Ma võiks öelda, et kevade ilmingud on esimesed õues grillimised, aga siis tuleb mulle meelde, et ma olen grillinud IGA ilmaga ja IGAL aastaajal. Ma võiks öelda, et lumehanged on madalamad kui talvel, aga samas kukkusin ma aia taga just kõhuni lumme. Ma isegi ei liialda. Ma võiks öelda, et kevade ilmingud on….Hmmm…siin maal polegi kevade ilminguid. On talv ja on natuke vähem talv.
Miks see alati nii on, et kuigi reisil käia on mõnus, on alati see kõige parem tunne koju tagasi jõuda? Hoolimata sellest, et meid võttis laevast ma tulles vastu eriliselt hall ilm. Õnneks andis Lillehammer meile sellise jõululaengu, et andis sellist hallist ilmast mööda vaadata.
Koju tulles saime jälle hunniku advendikalendri kinke lahti teha. Mu sõbrad tunnevad mind ikka nii hästi.Ma just mõtlesin, et mis raamat endale näiteks reisile kaasa võtta. See mure sai lahendatud. Lennart Meri raamat oli nagu rusikas silmaauku. Lisaks ootas mind üllatuspakk armsalt Triinu-Liisilt. Ma olen (hinnast hoolimata) tema küünalde fänn ja pidin juba paar nädalat tagasi uue tellimuse tegema, aga no elu tuli vahele ja lihtsalt ei olnud aega. Nii armas oli leida temalt pakike küünla ja heade mõtetega. Aitäh! Kusjuures, käsi südamel, ma mitte kunagi ei ostaks ise vabatahtlikult ühtegi šokolaadilõhnalist toodet, aga see küünal lõhnab jumalikult. Paremini kui teised. Kodu on nii mõnusat šokolaadilõhna täis. Ehk siis ma söön oma sõnu – šokolaadilõhn võib hea olla. Ja veelkord, Triinu-Liisi küünlad, oma käsitöö või kellegi teise oma, minu – vana küünlafriigi – täielik lemmik. Täielik! Ma väga loodan. et neid küünalaid saadab edu ja pikk iga.
Aga kui rääkida Rootsi-Norra reisist, siis see oli mingil määral reis leidmaks iseennast. Mitte et ma oleksin end ära kaotanud või mitte isegi leinud (ahhh, kui segane!), vaid meil oli ühe Norra sõbraga aega pidada selliseid diipe vestlusi, mis mind mõtlema panid. Nagu päriselt. Ma ei oska seda isegi (veel) seletada, mida ma silmas pean, sest ma pole nendest vestlustest ja nende tähendustest (veel) täpselt aru saanud, aga no näiteks veetsin ma ühe õhtu mõeldes sellele “et oluline on leida see, kes sa oled, mitte see, kes sa arvad, et sa oled”. See lause ajas mind segadusesse. Vist heas mõttes. Õde arvas, et see on loogiline, sest mind on kolm – päris mina, töömina ja blogimina. Mind ajas see veel rohkem segadusse, sest ma ise olen arvanud, et olengi vaid mina. Ma loodan, et meil on selle sõbraga võimalik veel ja rohkem nendel teemadel vestelda. Mulle meeldivad inimesed, kes mind mõtlema panevad. Muide, ma jõudsin veel ka järeldusele, et kõik mu sõbrad on megarahulikud ja head, erinevalt minust – egoistlikust “fireballist”. Kas ma olen endale teadlikult valinud sõbrad, kes on minust nii erinevad? Miks nad minuga sõbrad on? Ja mitte mõned kuud või aastad, mu parimad sõbrad on olemas olnud enam-vähem 30 aastat (apppppppiiiii! ma ju olengi vana!) ja uued parimad sõbrad on ka sellised, et tunduvad minuga hakkama saavat hoolimata sellest, kes ma olen. Ma vist ikka peaks tänulik olema küll?
No vot. Vaid mõned lühikesed vestlused ajasid mind segadusse. Tahate teada, mille üle mul aga hea meel oli? Lisaks sellele, et külastasime talve imemaad ja maailma parimaid sõpru, oli mul nii hea meel, et mu õde meiega kaasa tuli. Mul on ikka maailma parim õde! Ma sain kinnitust, et me oleme erinevad nagu öö ja päev, ta on nii hea ja armas ja tore ja sõbralik (mis tähendab, et mina seda ilmselgelt ei ole), aga erinevusest hoolimata on ta kõige kõige kõige rohkem minu inimene. Minu maailma parim väike õde.
