“Ida, kus sina magad?” küsin ma. “Issi kõrval,” vastab Ida automaatselt. “Ja kus emme magab?” Vastus tuleb sama automaatselt. “Ida toas.”
Ma lubasin pühalikult, et Ida ei hakka meie keskel magama ja olen oma sõna pidanud. Ma kolisin magamistoast ise välja. Lihtsalt võimatu oli nende kahega koos magada, sest Ida sipleb nii hullult ja see ajab mind kogu aeg ülesse. Kuna ta hommikuti on niikuinii enne kukke ja koitu üleval, siis ma ei saanud lihtsalt hakkama ka magamata öödega. Ma olin liiga väsinud ja nii ei jaksanud ma nendega võidelda, et laps peaks oma toas magama ning kolisin välja.
Nüüd peksavad mind pehmuse ja allaandmise eest omad vitsad. Mis on juhtunud? Ida keeldub ilma issita magama minema. See tähendab seda, et Marek läheb temaga õhtul koos magama, lebab hiirvaikselt Ida kõrval ja ootab kuni ta magama jääb. Järgneb kaks stsenaariumi. 90% kordadest jääb ka Marek Idaga koos magama ja nii ongi meil tegelikult välja kujunenud rutiin, et Ida ja Marek lähevad magama ning mina jään üksinda veel üles, sest liiga vara on kell üheksa magama minna. Teine stsenaarium on, et Marek hiilib Ida kõrvalt ära, kuid Ida tunnetab selle ära ja ärkab üles. Noh mis seal ikka. Õhtuti meil enam ühist aega ei ole.
Tööpäeva hommikutel, kuigi mina võiksin magada vähemalt kaheksani, ärkame me kõik koos ikkagi kell kuus, sest Ida sensor tunnetab ära kui issi kõrvalt kaob. Tööpöeva hommikutel see nii väga mind ei häirigi, sest tegelikult olen ma aru saanud, et poole rohkem saab tehtud kui päeva varem alustada. Küll aga ajab see mind hulluks nädalavahetuseti. Ma olen Marekile seletanud, et kui laps magaks oma toas, siis ta õpiks ise ärkama ja saaks paar tundi vabalt ise oma mänguasjadega mängitud, kuid isa-funktsioon Marekis on nii tugev, et ta lihtsalt annab alla ja ärkab koos Idaga, sest Ida hakkab nutma. Ta teab, et see mõjub.
Ja jonni on Idas täpselt nii palju nagu ilmselt igas kolmeaastases lapses ning ta teab, et sellega saavutab ta seda, mida tahab. Täiesti tavalised pühapäevahommikused Mareki ja Ida vestlused, mida ma ülevalt voodis vedeledes pealt kuulen:
“Tahan kommi!”
“Ei saa, enne sööd!”
Ida hakkab jonnima. Hetk hiljem kuulen ma, et Ida krõbistab kommidega.
“Tahan Peppa Grisi tassist juua!”
“Mine siis võta!
“Ma ei saagi ise, ainult issi saab anda!” Issi toob lapsele köögist tassi.
“Kus mu taldrik/sokk/kleit/kaisukas on? Ma ei leia!” küsib Ida ja ENNE kui ta on isegi ringi vaadanud hakkab ta nutma.
“Appikene, ära nuta,” karjatab Marek ja hakkab meeleheitlikult asju otsima. Ida vaatab pealt ja ootab, sest “ta ei leiagi ise, ainult issi leiab”.
Kas sellel mehel saaks seda issi-funktsiooni madalamaks keerata? Et ei oleks nii tundlik? Ja võib olla saaks maha installida “olen ümber väikese sõrme keeratud” – äppi? Ma ei taha issiga koos elada. Mr.Poppins on tore küll, aga ta rikub meie lapse ära.
Oi, kui tuttav teema. Meil on sama olukord siis, kui elukaaslase laps on meiega. Ja mida aeg edasi, seda enam see mind hulluks ajab. Mitte laps. Laps on tore, aga just need magamaminekud ja ärkamised. Ma tunnen, et mul ei ole sel ajal kodus kohta. On ainult laps ja kogu elu tiirlebki tema ümber. Magan mina siis diivanil, sest laps väidetavalt ei saa üksi magada, hakkab nutma ja nutmisest oksendama. Olen püüdnud sel teemal rääkida, sest leian, et laps peaks magama enda voodis. See on tal täiesti olemas siin, aga see jutt lõppeb alati sellega, et lapse isa ütleb: “Ma näen teda nii harva, ma ei saa teda üksi magama jätta, mul on kahju ja ma ei jõua oodata, kuni ta magama jääb.” Kord proovis, kulus neli tundi. See nägi välja nii, et laps viidi voodisse, anti tahvel multikatega kätte. Loobusin midagi ütlemast. Sama on lapsele asjade ostmisega. Kõik, mida tahetakse, see ostetakse. Mis siis, et kast ajab üle ja osasid asju ei vaevuta isegi karbist välja võtma. Kui laps on siin, ei tohi tulla sõbrad külla, sest noh, laps on kodus ja ei saa… Iga lapse jonni peale joostakse ja tehakse pai ja antakse alla. Kui laps tahab telekat vaadata, siis ainult tema seda vaatabki. Mis siis, et ta istub nina tahvlis. Kanalit vahetada ei tohi, sest laps tahab vaadata. Kui laps hommikuti ärkab, saadab isa ta elutuppa mängima, sest tahab edasi magada. Ja kuna mina magan sel ajal elutoas, siis peangi ärkama.
