“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Täna töölt koju tulles oli mu peas vaid üks mõte – diivan ja Netflix. Järgmine lause võib teile jätta vale mulje, aga mul oli siiralt hea meel, et Dexteril on siin mõningad tervisehädad ja ma ei saanud koos teistega Saaremaale minna ja jäin Dexteriga koju. Jajaa, kuidas saab siiralt head meelt tunda kui lemmikloomal on tervisehädad ja veel vähem mõistetav, et mis mõttes ei taha perega kaasa minna, kuid teate… päris ausalt ma olen eelmisest reedest saati välja puhkamata ning tempo on olnud hullumeelne.
Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama Ida sünnipäevast. See algas juba reedel. Laulasmaa spaas. Muidugi on mul siiralt kahju, et kuupäevad ei mänginud välja ja me ei saanud nö perekonna sünnipäeva pidada Tartus (kus mingil veidral põhjusel kogu minu suguvõsa elab), aga samas oli äge spaas olla ka sellise väikese seltskonnaga. Naised ja üks beebimees.
Ida on nagu Marek. Sünnipäevausku. Ühtki pidu ei tohi ära jätta. Ja kuigi Ida sünnipäev on tegelikult oktoobris, siis koroona tõttu lükkus see edasi (loe: mina arvasin, et jääb ära). Ega muud üle ei jäänud kui pidu siis ära teha.
Mulle üldiselt meeldib kui pidu on natuke rohkemat kui niisama kodune kook ja küünlad. Kui Ida oli väiksem, siis käisime me perega alati Kõue mõisas tähistamas, kodus on meil olnud nii talvine õuepidu kui diskopeod, eelmisel aastal käisime Maarjamäel kummitusi otsimas. Seekord oli plaan teha pidu ilusalongis, et tüdrukud saaksid meikimist õppida. Juhtus aga nii, et meigipidu tuli koju kätte.
Olgu, ei ole mina ka patust puhas. Mulle meeldivad ka ilusad asjad ja ilusad asjad on tihtilugu kallid. Selles mõttes ei ole ma nii lilled ja liblikad maalaps midagi, samas pean ma ka tunnistama, et mulle meeldivad lihtsad asjad ja asjade asemel üldsegi emotsioonid. Positiivseid emotsioone võivad pakkuda nii kallid või pigem soodsamad asjad. Eriti kui me räägime lapsest.
Mõnikord rõõmustab Idat näiteks viis eurot maksnud tobe vidin rohkem kui Lego komplekt, mis üldjuhul ei maksa vähe. Muide, viimasest rääkides, siis puhkuse ajal Tartusse sõites leidsime me Jõgeva Maximast mingi reisi-Lego. Pisikene karbikene (hinna jään võlgu, aga kindlasti alla kümne euro), kuhu sisse sai ehitada mini-Lego maailma. Autoreisil megaäge ajaveetmiseks. Ma ei olnud sellist varem näinud. Tartust sai ta ühe sellise 5eurose torumoodi vidina, mida saab trepist alla visata ja see siis astmetelt lahti rullub. Tobe asi, aga lapsele meeldis. Et te ei arvaks, et ma Idale kogu aeg mingeid suvalisi asju kokku ostan, siis pean ütlema, et tegelikult on asi suisa vastupidi – ma ostan talle väga vähe asju. Mänguasju. Riiete koha pealt on mul oma soft spot kahjuks. Oleme lubanud tal oma raha eest ka osta, mida ise tahab ja aegajalt tuleb mullegi helluse hoog peale ja ostan talle mõne 30-40 eurot maksva maniküürikomplekti või muud sellist, millega ma tean, et ta mängib vaid lühikest aega, aga eks see käib ka lapsepõlve juurde. Kõike ei saa keelata ja kõik ei saa hariv ja analüüsitult hea/püsiv/vajalik olla.
Vahepalana nagu mulle kombeks tuleb mulle meelde kui Norras mu vahetusvanemad mulle kulutamiseks 500 NOK´i andsid. See oli aastal 1997 üüratu raha. Me läksime mu vahetusõega shoppama ja ma ostsin selle eest seeliku ja pluusi. Ma mäletan, et ütlesin Gurile, et issake, mul ei ole ju neid tegelikult vaja, et need on nii kallid, ja ma mäletan, et ta vastas, et kõike ei saa võtta nii, et peab olema vajalik või kasulik. Mõnikord on mõnda asja lihtsalt vaja, sest on tuju. Ja nii suhtun ma ka Ida vidinatesse. Vahest on lihtsalt vaja, sest on tuju.
