koroonaviirus

Pagan, see Prangli ka lukus peab olema ehk pildikesi Ussipesast

/ Eveliis / 4 Comments
Laupäeva hommik. Kell 6:40 – meil kõigil (ka minul!) läks uni ära. Täiesti ebaaus, aga no ega midagi teha ka ei ole. Kui kogu maailm ei oleks lukus, siis oleks heal juhul Marek mõnel sellisel nädalavahetusel Pranglis, aga nüüd , harilikul koroona-nädalavahetusel on ta kodus ja möliseb minuga juba enne kella kaheksat. Selles mõttes, et te ju teate, et ta ei suuda niisama passida ehk siis kui ta ärkab enne kukke ja koitu, siis ta ei ole nagu mina, kes suudaks raamatute ja Netflixi saatel poole lõunani niisama chillida, vaid peale kahte tassi kohvi ja kolme KidZone multikat valdab teda rahutus, tal on vaja midagi teha. Juba haarab ta tolmuimeja ja imeb põrandat sellise näoga nagu ma ei teeks seda kunagi. Varem ei teinud muidugi ka, tolmuimeja on megakobakas ja tüütu on seda välja tuua garderoobist, aga uus varstolmuimeja on isegi minu sõbraks saanud. Küll mitte kell kaheksa laupäeva hommikul. Ta vaatab aknast välja ja hädaldab, et ma ei ole nädalaga lõigatud oksi ära korjanud. Nagu sellest juhtub midagi, et see töö nädalavahetuseni ootas. “Oleks vaid see Prangli avatud, saadaks su jalust ära!” torisen ma, aga midagi pole teha, uus elukorraldus on selline, et Marek on kodus ja see tähendab vaid ühte – ei mingit molutamist. Orjapidaja!

Väljas on imeilus ilm, õnneks. Saan oma puuoksad korjatud, lõkkesse tassitud – muide Ida on Mareki iseloomuga ja jälgib mind nagu kubjas, et ma ikka töö ära teeks – saan minuti jõude olla ja lasta päikesel oma punnpõskesid paitada kui juba tuleb Marek ja teatab, et teise puu alt on ju korjamata. God damn it! Lükkan selle töö natuke edasi, jõuab ju. Õhtul kui toas pesu kokku panin, kutsub Marek mind õue. Mõtlen, et pean ta aiaposte jälle imetlema minema, aga ei, ta tahab mulle ette heita, et korjas lõpuks need oksad ise ära. “Mina ei tee siia majja ühtegi peenart,” toriseb ta. “Tead, kui sa tahad minuga jätkuvalt võistelda selles, kes rohkem tööd teeb, siis ma võin kohe võidu sulle anda,” vastan ma. Ükski normaalne inimene ei suuda Mareki tempoga sammu pidada. 

Ida naudib samal ajal võimalust patjade ja tekkidega batuudil hullata. Kutsub mind ka ja kuigi ma tõesti soovin saledaks saada, siis täna tundub batuudil hüplemine liigse pingutusena, pealegi ma olen nädal aega taga kummikeksu mänginud ja te ju nägite, milline trenn see on. Ma võin ju endale lubada ühe poollaisklemise päeva? Vingerdan ära, aga annan siiski väikesele väljapressijale lubaduse, et homme hüppan. Kahetsen seda juba, kuid parem ikka tänane toimetus homse varna visata.  Paar mu sõpra on koroonaga kaotanud ilmselt ka silmanägemise ja küsivad palju ma alla olen võtnud, et nii särav ja hea välja näen. Kaalunud ma end ei ole, aga riiete ja tülgastuse järgi võin neile öelda, et ikka sama hea vaal. Eip, ei mingit body positivityt siin. Kui siis vaid Ida ees, tema ees ma tõesti väldin kehateemasid ja ei nimeta ei end ega kedagi teist paksuks. 

Peale lõunat käisime Idaga ratastega sõitmas, et pajuutusid korjata. Põikasime läbi ka tunnetusaiast ja ma hakkasin mõtlema, et vaid oma ajuga ma seda aeda teha ei oska. ju! Pean silmas seda, et pean tegema viis erinevat peenart – vaatamiseks, katsumiseks, kuulamiseks, nuusutamiseks, maitsmiseks, aga minu teadmised taimedest on suht nullilähedased. Kuidas ma tean, mis taimed kuhu istuda? Kas keegi oskab mulle soovitada aianduskeskust või midagi säärast, kellega saaksin koostööd teha? Ei pea silmas seda, et keegi mulle tasuta aia valmis teeks, vaid seda, et kellega konsulteerida ja kellelt abi küsida kui oma peenarde ja muuga jänni jään teadmiste poolest. Kunagi ammu rääkis mu sõbranna mulle, et kui ta oleks mina, siis ta teeks siia ikka peenrad ja paneks mingid asjad maha, et oleks hea võtta värskeid oma aia saadusi. Ma naersin ta tookord välja, ütlesin et tehku ise ja kirjutasin temast hoopis “Ökovanaema” raamatu. Noh, siin ma nüüd siis olen. Planeeringi peenraid. Kõigest 13 aastat hiljem. 

Mu arvates ei ole midagi tüütumat kui pesu kuivama panemine ja selle sealt ära korjamine, kuid samas ei ole midagi paremat värskes õhus kuivanud pesu lõhnast.  See lõhn on isegi Issey Miyakest parem! (Not so) fun fact: panin hajameelsusest Ida teki ka koos tekikotiga pessu. Otsisin toas, et kuhu kurat ma selle siis sokutasin ja leidsin lõpuks pesumasinast. Minulik. Väga minulik.

Nagu te teate, siis karantiinireeglid on samad, mis lennujaamareeglid, nii et isegi kui tahate midagi öelda, siis teil ei ole hetkel minu keskpäevast veinijoogat halvustada. See on täiesti lubatud. Ja mul peab ka mingi lõbu olema. Netflixi mul ei ole hetkel, päris raske elu on nii. Mu pangakaardiga (jälle!) taheti mingeid kahtlasi tehinguid teha ja pank pani mu kaardi kinni, tellisin uue kaardi, aga see ootab mind nüüd Tornimäel, ma ei viitsinud enne kojujäämist järgi minna sellele. No ja Netflix ei saa oma igakuist tasu mu kaardilt maha võtta ja nii ma peangi olema Netflixita teadmata ajani, sest Marek, vana kadekops, ei luba mul oma kaardi andmeid ka sinna panna. Vingus, et siis see hakkabki sujuvalt tema kaardilt maha minema. Tal võib õigus olla. Ma ei ütle, et on, aga võib. 