Jaaaah, see oli üks imeline (ja mõtlemapanev) jõulureis! Parim jõulukink, kui aus olla.
Täna kavatsen ma kodus vaid teleka ees pikali olla ja elu nautida. Sauna minna. Homme hakkan kohvrit pakkima. Boston ja Chicago ootavad!
Täitsa hull kui külm täna oli. -12 kraadi. Aga see ei tähendanud sugugi, et ma ei oleks kell pool kaheksa lasteaias õues oodanud, et laste Lucia rongkäiku vaadata. Koos teiste lastevanematega, sest täpselt seda sa 13. detsembril – Luciapäeval – teed. Näpud on ära külmunud, sest korraliku Insta-emana püüad ju ikka seda armast hetke iga hinna eest jäädvustada (mis sellest, et sa pole ikka viitsinud oma uue kaamera kasutusjuhendit läbi lugeda ja suur osa pilte on lihtsalt blaaaah), aga jõulud on südames ja ongi õige aeg kodu poole tagasi sõitma.
Maihaugenis on ka käidud. Suusahüppetornis. Kamina ees konte soojendatud. Glögi joodud. Ha det bra, selleks korraks!
Ma olin täiesti kindel, et sel aastal me Lillehammerisse ei jõua. Elu on lihtsalt nii paganama kiire olnud, või isegi mitte kiire, vaid pigem igal pool. Veel enne jõulegi jõuan ma teha ühe uskumatu USA reisi, ma reaalselt kavatsen FB-s igas lennujaams check-in´i teha, et näha kas ma teen mingi Facebooki rekordi. Hetkel on mul näiteks järg täiesti käest ära, mis linnas ja kuna me oleme, ma tean vaid seda, et meil on selleks aega 1,5 päeva ja enne tagasisõitu saan ma teha ühe ööune Chicagos. Aga mitte sellest ei tahtnud ma (veel) rääkida. Tagasi Norra teemadele.
Natuke kahju oli mõelda, et me ei jõua siia, sest 1) LUMI – ma ei ole küll hullupööra talveinimene, aga kui talv, siis igal juhul lumi ja külm kui vihm, muda ja roheline muru- ja 2) Norra lasteaia jõulupidustused. Läks aga nii, et minu õde, kes just kõige spontaansem ei ole tavaliselt, ütles, et tema tahaks Norrasse minna ja järgmisel hetkel olime me põhimõtteliselt teel. Tüdrukud ja üks koerabeebi.
Jõuludega on selline värk, et jõulutunne võib küll südames olla ka siis kui oled palmi all soojas või mudases Eestis, aga selline ehe ja tõeline talve- ja jõulutunne tuleb mul alati Lillehammeris. Talvel on see linn täielik talvemuinasjutumaa. Nunnu, lumine ja jõulune. Linnake on suvel ka nunnu, aga talvel on see kuidagi eriliselt hubane. Koselig!
Kui Eestis olles ei olnud mul väga meeleski, et olin oma vanad talvesaapad eelmisel aastal ära visanud ja me ei näinud väga vaeva uute saabaste otsimisega, sest korralikku talvegi polnud, aga siin lumehangedes tossude ja tavaliste saabastega kaugele ei purjeta. Mul ei olnud muud valikut kui ma pidin endale saapaid otsima minema. Minu suureks rõõmuks oli Ecco poes allahindlus ja minu jalga leidsid tee need beebid. Eccodega on selline naljakas värk, et nii kaua kui ma mäletan on meie peres (vanemad) naised käinud Eccodega. Rootsist sugulased saatsid. Emme ja vanaema kiitsid taevani, mina ei saanud sellest kiitusest aru. Mu meelest olid Eccod koledad nagu öö. Nii arvasin ma veel mõned aastad tagasigi, kuigi ma olin vanusega aru saanud, miks nad neid kiitsid. Siis aga hakkas Ecco kenastid jalavarje ka tegeme ja ma olen ikka mõelnud, et peaks endale soetama. Polnud põhjust. Nüüd oli. Ma olen rahul ja ilmselt tähendab see valik ka seda, et olen jõunud ka meie pere vanemate naiste hulka. Ma olen vana naine oma mugavate uute Eccodega.
