koroonaviirus

Elu & mõtted

/ Eveliis / 13 Comments

Ärkasin ööl vastu neljapäeva üles ja mõtlesin, et issand kui hea, et homme on pühapäev, et saan niisama voodis vedeleda. Siis tuli meelde, et kurat, ei saa ju, koertekool on ja olin täiega pettunud. Mis te arvate kui pettunud ma olin siis kui ma avastasin, et tegelikult on homme alles neljapäev ja vedelemisest ei saa unistadagi. Ei, ma ei taha sellega öelda, et mulle ei meeldi tööl käia ja ma parema meelega vedeleks voodis. Vastupidi. Lihtsalt mul on endal peas hetkel mingi üldine error, võimalik, et tavaline sügisväsimus, et ma olen tundnud end väsinuna ja kergemini ärrituvamana. Kuidagi on mulle tundunud, et tavalise 24 tunni sisse peab mahtuma 27 tunni jagu tegevusi või ma ei teagi… seda mina-aega, millega ma harjunud olen ja kohati vajan, on väheks jäänud.

Ida otsustas, et ta tahab jälle Kaari Sillamaa koolis käia, mul on otseloomulikult selle üle megahea meel, aga minu jaoks tähendab see, et kaks korda nädalas pean ma sõitma linna ja kodu vahet sada kilomeetrit, pluss vaatama, et töö oleks vähema ajaga tehtud. Ma ei kurda, aga see on üks neid kohti, kus ma täiesti ausalt ütlen, et maal elamisel on oma miinused. Jube ilus on küll siin elada, aga kui on linnas tegemist peale tööd, siis logistika on kohati väga väsitav. Üks sõbranna (kas nii saab öelda inimese kohta, keda ma kunagi näinud ei ole, aga lihtsalt tunnen, et me täiega klikime?) saatis mulle ühe seriaali soovituse ja ma vähemalt tunnen, et see kaks tundi, mis ma muusikateatri ukse taga Idat ootan, on hea ajakasutus. Midagi minu hingele. Ja seriaal on hea. Soovitan edasi – vaadata saab siit.

Samuti hakkasime me kolmekesi käima psühholoogi juures. Jällegi, ei kurda, mul on väga hea meel, et me seda teeme, sest mida rohkem ma ellu ja ümbritsevasse süvenen, saan ma aru, et elu üleüldiselt on nii pekkis, et see lihtsalt on vajalik. Ilmselgetel põhjustel ma pikemalt ei räägi, miks me seal käima hakkasime, aga jällegi plusside kõrval on üks miinus pool. Kui õhtul peale tööd minna, siis me jällegi sõidame edasi-tagasi 100 kilomeetrit.

Kui veel ajast rääkida, siis Idal on lasteaias teisipäeviti inglise keel ja neljapäeviti jooga, ehk siis täpselt nendel päevadel kui on ka muusikateater. Ühestki neist ta loobuda ei taha ehk siis me peame nüüd paika panema graafiku, mis päevadel ta, kuhu ringi läheb. Ma üldse ei imesta kui ma mingi hetk päevad ja ringid sassi ajan.

Veel kuu aega tagasi pidasin ma plaani, et lähen Aile juurde postitantsu õppima, lihtsalt väljakutse mõttes, et mida ma vahin pühapäeviti kodus seda tobedat “Maskis lauljat”, parem teen midagi endale, aga juba peale koertekooli olin ma nii väsinud, et tahtsin vaid koju diivanile. Koertekoolist võiks ka palju kirjutada, mulle täiega meeldib, aga nii nagu ka psühholoogi teemast täpsemalt ei kirjuta, ei kavatse ma ka koeralugusid siin blogis väga (või enam üldse) jagada. Nojah, diivani asemel läksime me linna Idale madratsit otsima. Kui keegi teab, kust saada 120×190 suuruses madratsit, siis ma olen üks suur kõrv, meie ei suutnud leida. Plussideks linnas käimisel oli, et käisime Mareki õe perega koos söömas ja lisaboonuseks see, et ma ei pidanud veel õhtul süüa tegema hakkama.

Üle ega ümber ei saa ka koroonast. Minul on ka kopp ees, tõesti on, aga mul on ka kopp ees sellest pidevast vingumisest, et appi appi, mask ei aita ja see on isikuvabaduse piiramine või nendest vandenõuteooriatest, et koroonat ei ole olemas, sest keegi ei tunne kedagi, kel oleks olnud koroona. Mina tean kahte inimest, mitte tuttavat tuttava tuttavat, vaid tuttavat inimest. Ma olen ka seda meelt, et elu ei saa seisma jääda, aga kui mask ja kätepesu on vähim, mida mina saan teha selleks, et me jälle paar kuud kodus isolatsioonis ei istuks, töökohti ei kaotaks, siis mul ei ole probleemi ühistranspordis ja poes maski kanda. Eestlane on ikka üks huvitav inimene – siis kui võiks kokku hoida ja allkirju koguda ja mässata, siis me vaatame pealt, et ah, mis nüüd minu arvamus, aga siis kui soovitatakse maski kanda, siis vot see on küige suurem ahistamine, mis Eestis üldse toimunud on. Ei hakka mina ka kellegagi vaidlema, kas peab või ei pea, ma arvan, et keegi ei teagi täpselt palju kasu on või ei ole, aga minu jaoks isiklikult on see nii lamp teema, mille üle “mässata”.

Mingi teema oli veel, millest ma mõtlesin, et vot täna blogin, et panen jälle kõik mõtted ühte patta, aga hetkel ei tule meelde, mis see oli ja ilmselt õnneks, sest no ma aina enam hakkan mõtlema, et kas ikka üldse on vaja oma arvamust avaldada. God knows, ma tahaks, aga samas ma ei viitsi – või noh mis ei viitsi, mul ei ole aega, inimestega vaielda ja oma seisukohti selgitada.

Ma nüüd ei teagi, kas see “ma tegelikult ei kurda”- postitus oli omamoodi “kurdan ikka küll”-postitus, aga vahet pole, isegi kui oli rohkem seda viimast – hetkel ongi mu peas selline on- ei ole- segadus. Wildwomani taroõhtu kaardid ütlesid sama. Segadus mu peas ja mingite perioodide kriitika hoiab mind tagasi ja paneb käituma nii nagu ma ei tahaks. Selle asemel, et panna jalga oma suure tüdruku püksid ja kasutada ära oma potentsiaal, ma isegi tean, mis valdkonnas ja kuidas, kardan ma ja kahtlen. Olen segaduses. Natuke närviline. Tunne väsimust ja millestki puudust. On see korralik pidu, spaapuhkus, aeg omaette, aeg kolmekesi koos – ma ei tea, aga midagi närib mind. Halvasti ei ole otseselt midagi, pigem on üllatuslikult hästi (ptüi ptüi ptüi!), aga ikkagi. On-ei ole-segadus.