Näiteks sünnipäevadel, kuhu siiani on olnud kutsutud terve lasteaiarühm, olen ma palunud tuua just suvalisi kingitusi (st vihje olen andnud, mis Idale meeldib), mitte raha, põhjusel, et ma olen näinud, kui palju emotsioone pakub see pakkide lahti harutamine, asi ise seal sees on ehk teisejärgulinegi, aga see elevus ja põnevus, proovimine ja katsetamine, see on minu meelest lahe. Isegi kui asi läheb peale teist mängimist katki või on selline, millega mängitaksegi vaid korra, siis mu meelest aastas korra võib laps saada ka nö pahna. Üldse mitte halvas mõttes, aga no saate aru, asju, mida ma muidu talle koju ei osta ja millest ta võib olla puudustki tunneb. Las ta kord aastas lustib. Või kui keegi saadab talle jõuludeks või mõneks muuks tähtpäevaks mõne mänguasja, siis ei pane see ka mind kulmu kergitama.
Küll aga pani mind kulmu kergitama üks artikkel, kus üks ema kirjutas, et ostab oma lastele eranditult vaid Legosid, sest nendega mängimise võimalused on lõputud, need on harivad ning ta ei lase ka kellelgi teisel lastele midagi muud kinkida. Ta läks lausa nii kaugele, et kirjutas, et midagi ei häiri teda rohkem kui see kui lastele kingitakse midagi suvalisest supermarketi mänguasja- osakonnast ning ta teeb lahti lastele teiste sugulaste või tuttavate poolt saadetud jõulupakid, sest ta ei taha näha laste kurbust kui suvaline mänguasi katki läheb peale esimest mängimist. Ta annetab need enne kui lapsed näevad üldse ära. See artikkel pani mind tõesti kulmu kergitama. Mu meelest on see pesuehtne snobism. Et juhul kui sa ei kingi mulle täpselt seda asja, mida ma tahan, siis ära kingi parem üldse midagi. Nojah, ühelt poolt on see ju õige, sest kui keegi kingiks mulle näiteks roosa sitsidega või karvase padja, millele oleks peale tikitud imal tekst, siis ega ma ei oskaks seda tõesti kusagil kasutada. Ida samas oleks õnnelik kui selle endale saaks. Ma mõtlen seda, et kuidagi nii snoobilt kõlab see, et keegi teeb lahti lastele kingitud pakid, et näha, kas seal sees on midagi suvalist supermarketi mänguasjapoest, mis majja ei sobi. Või et need asjad, mis endale ei sobi, sest lähevad katki, annetatakse edasi. Et kellelegi teisele peavad siis kohe katki minevad asjad sobima? Ma päriselt ei kujuta ette, et (väljamõeldud) vanatädi Elfriide saadab Idale jõuludeks supermarketist ostetud viie-eurose nuku ja ma ei anna talle seda kätte, sest suure tõenäosusega tuleb sellel nukul käsi või jalg küljest ära peale mingit mängimist. Võib olla see on normaalne,aga mina ei mõista sellist suhtumist.
Ida hakkab oma sünnipäevast juba varakult rääkima, nii umbes pool aastat või rohkem, et me ikka teaksime kui olulise sündmusega tegu on ja et me seda maha ei magaks. Mida aeg lähemale, seda olulisemaks muutub üks küsimus – kus? Sel aastal tundus, et olulisemaks küsimuseks on hoopiski “kas”? Kas suurt pidu pidada või teha seda vaikselt pereringis? Kaldusime väikse peo poole ja olime juba Idagi pehmeks rääkinud, kui ühel hetkel tekkis mul üks mõte. Mina poleks ju mina kui ma kõik plaanitud ja selgeks räägitud mõtted peapeale ei ajaks?
Ma ei tea, miks, aga mulle tuli meelde eelmise aasta emadepäev, mille me veetsime Maarjamäe lossis, see oli üks hästi tore päev ja nii ma leidsin end uuesti Ajaloomuuseumi kodulehelt, avastasin, et nad korraldavad ka lastesünnipäevasid ning juba järgmisel hetkel kirjutasin ma neile ning olime paika pannud, et selle aasta sünnipäev saab toimuma just seal. Niimoodi ajab Eveliis asju. Paneb plaani paika, et pidu ei toimu. Ja siis otsustab, et toimub küll. Koos Maarjamäe lossi kummituse jahiga. See tundus nii põnev. Ida arvas sama. Ütles, et ta muidu valiks printsesside peo, aga poisid on kehvad printsessid, ent kummitus peaks kõigile meeldima. “Kui ta sõbralik on,” täpsustas ta. Ma olin üsna kindel, et Maarjamäe lossi kummitus on sõbralik. Sellises lossis ei saa kuri kummitus elada.
Pidu algas Laste Vabariigis ID-kaartide tegemisega. Kuidas sa muidu pääsed riiki, kus kehtib laste võim! See on selline kummaline vabariik, mis asub maakera laulupoolusel Niks-Naksi maailmajaos Ilusa Hallmere ääres, naaberriikideks Vigurjas Vahvariik ja Tasamõurikute Rõõmuriik, kus osad elanikud on pärit Südaaniast ja räägivad Lüvi keeles, teised elavad puu sees kapis ja räägivad igavuse peletamiseks idiprugat, see on vabariik, kus Mann Unistaja on üks president, aga kus presidendiks võib saada igaüks. Üks teistmoodi riik, mis kindlasti väärt külastamist. Peaasi, et õige ID-kaart kaasa saab!
