu suus (ärge küsige, kuidas see on võimalik, aga on!), olen seega aga ka 1,5 nädalat magamata. Võib olla ma sellepärast näen ka eriti vana välja. Ma ei saa magada! Ma ärkan iga Ida liigutuse peale.

Marek ja Ida ise magavad nagu kotid. Ida läheb magama issiga (keelitamise ja skeemitamisega minuga ka) ja ärkab koos issiga. Krõps TÄPSELT sel hetkel kui Marek liigutab. Hommikuti kell kuus. Mis tähendab tegelikult seda, et ka mina ärkan kell kuus, kuigi ma saan voodis vedeleda veel pool tunnikest, aga see pole enam magamine. Uuesti ma peale nende lahkumist ka magama ei saa jääda, sest 1) osadel hommikutel on mul vaja joosta koosolekutele ja 2) uuesti magama heitmine tundub eriti narr, nagu tööaaja petmine või no kuidagi vale igatahes.

Mis on aga uus muudatus meie isa-tütre suhtes magamise ajal, on see, et Ida ärkab ka siis üles kui Marek peaks öösel minema alla korrusele, no nt wc-sse, jooma, ahju kinni panema. Täna läks Marek öösel ahju siibrit kinni panema ja mis te arvate, kes talle järgi tuikus. Muidugi Ida. Istus trepi otsa peal ja ootas, kuni issi tagasi tuli. Mina võin magamistoast sisse-välja käia palju tahan, ilma et Ida teist külgegi liigutaks, Marek on aga nagu nähtamatu nabanööriga Ida külge seotud.

See on päris kurnav. Kõigile. Ka Idale, kes ärkab liiga vara ja isegi öösiti, et kontrollida, kas issi on olemas. Okei, ma osaliselt saan ju aru, miks Idal selline issi läheduse vajadus on, aga samas see nähtamatu nabanöör on neid juba sünnist saati kuidagi eriliselt sidunud. Ja ma saan ka sellest aru, et see iga kui laps tahab lähedust ja kaisus magada, on nautimiseks, sest varsti ta kolib kodust välja ja meie asemele tulevad teised inimesed ja jumala eest me ka naudime seda, aga Ida on üsnagi intensiivne laps, nii et vähemalt öösel tahaks natuke temast puhata;)

Mis me selle nabanööriga teeme?  

Kuidas oma mehel isa-funktsiooni vähemaks keerata?

/ Eveliis / 7 Comments

“Ida, kus sina magad?” küsin ma. “Issi kõrval,” vastab Ida automaatselt. “Ja kus emme magab?” Vastus tuleb sama automaatselt. “Ida toas.”

Ma lubasin pühalikult, et Ida ei hakka meie keskel magama ja  olen oma sõna pidanud. Ma kolisin magamistoast ise välja. Lihtsalt võimatu oli nende kahega koos magada, sest Ida sipleb nii hullult ja see ajab mind kogu aeg ülesse. Kuna ta hommikuti on niikuinii enne kukke ja koitu üleval, siis ma ei saanud lihtsalt hakkama ka magamata öödega. Ma olin liiga väsinud ja nii ei jaksanud ma nendega võidelda, et laps peaks oma toas magama ning kolisin välja.

Nüüd peksavad mind pehmuse ja allaandmise eest omad vitsad. Mis on juhtunud? Ida keeldub ilma issita magama minema. See tähendab seda, et Marek läheb temaga õhtul koos magama, lebab hiirvaikselt Ida kõrval ja ootab kuni ta magama jääb. Järgneb kaks stsenaariumi. 90% kordadest jääb ka Marek Idaga koos magama ja nii ongi meil tegelikult välja kujunenud rutiin, et Ida ja Marek lähevad magama ning mina jään üksinda veel üles, sest liiga vara on kell üheksa magama minna. Teine stsenaarium on, et Marek hiilib Ida kõrvalt ära, kuid Ida tunnetab selle ära ja ärkab üles. Noh mis seal ikka. Õhtuti meil enam ühist aega ei ole.

Tööpäeva hommikutel, kuigi mina võiksin magada vähemalt kaheksani, ärkame me kõik koos ikkagi kell kuus, sest Ida sensor tunnetab ära kui issi kõrvalt kaob. Tööpöeva hommikutel see nii väga mind ei häirigi, sest tegelikult olen ma aru saanud, et poole rohkem saab tehtud kui päeva varem alustada. Küll aga ajab see mind hulluks nädalavahetuseti. Ma olen Marekile seletanud, et kui laps magaks oma toas, siis ta õpiks ise ärkama ja saaks paar tundi vabalt ise oma mänguasjadega mängitud, kuid isa-funktsioon Marekis on nii tugev, et ta lihtsalt annab alla ja ärkab koos Idaga, sest Ida hakkab nutma. Ta teab, et see mõjub.