Asjad, mida ma ei mõista vol2

/ Eveliis / 5 Comments

Panin eile Idat magama ja kuna ta on otsustanud, et ainus viis, kuidas ta meie toas meie keskel ei maga, on magada keskmises avatud toas, kuulasin ma samal ajal alt korruselt telekast kostvat “Pealtnägijat” . Kuulasin ja mõtlesin samal ajal ka omi mõtteid ning jõudsin järeldusele, et ma olen üks segaduses ja/või rumal inimene. Sest jälle on tekkinud terve trobikond asju, mida ma ei mõista. Vol1 alles oli, aga siis ajasid mind segadusse pigem moodsad asjad, nüüd sellised…argisemad?… asjad.

  1. Pensionitõus. Valitus kinnitas, et aprillist jõustuv pensionitõus kasvatab keskmiselt vanaduspensionäri sissetulekut enam kui 20 euro võrra. Kuidas see on saavutus? Või asi, mille üle uhkust tunda? 20 eurot aastal 2021 on sama suure väärtusega kui…issand, mul ei tulegi võrdlust, sest no olgem ausad, see on peenraha, mis ühegi pensionäri argielu kuidagi ei paranda. Jah, ma saan aru, et kokku kulub pensionitõusudele kümneid miljoneid, aga dafaq, püüdke ise elada 251-594 euroga kuus, nii et saaks endale ka midagi lubada. Ma ei tea, aga iga jumala kord kui räägitakse pensionitest ja pensionitõusust on mul piinlik eestlane olla. Mul on piinlik selliseid pensionitõuse kuulda, sest Eurostati andmetel elas 2018. aastal suhtelises vaesuses 46,3 protsenti Eesti vanemaealistest. 
  2. Estonia hukkumise põhjused. Sellest sündmusest on möödas 26 aastat, aga iga jumala aasta tulevad välja uued ja ennekuulmata/rääkimata tunnistajad, kel on uut ja olulist infot, mis muudab kõike. 26 aastat iga aasta septembris kordub sama asi. No enam ei jaksa. Otsustage ometi lõpuks ära, kas on hauarahu või tõstate laeva üles. Vandenõuteooriad ei kao kuhugi niikuinii, aga jumal hoidku, kus ma enam ei jaksa vaadata, kuidas kord aastas alati midagi uut välja tuleb, mis peaks kõike muutma, aga ei muuda lõppude lõpuks midagi. Igal aastal annavad nende uute avastuste valguses ministrid ja uurijad intervjuusid, mis on aasta aasta järel sama blaah.
  3. Käte pesemise õpetamine. Vist oli “Radar”, kus pool saatest kulutati sellele, et täiskasvanutele õpetada, kuidas ja kui kaua käsi pesta. Oli see kaks minutit, mis oli soovituslik kättepesu aeg? Palun tõstke käsi, kes peseb käsi kaks minutit? Võimalik, et ma ise olen räpakoll ja see on täiesti elementaarne nõue/soovitus/teadmine, mulle tundub tibake ülereageerimine. Üks asi on hetkel koroonahirm (mis ausalt ka hakkab mulle juba närvidele käima, kuigi ma olen seda teemat väga tõsiselt võtnud), teine asi on see, et kui me kõiki baktereid nii hullult kardame, kas me lõpuks ei ole bakteritele hoopis vastuvõtlikumad? Igatahes, kas tõesti peab täiskasvanutele õpetame kätepesu? See pole iseenesest elementaarne?
  4. Talveriided. Kätte on jõudnud minu lemmikaeg. See aeg kui hakkab pihta laste üle riietamine, sest “nad saavad ju külma, ilm on tuuline, mu laps on nõrgema tervisega”. Kui me käisime nädalavahetusel Haapsalus, oli väljas 23 kraadi sooja, lihtsalt kalender näitas sügist, ja samal ajal kui meie olime poolsuviselt riides, ma vannun, et nägin lapsi, kel olid peas mütsid, kaelas sallid ja käes kindad. Nagu päriselt? Jaah, kohati pean ma ka Idaga pahandama, et ta paneks midagi rohkem selga, sest ei saa enam päris paljajalu ringi joosta ilma, et sellele võiks külmetus järgneda, aga kindad. 23 kraadiga? Ma lihtsalt ei suuda mõista seda üle riietamist ja selle vabandamist sellega “et minu laps pole nii karastunud kui sinu oma”.
  5. Ühe tuntud blogija (endise) mehe vasektoomia. Sellest saan ma aru, et lahutus kütab kirgi ja tekitab küsimusi või imestust või ma ei tea, mida veel. Mu jaoks on kõige jaburamad hoopis mehe vasektoomiat puudutavad kommentaarid. Mis te kõik plaanisite tolle mehega joosta lapsi tegema ja olete nüüd pettunud või mis see põhjus on, et just see kõikidele kõige rohkem muret teeb.
  6. Terminaator. See bänd. Ma ei saa nende fenomenist aru. Nad olid popid 20 aastat tagasi, ma käisin ka nende kontsertidel. Nüüd on nad uuesti popid. Täpselt samade lauludega. Nagu ajas rändaks tagasi. Ei mõista. Pole minu teetassike.

Vist sai vol2 kõik.

Karantiinipäevik sai läbi

/ Eveliis / Leave a comment

Mitte, et ma sellest nüüd täpselt aru saaks, kuidas päeva pealt kõik jälle ilusaks muutus, viirus ära kadus, inimesed arukalt leebematesse piirangutesse hakkavad suhtuma ja majandus kohe jälle õitsele lööb, aga see teema sai juba Facebookis läbi hekseldatud, et las ta siis jääb. Fakt on see, et kaks kuud kodus olemist sai läbi ja omamoodi oli vahva scrollida Instagramis ja vaadata, kuidas need kaks kuud siis möödusid.

Kahest nädalast sai kaks kuud:

Selle aja jooksul jõudsime:

Meisterdada.

Vanaaja mänge meenutada.

Teha selfie’sid.