Ida on ammu endale tahtnud nukumaja. Muidugi oleks ma ideaalis ostnud talle sellise, aga mitte hetkel, pealegi oli meil kokkulepe, et Ida ise kogub raha nukumaja jaoks ja kuigi (väikese abiga) oleks tal see ka olemas olnud, siis mulle tundus mõistlikum leida talle odav ja kasutatud nukumaja, et meil jääks raha üle ka nukumaja mööbli jaoks. Paar kuud tagasi oli Facebookis müügil imeilus vintage stiilis mööbel, vaatasin tookord ja mõtlesin, et hetkel ikka ei osta niisama seisma, et kaotab ära ja mida veel. Päris ei kahetse nüüd.  Igatahes maja saime eile kätte, 20 euro eest rohkem kui küll ja Ida on täna sellega majandanud juba viimased kaks tundi. 

Aa, ühe hea põhjuse kaalus alla võtmiseks leidsin ma ka. Teate ju neid vanaemasid, kes ei raatsi ühtegi vana asja ära visata? Mu vanaemal on ka kapid täis igasugu jama, sealt leiab muidugi ka pärle, aga ikka on seal päris palju sellist, mida enam kellelegi vaja ei lähe. Me saame aru, et tal on asjadest raske lahti lasta ja nii olen ma ikka tema rõõmuks mõned asjad endale koju kaasa tassinud, noh et ta näeks, et ei viska me kõiki tema asju ära. Ühe sellise kappide ülevaatamise käigus leidsime me ka ühe kleidi. Imeilusa kleidi. Natuke habraste õmblustega ja võib olla mitte kõige kvaliteetsemalt tehtud, aga kauni lõikega ja kena mustriga. Täpselt minu kleit! Vanaema ütles, et see on tal (või vanatädi) Siberis tehtud. Ja te ju teate, kuidas ma armastan oma looga riideid! Sellest kleidist saab minu garderoobi kroonjuveel. Ma lihtsalt pean naaaaatukene saledamaks saama, sest hetkel seda selga venitades tundsin ma, kuidas need haprad õmblused ragisesid. 

Koroona tõi välja mu parimad küljed?

/ Eveliis / 11 Comments

Ma ei saa üldse aru, mis värk enam on, aga kui kõrvale teatud mured, mis on koroonakriisi paratamatud tagajärjed ja inimeste piiritu lollus, siis see äärmiselt ebameeldiv olukord on minus välja toonud mingid paremad küljed vist.  Me oleme kodus olnud alates minu sünnipäevast – ehk siis vist juba 13 päeva, mis võttes arvesse minu ja Ida iseloomu peaks meie kodu muutma kohati sõjatandriks, kuid kõik on hoopis vastupidi. Meie majas ei ole kunagi nii rahulik olnud. Jah, muidugi tuleb ette ka hetki, kus väsimus või mingid muud mured üle pea löövad ja me natuke kiskleme, aga ma ei ole ennast kunagi nii hea emana tundnud. Ja ma ei ole kunagi varem aru saanud kui hästi käituv laps Ida tegelikult on, ma olen asju vist võtnud iseenesestmõistetavalt.

Heaks emaks olemine ei tähenda, et ma last nüüd kodus 24/7 lõbustaks või laseks tal kõike teha, et jumala eest rahu ja vaikus oleks, vaid seda, et me ühtäkki arvestame teineteisega. Muidugi kõlab tobedalt, et 39-aastane ütleb, et vau, ma arvestan oma kuue-aastase lapsega, aga ma pean silmas seda, et Ida arvestab minu vajadusega teha tööd ja mina ei lükka asju edasi, et oota kohe, oota ma teen selle ära, oota ma pean tööd tegema. Kui ma luban, et lõunast algab tema aeg, siis täpselt nii ongi. Natuke meenutab see kõik mu enda lapsepõlve, kus ajaveetmiseks tuli leida erinevaid mänge, sest internetti ja nutitelefone ei olnud lihtsalt olemas. Leidsin eile pähklivorme otsides kummi (pähklivorme ikka ei leidnud, ma tean, et mul ON need olemas!) ja kohe tuli pähe mõte Idale kummikeksu õpetada. Millal te viimati kummikeksu mängisite? Kui see karantiin kaua kestab, siis see on igatahes küll üks väga tõhus nipp peenikeseks saamiseks. Mina ei olnud keksu mänginud algkoolist saati ja sellest on ikka 30+ aastat, naljakas oli see, et mulle tuli meelde nii palju erinevaid kummikeksu mängu variante. Tundub, et on nagu rattasõit, mis meelest ei lähe?  Ja tavalist keksu ei ole ma ka aastaid mänginud. Tänaseks uueks keksuks soovitas tädi oma lapsepõlves populaarse keksuvariandi.

Huvi pärast lausa kogun Ida IG kontole meie #karantiinipäeviku tegevused, hiljem endal ka huvitav vaadata. Muide, ütlen ka seda, et Idale ei ole seda kontot tehtud selleks, et temast saaks mingi kidfluencer, ma ausalt isegi ei viitsiks sellega tegeleda, see on moodsa aja päevik meile endile ja meie perele/sõpradele. Ma ei taha oma kontot vaid lapsepiltidega üle ujutada, aga Ida ikka küsib, kas sa selle või tolle saatsid vanaemale/tädile/lasteaeda/sõbrannale ja mul on nii palju lihtsam. Kas väikelapsele on õige oma konto teha, eks see on selline omaette küsimus, millele ühest ja õiget vastust mu meelest ei ole. Mu meelest on oluline see, et last ei naeruvääristata ega kasutata ära enda huvides. Ajad on muutunud, miks mitte siis sellises vormis päevik?

