Kust ma siis alustan? Kas sellest, et vaatan aknast välja, kus kõik on roheline, sompus ja hämar ning see vaatepilt ei aita kaasa, et südames süttiks jõulutuli? Või sellest, et ma olen lapsest saati jõule vihanud kartnud? Mul on jõulude suhtes juba eelhäälestus vale. Või sellest, et ma ütlen, et mul on jõuludest ükskõik, aga väike tüdruk minu sees ikka mingil põhjusel ootab, et jõulud oleks nagu üks suur Hallmarki jõulufilm? Või siis sellest, et ega ma ise ka midagi selle heaks ei tee, et jõuludega kuidagi paremini hakkama saada.

Mul on see armastan/vihkan suhe detsembrikuu ja jõuludega pea igal aastal. Üks osa minust ütleb, et davai – ehime selle Ussipesa nii jõuluehtesse, et seda on kosmosest ka näha, teine osa minust tahaks teki alla pugeda ja mitte sealt välja tulla enne kui kõik need jõulutuled ja-viled on ära kustnud. Sel aastal tunnen ma, et mu patarei on detsembriks täiega tühjaks saanud. Ei ole olnud minu aasta.