Tähistada munadepühi.

Alustada aiatöödega.

Lugeda raamatuid.

Korjata karulauku.

Lubada kassid tuppa.

Nautida elu.

Tegeleda hüpoteetiliste olukordadega.

Teha tööd.

Kasvada perena tugevamaks.

Ja lõpetada karantiini.

Okay, noh, we…together want big business

/ Eveliis / 1 Comment

Uued ajad nõuavad uusi müügi- ja turundusstrateegiaid, eriti kui püüad eskimole jääd müüa ja nii ma siin igasugu asju katsetanud olen. Viimane lähenemine tundus töötavat, ainult ühe miinusega – minuga asus suhtlema saksakeelne härrasmees, kes inglise keelt ei spreche. Aga keel pole ju takistus mõtles Eveliis ja ütles, et warten Sie, ma olen koolis keelt õppinud ja saan täitsa aru, kuid rääkida ei oska palju. See sobis. Härrasmees asus kenasti seletama ja küsima küsimusi, millele Eveliis vastas kenasti genau, ja, noh, super, ich mache ja kein problem. Mulle tuli kohe meelde kui ehitusplatsidel Poola töölistega suhtlesime, neil oli iga vastus “no problem”, ma tundsin end nüüd samasuguse Poola ehitustöölisena (mitte ei mõtle halvustavalt poolakaid kui rahvust või ehitustöölisi, vaid pean silmas nende keeleoskust).

Uskuge või mitte, aga me saime oma vestluse peetud kuigi 90% kui ma tahtsin midagi öelda saksa keeles tuli mulle meelde norra keel eks ma siis kõigis keeltes, mida ma oskan, vastata pusserdasin. Päris lõbus oli. Härrasmees jäi viisakaks ega naernud. Pärast rääkisin teistele ka vestluse sisu edasi ja tibake meenutas kogu see seik Kreisiraadio läbirääkimisi:

Kein problem ja money come, big business machen zusammen. Produktiivsed läbirääkimised ikkagi. Okei, nali naljaks, nüüd juhtus nii, et härrasmees vaatas, et saame hakkama küll ja juba kolmas päev suhtlen ma saksa keeles. Ikka samamoodi, et ich mache ja kein problem ja et seda ma ei oska küll saksa keeles öelda, et ich sende meili ning ta Google translate’iga tõlgib ära.

Oli ju siin soovitus, et õppige keeli koroona ajal, et kasutage aega targasti. Ma haarasin nüüd veidike endalegi ootamatult härjal sarvist, sest no ega selle kolme aasta gümnaasiumi saksa keelega kaugele ei purjeta, heal juhul räägin oma perekonnast ära. Ja olgem ausad, ega me seda keelt seal tunnis tookord väga suure huviga ei õppinud ka.

Karantiinipäevik: me saame hakkama

/ Eveliis / 15 Comments

Ütlen ausalt, et ma olen liimist lahti. Aga mitte selle pärast, et viies nädal kodus pean olema, vaid muudel isiklikel põhjustel. Kodus oma perega koos olla on ikka tore.  Meil olid nii vahvad pühad. Lapsemeelsed, värvilised ja lõbusad. Jah, ma tean, et mune ei värvita reedel, ma tean munadepüha etiketti, aga ausalt olukorras, kus me hetkel oleme ja ajas, milles elame, on mul täiesti suva, mida keegi minust selle põhjal arvab, et mune valel päeval värvisime ja samal päeval pühadejänku toodud mune otsisime. Muide, kas  keegi seletab mulle, miks üldse pühadeJÄNES toob KANAmune? Lihtsalt praegu jäin mõtlema, varem pole selle peale mõelnud. On kuidas on, hetkel on mu jaoks oluline see,et lapsel on lõbus.

Jätkuvalt on Ida fantastiliselt tubli laps, kes meisterdab ja nokitseb ning genereerib aina uusi ideid. Võrratult tubli laps! Sama ei saa öelda vanemate, eriti ema kohta. 99% tõenäosusega on mu depressioon tagasi, sest ega ma muidu iga väiksema “vale” asja peale häält ei tõstaks. Sellest tingituna ka eelmine postitus, kus ma juba ütlesin, et ükski mure ei ole väärt seda, et oma pere kannatama peaks. Kas ma tõesti peaksin uuesti AD-d sööma? Ma tegin nii palju tööd endaga, et ise hakkama saada. Hetkel olen ma segaduses.

Samas nagu üldse ei tahaks ennast haletseda, tundub nii lamp (eriti avalikult) halada, sest keda huvitab. Tegelikult on ka ju nii, et kui ma ütlen, et on raske, siis keegi saab selle peale vaid pihku naerda ja parastada ning keegi teine mõtleb, et mida ta halab, mul on ka raske. Inimeste mured on erinevad ja enda mure tundub ikka kõige suurem, isegi kui teistele tundub see tühine. Püüan vaikselt hoopis ikka keskenduda oma aiamaaprojektile, aga pekki, see on  nii keeruline kui ei oska planeerida ja kujundada. Marek küsib mult küsimusi, mis sama hästi võiks olla hiina keeles. Et kas kile peenarde alla ja kas multš peale, kui suured kastid, mis pidi, mis suunas…Mina ei tea, ma ei oska aeda kujundada. Ma ainult tean, milliseks ma tahaks, et see üles songeratud aiamaa saaks. Ma isegi tunnen, et ma vist olen valmis neid peenraid ise kastma ja rohima (aga seda ju ei pea kui kile alla panna?).  Aga küll on tore unistada, et mõtle kui vahva oleks kui keegi armastaks taimede ja peenarde ja aiamaaga mässamist ning tuleks kampa. Võib olla ühel päeval tulebki?

Mõtlen siin praegu, et ikka täitsa depressiooni nähud on mul. Eile tundsin päriselt, et ei jaksa mitte midagi, käisin mööda elamist ringi nagu Bergen, elu tundus täpselt selline nagu Bergenilinnas, kõik tundus nii trööstitu ja lausa mõttetu.  