Mis mulle hästi meeldib Laste Vabariigi juures on see, et see on justkui tavaline mängutuba, kus saab ronida ja turnida ja joosta ja liumäest alla lasta, aga et seal on olemas ka hariv pool. Tihti on nii, et kui öelda sõna “hariv”, siis hakatakse kartma, et see on igav. Mkm, vähemalt siin muuseumis seda kartma ei pea. Muidugi sõltub ilmselt palju ka ürituse läbiviijast. Siin kohal tahaksin ma teha etteruttavalt suure kummarduse ja aplodeerida Annelile, kes meie seltskonda läbi ajaloo kummituseni juhatas. Meie seltskond on parajad marakratid ja oskus nad ennast kuulama panna, kooris vastata, kõike kaasa teha, uudistada ja uurida ning huvi ja pinge säilitada – see on oskus omaette.
Kummaline kummikutes kummitus, kes Maarjamäel ringi kummitas, hakkas vist kärsituks muutuma ja nii hakkas lossi teisest otsast kostma hääli, mis andsid aimu, et ta tahab, et ta üles leitakse. Muidugi võisid need hääled tulla ka teistelt lossi külastajatelt, sest lossidega on selline lugu, et täpselt ei saa aru, kust need helid tulevad ja kes neid teeb. Ainus viis teada saamiseks oli alustada kummituse jahiga. Kummitus oli muidugi kaval. Kõige peal krigistas uksi ühes toas, siis teises nurgas, siis jättis mulje, et tegu on muuseumi külastajatega ja et teda pole üldse olemas ja lõpuks meelitas kõik lapsed suurde saali, pani ukse lukku, lasi tuled kustu ja…
Hakkas hirmus?
Ärge kartke, ma ju ütlesin, et sellises lossis, kus vanasti asus ka suhkruladu, ei saa elada kuri kummitus. Kummitus kustutas tuled, et temast ja lossi ajaloost tehtud filmi oleks parem vaadata.
Siis kadus kummitus jällegi jäljetult. Tuled läksid tagasi põlema ning oli näha, et kummitus oli pimeduse katte all samal ajal kui kõik filmi vaatasid lastele mõned tegevused organiseerinud. Ilmselt ikka selleks, et aega võita, lapsed maha raputada ja end paremini ära peita. Lapsed ei pannud seda pahaks. Kilgete ja rõõmuhüüete järgi võis järeldada, et neil oli vägagi lõbus!
Lossi kummitus oli selline kummaline kuju, et ise e tahtnud, et lapsed ta kohe üles leiaksid, aga siis kui lapsed liiga kauaks olid tast maha jäänud ja teiste tegevustega hõivatud , hakkas ta jälle kärsituks muutuma ning meelitas lapsi mööda lossi edasi liikuma. Juhatas nad läbi ajaloo järgmisse ruumi, kus esmalt sai nähtamatu tindiga talle, sõbrale või iseendale sõnum kirjutada ja siis andis lastele ka väikese vihje, mille abil talle lähemale jõuda.
Kuidas lugeda vihjet, mis on kirjutatud nähtamatu tindiga? Päris tobe on ju vaadata tühja paberilehte, kus peaks olema midagi kirjas, aga kuidagi ei näe lugeda. Sellisel juhul tuleb appi triikraud. Kes veidike vanemad on, need ehk mäletavad ise ka, et nähtamatu tindiga kirjutatud tekst tuli välja kui sellest kuuma triikrauaga üle käia. Ja kui nähtamatut tinti ei juhtu olema, sest no teate küll, see on ka sama defitsiitne värk nagu nähtamatuse pulber, siis saab piimaga ka salakirju kirjutada.
Kummituselt saadud vihje pani meid sokke otsima ja juhatas meid niimoodi lossitornini, kus oligi väidetavalt kummituse kodu.
Kui lossitorni jõudes olid lapsed esialgu ikka veendumusel, et kummitusi ei ole olemas ja hääled, mida me kuulsime, olid lihtsalt maja hääled, siis lossitorni trepi all hiirvaikselt kuulates tuli tornist liiga kummalisi hääli, nii et ikka natukene kiskus kahtlema. Muidugi oli jälle võimalik, et see kõik oli kaja nendest helidest, mida me olime kuulnud selle salapärases kohvri, mille me sealt trepilt leidsime, seest, aga kindel ei saanud enam milleski olla. Kummitus võis lossitornis päriselt olemas olla ja ootas seal.
Korraks läks lastel meelest ära, et lossi kummitus on ju sõbralik ja natukene hakkas hirmus ka, aga seda vaid korraks. Siis tuli meelde, et siin lossis on hea kummitus ja kõik julgesid lossitorni uudistama minna. Kas me seal lõpuks kummitusega ka päriselt kohtusime või viskas ta meile mõne vimka, seda ma teile ei ütle. Muidu ei ju enam põnev kui ise sinna satute!