Ja jonni on Idas täpselt nii palju nagu ilmselt igas kolmeaastases lapses ning ta teab, et sellega saavutab ta seda, mida tahab. Täiesti tavalised pühapäevahommikused Mareki ja Ida vestlused, mida ma ülevalt voodis vedeledes pealt kuulen:

“Tahan kommi!”

“Ei saa, enne sööd!”

Ida hakkab jonnima. Hetk hiljem kuulen ma, et Ida krõbistab kommidega.

“Tahan Peppa Grisi tassist juua!”

“Mine siis võta!

“Ma ei saagi ise, ainult issi saab anda!” Issi toob lapsele köögist tassi.

“Kus mu taldrik/sokk/kleit/kaisukas on? Ma ei leia!” küsib Ida ja ENNE kui ta on isegi ringi vaadanud hakkab ta nutma.

“Appikene, ära nuta,” karjatab Marek ja hakkab meeleheitlikult asju otsima. Ida vaatab pealt ja ootab, sest “ta ei leiagi ise, ainult issi leiab”.

Kas sellel mehel saaks seda issi-funktsiooni madalamaks keerata? Et ei oleks nii tundlik? Ja võib olla saaks maha installida “olen ümber väikese sõrme keeratud” – äppi? Ma ei taha issiga koos elada.  Mr.Poppins on tore küll, aga ta rikub meie lapse ära.

IMG_2200.JPG

Mr. Poppins ründab jälle

/ Eveliis / 8 Comments

Nüüd on Mr.Poppins suutnud Idale külge pookida uue pahe, mis mind hulluks ajab. Ida läheb koos Mr.Poppinsiga magama, mis ei ole enam teab, mis uudis, see on nii olnud viimased aasta aega kohe kindlasti. Eile kuulsin ma ülevalt kisa, alguses ei saanud atu, aga siis tuli mulle meelde, et Ida käskis mul päeval tema toas suure voodi ära teha, et läheme sinna magama. No ja nii ta siis üleval korrusel nõudiski, et Mr.Poppins sinna tuppa läheks. Selle asemel, et hakata last harjutama ERALDI OMA TOAS magama, nõudis Mr.Poppins, et Ida magaks ikka meie voodis.

112413_8428.jpg

Aga mitte see ei aja mind hulluks. Mr. Poppins ärkab enne kukke ja koitu ning läheb tööle enne kukke ja koitu, me saaksime Idaga veel VÄHEMALT tund, kui mitte kaks magada, kuid nüüd on Ida programeeritud nii, et nagu Mr.Poppins voodist lahkub, hakkab Ida nutma: “Kus issi on?” Kohe, automaatselt. Kui ma käsen tal uuesti magama jääda, sest öö on veel, trihnub ta oma ette patja või lausa luksub dramaatiliselt, sest issi läks ära. Ja nii ajame me end kell kuus ülesse. Pole siis ime, et ma hommikuti tige olen ja päeval unine nagu porikärbes (eriti täna,sest varajane jõuluvana tõi mulle “Litsid II” ja ma otsustasin eile natuke lugeda, aga ei saanud seda enam käest). Varem hakkas Ida niutsuma kui ta ei saanud issile hommikul enne tööle minekut musi ja kalli teha, kuid ta oli siis nõus uuesti magama jääma. Nüüd enam mitte.

Ma tahaks Mr.Poppinsi selle uue kombe eest maa põhja vanduda!

Mr.Poppins in da action

/ Eveliis / 10 Comments

Mr. Poppins oli mõnda aega ilmselt puhkusel, kuid nüüd on ta tagasi ja hullem kui varem. Ida on tõeline printsess, istub diivanil, pleed täpselt tema kõrval, kuid ta ei võta seda ise vaid ütleb: “Issi,anna!”. Issi annab. Sama kehtib iga muu asja kohta. Ida ütleb issile “hüppa!” ja Mr.Poppins küsib “kui kõrgele?”. Mõnikord aga juhtub, et Mr.Poppins tahab uudiseid vaadata, süüa, minuga rääkida, samal ajal kui printsess oma nõudmisi esitab. “Oota korra!” käratab issi ja ehtsa naisena hakkab Ida nutma. “Jumal hoidku, juba toon!” hüüatab Mr. Poppins ahastades ja lisab “ära vaid nuta!”. Ja kas te usute või mitte, aga Mr. Poppins ei saa ise arugi, KUI ümber pisikese näpu ta Idal on. Ma olen püüdnud seletada, kuid Mr.Poppins astub pidevalt samasse ämbrisse ja ma lihtsalt ei viitsi enam. Mind Ida ei kamanda, ta küll mõnikord proovib, aga kui ma vastan “too ise”, vaatab ta alahuul torus issi poole ja ütleb: “Issi toob!”