Täna mõtlen, natuke tänu Mareki pahandamisele ja natuke tänu tuttavate pep-talkile, et tegelikult pole üldse ju nii hull. Ma jätkuvalt  tunnen, et see koroonakriis on minus välja toonud paremad küljed (jätame karjumise kõrvale, see on ühe teise olukorra kõrvalmõju) ja pannud mind asju veel rohkem teisiti hindama. Vähem asju ja rohkem emotsioone, aga häid emotsioone ja seda viimast ütlen mina, vana kakupunn eksju. Ma loen inimeste omavahelist kraaklemist (blogimaailmas tuleb seda ikka ütlemata palju ette) ja mõtlen, et miks inimesed seda teineteisele teevad. Mida annab ühele või teisele teadmine, et ma olen sinust ja temast kõvem suunamudija. See on ju absoluutselt ebaoluline? Ja siis see omavaheline solvumine. Kohati ma ausalt tahaks öelda, et tulge liivakastist välja ja nuusutage lilli, suunamudimine on vaid üks killuke elust, mida igaüks teeb nii hästi kui oskab või tahab.

Võib olla on see depressioon, mis minus räägib, ma ei tea tõesti, aga sõbrannaga ka alles hiljuti arutasime, kuidas me aastaid tagasi ühe või teise sõbranna valikuid ei mõistnud ja maha tegime. Täna on ikka täiesti piinlik tagasi mõelda, et püüdsime kellegi teise elu elada, sest meile tundus vale. Ma kohati siiani ei mõista mõndade sõprade tegevusi ja elu, aga need ei puutu ju otseselt üldse minusse, nii et mis see minu asi on, kuidas keegi oma elu elab. Lugesin Perekoolist, et inimestel oli piinlik Roaldi saate pärast, et seal näidati tänapäeva Danhammerit. Kuidas saab teiste pärast piinlik olla? Minu arvates on hoopis lahe, et ta näitabki kui erinevad inimesed on ja kui erinevaid elusid elavad, huvitav on. Minult ka mõnikord küsitakse, et kuule, kas sul selle või tolle sõbra pärast piinlik ei ole. Jah, mõnikord ma pööritan silmi ja mõtlen tõesti, et kus teie aju on, aga mõelge kui minu sõbrad minuga ei suhtleks, sest neil on piinlik minu pärast. Vaadake kui palju lollusi ma korda saadan pidevalt, kui paljudesse jamadesse ma satun kogu aeg, mul ei oleks vist ühtegi sõpra kui nad pidevalt piinlikkust tunneks. Nad ei tunne piinlikust, on hoopis toetavad.

Ja kuna täna on meie peres ilmselt otsustamise koht ning mul on vaja pep talki, siis panen siia kirja ühe blogilugeja kommentaari, mis eile mind väga aitas.

“Kõik möödub. Ausalt. Eks sa ise tead ka. Nii faking alatu lihtsalt… ja ei jaksa uskuda karmasse, mis neid tõpraid ise karistaks… aga sa oled tubli ja vapper ja aus ja osav. Sul on hea mees ja imeline laps. Ilus kodu. Miljon fänni üle maailma! 
Ma vahel korrutan endale (senikaua, kuni ise uskuma jään…), et kõik lõppeb hästi – ja kui pole veel hästi, siis pole veel lõpp. 
Aga üks hea asi on vähemalt see, et Ida saab ka tulevikus KÕIGEGA hakkama, sest sina oled ta ema ja fantastiline eeskuju 💛“

Tuleb tunnistada, et seda oli nii hea lugeda, ja jumala eest, palun ärge arvake, et ma nüüd hetkel kiitust nurun. Ei, ei, üldse mitte, panin selle ühe kommentaari siia kirja konkreetselt enda jaoks, et mulle jääks meelde, et ma saan alati ja igas olukorras hakkama.

 

Karantiinipäevik: 98.aprill

/ Eveliis / 11 Comments

Kasemahl on teine asi, mis mulle kevadest märku annab. Nii hea on! Esmaspäeval mõtlesin, et prooviks limonaadi teha, panin pärmi, mett ja rosinaid lisaks ja maitse tuli joogil väga hea, aga limonaad see küll ei ole. Ärge kodus järgi proovige! Või proovige, aga mind ärge süüdistage. Perekoolis võrreldi täna Leenu Õnne 13 Lainega. Ma jäin mõtlema, et kas see teeb minust siis Lepiku Salme või? Koduse puskari panin juba käima ju ka. Kogemata küll, aga no poteito potaato.

Idaga leidsime sahtlinurgast mõned trööstiplaastrid. Issand, need on ikka nii nunnud! Ja eile kulusid marjaks ära, sest Mõmmi oli täiega kurb, et sõpru külla ei saa kutsuda ja parki mängima minna. Sai aru küll, et kodus on kohati igav tõesti, aga minda tublimalt me kodus püsime, seda kiiremini ehk maailm uuesti lahti läheb. “On ju kui jälle reisida saab, siis me lähme sinna, kus Hedon käis?” küsis Ida mult. Oh, kuidas ma kohati tahaks, et maailm oleks igas mõttes nii lihtne nagu lapse peas. Lähme, lähme, vastasin ma talle ja mõtlesin ise samal ajal, et kuidas see olukord siin kõik lõppude lõpuks lõppeb. Nii segane aeg, et kohati mu pea plahvatab. 

Trööstiplaastritega ma ise aktiivselt enam ei tegele, tundsin, et minu blogipersoon hakkas nende käekäiku segama. Öelge veel, et saab blogi ja päriselu eraldi hoida. Ei saa, isegi kui tahaks, siis ikka on nii, et oled oma suure suuga ühele või teisele kanna peale astunud ja sellel ongi lihtsad (ja võib olla ka loogilised) tagajärjed. Selles mõttes, et ma hakkasin analüüsima brände ja nende taga olevaid inimesi. Mõned ei sobi minu peas üldse omavahel kokku ja ma põhimõtteliselt ei taha neid toetada, sest kuvand, mida tahetakse edasi anda ei ole üldse see, mis on brändi taga. Näiteks ma tean ühte meganunnut brändi ( ei ole kreemid), aga tean ka inimest seal taga ja no need lihtsalt ei lähe omavahel kokku. Minu jaoks. Teiste jaoks võib olla lähevad, aga see polegi oluline. See on ehe näide, kuidas inimene saab muuta ka toote ebameeldivaks. Alguses ma ei saanud (ei tahtnud) sellest aru saada, aga kui mõtlema hakata, siis asjad nii lihtsad just ongi. Muidugi on see ikka osaliselt minu beebi, aga ma hoian eemale. 