Ma püüdsin selgitada, et selline asi ei ole minu jaoks okei ja jutt stiilis, et laps saab nii vähe isaga olla, ei mõju mulle, sest sellele oleks pidanud mõtlema enne, kui lapse emast eraldi kolis ning mina pole selles samamoodi süüdi ega pea end halvasti tundma. Aga seda öeldes olen ma halb. 🙂
Miks see mind häirib? Sest minul on ka laps. Tema omast viis aastat vanem ehk kümnene. Minu laps peab magama punkt kell kümme. Ta ei saa kõike, mida ta tahab ning jonnides jõuab millegi saamiseni veelgi vähem. Jah, ma saan aru, et vanusevahe mängib ka rolli, kuid mõnikord ma olen küsinud, et kuidas meeldiks elukaaslasele, kui ma tema poega nagu ta minu oma jonnihoo ajal “plikatirtuks” kutsub, samamoodi nimetaksin. Need ei pidanud olema üks ja sama asi. Ma ei tea. Ju ma olen rumal. Ja aeg näitab, kas või mis edasi saab.
Kõlan nüüd ilmselt nagu maailma kõige hirmsam “kuri võõrasema”, aga mis seal ikka. See olukord on mind lihtsalt nii õnnetuks teinud ja mitte lapse vaid just elukaaslase suhtumine sellesse.
Kui minu elukaaslane suhtuks minu lapsesse kuidagi halvustavalt (“plikatirts” öelda poisile on alandav!) või teeks minu ja oma lastel vahet, siis oleks minu jutt lühike. Sellisest asjast (perest) asja ei saa. Või arvad, et sinu poeg ei taju ega näe seda vahet, mida tehakse? Kuidas temal on vähem õigusi ja tema kasuõe ümber keerleb terve maailm?! Oled mõelnud, kuidas see tema psüühikale mõjub? Tekib kibestumus, võib olla hiljem ka vihkamine.. Esialgu isegi mitte teadlikult, aga kusagil sügaval sisimas siiski. Mina säästaks oma last sellisest elust. Ja ausalt öeldes ennast ka. Nii sulle kui blogi autorile ütleksin ainult üht: kehtestage ennast. Lapsed saavad kiiresti aru, et nüüd on uued reeglid ja kõik- esialgu jah nutavad, ja las nutavad. Kui näevad, et nende manipulatsiooninutt ei aita, lõpetavad nad selle üsna pea. Ja kõikide elu muutub paremaks. Sest nagu praegu aru on saada, te ei ole ju kumbki rahul praeguse seisuga. Siis muutke seda 🙂
Mul pole ju probleem lapses, vaid mehes, kes on vaja ümberprogrammeerida. Laps on lihtne temaga võrreldes:D
Ma kahtlustan, et laiemas plaanis olete te hetkeseisuga veidi rohkem kui kolm aastat hiljaks jäänud. Asjad toimivad siis kui mõlemad vanemad talitavad samamoodi või siis vähemalt aktsepteerivad teise teguviise. Marek on see, kes peab hakkama tööd tegema ja asju tasapisi õigeks ajama. Kuna tema on asjadel omamoodi (Ida moodi) minna laskunud siis ei saa sina sekkuda “kurja emmena” vaid need reeglid peaks tulema Mareki poolt ning 100% peavad mõlemad vanemad kinni pidama.
Ma ise olen küll ainult ühe lapse 3,5-aastaseks kasvatada aga meil toimib just see, et mõlemad vanemad on ühel nõul. Ja kui mõni lähisugulane üritab mõnd oma teooriat ellu viia siis tegleme ka sellega ühiselt. Enne lapse sündi leppisime kokku, et otsused teeme koos ja nii jäi. Saad sa lasta Marekil mõne spetsialistiga rääkida kehtestamise teemadel või mõned artiklid nina alla pista?
Aga ega sellest pole eriti abi, kui meie midagi arvame, pigem peaksid mehega rääkima ja ütlema, mis sind häirib. Ainult siis saab asi paranema hakata, muidu võid ootama jäädagi. Edu 🙂
See artikkel sattus täna uudisvoogu ja meenusite kohe teie 🙂 Ehk on abiks kui Marek seda loeb?
http://tarbija24.postimees.ee/226978/miks-me-laseme-lastel-endale-paehe-istuda
Heatahtlik soovitus: teil on kiiremas korras veel üht last vaja. Muidu jääbki Idakene võimutsema…