Norras elades võtsin ma endale pähe, et ma pean proovima Norra jõulutoite teha. Need on ühtepidi nii sarnased sellele, mida me Eestis harjunud sööma olema, aga samas nii erinevad. Lutefisk valmistamine on lausa eraldi teadusharu. Lutefisk kohta ütlevad norrakad naljatades ise, et see näeb välja nagu koletis mõnest jaapani õudusfilmist ning seda tuleb maast madalast süüa selle pärast, et “kui suudad alla neelata selle võdiseva kala, suudad alla neelata ka kõik pettumused elus“. Ma ei tea, ma olen lutefiski ühe korra söönud, mulle maitses (sama ei saa ma aga öelda pettumuste kohta – nende alla neelamine on ikka raske).
Kransekaket olen ma teinud neljal-viiel korral. Esimene kord oli täielik ebaõnnestumine, teine kord sai siiski poolviltune torn püsti, ülejäänud korrad ei ole ka siiski päris see olnud. See õige Britt-Ida tehtud kransekake. Britt-Ida oskas seda imeliselt. Ja seitset sorti küpsiseid tegi ka. Ütles veel, et iga korralik koduperenaine teeb jõuluks seitset sorti küpsiseid.
Lutefiski ei ole Marian ja Klaudia minuga sööma tulema, (poest ostetud) kransekakega olid nad vähemalt nõus. Taevani ei kiitnud, aga sõid siiski. Minu jaoks on kransekake kõige ehtsam jõulumaius. Iga kord kui ma sellele koogile mõtlen tulevad mulle Haugeni jõulud Britt-Ida ja Camillaga meelde. Milline mälestus kogu eluks!
Samas võib olla ikka peaks Mariani ka lutefiski sööma meelitama. Lihtsalt ei tasu tal lasta enne sööma minekut guugeldada seda kala. Internetist leiab igasugu huvitavaid nalju.
“Lutefisk is not food, it is a weapon of mass destruction. It is currently the only exception for the man who ate everything. Otherwise, I am fairly liberal, I gladly eat worms and insects, but I draw the line on lutefisk” (from a Jeffrey Steingarten interview in Dagbladet)
Meil käib palju külalisi ja kuigi mulle meie Magda poest 100 euro eest leitud sametine diivanikomplekt väga meeldib, jääb see suurema rahvahulga jaoks väikeseks. Hakkasin Osta.ee-l silma peal hoidma ja leidsingi eile 70 euro eest diivani, mis karjus meie kodu nime. Hiljem selgus, et diivaneid oli selle hinna eest lausa kaks ja need on nii heas seisukorras, et poest ostaks sellised diivanid ikka hoopis teise hinna eest.
Segasumma suvila sai jälle rohkem segasumma suvila nägu.
Kapp: Tuba ja Taburet 35 eurot
Diivanilaud: Uuskasutuskeskus 5 eurot
Diivanid: Osta.ee
Mis on muudatuse miinus? Need diivanid pidid ju tulema olemasolevale lisaks, et oleks rohkem mugavat istumisruumi. Sättisin toa enda arvates nii, et vaan diivan mahtus ka elutuppa, aga Marek arvas, et tuba sai liiga mööblit täis ja käskis (okei, igaks juhuks ütlen, et tegelikult avaldas arvamust) vana diivani ülesse korrusele viia. Nii et tegelikult on meil mugavaid istekohti ikka põhimõtteliselt sama palju. Kolmeinimese diivani asemel kaks kaheinimesediivanit, aga pagana võtaks kui mugavad need kaks diivanit on!
Istume Idaga hytta terrassil. “Emme, kas see on meie kodu?” küsib ta.
“Ei, see on Satu kodu, aga meie võime siin puhata,” vastan.
“Aga kunagi kui ma beebi olin, siis see oli minu kodu,” ütleb Ida ja vaatab mõtleva pilguga ringi.
“Jah,” noogutan ma, “kui sa beebi olid, siis me elasime siin, aga tegelikult see on ikka tädi Satu kodu.”