Kuna Ida sai endale kauaigatsetud nukumaja, siis muidugi oli vaja ka mööblit. Kas te olete kunagi nukumaja mööblit ostnud? Need maksavad rohkem kui mu enda mööbel. Aga kas te näete rõõmu selle lapse silmades? Ma ei ole üldiselt see lapsevanem, kes lapsele kõik mänguasjad ostab, sest ma ei usu sellesse, et mänguasjad loovad õnneliku lapsepõlve või teevad must parema lapsevanema, kuid on asju, mis ma arvan, et peab olemas olema. Eks see on natukene ka oma lapsepõlve unistuste täitmine. Minul ei olnud lapsena jalgratast ega nukumaja. Need on kaks asja, millest ma kogu aeg unistasin. Eile saabus esimene pakk Lelunurgast, imeilus mööbel, aga kuna ma mõõtudega ei olnud arvestanud, siis on kerge tõenäosus, et Marek peab ühe korruse juurde ehitama. Tal nüüd aega on ju. Tädi on talle juba meisterdanud pitsilised kardinad ja voodikatted, nii et tuleb vist üks romantiline majake küll.

Aa, mööbli tellisin ära ja avastasin alles peale seda kui olin ära maksnud, et selles poes saab marimelli koodiga -15% igalt ostult. Nats tegi pahaseks, et varem ei olnud märganud, sest hetkel on ikkagi iga euro arvel, kuid kuna ma lubasin Idale veel ka vannitoa tellida, siis saab sealt vähemalt viis eurot kokku hoida. Asi seegi. Korraks tuli meelde see aeg kui mul veel last ei olnud ja ütlesin, et issand, mina küll ei mõista neid vanemaid, kes enda asjad ootele panevad, peaasi, et laps õnnelik oleks. Pean siis silmas konkreetselt asju. Noh, vaatame uuesti neid rõõmsaid lapse silmi ja suva need uued kingad!

“Olgu selle jõuluvaheajaga kuidas on. Ikkagi liiga palju õunu ja ilveseid ja usse ja muud sihukest kraami. Ma lähen peast päris segaseks.”

/ Eveliis / 8 Comments

Mäletate lugu kui Pipi läks kooli?

Noh, Pipi, võid sa mulle öelda, palju seitse ja viis kokku teeb?” Pipi vaatas õpetajale üllatunult ning pahuralt otsa. “Kui sa seda ise ei tea, siis ära arva, et mina sulle ütlema hakkan!” Õpetaja otsustas teha näo, nagu poleks midagi juhtunud. Ta jätkas usutlemist. “Noh, Pipi, mis sa arvad, kui palju on kokku kaheksa ja neli?” “Nii umbes kuuskümmend seitse,” arvas Pipi. “Hoopiski mitte,” ütles koolipreili. ” Kaheksa ja neli on kokku kaksteist.” “No kuule, eideke, nüüd läheb asi küll liiale,” ütles Pipi. “Sa ise ütlesid alles praegu, et seitse ja viis teeb kokku kaksteist. Mingi kord peab isegi koolis olema. Pealegi, kui sa oled nii lapsikult vaimustatud nendest rumalustest, miks sa siis omaette kuhugi nurka maha ei istu ja ei arvuta, jätaksid meid rahule, nii et me saaksime kula mängida?” hüüdis Pipi.

Jah, eks minagi vaatan Pipile täna väheke teise pilguga, et oli teine natuke lärmakas ja sõnakuulmatu laps (aga mida sa tahad saada lapsest, kelle ema on ingel ja isa neegrikuningas) ja korrutustabelit ka ei osanud, sest koolis ta käinud ei olnud, kuna “oli hirmus tore siia tulla ja näha, kuidas teil siin on. Aga ma ei arva, et kooliskäimine mulle midagi pakuks. Olgu selle jõuluvaheajaga kuidas on. Ikkagi liiga palju õunu ja ilveseid ja usse ja muud sihukest kraami. Ma lähen peast päris segaseks.” Ometi ei saanud teda pidada rumalaks, ta sai kenasti hakkama ja oli elurõõmu ning lusti täis. Muidugi ei taha ma sellega öelda, et Pipi peaks olema eeskujuks oma kooli suhtumise poolest, küll aga võiks Pipi olla meile ka tänapäeval rohkem eeskujuks selles suhtes, mida lapsepõlv võiks tähendada. Rohkem lapsepõlve muretuid mänge ning vähem tuupimist.

Eriti hetkel eriolukorras.

Minul on hea öelda, et mis siin koduses elus rasket on. Mul on üks lasteaialaps ja töö, mida ma saan teha kodukontorist. Ma ei pea konkreetselt muretsema selle pärast, kas Ida õpib selle perioodi jooksul lugemise ära ja hakkab korrutustabelit mõistma, ma ei pea temaga laua taga istuma ja muretsema, mis hinde ta saab kui ta ei oska ” J-U-U-S-T” kokku lugeda. Tähti ta tunneb, numbreid ka, küll see lugemine ka tuleb. Hetkel kui mu (ja ilmselt paljude teiste vanemate) pead on hoopis muid muresid täis, tundub  mulle, et see ei ole just kõige olulisem. Peaasi, et tal ei oleks igav, et tal oleks piisavalt meisterdamist ja tegemist. Jah, mina oskasin tõesti ilmselt viieaastaselt juba lugeda, aga ma olin viieaastane 34 aastat tagasi. Raamatud olidki suurim meelelahutus, mis peale õuemängude olemas olid. Ei saa aegu võrrelda. Igatahes me saame hästi hakkama. Eriolukorras kodus olles. Meil ei ole stressi, masendust ega tüdimust.

Aga kui mul oleks kodus neli last? Kõik käiksid erinevates klassides ja ma peaksin neid distantsõpetama? Jah, siis ma ilmselt räägiksin teist juttu. Ei saaks hakkama. Oleks masenduses, stressis ja tüdinenud ning mu lapsed ilmselt vihkaksid mind. Mul ei ole midagi lapse õpetamise vastu, aga 1-12 klassi koolikava õpetamine käiks mulle üle jõu.  Olgu, ütleme, et mu lastel oleks vedanud ja neil on tark isa, kelle jaoks kümnendmurrud, lihtmurrud, vene keele käänded ja isegi käsitöö ei oleks mingi probleem, kuid antud eriolukorras ei ole rumal vanem nagu mina üldse ainus probleem. Probleem on minu arvates selles, et distantsõpet tehes ei ole mõeldud sellele, et eriolukorda ei tähenda vaid seda, et me kõik istume niisama tegevuseta kodus. On vanemaid, kes peavad rügama eesliinil, on perekondi, kes on mures sissetulekute kadumise pärast, võib olla on neil mure ka oma ligidaste pärast, võib olla on üks nende pereliikmetest just üks neist, kes on kriitilises seisus intensiivravil, on sada erinevat põhjust, suuremat ja väiksemat, miks eriolukord tekitab stressi. Ja kui siis selle stressi kõrval peaks adekvaatselt aitama lapsel teha koolitöid, siis ma saan täiesti aru, miks pinged tekivad. Eriolukorras õppimine ei tohiks tekitada uusi kriise.

