Surfasin hommikul blogides ja muu hulgas lugesin ka Mallu blogist üht kommentaari enda kohta: “Vaata, Eveliis on mitmeid kordi ravimite võtmise lõpetanud ja eneselegi märkamatult kukkunud tagasi depressiooni sügavasse auku, olemata sealjuures päriselt tervenenud. See auk muutub kahjuks vahel sügavamaks ka. Sa ära endale sama tee.” ja see pani mind mõtlema, et kas see on keegi teine Eveliis, kellest räägitakse, või olen ma endast tõesti jätnud aastatega mulje, et endale teadmata olen tegelikult kogu aeg olnud depressioonis ning polegi kunagi tervenenud. Terve elu alates 19. eluaastast “hull” olnud?

Esiteks tahaksin ma kohe öelda, et olen antidepressantide võtmise lõpetanud ise poolkogemata vist 5+ aastat tagasi ja teiseks võin kohe kindlasti öelda, et siis käisin arstil ja psühholoogil ning uurisin, kas oleksin pidanud edasi tarvitama rohtusid ning ühine vastus oli, et keegi ei saanud aru, miks ma neid nii kaua üldse sõin (puusalt ütlen, et kolm aastat ikka). Seega, olemata küll ise arst, julgen ma öelda, et antidepressandid ei ole midagi sellist, mida elu lõpuni peavad kõik inimesed tarvitama, sest “muidu on oht auku tagasi kukkuda”.