“Aitäh, emme, see oli maailma parim sünnipäev!” ütles Ida peo lõppedes ja kallistas mind. Selle põhjal võib vist öelda, et mitte vaid mina ei pidanud kummituse jahti äärmiselt meeleolukaks ja lõbusaks. Veelkord aitäh Annelile ja Ajaloomuuseumile ning muidugi kõikidele sõpradele, kes kohal olid.
*Kuigi pidu toimus koostöös Ajaloomuuseumiga, siis on raske seda otseselt koostööpostituseks nimetada, sest koha ja peo valisime me ikkagi ise oma huvide ja soovide järgi, lihtsalt saime Ajaloomuuseumi poolt selle sünnipäevakingina soodsamalt.
Jah, kätte on jõudnud see aeg aastas kui kõik mu lugejad, kes on harjunud päevast päeva lugema sarkastilise Eveliisi arvamusavaldusi, peavad üle elama ka iga-aastase roosamannavahu doosi. Midagi pole parata, minu sarkastilise pealispinna all on peidus ka ikka see lootusetu romantik ja roosamannavahu-armastaja, mille te lihtsalt peate üle elama. Õnneks seda ei juhtu ju nii tihti,ega? Korra aastas on okei nunnu pereema olla, eksju?
See kõlab veidike kummaliselt, aga tõepoolest meie suvehooaeg saab avatud ühe konkreetse suvepeoga. Ja see ei ole mingi hullumeelne, poole hommikuni kestev vahupidu (oot, seda te ju ka enam minust ei eeldanud?), vaid täiesti tavaline lapsesünnipäev, mida me kõik, ka täiskasvanud, igal aastal ootame. See vaib ja tunne ja emotsioon sellelt peolt on alati nii positiivne, et lähed sealt ära, küll väsinud laste kilgetest, ja tunned, et aah, elu ongi ilus. Täiega nautimist väärt.
Sellest te vist olete juba aru saanud, et seda imelist suvepidu korraldab minu sõbranna, kes on juhuslikult abielus minu klassivennaga. Vanasti, nii 20 aastat tagasi, oli vastupidi – mul oli klassivend, kellega me olime sõbrad, ja tal oli naine. Mitte et me enam sõbrad ei oleks, aga põhjus, miks me nüüd aastaid hiljem koos käime, ei ole mitte mu sõprus vana klassivennaga, vaid tema naisega. Veelgi naljakam on see, et sinna seltskonda kuulub ka üks minu klassiõde oma mehega. Veelgi veidram on see, et meie mehed saavad oma vahel väga hästi läbi. Veelgi veidram on see, et meie lapsed saavad omavahel läbi. Veelgi veidram on see… ei, tegelikult ei ole siin midagi veidrat, kui siis vaid see, et mõnikord meenutab see kooslus mulle üht vana teleseriaali. “Seitsemendat taevast” mäletate?
Kui ma meid, lapsevanemaid, seal vaatasin, siis üks on ikka jätkuvalt kindel. See mu klassivend on ikka samasugune kiusaja. Heas mõttes, kui nii saab öelda. Kui ikka saab mulle meelde tuletada mu blonde hetki keskkoolist, siis ega ta seda kasutamata ei jäta. Nii ma järelduseni jõudsingi, et me võime küll vanemaks jääda, aga mõned asjad ei muutu kunagi. Poisid jäävad poisteks.
Õhtul kodus terrassil istudes jäin ma mõtisklema selle üle, et mis see siis on, mis mulle kõigile selle peo juures nii meeldib. Jah, seltskond on tore. Jah, toit on hea. Jah, ilm on alati ilus. Jah, lastel on lõbus. Aga see ei ole see, mis sellest peost SELLE peo teeb. See on midagi muud, miski eriline see, miks me seda nii naudime. Ma mõtlesin selle üle pikalt ja mulle tundus, et leidsin ka vastuse. Ma ei oska seda täpselt sõnadesse panna, nii et see ei kõlaks valesti või et ma ei solvaks ühel või teisel põhjusel vallalisi inimesi, aga selle peo ühine nimetaja on perekond. Me kipume seda võtma nii iseenesestmõistetavalt, et meil on kõrval keegi, kes hoolib ja armastab, see pidu tuletab mulle meelde, kui oluline see on.
Lapse sünnipäev ei ole ammu enam selline nagu omal ajal kui kutsuti kolm-neli sõpra, istuti rahulikult diivani laua taga kartulisalatit süües ja ainus meelelahutus oli morsiklaasi kaunistava suhkruringi limpsimine. Laste sünnipäevad on big business ja vanematele paras peavalu. Isegi stress, sest vaja on leida see õige mängutuba, tellida need õiged kaunistused, see õige tort ja see õige õhtujuht. Hakkasin minagi mingi hetk mängutubasid läbi vaatama, aga need, mis mulle meeldisid olid kahjuks liiga väikesed. Näiteks vahva Iidama ja Aadama sünnipäeva ruum oli liiga väike, kuigi koristuspidu tundus väga vahva, mõned teise koha jaoks oli Ida veel liiga väike, suure osa mängutubadest praakisin ma ise välja, sest need ei tekitanud minus mingit emotsiooni ja teise osa jätsin ma kõrvale pärast hinnapakkumiste saamist. 250-300 eurot. Kolme tunni rendi eest. Kas te teete minuga nalja, mõtlesin ma. Kui siia lisada veel toit ja õhtujuht, siis läheb KUUEAASTASE lapse peoeelarve kiiresti 500 euroni. See on täielik absurd!