Mul ei ole vastavat haridust ja minu jutt on loomulikult puhas teooria, kuid mina ei suuda mõista, miks peab distantsõpe selles olukorras olema võimalikult tavaolukorra koolitundide moodi. Võib olla on selle eesmärgiks, et säiliks distsipliin, kuid minu arvates ei ole distsipliin ka midagi sellist, mida vaid käskude ja nõudmistega saab õpetada. Kas eriolukord ei võiks ka kooli puhul tähendada seda, et õppetööle lähenetakse natukene loomingulisemalt ja vabamalt? Et korrutustabel ja valemid ja grammatika ootab natukene kuniks lapsed saavad seda jälle oma päris õpetajate käe all õppida? Kas päriselt juhtub midagi kui keemilised valemid ja vene keel natukene ootavad ning koolitunnid sisaldaks hetkel rohkem praktilisi ja loovaid ülesandeid. Kasvõi lugemist, referaate, erinevaid loodusprojekte. Ma olin koolis üsna hea õpilane, tuupur kui täpne olla, korrutustabel oli peas, luuletused õpitud, keemilised valemid ning isegi vene keele käänded selged, aga analüüsimist ja seoste loomist õppisin ma alles ülikoolis. Siis kui ma isegi kõikidesse loengutesse ei jõudnud ja tegin tööd iseseisvalt. Mõttekoht?  Antud eriolukord on meile kõigile uus, võib olla oleks hetkel õige aeg uute meetodite katsetamiseks?

Üheksandast ja 12. klassist ma ei räägi, nendega on hoopis teine seis.

 

Mõnikord on ta ikka jobu!

/ Eveliis / 13 Comments

Sissejuhatuseks ütlen ma, et mu mees ei ole tegelikult jobu, ta on lihtsalt kohati selline järsk ja kuna mina olen ülisensitiivne ning võimeline iga asja peale solvuma, siis mõnikord meie maailmad põrkuvad. Siis mulle tundubki, et krt, mu mees on ikka jobu. Ja täna tahan ma endast auru lihtsalt välja lasta. Muidu hoian enda sees ja plahvatan hiljem kodus – see ei ole hea!

Eile hakkas ta koju tulles kohe millegi kallal õiendama, ma ei mäleta, kas põrandal oli mingi plekk või olid mingid nõud ära panemata, ühesõnaga ei olnud midagi sellist, mis maailmalõppu kuulutama hakkaks ja ma nähvasin talle, et tead, ma ei naudi siin kodus puhkust, vaid päriselt püüan teha kodukontoris tööd sama palju kui ma teeksin kontoris ja samal ajal tegeleda ka lapsega, et tal ei oleks igav, et ta ka vaid ei mängiks üksinda. Ideaalis peaks ma talle veel ka tähti ja numbreid õpetama, kuid selleks ei ole mul tõesti aega jagunud.  Ole ise lapsega kodus, tee tööd, mängi temaga, tegele tema küsimuste ja soovidega ja siis vaata palju sa jõuad ka muid asju teha. Marel vastas selle peale, et davai, mingu ma tema asemel tööle ja siis koju tulles hakaku tegema neid asju, mida ta teeb. “Olgu, ma lähen tööle ja sina ole kodus!” vastasin ma. “Ei, mitte nii, et sa lähed vaid tööle, aga pärast teed minu asjad ka õues ära!” tuli kohe lisaklausel. No päriselt, ma ei oska ju aiaposte kaevata või maakive välja urgitseda põllult. “No vot, mis sa siis räägid,” lõpetas Marek selle vestluse justkui oleks tal ikka õigus ja mina niisama kõige suurem looder. Pekki, ma võiks ka päev otsa kodust ära olla tööl ja siis hakata tegeleme asjadega, mis on mulle jõukohased, nii et ma solvusin selle lollaka võrdluse peale. Ei öelnudki midagi rohkem, lihtsalt mõtlesin omaette, et fucking insensitive …

Ega me ei tülitsenud ega midagi, õhtu läks omasoodu edasi, kuniks ma julgesin rääkima hakata, et kui ärkasin ja allakorrusele tulin, siis oli elutuba nagu kellegi teise elamine. Kassidele ja koerale olid oma “korterid” tehtud. Enne kui sain edasi rääkida tuli Marekilt etteheitev pilk ja terav kommentaar, et ega mulle ei meeldi, et koer vaibal on ja kassid toas. Okei, kassidest ma saan tõesti aru, nad teevad pahandust nagu ma juba rääkinud olen, aga ainuke “pahandus”, mis Hugo teeb, on see, et ta ajab karva. Võib olla ei sure me selle kätte ära, et vaip on nädalavahetuseni koerakarvane. Ses mõttes, et ma küll võtan tolmuimejaga iga päev karvad põrandalt ära, aga vaiba seest ju kõike kätte ei saa ja klopib siis nädalavahetusel ära.  Ütlesin Marekile jälle, et tead, ma püüan kodus tööd teha ja kohati on vaja keskenduda, et äkki püüaks olukorraga kohaneda ja natukene vabaks lasta. Sain vastuseks, et jaajaa, ma tean, ei pea mulle kogu aeg ütlema, et sa ka tööd teed. Mulle endale tundub, et pean, sest kohati jääb mulje, et ta arvab ka, et kodukontor = blogi, Netflix (MIDA MUL EI OLE HETKEL) ja kolm pudelit punast veini päevas ning laps teeb samal ajal, mida ise tahab.