Capture

Teine asi, mis koroona minus välja on toonud, on vist leidlikkus. Jajaa, ise kergitan oma saba, las ma kergitan. Ma ei ole kunagi professionaalselt turundusega tegelenud, kuid vaatan nüüd, et mul tuleb see päris hästi välja. Millest ma seda järeldan? Ma näen, et teised, suuremad tegijad hoiavad mu tegemistel silma peal ja teatud mõttes kopeerivad võtavad sama suuna, mis mina. Muidugi võib olla, et nad on samad strateegiad ise välja mõelnud, sest kammoon ega ma jalgratast ei leiutanud ja ma lihtsalt jõudsin ette, aga natuke on nagu hea tunne, et võib olla olen ma mingil omal väikesel moel suunamudija. See annab inspiratsiooni ja paneb pingutama. Ideaalmaailmas näeks ma, et me kõik hoiaks hetkel kokku ja toetaks üksteist, aga fakt on see, et tegelikult on hetkel oma särk ihule ikka kõige lähem ja ma näen ka seda, kuidas kriis inimestes halvima välja toob. Ma olen ise seda tunda saanud, kuidas suurem ja tugevam hetkel tahab halvustada (ja võib olla ka laimata) ning kuigi ma arvan, et see näitab ebakindlust, on ikka vastik tunne küll kui keegi sind niigi raskel ajal ründab. Seda enam, et kõik ju püüavad hetkel anda endast parima, et hakkama saada ja ellu jääda.

ea592767-bf20-4189-9422-ca9611eaf646

Eile oli mul korraks murdumise hetk, tekkis hirm tuleviku ees ja isegi kerge paanika, kuid tänaseks mõtlesin, et see ei muuda ju midagi. Ma ei saa muuta olukorda, kus me hetkel oleme, ma ei saa teha rohkem kui see, mis ma teen ja ajalugu on näidanud, et tuleb mis tuleb, kuidagi saame me ikka hakkama. Kriis on muutnud mu rahulikumaks kui muidu. Ma ei oska seda seletada muuga kui, et ma saan tavaliselt kriisiolukorras hästi hakkama, ju ma siis hetkel olen sama hoiaku võtnud, et ainus, mis hetkel aitab on kaine mõistuse säilitamine. Õhtul hakkan ma oma projekti kallal nokitsema. Paneme paika, kuhu tulevad peenrad, kuhu tunnetusaed, kuhu kasvuhoone ja muud asjad. Projekti elluviimine saab olema üks põnev aeg.

Kuidas pingega toime tulla?

/ Eveliis / 2 Comments

Tegemist on reklaampostitusega, küll aga on tegu tootega, mida ma igapäevaselt päriselt ka kasutan.

Olete näinud filmi “Mida naised tahavad”, kus Mel Gibson oskab naiste mõtteid lugeda? Kui keegi oskaks praegu minu mõtteid lugeda, siis ilmselt tunneks ta end ka nagu Mel Gibson tolles filmis kui ta sattus naisteparve ja igaühe mõtted segamini talle kuuldavad olid. Mu pea on nii paksult mõtteid täis, et ma ei saa enam ise ka aru, millised on adekvaatsed ja millised mitte. Pole siis ime, et mu pea valutab. Pingepeavalud on mu vanad head sõbrad olnud ja umbes nädal-kaks on nad peale suhteliselt pikka pausi jälle tagasi. No, tere, sõbrad, pole ammu näinud! Ma valetaksin kui ütlesin, et mul on neid nähes (tundes) hea meel.

Ma ei varjagi, et ma olen viimased neli kuud olnud  stressis ja isegi paar korda kahetsenud, et antidepressantide tarbimise järele jätsin, ent samas olen ma stressile vaatamata tundnud end kordi elusamana ja õnnelikumana kui aastaid enne seda. Ma tean ise ka, et see kõlab vastuoluliselt, aga täpselt nii see on olnud. Võib olla on põhjus tõesti selles, et ma olen püüdnud mediteerida, keskenduda positiivsele ehk sellele, mis mul on, mitte sellele, mida mul ei ole (ei tule alati välja, tunnistan) ja käinud ka massaažis, mis on pingetest tingitud valusid leevendanud.  Meil on (oli?) töö juures ka massaaživõimalus. Mis te arvate, kas see oli megaboonus? Noh, seda boonust hetkel kasutada ei saa, Marek ei oska mind masserida (või ei viitsi) ja nii pean ma ise hakkama saama, aga mu käed ei ulatu ju selja taha iseend masserima. Ei ole Hinckus “Hukkunud alpinisti hotellist”, et ise tulin endale peale.

Õnneks on mul eelmisest suvest Pranamat massaažimatt, mida ma sellistes olukordades kasutan. Ilmselt niimoodi jopega matil lebotades ei ole see küll kõige efektiivsem, aga mõnus on ikka – vaatad pilvi ja unistad. Ma ei mäleta, kes see oli (Fred Jüssi ehk?), kes ütles, et eestlased molutavad liiga vähe, ma olen nõus, meil on molutamiseks liiga vähe aega. Aga seda aega tasub võtta.

Kui te kahtlete, kas ma matti päriselt ka kasutan, siis absoluutselt, juba vaikuselaagris oli mul see matt kaasas. Suvel tundus veel liiga intensiivne, et seda ilma riieteta kasutada, detsembris kui kuu aega kehval madratsil magamisest seljavalud sain, proovisin ka ilma riieteta (ei olnud enam valus) ja nüüd kasutan seda kohati nagu lebomatti, et niisama telekat vahtida või siis ärgates selleks, et end virgutada. Ja siis ikka palja ülakehaga. Kõige rohkem meeldib mulle neljas kasutusviis. Patja olen ma muidu pigem vähe kasutanud, lihtsalt on meelest läinud ja ma ei tundnud ka vajadust. Nüüd kui peavalud jälle tagasi on ja seda postitust kirjutama hakkasin, tuli padi ka meelde uuesti. Ma ei saa veel öelda, kas see toimib, sest ma olen seda vähem kui nädal kasutanud, aga ühte võin ma küll öelda, et vereringe paneb hästi käima ja kui hommikul 10-15 minutit matil lebada, on kohe tunduvalt värskem tunne. Pilti ma endast ei jaga, sest mul ei ole seda body positivity‘t et ennast paljana näidata.