Ida noogutab. Ütleb “mhm” ja lisab siis: “Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ikka ka, et siis meil kõigil on kaks kodu!”
Naiivne jutuajamine, aga samas polegi otseselt nii vale.
Meil on au, uhkus ja õnn seda imelist kohta tõepoolest poole kohaga oma koduks nimetada. Muidugi on Ussipesa meile ülekõige armas, kuid iga kord kui me hytta´sse tuleme valdab mind nii meeletu tänutunne. Tänutunne, et keegi on meid niivõrd usaldanud, et oma kodu meile koduks andnud; tänutunne, et meil on võimalus siia alati puhkama tulla; tänutunne, et me paar aastat tagasi juhuslikult saime tuttavaks inimesega, kellest sai meie pereliige või kes meid võtab kui pereliikmeid; tänutunne, et selline paik olemas on.
Ma võin ausalt öelda, et pildid ja sõnad ei anna edasi pooltki, et kirjeldada seda kui maagiline ja muinasjutuline on see paik. Iga ilmaga. Paar päeva tagasi oli päikeseline hilisuvi. Imeilus. Täna on sügistormine varasügis. Imeilus. Järgmine kord kui me siia tuleme on võib olla juba talv…
Eelmisest postitusest ajendatuna siis ma usun vaat et parem kui lehma lellepoja poolt päranduseks saadav Balil asuv villa on see võimalus, mis meile siin on antud. Võimalus selles kohas elada ja puhata, teha siin oma mälestusi. Maailma üks imelisemaid paikasid!
//
We are sitting on hytta’s balcony. “Mummy, is this our home?” she asks.
“No, this is Satu’s home, but we can have a holiday here,” I reply.
“But when I was baby, this was my home,” says Ida and looks thoughtfully around.
“Yes,” I nod, “when you were a baby, we lived here, but it is still aunty Satu’s home.”
Ida nods. Says “mhm” and adds: “But let’s pretend that this is a bit our home too, so we all have two homes!”
Very naïve conversation, that is not so wrong after all.
We have the honor, privilege and luck to call this place our second home. Of course, Ussipesa is above everything our favorite place, but every time we come to hytta, I feel very grateful. I am so grateful that somebody trusts us that much to give her home for us to use as our home; grateful, that we can always come here for a holiday; grateful to have met this person couple of years ago by accident, who by now has become a part of our family and who sees us as her family; grateful that this place exists.
I can assure that the pictures and words will not be able to describe even half of HOW magical this place is. No matter what the weather is. Couple of days ago it was sunny and warm like late summer. Very beautiful. Today is stormy autumn. Very beautiful. Next time when we come, it might already be winter …
I believe that having the opportunity to call a place like this your second home is so much more valuable than inheriting a big villa from an uncle you never knew. The opportunity to live here and relax, make our memories. One of the most wonderful places in the world.
Tegelikult on see lihtsalt üks random pildipostitus, mis paneb sõnadeta kirja selle, miks ma ei tüdine Norra ja Eesti vahel tilkumisest. Kes saaks tüdineda kui see pakub elu sellises paradiisis. Ausalt, mul ei ole isegi häbi uhkustada. Probleemid ja äng ja argipäev on üks asi, aga võimalus siin aias jõhvikaid korjata, saunas käia ja pärast järve ujuma hüpata, paduvihmas tühja kummiga rattal bussipeatusesse ja tagasi “sõita”, alpaka-pleedi all varbaid soojendada, kail hommikust süüa, naabri koeraga vees lustida, terrassil päikeseloojangut vaadates krevette süüa, lobiseda, seda paika teiseks koduks nimetada annab elule teise vaatenurga.
Ida on samuti olnud täiesti imeline. Juba KOLM PÄEVA ilma igasuguse jonnita.
“Ida, mis sinuga juhtunud on?” küsisin ma Idalt. “Sa oled nii hea laps!”
“Ma ei tea, ma ei taha enam jonnida,” vastas ta ja lisas loomulikult, et ma end natuke pahasti tunneks, et ta ei taha, et issi ja emme karjuks ta peale.
“Siis me ei karjugi.”