Seekord lõppes meie “tüli” seal samas, eks ta sai ise ka aru, et natuke jobu on, et möliseb, aga üldjuhul lähen ma põlema nagu säraküünal selliste süüdistuste peale ja siis on mul ka vaja möliseda. Oleksin ka tahtnud öelda, et kuule enne kui teiste kallal õiendad tee oma poolikud tööd lõpuni, aga ma juba tean, et see on mõttetu, sest ma kuulen sealt alati vastuseks, et mul ei ole kõige jaoks raha, ma ei jaksa kõike üksinda teha, mine tee siis ise õues neid asju ja tüli lõpeb sellega, et ma tunnen end süüdi, et piisavalt palju ei teeni, et maja ehitada ja piisavalt loll olen, et pahteldada ja kipsi panna ei oska. Ja ma ei taha seda ka osata! Kas tõesti peaks, et olla hea naine? Ma alati mõtlen sellistel hetkedel, et Marek teadis ju, et pool-printsess-herneteraga abiellus, kui ta oleks tahtnud endale Vargamäe Krõõta, siis oleks pidanud ikka teise valiku tegema. Mul ei ole midagi töö tegemise vastu, aga ma ei taha seda teha kell kaheksa laupäeva hommikul (sest muidu läheb päev raisku) ja traditsioonilisi meestetöid ma ei oska, ei oska ja pole annet. Jumala eest, ma praegu nuputan, kuidas oma peenrakastid ja aed ise valmis teha, et ma ei peaks kogu aeg kuulma, kuidas minu eest on kõik vaja ära teha.

Marek ise tahab õudselt kiitust ja ma saan pidevalt pahandada, kui ma kohe ei pane tähele, mis ta teinud on. Tõesti igakord ei pane ja tõesti kogu aeg ei kiida ka, noh et tuleb mees tuppa ja ma ütlen, et küll sa olid täna hea mees, et võsa maha võtsid, IGA KORD. Mu meelest olen ma korduvalt öelnud, et mul on sigahea ja tubli mees. Samas hakkasin ma mõtlema, et millal see mees mind kiitis. Või et tuli praegu koju ja ütles, et tead sa oled ikka ka tubli, et saad selle olukorraga nii hästi hakkama. Me päriselt ei ole Idaga nii hästi läbi saanud kui selle karantiini ajal, ta on nii hea laps, et ma aegajalt mõtlen, et mida me vanematena õigesti oleme teinud, et ta nii mõistlik on (see on 99% ajast, 1% ajast on ta vanaema Ülle ja minu iseloomude korrutis ja uskuge mind, see ei ole kompliment). Või kiidaks Idat, et ta ongi tubli laps, et laseb emmel tööd teha ja saab ise ka hakkama kenasti. See kuluks ära. Ida on ka hästi hella hingega ja ootab ka kogu aeg kiitust ning kallistusi, aga Mareki loomult vali ja järsk hääl jätab aegajalt mulje nagu oleks kallistused ja kõik muu nii tüütu. Mina tean, et ta nii ei mõtle, ma tunnen oma meest 14 aastat ning tean, et selle järsu ja valju välise taga on tegelikult hea ja tore ja armastav mees, aga Ida on 6-aastane, talle tuleks natuke teisiti teada anda, et tead neli korda kallistamist on väga hea, aga nüüd oleks aeg magama minna.

Esmaspäeval olin ma kuidagi omadega läbi ja ütlesin, et nädalavahetusel ma lähen sõidan rattaga kuhugi, et lihtsalt natuke üksinda olla. Sain vastuseks, et aga ma pean kell üheksa traktori järele minema. Nagu jumala eest, kas ma keelasin, kas ma läheksin kell üheksa kuhugi, aga kas ei oleks võinud lihtsalt öelda, et muidugi mine, me saame paar tundi kenasti hakkama. Imestan, et sealt ei tulnud etteheidet, et kuidas ma siis tööd saan teha kui Idaga pean tegelema…

Uhhh, välja sai kõik endast. Kergem hakkas. Mul on natuke piinlik isegi, et selle siia kirja panin, sest ma tean, kuidas iga sellise postutusega tuleb kommentaare, mis hakkavad analüüsima Mareki lapsepõlve ja käitumist, ma ei taha seda – ma armastan oma meest väga – aga päevad ei ole roosamannavahulised alati siin Ussipesas ning mõnikord ma olen ka tema peale solvunud, et ta ei ole natuke romantilisem, mõistvam ja nii faking “tee tööd ja siis tuleb armastus” tüüpi.

 

Issand kui hea on jälle ilus olla ehk telli iluteenused koju kätte!

/ Eveliis / 21 Comments

Ei noh, iseenesest on kodus täitsa hea olla ju. Hommikul teen kodukontoris (loe: tugitoolis istudes) hommikumantlis tööd, kui on vaja, siis kiirelt tõmban selga pluusi ja võõpan huuled üle ning pean Skype koosolekut niimoodi poolpaljalt (kes see teab, et ma ilma püksta istun eksju, kui just kogemata telefon ei peaks käest kukkuma ja paljast kanni ei näita). Peale lõunat panen selga maainimese riided  ja naudin metsaliseks olemist. Ei mingit meiki ega liigset sättimist, puhas ja mõnus maaelu. Mõelda vaid kui palju ma olen raha kokku hoidnud iluteenustel selle kolme nädala jooksul.

img_5279

Samas olen ma ikkagi naine, et olla daam, ei saa hetkel kõrgeid kingi kanda, kuid maniküüri, ripsmeid ja natuke botoxit tahaks ikka, et söödav välja näha. Ka hetkel kriisi ajal. Pediküür ja depilatsioon muidugi ka. Ei saa ju nii olla, et karantiini pärast lased end täitsa käest ära. Aga kolm nädalat on ikkagi kolm nädalat ja kõik lisad hakkasid vaikselt küljest pudenema. Ripsmeid oli vaid paar karva alles ja küüned – no need ei kannata üldse kriitikat – sellised väljakasvanud maainimese küüned. Jube, piinlik endal juba selline olla. Ilusalongid on jätkuvalt kinni. Täiesti ebainimlik, ma ütleks, et isegi inimõiguste rikkumine. Mida siis teha? Mulle tuli meelde, et mu küüne/ripsmetehniku sundkarantiin (ta tuli märtsi keskel Taist) peaks läbi olema ja ma mõtlesin, et äkki ta on nõus mulle koju tulema ja mind korda tegema. Helistasin talle ja leppisimegi kokku, et täna hommikul tuleb ta oma iluasjadega mulle Ussipessa kohale. Milline vedamine, et ta karantiin just täna lõppes! Ja teate kui hea on jälle ilus olla. Küüned korras, ripsmed peal, igavusest tegime isegi meigi. Inimeses peab kõik ju kaunis olema. Ta alustas just botoxiga ka, nii et seekord katsetasime seda mu huultel. Ma olen nii põnevil, et tulemust näha:)

img_6594

No ja kui te ka tunnete, et üldse ei suuda enam iluteenusteta olla, siis võtke temaga sellel aadressil ühendust. Ta tuleb hea meelega teile koju karantiini ajal. Ei pea kartma, et ta viirust võib levitada, 14 päeva jooksul ei olnud tal ühtegi sümptomit, nii et all good. Ja ilus on ilus olla!