Aeg, milles me hetkel oleme, on segane ja rohkem kui kunagi varem on minu arvates oluline hoolitseda oma vaimse tervise eest ja leida tasakaal. Argipäev nii nagu me sellega siiani harjunud olime, on saanud hoopis teise vormi ja tähenduse.

img_4996

Me oleme rohkem kodus kui kunagi varem ja stressi on ka ilmselt rohkem kui kunagi varem. Nagu te ilmselt teate on minu töövaldkonnaks eksport, mis hetkel ei ole just kõige lihtsam, aga see ei tähenda, et ma istuksin kodus ja oleksin alla andnud. Mul on oma meetodid pingega hakkama saamiseks Ma alustan hommikut pigem varakult, sel ajal kui Ida on (veel) süvenenud multikatesse, on minu aeg, mida ma kasutangi massaažimatil oma mõtetes olemiseks, peale keha virgutust ja hommikukohvi suundun ma kontorisse (ehk elutuppa tugitooli). Muide, üks soovitus tööalaselt on hetkel webinarid, saab uusi mõtteid ja ideid.  Ida saab minu kodukontori rutiiniga hästi hakkama, ta teab, et mida vähem ta mind töö ajal segab, seda kiiremini tuleb tema aeg. Ühtepidi olen ma tänulik, et mul on hetkel rohkem aega oma lapsele pühenduda, ma ei ole kunagi armastanud diy-projekte, sest ma olen neis kehv, aga hetkel tunnen ma, et see on täitsa lõõgastav vaheldus. Iga päev teeme midagi uut, et püsiks vaheldus.

Seega minu soovitused hetkel – püsige kodus, leidke tasakaal, avastage asju, mida te varem ei ole teinud, molutage, hoolitsege oma keha ja vaimse tervise eest.

51b35db3-f38f-450f-a833-99744420427c

Sooduskoodiga ESTONIAN kehtivad Teile Pranamat ECO veebipoes alati parimad hinnad. Massaažimatt on kindlasti ka üks minu soovitus selleks, kuidas kodus olemisest maksimaalne võtta.

Covidioodid

/ Eveliis / 19 Comments

Alustame algusest. Ma ei tahaks üldse enam koroonast kirjutada, aga tahame me või mitte, on see kahjuks hetkel nii aktuaalne, et sellest ei saa lihtsalt ei üle ega ümber. Võib olla suudaks ka kui meedia ei jagaks debiilseid reportaaže sellest, kuidas inimesed peale neljandat kodupäeva on hullllllumas.  Ennetan kommentaare ja ütlen ära, et jah, hetkel ma tunnen end õnnelikuna, et ei pea kodukoolitama oma lapsi, olen vaid ühe lapse ema ja elan metsas, oma majas, ilma naabriteta. Jah, ma tean seda, seda ei pea mulle nina alla hõõruma hakkama.

Siiski pahandab/ärritab/ajab vihale mind see, et inimesed on lastega kodus olnud ja kodust pidanud tööd tegema umbes nädala jagu, aga virina järgi on tunne nagu oleksime aastaid istunud totaalses isolatsioonis. Appi, kui ma pean veel lapsega kodus olema, siis ma hüppan aknast alla! Saate nüüd ehk aru, millist tööd teevad meie õpetajad igapäevaselt selleks, et “me aknast alla ei hüppaks”? Appi, kui ma ei saa sõbrannadega veinitama, siis ma suren ära!  Tegele vahepeal perega, hinda ümber oma prioriteedid, vaata enda sisse, kui pead nädalas korra kindlasti oma pere juurest minema saama! Appi, kui ma pean püüdma tööd teha kodust, siis ma lähen hulluks! Appi, ole õnnelik, et sul on veel töö, mida teha, tahaks ma vastu karjuda! Siinkohal ütlen ma veelkord, et ma mõistan, et mitme lapsega kodus olla, neid samal ajal panna koolitöid tegema panna ning samal ajal kodust töötada (mõni kangelasema/isa üritab ka veel kodu korras hoida), on keeruline, aga, inimesed, mõtleme nüüd veidike laiemalt.

90584889_3144162712261965_4883659930478837760_o

Esiteks,  palun seletage mulle, mis noortega juhtus? Kas ei ole aastaid olnud probleem, et neid tuleb toast arvuti tagant ja telefonist õue peksta? Nüüd korraga on kõigil vaja õues koguneda? Kui võiks ilma kellegi etteheideteta istuda telefonis/arvutis. Sama tegelikult ka inimestega, kes aastaid ei ole end liigutanud, vaid on rahulikult teleka ees diivanil kulgenud. Miks need inimesed kõik nüüd rappa ronivad? Või Stroomi randa grillima? Okei, Stroomi ranna grillikontingent on vist alati platsis olnud kui vähegi päike soojendab, aga kõik need inimesed, kes ühtäkki on hakanud vaata et tervisesportlasteks, kus nad varem olid? Varem nautisid telekat ja diivanit, aga nüüd saavad pahaseks, et peavad kodus olema? Olgu, jällegi, ma olen ühtepidi eeliseisus, aga korteris elades saab guugeldada ka teisi kohti, kus liikuda, kui see üks õnnetu raba ja üks õnnetu rand. Ärge olge covidioodid*. Ja issand jumal kui palju on tegelikult kodus ka koos teha. Seda ütlen mina, kes üldse ei armasta mängimist nagu teate. Ja-jaa, ma läksin natuke lihtsama vastupanu teed ka ja lubasin kassid tuppa. Guilty as charged. Samas olen mänginud pool hommikut “Aliast”, värvinud ära pool maailmakaardist (vt Instagramist kui rohkem huvi), lugenud “Pipit”, teinud lollusi ja lubanud teha lollusi. Töö kõrvalt. Kodu koristus on kannatanud tõesti, aga õnneks on see teatavasti mul isepuhastuv.

Väike soovitus ka lapsevanematele, kes ei ole kunagi oma lapsega jalutamas käinud, vaid on piirdunud mänguväljakuni jalutamisega: ärge siis kohe võtke ette sajakilomeetrist jalgsimatka igavusest või et peab ju liigutama. Võite muidugi võtta ka, aga siis ärge imestage, et laps ära väsib/tüdib ja jonnima hakkab. Ta ei ole harjunud. Siin ei saa olla lapse peale pahane, vaid tasub peeglisse vaadata. Kui varem ei ole viitsinud liigutada, siis nüüd ei sa üleöö imet loota. Natuke tahaks selliste kohta ka covidioodid öelda.