Samuti magab Ida ikka meie voodis MEIE keskel. Eile kui ma voodilinu vahetasin, asetasin ma Ida teki ja padja ühele servale, sest noh kui ta just peab Mr.Poppinsi kõrval magama, siis magagu tema pool ja nügigu teda oma pisikeste jalgade ja kätega. Täna öösel ärkasin ma 789 korda selle peale, et mingi asi (ei, mitte Ida, aga Idaga koos on meie voodisse kolinud ka pool mänguasjakastist) mulle vastu nägu lajatas ja mingi väike jalg kogu aeg mu tagumikku nügis. Ma küsisin ka Mr. Poppinsilt, et miks Ida peab just meie vahel magama ja teate, mis ta vastas. “Sest tal on nii turvatunne!” Püha issand jumal! Küll kuulsin ma, et Ida kolib meie magamistoast välja kui ta saab 6kuuseks, 1aastaseks, 2aastaseks, kui me kolime koju tagasi. Lillehammeris oli meil üsna kitsas voodi ja põhimõtteliselt pool aastat magasid Ida ja Mr.Poppins koos ja mina köögis diivanil, KUIGI Idal oleks olnud oma tuba ja oma voodi. Nüüd on mul tunne, et kui see oleks vähegi Mr.Poppinsi teha, siis magaks Ida meie vahel kuni ta 38-aastane või vanem.

Ma peaks õige abielunaisena oma mehele ultimaatumi esitama, et ma ei seksi temaga enne kui Ida on meie voodist välja kolinud. Samas…see on selline riskantne mäng. Mul on tunne, et ta võib ka seksi asemel Ida valida.

Mr.Poppins on täiesti käsitlematu, kontrolli alt väljas, hullem kanaisa kui kunagi varem.

IMG_6011.JPGIMG_6021.JPGIMG_6008.JPG

Aga mul endal on ka Idaga üks probleem. Või Hugoga. Või mõlemaga. Hugo pole kunagi väga minu sõna kuulanud, kuid nüüd tänu Idale ei kuula ta üldse enam mu sõna. Ida ka mitte. Me ei luba üldiselt Hugot tuppa vaibale, sest ta ajab metsikult karvu ja vaibale jääb koeralõhn juurde. Mida aga teeb Ida? “Hugo, tule, tule, tule!” Ja Hugo tuleb, vaatab minust mööda ja viskab vaibale mõnusalt pikali, sest Ida ju ütles nii. Ja nii nad seal mängivad. Ida paneb Hugole tekki peale ja mängib, et Hugo on beebi. Hugo kannatab selle kõik ära kannatlikult. Miks? Sest ta teab. et varsti järgneb toit. Täpselt nii ongi. “Ida tahab vorstisaia!” nõuab ta mingi hetk ja lisab, et Hugo tahab ka. Ma seletan, et Hugo ei saa vorstisaia. “Anna Idale siis!” nõuab väike printsess. Ma annan talle saia ja peale paari ampsu tuleb sealt lause: “Ma enam ei taha, ma annan Hugole!”. Ma hammustasin selle kavaluse läbi ja enam talle saia ei anna niisama. Aga Ida pole rumal laps. Ta läheb siis ise külmkapi kallale ja hakkab sealt Hugole sobivaid toite välja tirima. Nii on ta Hugo täiesti ära rikkunud ja kui ma köögis süüa teen, passib Hugo laua kõrval ja ootab, sest ta teab. Eile nägin ma, kuidas minu keeldudest hoolimata, Ida SALAJA Hugot laua tagant toitis.

Ma ei suuda neid dressuurile allutada. Siis tuleb koju Mr. Poppins ja avastab, et maja on koerakarvu täis. Mina saan pahandada. Samamoodi on kassidega. Kassid elavad meil õues, kuid Ida nõuab, et ma nad aegajalt tuppa laseks. “Ei tohi,” ütlen ma, “issi saab pahaseks!”

“Ei saa!” vastab Ida ja jõlgub juba ukse vahel, et Skype ja Orkut tuppa lasta. Siis tuleb koju Mr. Poppins ja avastab toast kassid. Mina saan pahandada.