(HEA) õhtujuht on minu arvates oluline, sest muidu tormavad lapsed lihtsalt niisama ringi ja see ei ole minu jaoks sünnipäeva eesmärk. Sünnipäev on sõpradega koos aja veetmine ja hea õhtujuht suudab lapsed koos mängima panna. Meie oleme kolm aastat kasutanud Ellini teenuseid. Ta lihtsalt on nii lõbus, lapsemeelne ja oskab suurepäraselt hallata suurt gruppi suhkrulaksu üledoosis lapsi. Ma arvan, et ta jääb Ida sünnipäevasid korraldama kuni Ida saab 18. Milleks rikkuda traditsiooni ja toimivat valemit? Kui teil on vaja väga head õhtujuhti, õhupallimeistrit, näomaalingute tegijat, siis Glimm on see koht, kuhu ma soovitan teil pöörduda.
Ühesõnaga jõudsin ma aina enam veendumusele, et kordame eelmisel aastal väga hästi toiminud valemit ehk siis ma otsustasin koduse peo kasuks. Ühel hetkel võttis üks peodekoratsioone pakkuv ettevõte ühendust ühe mu tuttava blogiga, neile sel hetkel see teema huvi ei pakkunud ja nad suunasid selle ettevõtte minu poole. Kirjutasin neile, et jah, võime koostööd teha küll, et meil just sünnipäev tulemas ja miks ka mitte teha pidu pidzaamapeo stiilis nagu nad soovisid. Vastust ma ei saanud, kirjutasin siis uuesti, et andku teada, mida nad mõtlevad, sest ma pean hakkama pidu organiseerima. Sain vastuseks, et me ei ole siiski sihtgrupp, aga nad jätavad mu andmed alles, et võib olla tulevikus. Siis ei suutnud ma oma sarkasmi tagasi hoida, tänasin ja vastasin, et kui me hetkel ei ole sihtgrupp teenusele, mis on mõeldud pigem väikelastele, siis ilmselgelt ei ole me sihtgrupp ka hiljem. Nii palju siis sellest. Kui ma nüüd etteruttavalt ütlen, et nende teenus maksab 79+ eurot, siis mul kulus dekoratsioonide peale (Tigeri poest) kümme eurot ja mu meelest sai päris lahe. Kui mõned plasttopsid välja arvata, siis ma julgen öelda, et me tekitasime tunduvalt vähem prahti juurde maailma. Ühesõnaga, laiskus ja mugavus on üks asi ning muidugi on hea kui on erinevad teenused olemas, kuid paari õhupalli täispuhumine ei ole ka kuigi konti murdev. Ülejäänud 69 euro eest rentisime Jätmanist pehme jäätise masina. See oli hitt! Vaadake ise, Ida ei jaksanud ära oodata, millal jäätis valmis saab ja kui lõpuks jäätis valmis oli meenutas järjekord “vana head” nõuka-aega. Enda lapsepõlv tuli meelde kui sai “Pingiviini” jäätise sabas seistud.
Tordi valik oli lihtne – juba meie tutvusringkonnas klassikaks saanud Selveri köögi Sajajalgsekook. Ma olen nii laisk vanem, et ma ei viitsiks neid torte tükeldada – kellele lillega, kellele liblikaga, kellele Elsa juustega, kellele krooniga, pisarad ja draama ning lõpuks kook, mida tihti isegi ei sööda. Ussikoogiga on lihtne. Me oleme seda nüüd mitu aastat järjest ostnud ja meie tuttavad samuti, et mulle tundub, et järgmisel aastal tuleb vahelduseks midagi uut (aga sama lihtsat!) välja mõelda. Üldse olen ma aastatega ikka nii targaks saanud, et toidule väga ei panustagi. Lapsed ei söö suurt mitte midagi ju mänguhoos. Tellisingi Selveri köögist vaid viineripirukaid ja tegime ise Idaga kartulisalatit. Tänapäeval on ka salati tegemine ju nii lihtsaks tehtud. Kõik on hakitud kujul poes olemas. Lisaks see mõnus tunne lapsele, et ta on ise oma sünnipäevaks toidu teinud.