Ja siis see vingumine, et kodus on raske ja igav ja läheme hulluks ning tööd on raske teha. F…juu, läinud on nädal! Nädal! Naljameemid olukorra kohta on muidugi tõesti vaimukad, aga kui hädapätakad me siis tegelikult oleme, kui nädal- paar meid juba rivist välja lööb (ja me ei tea, mis meid ees oota veel võib olla). Jaa, ühe lapsega on võib olla kodus lärmi vähem ja ma tõesti saan oma asjad tehtud, see tähendab muidugi ka mulle järelandmisi oma nõudmistes ja natuke aja planeerimist, aga üksikul lapsel metsas on ka igav, ta tahaks mängukaaslast, nii et ei ole vaid ühega lihtne, mitmega raske. Pean vist endale siinkohal ka õlale patsutama, et olen nii laisk ema olnud, et Ida on pidanud ka ilma 24/7 seltsiliseta hakkama saama. Hetkel tuleb kasuks. Tema leidlikkusel ei ole piire ning tahes tahtmata tunnen ma kerget uhkust selle üle kui näen, mida ta suudab korda saata vaid paari puutoika, käbi ja teiste kättejuhtuvate vahenditega. “Oskar ja asjad” raamat tuleb vägisi silme ette.

Õnneks on ka kodukontori mõistes Ida nii mõistlik laps, et ta saab aru kui mind segada ei tohi, ma pean ütlema, et Ida ei ole vist kunagi nii mõistlik ja arvestav ja arusaaja olnud kui praegu. Jonnihooge tuleb ikka ette, millisel lapsel ei tuleks, aga neid on umbes 80% (muidugi ma ei ole tegelikult seda % välja arvutanud) vähem kui muidu. Sülitan ka kolm korda üle õla kohe. Preemiaks superkäitumise (või peaks supper kirjutama, et te ikka saaks aru kui super laps on olnud?) eest käisime ka täna küla peale rattaga sõitmas. Pean ütlema, et ma ei olnud seda lubadust täiesti läbi mõelnud, ja tundsin end ka nagu covidioot, kes aru ei saa, et kodus peab püsima,  Idale olid sõnad peale loetud, et kedagi ei kallista, kui on rohkem inimesi, läheme kohe ära, pärast peseme kohe käsi jne jne, aga ikka oli covidioodi tunne. Rohkem ei lähe, mis sellest, et inimesi nägime me küla peal kokku vähem kui kümme. Isegi kui tahaks minna. Ma ei taha olla üks neist covidiootidest, keda ma näen ikka veel itsitamas, et ahh yolo, suva.

Mis tei inimesed viga on, et te ei suuda aru saada, mida meilt palutakse, et me ei kannataks kauem ja rohkem? Oma tervis ei huvita – hea küll. Teiste tervis ei huvita – hea küll, oled sitapea. Aga kas see huvitab, kuidas me (jah, sina ka!) lõpuks kodus ilma sissetulekuteta elame? Kas see paneb mõtlema, et me ei räägi enam sellest, et peame ägeda kodumaise kreemitootja  toodangu välja vahetama, vaid sellest, et raha ei kasva puu otsas, seda ei kasva juurde, isegi kui seda unes väga paluda. Kui see sulle just ei ole seadusega ette nähtud, olukorrast hoolimata, sest “juhtus nii, on kohatu, aga mis sa teed, seadus on selline”. Õnneks saab selle palgalisa õilsalt ära annetada. Palun ärge olge covidioodid, ärge ronige kogunema, sest jumala eest, mida rohkem me eirame, sest igav, seda kauem see “kodus istumise põrgu” kestab. Ilma seadusega ettenähtud palgatõusuta. Läinud on vaid nädal! Mida me nädala, kuu, paari pärast teeme? Ärme nüüd kasuta kõiki ressursse selle üle vingumiseks, et kodus peame olema! Veel.

Ida võttis olukorra kokku filosoofiliselt: “Need, kes ei sure keroonaviiruse** kätte ära – neil läheb hästi, aga need, kes surevad – nendel ei lähe!”

Niisama muuseas küsin, et kui mul on tekkinud kuiv köha, siis kas ma pean eeldama (nii nagu ma tavaliselt teen), et see on tingitud sellest,et ma käin kevadel esimeste soojade ilmadega kohe suht paljalt riides või ma võiksin (peaksin?) helistama perearstile, lootes, et mind ei naerda välja?

*covidioot (kui te aru ei saanud)= Covid19+ idioot ehk inimene, kes ei võta kuulda soovitusi ja käitub nagu oleks täiesti suvaline argipäev ning soovitused/nõuanded on nõrkadele.

**ma ei suuda teda parandada, sest see on natuke armas, kuidas ta seda valesti ütleb

Tõmba naaksu!

/ Eveliis / 28 Comments
Teate, kui ma veel ühe korra pean kuulma kedagi, kes ütleb, et no mida te vingute/see on vaid gripp/kodus on ka chill, siis ma vist plahvatan. Või veel enam kui ma näen inimesi, kes lähevad gruppidena mänguväljakutele mängima, sest lapsel on igav ja  tahaks ise ka ju suhelda, siis mulle tundub, et inimeste lollusel tõepoolest ei ole piire. Okei, oletame, et viirust ei ole olemas, kõik on vaid vabamüürlaste vandenõu ja elu läheb ikka edasi nii nagu vanasti, isegi paremini, sest kõik ju istuvad kodus ja tarbivad ikka, siis palun seletage mulle kui viieaastasele, miks on väikeettevõtted ja teenindav sektor sellises olukorras, kus selleks, et ellu jääda, tuleb kas olla megaleidlik, teha drastilisi muudatusi või andagi lihtsalt alla, kaotajaks kõige nõrgemad. Suure tõenäosusega väheneb ka minu sissetulek, aga ma isegi ei pahanda/ei ole kurb, sest ma mõistan, mis koormus on väikeettevõtjatel, mures olen aga küll. Seepärast pahandaski täna mind Marimellide postitus (sry, ikka pean teid sõpradeks, aga nõustuda teiega ei saa), et mis mõttes müügid päeva pealt ära langesid. Tõsi, ilmselt päeva pealt veel ei langenudki, aga kui ma nüüd võtan puhtalt enda tarbimisloogika ja olukorra järgi, siis esimene asi, millelt ma sissetulekute vähenedes kokku hakkan hoidma, on iluteenused- ja tooted, koduasjad ja meelelahutus. Kallima kodumaise kreemi jätan ostmata, maniküüris käimata, kontserdid ja teatrid panen varna teadmata ajaks. Ma saan aru, miks eestimaised kosmeetikabrändid just hetkel oma seljad kokku panid ja koos kampaania tegid. Mina toetasin hetkel ka üht oma uut lemmikbrändi – https://oma.care/. Võib olla kuu aja pärast ma seda enam teha ei saa, hoian pöidlaid pihus, et saaksin, aga hetkel ei oska midagi ette ennustada. Fakt on igatahes see, et luksuslikud igapäevatarbed kaotavad “väljamõeldud” kriisi tõttu kindlasti. Ma isegi ei kutsu teid üles, et minge nüüd jookske hetkel eestimaisele kosmeetikale tormi, sest -25%, rõhutan seda kampaaniat pigem selle pärast, et mulle meeldib kui raskel ajal osatakse kokku hoida. Igatahes kamapaaniaga on liitunud nii mõnedki head brändid nagu Turbliss, Hoia, Joik, Luuv, Nurme, Kokos, Signe Seebid. Tore algatus, sest tahame me või mitte, olukord on muutunud ja müük (seebist pesumasinani) on keerulisem kui varem. 

