Reklaamipaus. Marek jookseb kööki, et nõudepesumasin tööle panna.

“Kas sa niisama ei suuda olla?”küsin ma.

“Keegi peab ju need asjad tegema ära, muidu me upuks s…a sisse, vastab ta. Mõtlen, kas solvuda (mis ta tahab öelda, et ma ei teegi kodus midagi) või nentida fakti (lükkan hea meelega kõik tänases toimetused ülehomsesse ja saan kaks vaba päeva).

“Aga vaata mind. Ma ei tee midagi, ometi saavad asjad tehtud.” Valisin fakti nentimise.

“Sul tehakse kõik ette-taha ära,” hüüab Marek köögist.

“Sa võid ka proovida, äkki hakkavad ka asjad ise puhastuma?”pakun ma.

“Mis mõttes?” on Marek segaduses.

Kordan end, et vaadaku mind. Minul on isepuhastuv kodu.

“Jajah, siis me upumegi s..a sisse,” ütleb Marek.

Löön käega. “Mulle sobib.” Ma olen vähemalt pakkunud. Ma olen hea naine olnud.

Mõte loeb.

Mees on tubli. Mina ilus. Balanss.