Ja teate, ma ei tea, kas lapsed ongi juba nii palju suured, aga absoluutselt ei olnud nii, et peale sünnipäeva oleks majast nagu torm üle käinud. Muidugi olid mänguasjad laiali ja paar jäätiseplekki ning natuke limonaadi põrandal, aga rõõm peost oli palju suurem kui see väikene koristamine pärast. Ma olin natuke kaval ka. Kui Ida tahtis kinke lahti tegema hakata, siis tingimuseks oli see, et ülemisel korrusel on asjad kokku pandud. Panidki. Loominguliselt, viskasid kõik asjad Olisse, aga üldpilt oli puhas, nii et mul ei olnud midagi neile ette heita. Kinkide avamine võis alata! Mul oli küll selline tunne nagu oleks vanemad mänguasja poed tühjaks ostnud.
No vot. Niimoodi koduselt trallides see kuues sünnipäev mööduski. Maru lõbus oli. Afterpartyna istusime me onude-tädide-vanaemadega poole ööni üleval filme vaadates. Enne seda läks veel tormi tõttu mõneks ajaks elekter ära ja tegi selle sünnipäeva kuidagi veel omanäolisemaks ja meeldejäävamaks. Küünlavalgel voodeid teha oli omaette kogemus. Natuke oli lausa kahju, et tunni aja pärast elekter tagasi tuli, aga sama kui poleks tulnud, siis oleks meie filmiõhtu ära jäänud. Hommikul jätkasime samamoodi teleka ees, traditisooniliselt tekkide sisse mähituna, nagu oleks lõputu küünlapäev (olete seda filmi näinud?), et kõik kordub. Õhtu lõppes tordi, Legode ja filmidega. Hommik algas samamoodi. Mõnus laisk “trussikute väel kodus ringi kondamise päev”. Ida ütles, et ta ei panegi täna end riidesse. Aga miks peakski. Ideaalne pühapäev.
Mängutoa mitterentimisest “üle jäänud” raha eest ostime Idale sünnipäevaks Oli. Sellest uuest koduloomast räägin ma varsti natuke lähemalt ka.
Postitus EI OLE sündinud koostöös ühegi siin mainitud ettevõttega, kõik on ise tellitud ja ostetud.
Suviti on alati olemas olnud mingid suursündmused, mida aastast aastasse oodata. Kunagi oli selleks Aasta Hiti suvetuur Nancy ja Musta Q ning 2QuickStartiga (täielik pühaüritus!), siis Pühajärve Beach Party (kes seal ei käinud, seda polnud olemas!), siis Õllesummer (jah, mingi aeg oli see ikka väga kuum üritus!), loomulikult jaanipäevapeod (alati hakkas enna jaanipäeva pihta hullem organiseerimine, kus olla ja mida teha!). Mida aastad aga edasi, seda rohkem sellised üritused ära kadusid. Selles mõttes, et jah on ka välja surnud, aga väga ei kujuta ette, et mõni suvepidu või – kontsert südame kiiremini põksuma paneks.
Need kõik on asendunud teistsuguste pidudega ja üks neist on juba kuus aastat mu sõbranna lapse sünnipäev. Kui ma muidu pean ütlema, et laste sünnipäevad ei ole minu kõige lemmikumad, siis see sünnipäev on selline, mida päriselt ootadki. See ei ole vaid lapse sünnipäev, vaid suvine perepidu, kus sõbrad kokku saavad. Me ei kohtu mõnikord aasta aega – välja arvata need klassikalised kokkujooksmised laevas või lennujaamades- sest no teate ise, kuidas see aeg lendab, aga see sünnipäev on igasuvine must. Suve suursündmus.
Mõnikord nendega koos olles me ikka naerame, et ma tunnen oma sõbranna meest ju tunduvalt kauem kui sõbrannat. Mu sõbranna mees on mu klassivend, me olime väga head sõbrad terve kooliaeg, aga peale keskkooli lõppu me väga ei suhelnud, kui mitte öelda, et üldse ei suhelnud. Siis aga juhtus nii, et ma sain kogemata kokku ta naisega, meil olid ühevanused lapsed ja nii hakkasime meie suhtlema. Minu klassivennast sai hoopis minu sõbranna mees. Mu teisel klassiõel, kes terve mu elu ka üks parimaid sõbrannasid olnud, on samuti Idaga sama vana laps, nii hakkasime me, kolm titemammat, omavahel läbi käima. Kaks klassiõde ja üks klassivenna naine, kellest sai sõbranna, kelle mees pole enam meie klassivend, vaid sõbranna mees. Loogiline lause, ma tean:) Imelisel kombel klapivad omavahel hästi ka meie mehed ja laps(ed). Muide, ma üldse ei imestaks kui varsti ühineks meie klassivenda-õdede-sõprade seltsiga veel üks klassivend. Kui sõbranna mees käis selle peo jaoks Jätmani jätsimasinat rentimas, millega tegelebki üks meie klassivend, sai ta teada, et nad elavad suhteliselt kõrvuti. Kummaliselt viib elu mõnikord vanad sõbrad uuesti kokku, kas pole.