Kodus on tore olla küll, vaadake kui ilus (mis sellest, et poolik), aga kas ilu maksab arveid kui see “väljamõeldud” kriis süveneb ja müügid veel rohkem kukuvad? Ja mitte selle pärast, et me kodus olles ikka ei tarbiks, vaid selle pärast, et kõik ei müü tooteid ja ei paku teenuseid, mis on eluks vajalikud. 

Siis kui eile veel kevad oli

Majandus-ja koroona teemadest muul lainel läksin ma üleeile oma sõbrannaga vaidlema. What else is new, eksju? See polnud üldse selline “nüüd me enam mitte kunagi ei suhtle tüli”, aga pigem järeldus kui erinevaks inimesed muutuvad. Umbes 15 aastat tagasi olime me väga ühel lainel, aga nüüd muudkui põrkume oma maailmavaadetelt ja isegi keelekasutuselt. Tšättisime selle sõbrannaga ja ma küsisin, mis ta teeb. Ta vastas, et keedupelmeene. Läksime vaidlema, et kumb on parem – kas keedu- või praepelmeenid. Jäime eriarvamusele (prae, eks?), aga pigem läksime vaidlema edasi sõnakasutuse üle. “Kujutad ette, panen keeduluti sisse maitseaineid ja…” seletas ta oma retsepti. Stop, ma enam ei saanud! Sõna “keedulutt” tõmbas mulle sellise piduri peale, et ma ei suutnud enam mõelda muule kui sellele rõvedale sõnale. Me oleme temaga varem ka vaieldnud slängi ja keelekasutuse üle. Ühe lihtsama näitena tuleb mulle meelde, et mulle üldse ei meeldi kui ta oma tütre kohta “plika” ütleb, mu jaoks on see nii kole sõna. temale jälle ei meeldi kui ma kasutan sõna “peika”.

“Kuidas sind saab häirida see, kuidas teine inimene räägib?” imestas ta. Ma ei saa sinna midagi parata, aga tõesti häirib, mind häirivad teatud väljendid ja teatud stiili släng. Mu ühe teise sõbranna peika näiteks kasutas väljendit “tõmbame naaksu”. Iga kord kui ta lahkudes ütles, et davai, me nüüd tõmbame naaksu, tuli mulle kananahk peale. Muide, hiljuti oli Perekoolis ka selline teema ja nii huvitav oli lugeda, kuidas inimesed jagunesid ka seal kaheks (ei leidnud hetkel üles kahjuks. Ja jumala pärast, igaks sajaks juhuks ütlen, et ei ole minu tehtud teema, mul ei ole seal kontot). 

Vaidlesime temaga ja mulle tuli meelde üks reklaam “reklaamipärlite grupist”, kus ühes reklaamis olid kõik s-id asendatud z-idega – “me ziin kookide vaibiz”. Ma olen igati selle poolt, et reklaamid kasutaksid leidlikke lahendusi, aga siin oleks ma küll ka beibetranslaatorit vajanud. Mis värk selle z-ide kasutamisega on. Mul on üks tuttav, kes sama teeb ja ma päriselt pidin tal paluma minuga kirjutades seda mitte teha. “Zaan zikkidega kohe kokku,” kirjutas ta. Kananahk, iga jumala kord, kananahk!

“Sa oled üks igavene wannabe,” ütles mu keeduluti-sõbranna, “sa oled normaalne inimene, mul on kahju, et sa käid läbi selliste inimestega, kes nalja ei mõista ja pead ise samasugune pidur olema.” Ma ei osanud sellele midagi vastata, või noh vastasin, et iga kell enne wannebe, kui “zau muzkad, tõmbame naaksu”- keele tüüpi. “Sul on ju ka enda släng,” lisas ta. On, on tõesti ja kohati ma ei ole uhke selle üle, et kasutan liiga palju inglise keelt oma kõnes (ajan selle kaela, et pool mu töökeelest on aastaid olnud inglise keel ja see on mind laisaks muutnud), aga ma siiski jäin arvamusele, et poolkorrektne keelekasutus ei tee minust wannabe´d. Ma ei taha parem tunduda, vaid lihtsalt mulle tunduvad teatud sõnad ja väljendid nii koledad, et  kriibivad kõrva.  Palun öelge, et ma ei ole ainus, keda mingi släng häirib?  Deja vu tunne tekkis praegu, ma vist tegelikult olen sel teemal juba kirjutanud? 

Siinkohal tahan ma ka rõhutada, et ma ei ole sugugi keelepede (nagu te blogi lugedes olete isegi mõistnud mu vigast keelt lugedes, aga samas – ma olengi kõigest norra keele fill:D), ma kasutan slängi, ma ropendan nagu voorimees, aga ma ei tea, miks mind häirib mingi släng. Just see, mis mulle endale meenutab  Tartut aastal 2000. Olen siis wannabe VÄ, et ei taha 20 aasta taguses ajas kinni olla? 