“Aga teeme nii, et ma ühe korra võin nutta,” katsetas Ida igaks juhuks piire. “Sellest ei ole midagi hullu, kui ma ühe korra nutan. Marian ütles, et ühe korra võib.”
“Ahah,” noogutasin mina.
“Aga ütle siis issile ka, et ühe korra võib nutta.”
“Teeme nii.”
Sellised mõtlemapanevad vestlused paradiisis.
(Ja “riidehull nagu ma olen, siis saabunud Marimekko pakk tegi rõõmu küll. Natuke kahju on vaid, et ma Idale kleidi juurde ka sama komplekti pükse ei tellinud. Oleks veel cool’im olnud)
Lõpetuseks tegime natuke nalja ka. “Käisime Idaga juuksuris”. Panin uuest soengust pildi ka üles Facebooki, provokatiivse pealkirjaga, et värvisin Idal juuksed ära. Loomulikult oli esimene kommentaar tänitav, kuidas lapsel ei ole vaja nii noorelt juukseid värvida. Ei tulnud inimene selle peale, et äkki on tegu parukaga. Oi ei. Aga peaasi, et sai öelda, et ma olen emana ikka puhta idioot. Vot täpselt nii need kõiketeadvad Perekooli postitused sünnivadki.
See on tegelikult naeruväärne, aga mingil põhjusel on mul viimasel ajal mingi äng kallal. Ma olen kuidagi rahulolematu. Midagi häirib mind. Aga ma ei suuda mõista, mis see on. Ja miks see mul kallal on. Absoluutselt ühtegi põhjust pole. Või no vanad head probleemid ikka, aga nendega olen ma juba harjunud ja need mind enam ei ängista.
Eile jõudsime Idaga õhtul hytta´sse. Ida sulistas vees, mina lõikasin oksi ja elu tundus päriselt nii ilus. Ma tundsin kummalist tänutunnet. Tänu selle eest, et meil on selline koht, kuhu tulla. Tänu selle eest, et mul on selline töö, et ma saan sellises kodukontoris aegajalt tööd teha. Tänu selle eest, et ma otsustasin tööle minna ja see osutus jumalast minu teetassikeseks töökohaks. Tänu selle eest, et Idal on võimalus käia kahes lasteaias. Tänu selle eest, et mul on mõistev mees, kellele sobib minu kahe riigi vahel tilkumine. Tänu sõprade eest, kes mind kogu aeg aitavad ja toetavad.
Viimased nädalad on toonud uudiseid sellest, kui üürike on elu ja kui iseenesestmõistetavalt mina võtan asju, mis ei ole iseenesestmõistetavad. Ja ma ausalt tundsin lihtsalt tänulikkust selle elu eest, mida ma elan.
Aga äng on ikka peal. Ja ma lihtsalt ei saa aru…“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.” (Erlend Loe)
Ma sain Klaudiaga tuttavaks paar aastat tagasi Norras elades. Üks mu sõbranna ütles, et teab üht tüdrukut, kel eestlasest elukaaslane ja soovitas meil kokku saada, et võib-olla saavad mehed omavahel sõpradeks. Noh, et Eesti mehed välismaal ei leia just väga lihtsalt sõpru ja pealegi kipuvad nad üsna vaiksed olema. Sain Klaudia telefoni numbri ja pidin kohtingu kokku leppima. Enne piilusin nagu tänapäeval ikka Instagramist ja Facebook´ist, et milline see Klaudia siis on.
Püha jeesus, ma pidin ta pilte nähes pikali kukkuma. Sihuke modell. Peenike nagu õlekõrs, jalad pilvepiirini ja nii särav naeratus. Liiga ilus, mõtlesin ma, mis meil küll ühist võiks olla. Ei siit midagi head tulla saa. raudselt huvitavad teda vaid meik ja kuulsused ja temaga ei ole midagi rääkida.
Saime siiski kokku ja kui tundus, et mehed küll omavahel kunagi suhtlema ei hakka (vaiksed eesti mehed, kel sõnu tuli tangidega suust välja kiskuda), siis Klaudia oli hoopis teistsugune. Sõbralik, elav ja jutukas. Modellivälimusega loomulikult ka. Hiljem sain ma teada, et ta ongi kunagi modell olnud. Me klappisime. Ja läks vaja veel mõned kohtingud, aga lõpuks hakkasid mehed ka suhtlema. Nii me sõpradeks saimegi.