Pilte vaadates, saate ehk aru, et miks vaid igasuvine lapse sünnipäev (üks kümnetest, kuhu peab minema), vaid oodatud kohtumine sõpradega. Mõni inimene on sündinud pidusid organiseerima. Selles majas on kõik viimse detailini läbi mõeldud. Ja kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen K-Õ-I-K!
Kui ma Idale täna lasteaeda järgi läksin, küsis ta minult, kas lähme ühe tema rühma tüdruku sünnipäevale. Vastasin, et ma ei usu, et sellel tüdrukul sünnipäev täna on ja vaevalt keegi esmaspäeva õhtul sünnipäeva peab. Idale nimelt meeldib sünnipäeva mängida ja nii ma arvasin esialgu, et tegu on mänguga. Ida jäi endale kindlaks, et tüdruk olla teda sünnipäevale kutsunud, ühte mängutuppa ja palus mind, et ma teda lubaksin. “Palun, emmmmme, paluuuuuun!” Sai selgeks. et tüdrukul oli tõepoolest sünnipäev täna. Mingi päev olid osad lapsed rühmas kutsed saanud, tüdruk oli rühmas jaganud. Kas kõik peale Ida said või kes said, ei teadnud mina ega õpetaja. Asi polegi tegelikult selles.
Mina olen veendumusel, et lasteaiarühmas tuleb kutsuda kõik lapsed, seda lihtsalt põhjusel, et minu arvates ei saa lapsed veel täpselt aru ei ajast ega sellest, kes parasjagu sõbrad on. Üks päev üks ja teine päev teine. Mina lapsevanemana ka ei tea, kes sõber on, lihtsam, nii et keegi ei tunneks end kõrvale jäetuna, on minu jaoks kutsuda kõik. Ma rõhutan, et kõikide laste kutsumine on MINU jaoks loogiline. Ma ei taha öelda, et kõik vanemad peavad kõik lapsed kutsuma. Küll aga tahan ma öelda, et lapsed tuleb kutsuda nii, et keegi ei tunneks end kõrvaletõrjutuna.
Niisiis tagasi Ida juurde. Laps palub mind pisarsilmil, et ta võiks tüdruku sünnipäevale minna. Nutab hüsteeriliselt, et aga tüdruk ütles, et tal on täna sünnipäev ja seal mängutoas. Ma selgitan, et kui kutset ei ole saanud, siis me ei saa lihtsalt sünnipäevale minna. Laps nutab ja nutab ega saa aru. Õpetaja selgitab, et alati pole kõik kutsutud ja võib olla on tüdrukul sünnipäev oma sugulastega. Tuleb teisi sünnipäevi, teiste laste omasid. Pole hullu. Aga lapse jaoks on hullu. Kuidas lohutada last, kes ei saanud sünnipäevakutset?
On minu kui lapsevanema kohus last lohutada ja talle õpetada, kuidas asjad käivad. Ma ei olnud selleks nii ootamatult valmis. Murtud südamega laps teeb iga lapsevanema õnnetuks ja minusuguse kogenematu vanema ka kohmetuks, ma lähen segadusse. Laps karjub minu peale, peksab mind kätega, et miks ma ei luba tal sünnipäevale minna. Üks osa minust tahab endast välja minna. Mina ei ole ju süüdi. Teine osa tuletab meelde, et “sa pead jääma rahulikuks, sa pead jääma rahulikuks, kallista oma last”. Tema ei ole ju süüdi. Koju jõudes on laps maha rahunenud, ei saa veel ikka täpselt aru, miks kõik ei ole kutsutud. Ta ei peagi aru saama, ta on laps.
Aga aru peaksid saama vanemad, kes lasteaeda sünnipäeva kutsed kaasa annavad ja lasevad neid niimoodi jagada. Mulle tuli kohe silme ette klassikaline noortekomöödia, kus kisakooritüdrukud valivad, keda peole kutsutakse. Kallis lapsevanem, mõtle selle peale. Täna on sinu laps võib olla see kisakooritüdruk, kes rõõmsalt kutseid jagab. Homme võib ta olla see laps, kes kutset ei saa. Kas sa tahaksid siis, et kutse saanud lapsed tema nina all lehvitaksid? Lapsed võtavad asju palju rohkem hinge. Nende jaoks võib tühine sünnipäeva kutse tähendada maailma kokku varisemist. Isegi kui omavahel polda parimad sõbrad. Kallis lapsevanem, mõtle erinevate olukordade peale. Pane end laste kingadesse! Poeta kutse kappi! Saada kutse meili teel! Kallis lapsevanem, seda ei ole ju nii palju palutud, et sa teiste laste tunnetega arvestaksid?
//
When I went to pick up Ida today from the nursery, she asked if we were going to one girl’s birthday. I doubted as I didn’t think the girl had birthday today and no one really celebrates their birthday on Monday. And that is how I explained it to her. The thing is, Ida likes playing birthday, so I assumed at first that she was playing again. But she was determined, that the girl invited her to the party, to a soft play room, and begged me to let her go. “Please, mummy, pleeeease!” It turned out the girl really had birthday today. Few days back, some of the children had received an invitation when she was handing them out. Did everyone receive it beside Ida or who did, I didn’t know. Nor did the teacher. This is not the point though.