2019 detsember: 2020 tuleb i-m-e-l-i-n-e! 2020 märts: LOL

/ Eveliis / 12 Comments
Hmm… Mis ma muud oskan öelda praeguse olukorra kohta kui see, mis juba pealkirjas öeldud sai. Ma jätkuvalt ei tunne otsest hirmu ja kuigi inimesed jagavad pilte ja uudiseid Itaaliast, mis on kergelt öeldes kohutavad, elame me oma Ussipesas pooltavalist elu. Veel kõigest paar aastat tagasi ma töötasin niikuinii kodukontorist ja sellepärast ei ole siin midagi keerulist, pigem on lihtsam, sest Ida on suurem ja temaga on lihtsam läbi rääkida. Muidugi võiksin ma talle üldse kohe kaheksaks tunniks iPadi kätte anda ja lasta youtube’is hulluks minna, aga see on mu põhimõtete vastu. Mu meelest on ta niigi liiga palju youtube’is. Olgu see minu mugavusest, laiskusest või on see paratamatus. Ma ei tea, igatahes fulltime-youtube-ema must ei saa ning nii jagan ma oma päeva lihtsalt Ida ja töö vahel nii nagu vanasti. Ausalt öeldes on see isegi endale täitsa hea vaheldus. Teed tööd, paratamatult jooksed hetkel ummikusse mingite mõtetega (mida ja kuidas, kellele ja mis kanalist müüa saab, et ei oleks kohatu ja agressiivne, aga tooks tulemusi?) ja siis on täitsa hea teha lapsega mängimise paus. Nagu te teate, siis ma ei ole suuremat sorti mängija, aga isegi mina leian lapse jaoks n+1 tegevust, mis meile mõlemale sobib. Näiteks see maailmakaart on megalõbus ja hariv ka. Parem kui puslede kokkupanemine, milles ma sakin sajaga.  Meie saime selle kaarti Rootsist, aga tänu Mutukamoosi-Evelile sain teada, et see on Rahva Raamatus ka täitsa olemas. 
Eile kui mul natuke rohkem keskenduda oli vaja ilma, et Ida pidevalt spaasse kutsuks, olin ma yolo-ema ja lasin kõik koduloomad tuppa. Kõlab nagu oleks ma lehmad, lambad ja kitsed tuppa lasknud, tegelikult on juttu siiski vaid kassidest. Laps oli rahul, mina sain tööd teha täiesti ilma segamata. Hea on, et toidupoed ikka lahti on, sest täna hommikul kappi vaadates selgus, et selle kõige käigus on sink kadunud. No jah. 
Enne kui loomaarmastajad (sest mina kui vana hea loomavihkaja lisaks muudele tiitlitele) mind virtuaalselt oksa tõmbavad, siis ma selgitan, et meie kassid on armastatud ja hoitud kuigi nad peavad õues kassimajas elama. Põhjus selleks on väga lihtne – Skype, meie emane kass ei tee oma hädasid liivakasti ning mille peale ka Orkut, meie isane kass, hakkas liivakasti suhtuma teatud suvaga. Skype’iga on proovitud erinevaid liivasid (õnneks üks tõesti on selline, mis 90% ajast pani teda liivakasti kasutama), käidud arstil ja proovitud igasugu spreisid, ta lihtsalt võib mingil hetkel otsustada, et teeb oma häda diivani taha, miks, me ei tea. Kui “number kahe” leiab haisu järgi kohe üles ja selle koristamine on küll ebameeldiv, kuid siiski saab see ära koristatud, siis kassipissiga on teised lood, seda ei pruugi kohe leida. Vanasti algasid meie hommikud sellega, et vaatasime kõik toanurgad üle, ent ometigi jäi nii mõnigi loik kohe avastamata ja seisnud kassipissi hais ei ole teab mis meeldib aroom kodus. Kui me nüüd remonti tegime ja köögis põrandat vahetasime, siis osade metalltalad olid kassipissist läbi roostetanud. Seega, tõesti, nii palju ka kui ma ei tunne toakassist puudust, ma eelistan kassipissivaba majapidamist. Ja naudime neid hetki kui nad toas on. 50/60 on alati võimalus, et see toaspidamine läheb ilma probleemideta. 
img_4588
Mis mulle selle kohustusliku kodukontori juures meeldib on see, et ma hoian päris palju aega kokku. Laias laastus kulub mul tööle sõiduks kaks tundi päevas, nüüd on mul mõnel hommikul asjad tehtud juba enne seda kui ma muidu tööle jõuaks, või siis olen ma kauem üleval ja teen need asjad ära hiljem, sest ma tean, et ma ei pea enne kukke ja koitu ärkama. Ikka ärkan seitse – pool kaheksa (saan  isegi tunnikese kauem magada!), aga ma ei pea tormama hakkama. Istun oma hommikukohviga arvutis ja teen omi asju samal ajal kui Ida multikaid vaatab. Ida ärkab ikka enne mind – pool seitse, seitse, aga juba kaks hommikut on ta mulle hommikusöögi valmis teinud, eile oli tahtnud kohvi ka teha, aga takerdus selle taha, et kohvisahtel vajas tühjendamist. 
Marek on meie hommiku alguseks juba tööle läinud (jumala eest, ei saa ma aru, kuidas saab üks inimene pool kuus ärgata vabatahtlikult!) Miks tema kodus ei ole? Tootmisjuhid vist päris kaugtööd teha ei saa hetkel. Hommikud on tänu sellele, et Ida ei taha koos Marekiga ärgata, tunduvalt rahulikumad. Ma küll (ei oleks uskunud et seda ütlen isegi) tunnen puudust oma töökohast kui sellisest, aga kodukontoris suudan ma olla sama produktiivne kui tööl. Mulle sobib ja ma oskan kodust töötada. Mul tekib kohe oma rutiin ja mulle meeldib. Tööpäev kellaajaliselt on vist küll kaheksast kaheteiskümneni, aga see on ka loogiline kui ma päeval ka muid asju teen. Aga võib olla saab kodus tööd teha vaid siis kui oma töö tõesti meeldib? Selles mõttes, et teedki seda kirega (issand kui tobe väljend see tegelikult on, aga saate aru, mida ma mõtlen?) 
Töna vedas Ida mu rattaga sõitma (“Ise sa ju tahad peenikeseks saada!”ütles ta ja “peksis” mu ratta selga). Imeilus ilm oli. Selles mõttes meil tõesti on vedanud, et elame inimtühjas kohas ja ei pea vabas õhus olemiseks “laulupiduliste” hordidega ühinema. Mul on nii hea meel (kohati), et Ida aktiivne laps on. Pole mingit probleemi temaga ette võtta retke, mis nii mõnegi täiskasvanu võhmale võtab. Meie tänase rattamatka pikkuseks tuli 15,8 kilomeetrit. Arvake, kumb meist koju jõudes rohkem väsinud oli? 
img_4635