Ära hinda raamatut kaante järgi. Klaudia on üks huvitavamaid inimesi, kellega koos olla ja juttu rääkida. Me oleme sarnasemad kui ma oleksin osanud arvata.
Täna on Klaudia üks mu parimaid sõpru. Lillehammeris olles elame me tihti lausa nende juures, sest Klaudia ja Jaagup on nagu teine perekond. Meil saab alati nii palju nalja. “Keeping Up With The Eastern Europeans” oleks meie teleseriaal kui me oleksime kuulsad;) Nii palju situatsioonikoomikat, et sõnades teistele on raske edasigi anda. Meile meeldivad sarnased asjad – ilusad riided, õudusfilmid, Edvard Munch, Tommy Cash, Ida… Ainult toidumaitse on meil erinev. Mingil põhjusel ei meeldi Klaudiale lutefisk.
PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, KLAUDIA! Wszystkiego najlepszego!
So Owl wrote… and this is what he wrote:
HIPY PAPY BTHUTHDTH THUTHDA BTHUTHDY.
Pooh looked on admiringly.
“I’m just saying ‘A Happy Birthday’,” said Owl carelessly.
“It’s a nice long one,” said Pooh, very much impressed by it.
“Well, actually, of course, I’m saying ‘A Very Happy Birthday with love from Pooh.’ Naturally it takes a good deal of pencil to say a long thing like that.”
“Oh, I see,” said Pooh.
I got to know Klaudia a few years ago when living in Norway. One of my girlfriends said that she knew a girl who had an Estonian partner and suggested that we get together so that men might be friends with each other. As you know Estonian men abroad do not find friends very easily, and, moreover, they tend to be quite quiet. I received the phone number to Klaudia and set a date for four of us. Before meeting them I checked from Instagram and Facebook how did Klaudia look like.
Holy, Moses, I fell down from a chair when I saw the pictures. Such a supermodel. Too beautiful, I wthought, we can have nothing in common. She´s probably into parties and make up and it will be boring to talk to her.
However, we got together and when it seemed that the men would never interact with each other (silent Estonian men, not a word coming out of their mouths), Klaudia was quite different. Friendly, lively and talkative. Of course, looked like a model also. Later I got to know that she had been a model. We got together a few times more, also men started to talk and hit it off, and this is how we came friends.
Never judge a book by its cover. Klaudia is one of the sweetest, friendliest and most interesting people to be together with. Such a sweetheart!
Today, Claudia is one of my best friends. At Lillehammer, we often live with them, because Klaudia and Jaagup are like a second family. We always have so much fun. “Keeping Up With The Eastern Europeans” would be our TV show if we were famous;) There are so many jokes that it’s hard to express in words to others. We like similar things – beautiful clothes, horror movies, Edvard Munch, Tommy Cash, Ida …
We only like different food. For some reasons Klaudia does not like lutefisk.
XOXO
Me oleksime sel nädalal pidanud Idaga olema Norras, et ta saaks veel viimast korda seal lasteaias käia, aga…Eestimaa suvi on nii imeline ja nii palju on üritusi, et oleks patt kodust ära minna, tööalaselt ei ole juuni-juuli Skandinaavias just töökuud ning ega see eesootav Disneyland järgmisel kuul ka kõige odavam lõbu ei ole, nii et sel kuul on mõistlik kulud võimalikult väikesed hoida.
Norras algaks Idal lasteaia viimane aasta. Ma hakkasin mõtlema, et aga võib-olla peaks laskma Idal veel aasta vaheldumisi Norras ja Eestis lasteaias käia. Küsisin Idalt, kas ta tahaks, vastuseks tuli “jaaaaaa”, uurisin Norras lasteaialt, mida nemad arvavad, rääkisin Marekiga ja nii ma taotluse lasteaiakoha pikendamiseks tegingi.
