Eks neid “appi, lahutame” hetki on ka meie abielus ette tulnud ja paljud neist “appi-hetkedest” on ka siia blogiveergudele jõudnud, sest mis sa ikka teed kui suhtes on emotsionaalselt ülesköetud naine ja …noh Eesti mees, kes ei oska mõnikord mõtteid lugeda, aga õnneks on ikkagi nii, et kaine mõistus saab aru, et kus mujalgi parem oleks. Ja ma pean silmas eelkätt ennast, sest kahe vasaku jala, kahe vasaku käega, mitte kõige vastutustundlikuma majandajana ja vanuses, kus isegi popid tuunimisäpid asja paremaks ei teeks, ei ole ma võib olla kõige atraktiivsem pruut.
Aga täna… ei, juba pühapäeval kui ma siin veits ulgusin nutta, jõudsin ma mõelda, et aga vaata kui lihtne elu on lahutatud paaridel ja lastevanematel, kes lapsi jagavad. Sest siis ei oleks olukorda, kus oled nii umbes neli kuud planeerinud ja organiseerinud üht galat ning lõppkokkuvõttes, isegi kui kõik asjad on ette ära planeeritud, ei saa ise sellel galal osaleda.
Edu ja jõudu! Kui muidu mingit muud varianti poleks olnud, siis minu meelest peaks sinu vajadused ja üritused tulema enne kui lapse omad, ehk kui kaks tükki samal ajal, siis ema oma võiks olla prioriteet…
Seekord nii oleks olnudki, sest 99% on lapse asjad esikohal, aga kui ikka ise korraldad sündmust ja siis ka ei saa kohale minna, sest lapsel on esinemine/võistlus, siis oleks nadi. Õnneks seekord ei olnud mul emal endal samal ajal ettelaulmist laulupeoks või esinemist ja saime lihtsama lahenduse kui siin oma peas juba üht ja teistpidi genereerisin:)
Uuhh! Jõudsin vaevu su postituse ära lugeda, kui saabus deja vu! Täpselt samamoodi hakkasid sisse lendama laste tegevused sellesse nädalavahetusse, mis me Veneetsias oleme. Klassika!
no just, see täiega klassika. ja pole lapse süü ega ja ka juhendajate, tulebki asju viimasel hetkel