 

 

Koroona toob inimestes välja õeluse, minus (lisaks headele külgedele ka) küünilisuse

/ Eveliis / 10 Comments

Ma ei tea, kas ma olen ainus, kellele tundub, et inimesed on kodus istudes muutunud õelamakaks. Või ma ei tea, inimesed ongi kogu aeg õelad, aga nüüd kui neil on liiga palju vaba aega veedetakse see ilmselt internetis, kus saab oma frustratsiooni välja elada ja see torkab eriliselt silma. Võimalik, et mõne jaoks on õelutsemine meelelahutus. Ma olen tähele pannud inimestel on tekkinud vajadus teistega möliseda ja vaielda, konkreetselt võtta sõna seal, kus ei peaks, rääkida kaasa teemades, mis ei puutu neisse ja lihtsalt kakelda. Ühed ja samad inimesed jäävad erinevates foorumites ja kommentaariumites silma sellega, et neil on vaja kedagi peksta. Ma ei tea tihti tausta, aga ma ei tahagi teada, on lihtsalt veider vaadata netikaklust. Teiseks tundub mulle, et vana hea blogijate kätš on tagasi. Vana hea meelelahutus, mis mullegi võõras pole, kuid ma kasvasin sellest vist välja sel hetkel kui tundsin, et ma ei taha et mind peetakse ka üheks tasuta nänni pärast kaklejaks, et ju loodab sellega silma paista, et siis ehk mõni turundaja avastab selle blogi ja pakkumistest on rivi ukse taga. Ühesõnaga ma tean, et ma olen ise ka olnud agar blogijate kritiseerija ja jätkuvalt arvan ma, et suur osa “täiskohaga blogijatest” on üsna piiratud silmaringiga ja kohati piinlikud jälgida, aga lõppkokkuvõttes ei muuda see minu elus mitte midagi, ei paremaks ega halvemaks Okei, võib olla vaid halvemaks, et saaksin ise pihta virtuaalse kiviga. Ei taha enam, ausalt ei taha! Kolmandaks on see täiesti absurdne, kuidas iga vähegi positiivse uudise all on terve kari sapiseid inimesi, kes ei suuda vist aru saada, et osad inimesed tahavadki head teha, eriti hetkel, aidata ja toetada, pakkuda positiivseid emotsioone. Näiteks karujaht akendel, mille eesmärk on isolatsiooni ajal (eeskätt laste) tuju tõsta. Ei ole vaja ilkuda iga asja kallal.

Samas pean tunnistama, et teatud tegevuste puhul olen ma üsna skeptiline. Ma ei saa näiteks päris hästi aru, miks meedikutele ja politseile söögi tegemiseks peab hetkel raha koguma. Otseloomulikult ei arva ma, et eesliini töötajatel on hetkel lihtne ning kindlasti napib meedikutel kohati aega, et korralikult süüa ja selliste kampaaniate idee on osaliselt ka positiivsuse jagamine, kuid mulle tundub see ikkagi vaid PR, puhas reklaam. Restoranidel ja igasugu toiduvalmistajatel ei ole lihtsad ajad, loomulikult, aga mind õudselt häirivad kõik need kokad ja restoranide omanikud, kes oma toitudega eesliini töötajatega kindlasti ka pilti teevad. Et teen head, aga mitte hea tegemise pärast, vaid selle pärast, et mind näha oleks. Kunagi “Sõprades” väitis Phoebe, et isetut heategu ei ole olemas, ma olen sellega aina enam nõus. Üks blogija (ja paljud inimesed üldse) on avaldanud arvamust, et selle asemel, et vedada toitu inimestele, kes siiski suudavad hetkel ise endale piruka ja kohvi osta, tuleks keskenduda neile, kes on olukorra tõttu raskustes, too sama blogija sai vastuseks, et idee on õilis, aga raske teostada. Eks kõik on suhtumise ja kättevõtmise asi. Ma ei olnud sellele ise mõelnud, aga kui tõesti on ju palju lapsi, kelle ainus soe toit on koolilõuna, siis mõelge nende peale. Heategu läheks mu meelest õigemasse kohta ning PR ei jääks ka olemata. Ma olen kindel, et minu arvamus ei ole populaarne ning keegi kindlasti loeb ka sellest välja kiusamise, kuid päriselt mulle tundub, et see massiline meedikute toitmine hetkel natuke ülepingutatult. Jah, olengi küüniline.

Teine asi, mis mind natuke paneb kulmu kergitama, on igasugune e-poodidesse nodi kokku ostmisele üles kutsumine. Ma saan aru, et paljud väikesed tegijad sõltuvad sellest, aga kohati on seda nii kohutav vaadata/lugeda, et hetkel istute ju niikuinii kodus, palun ostke tasse, kellasid, küünlaaluseid, puuviljatutte. Mulle meeldiks kui need samad ettevõtted, kes kutsuvad üles end toetama, toetaks samal ajal siis vastu ka teisi väikesi või abivajajaid, et et tekiks positiivne ringlus. Muidugi toetan ka mina hetkel veel kohalikke väikeettevõtjaid nii palju kui võimalik, kuid ma näen kui manipuleeritavad on inimesed tegelikult ja nii kahju on kuidagi. Kindlasti on asju, mida tasub hetkel osta, sest pakkumised võivad olla arusaadavatel põhjustel head, aga ei ole vaja kokku osta korvide viisi nodi lihtsalt ostmise pärast. See ei leevenda tegelikult stressi. Ma ei tea, kas ma nägin seda unes, aga mulle jäi justkui eile silma, et ka Tallink kutsus inimesi oma epoodi kommi kokku ostma. See tundub sellise ettevõtte puhul minu jaoks äärmiselt sobimatu ja ikka pigem kahjustab ettevõtte mainet. Natuke “Sportlandi tegemine”. Kuna ma enam ei leia, kus ma seda näha võisin, siis jääb loota, et nägin Tallinki üleskutset ikkagi vaid unes.