Koht on olemas. Ida läheb seega augustis lasteaia lõpurühma, mis selles lasteaias (võib olla on nii ka teistes lasteaedades, ma ei tea süsteemi nii täpselt) on natuke erilisem. Temast saab “friskus” – nad on eraldi majas ja teevad natuke rohkem suurte laste asju kui teised lasteaialapsed. Käivad matkadel, nii jalgsi, rattaga kui suuskadel, õpivad süüa tegema ja jumal teab, mida kõike veel. Tundub nii paganama äge! Friskus on vananorra sõna, mis tähendab inimest, kelle moto oli, et “pole halba ilma, on vaid halb riietus” ja see ütleb tegelikult juba kõik selle lasteaiarühma kohta. Ma arvan, et aasta friskusena tuleb Idale vaid kasuks.
2018 Friskuste lõpupidu
Ainus asi, mis mulle natuke muret tekitas (tekitab) on keel. Ida saab küll palju norra keelest aru ja on täitsa tubli enda soove norra keeles väljendama, kuid kindlasti mitte ei oska ta seda samal tasemel kui temavanused Norras elavad lapsed. Keelekeskkonnast kolisime me ju siiski pea kaks aastat tagasi ära ja see, et me vaatame multikaid, loeme raamatuid ja kuulame laule, ei ole päris sama. Ma näen, kui ta teinekord tahab midagi norra keeles öelda, aga sõnavarast jääb puudu. Samas on ta äärmiselt leidlik ja on end ikkagi arusaadavaks teinud. Lasteaia õpetajad on olnud fantastilised ja nii ei olnud terve see aasta üldse probleemi, et ta hakkama ei saaks. Ehk siis tegelikult ei teegi mulle muret tema poolik keeleoskus kui see, et kas see võib talle kuidagi ka negatiivselt mõjuda, et ta ei oska teiste lastega sama vabalt suhelda nagu emakeeles. Ma ei tahaks kuidagi oma teadmatusest lapsele stressi tekitada.
Aga kui ta ise tahab, küsib ikka minult, kuidas üks või teine asi on norra keeles, tahab koduski aegajalt norra keeles rääkida, õpetajad on öelnud, et polnud probleemi ning lastega on Ida sõber, siis ilmselt ei peaks ma muretsema, vaid keskenduma ja tundma rõõmu sellest, et Ida saab parima kahest lasteaiast. See ei kõla sugugi halvasti ju kui aus olla?
//
Me and Ida should have been in Norway this week so she could go to her nursery there for the last time, but … Estonian summer is just amazing this year with so many events going on, that it seemed stupid to leave. June and July are not active business wise anyway and our trip to Disneyland next month is not going to be a cheap one. Therefore, it seemed responsible to keep the costs down this month.
In Norway Ida would start her last year in nursery and I started to think maybe letting her to go both to Estonian and Norwegian nursery for one more year. I asked Ida, if she’d like that, and the answers was “Yeeeeeees”. Then I contacted the nursery in Norway what they think about this idea, spoke to Marek and applied for one more year extension.
We got the space and therefore in August, Ida will go to the senior class, which in this nursery (maybe in others as well, I am not sure about the system) is a bit special. She will become friskus – they will stay in a separate building and do more “big children” things than other. They will go hiking by foot, bike and even on skies, learn to cook and god knows what else. Sounds so much freakin’ fun. Friskus is an old-Norwegian word that symbolizes a person, whose motto wasthat “there is no bad weather, only wrong clothing”. That says it all about this nursery if I am completely honest. I believe that spending a year as friskus will only benefit Ida.
The only thing that concerned (concerns) me is language. Ida understands a lot of Norwegian and is very good at expressing her wishes, but she is definitely not as fluent as other children in her age living in Norway. We moved away from there nearly two years ago and though we still watch cartoons or read books and listen to songs in Norwegian, it is not the same. I can see that sometimes she wants to say something in Norwegian, but is lacking in vocabulary. But then again, she is very cleaver and still finds a way to express herself. The teachers in her nursery have just been fantastic and there was not once a situation that she couldn’t handle. So it is not her semi-complete language skills that worry me, but more if the fact that she cannot communicate as fluent as other kids, have a negative impact on her. No way would I like to cause my child stress simply because I didn’t know.
But if she wants, she still asks how one or another word is in Norwegian. Sometimes she wants to speak in Norwegian at home, the teachers have assured there has been no problems and Ida gets along with all the children. So I should really not be worrying, but feel happy that Ida can have the best of both nurseries. That doesn’t sound that bad to be honest, does it?