I’m convinced that while in nursery you should invite everyone to your part, only because children at that age don’t understand the concept of time and friendship. They are friends with one child today, and tomorrow with somebody else. I, as a parent, am not sure who is a friend at this particular moment. Therefore it would be easier for me to invite everybody so no one was left out. I need to stress here, that inviting everybody seems logical TO ME. I am not saying that every parent should do the same, but I do think children should be invited so as not make anyone feeling left out.
Now, back to Ida. She is begging me with tears in her eyes, that she could go to the party. She is getting hysterical, because the girl said she has birthday today in this play room. I am trying to explain that if you didn’t get an invitation, you cannot just show up. She keeps crying and doesn’t understand. The teacher explains that not always everyone is invited and maybe she is celebrating with her family this time. There will be other parties for other children. It’s not the end of the world. How do you comfort a child who didn’t get invited to a birthday party?
It is my duty as a parent to comfort my child and teacher her how things work. I wasn’t prepared for it. A child with a broken heart makes any parent sad and an inexperienced parent like myself, also feeling awkward, I get confused. The child is screaming at me and beating, because I’m not letting her go to that party. One part of me wants to get pissed off. This is not my fault. Other part reminds me to stay calm, to hug her. This is not her fault. By the time we arrived home, she had calmed down, but still didn’t understand why everyone is not invited. She doesn’t have to, she is only a child.
But the parents, who send the invitations to the nursery for handing out, should understand. For some reason, an image of a classical comedy where cheerleaders are choosing whom to invite to a party, pops into my head. Dear parent, think about it. Today, your child is the cheerleader handing out the invitations. But tomorrow she might not get invited. Would you want other children with the invitations rub it under her nose? Children take things into heart so much harder. For them, not getting a simple invitation might mean the end of the world. Even if they are not the best friends. Dear parent, please think of different situations. Put yourself into their shoes! Put the invitation into locker. Send it via email. Dear parent, it is not a lot to ask to be more considerate with other children’s feelings.
Teate, miks mulle Norras laste sünnipäevad meeldivad? Need on lihtsad ja ülepingutamata. Käisime täna Ida lasteaiasõbra (endise?)peika sünnipäeval ja vaadake ise neid pilte. Vaja oli lapsi, lund, pepukaid, kõrget terrassi äärt, lõbusaid lapsevanemaid, vorste, grilli japinnebrødning tulemuseks oli maailma kõige vahvam sünnipäev. Ja pole siis ju imekspandav, et kohale kutsutakse kogu lasteaiarühm. Ei ole erilisi kulutusi ja planeerimist sünnipäeva pidamisel. Ilm ei mängi ka mingit rolli – suvi, sügis, talv, kevad – sünnipäeva saab ALATI õues pidada. Nii mõnus!
Ida oli seda sünnipäeva pikalt oodanud, sest ikkagi Magnus ju…Isver, mulle tuli praegu meelde, kuidas nad lasteaia alguses kogu aeg kaklesid. Nagu kass ja koer. Ida tuli kogu aeg koju ja ütles, et Magnus tegi haiget. Magnus läks ilmselt koju samasuguse jutuga. Sellest kasvas aga välja sõprus.
Sünnipäev ise ei läinud just kõikse paremini. Kui me kohale jõudsime, hüüdis Magnus teistele lastele, et vaadake Ida tuli ja see tähelepanu ehmatas Ida täiega ära. Mind vist ehmataks ka, kui ma isegi täiskasvanuna kuhugi seltskonda saabuks ja sellise tähelepanu osaliseks saaks. Eriti kui keel ka natukene takistuseks on.
Ühesõnaga pidin mina ka sinna jääma, sest Ida ei leppinud teistega. Pool tundi hiljem ütles ta mulle, et võin ikkagi ära minna. Ma läksin. Jõudsime Jaagupiga linna Klaudiale järgi kui Magnuse ema helistas, et Ida on natuke kurb. Läksin tagasi, Magnuse ema lohutas ohjeldamatult nutvat Idat ja Ida nuttis, et tahab ääääraaaa kojjjju. Keegi ei teadnud, miks see nutt täpselt tuli, aga no tuli. Koju jõudes ütles Ida, et nüüd ta tahaks tegelikult tagasi, sest kook jäi ju söömata.
“Me ei saa ju enam tagasi minna,” selgitasin talle ja küsisin, et mis siis juhtus, et ta ära tahtis tulla. Ida kehitas õlgu ja ütles, et tegelikult ei juhtunudki midagi. Ehtne naine. Oma tujudega. Naistepäeval ju ikka võib natuke tujutseda ja ümber mõelda.
Mängutoa mitterentimisest “üle jäänud” raha eest ostime Idale sünnipäevaks 
Postitus EI OLE sündinud koostöös ühegi siin mainitud ettevõttega, kõik on ise tellitud ja ostetud.