Kodukontoris töötamise parim lapsehoidja üldse on triigitavad helmed. Need vist Eestis ei ole nii laialdaselt popid veel, aga ma soovitan neid sajaga. Ilmselt saab neid ka mujalt osta, aga Ikeast kindlasti. Ida on mulle vist juba sada kaelaehet teinud ja oma tädi tulevasele beebile samapalju mänguasju (ei, ma ei ole loll, ma tean, et beebile ei tohi selliseid asju anda, aga las laps meisterdab). “Onju beebil on kohe siis sünnipäev kui ta sünnib?” küsis ta, “sest minul ju oli kohe sünnipäev kui ma sündisin?” Mõnikord on laste loogika samasugune Trumpi loogikaga (jagasin FB-s hommikul Trumpi geniaalset väljaütlemist, et hetkel surevad ka need, kes varem surnud ei ole). Kaelaehetest rääkides tuli meelde, et mu lemmikehtepoes on allahindlus, aga ei julge siia linkida. Pärast mõni geenius arvab jälle, et kogu see (mõttetu) postitus oli reklaampostitus hoopis.  

Homseks lapsehoidjaks on Pipi“broneeritud”. Kuigi nats juba vaatasin ja hakkasin mõtlema, kas ma ise ei taha ka samal ajal hoopis vaadata? Lapsemeelne ja Pipi ja balleti fänn nagu ma olen. Pigem vist vaatame koos. Ma parem teen õhtul mõned tööd ette ära. Veider olukord, ühtepidi olen ma stressis ja ärev, teistpidi tunnen ma, et see on nagu põnev  väljakutse mõelda välja uusi lähenemisi. 

#kodukontorlapsega päev 4 

Turundusekspert mai äss

/ Eveliis / 8 Comments

Istusime laupäeva õhtul sõbrannaga pikemalt üleval ja arutasime tööasju. Me tegeleme mingil määral samas valdkonnas, oleme koos edukalt projekte teinud ja teineteisele nõu andnud. Ei ole palju neid, kelle käest saaks nõu küsida “sentral godkjenningu” või “NUF” kohta.  Meie väike maailm, kus tema toimetab ja mina toimetanud olen. Ses mõttes et ärge saage valesti aru, muidugi on olemas Google ja telefonid ja ametid ja päriseksperdid, aga teate kui hea on kui on võimalus välismaa asjadest omas keeles oma inimesega suhelda ja arutada. Ekspordist, transpordist, paberimajandusest, turundusest. Ekslikult olen ma vist suutnud aegajalt jätta mulje, et tegutsen turundusvaldkonnas. Turundus on küll mu üks kirgi ja hobisid, kuid nüüd kui ma tõesti püüan välja mõelda, mis oleks see, mis müüks, ei oleks kohatu ja vale, siis ma tunnen, et no vot siin ma olen…ummikus… turundusekspert mai äss.

Samal ajal kui ma püüan mõelda välja erinevaid strateegiaid on mu pea täis  ka muud pahna, osa absoluutselt ebaoluline.  Näiteks vaatasin ma saadet “Maskis laulja” ja pettusin täiesti, kohutav möga. Saate mõte kui selline on iseenesest vahva, aga milline venitamine ja milline täiesti sisutu pläma, mida “detektiivid” suust välja ajavad.  Huvitav palju Mart Juurele maksti, et ta seal teiste … kõrval istuda viitsib? Saade, mis võiks olla pooleteisttunnine, on pea kolmetunnine. Enne kui laulud peale hakkasid, oli mul juba igav, enne kahte viimast esinejat ma andsin alla ja enam ei viitsinud vaadata. Mu meelest on sellised venitatud saated nii kohutavalt tüütud kuigi idee on hea. Epp Kärsini saadet vaatsin ka. Pole minu teetassike, aga ütlen ausalt, et kuigi hakkasin vaatama eelarvamusega, siis mulle saade pigem meeldis. Olin ise ka üllatunud, et avalikult seksist rääkimise kohta mul midagi sarkastilist öelda pole. Sõbrannaga pläkutades sattus jutulõng natuke ka selle saate peale ja mõtlesime, et vaata kui äge, et üks naine julges öelda, et alles 60-aastaselt hakkas seksi nautima. Lahe! Vanus ongi vaid number.

Et oma aega ikkagi väärtuslikumalt kasutada ja leida ehk uusi mõtteid, mida töös kasutada saab, hakkasin ma lugema “Bränd nimega sina” raamatut. Ütlesin siin alles hiljuti, et oma raha eest ise ei ostaks, aga nüüd söön oma sõnu. Muidugi ei taha ma sellega öelda, et see on mingi turundus- ja müügipiibel, aga paneb mõtlema küll väikeste asjade peale, millele me muidu ei pööra tähelepanu ja mida oluliseks ei pea. Persoonibränd on töös äärmiselt oluline. Marimell kirjutas alles hiljuti guugeldamisest, et seda ei tohiks teha. Mina olen teisel arvamusel, ma arvan, et guugeldamine ja sotsiaalmeedia on esimesed, mille põhjal mulje, mitte võib olla esmamulje, kujundatakse. Tahame me või mitte, aga inimeste reaktsioonid ja arvamused on erinevad. Toon enda puhul näite. Aasta lõpus leidsin ma ühe tööpakkumise, kuhu ma sobisin nõudmiste järgi 100%. Keeleoskused, kogemus, kokkupuude valdkonnaga ja isegi vist haridus toetas. Mind isegi ei kutsutud sinna vestlusele. Ei pea olema Einstein, et saada aru, et ma lihtsalt ei sobinud neile inimesena (selle info põhjal, mida nad minu kohta leidsid mujalt kui CV-st). Samas, nagu ma olen ka varem rääkinud, siis olen töökoha, millest sai alguse mu karjäär, just selle põhjal, mis tööandja netist leidis, sest tolle töövaldkonna kogemust mul siis ei olnud.  Mulle on palju ette heidetud, et ma räägin riietest ja välimusest, et olen pinnapealne. Fakt on aga see, et see on üks moodus heas või halvas mõttes silma jääda. Mind võib pidada “kaltsakaks”, aga ma eristun kindlasti osadest oma valdkonna inimestest ja see on paljus minu tugevus. Ma olen ka üldiselt seda meelt, et püüan inimese eraelu ja töö(tulemused) eraldi hoida, kuid tegelikkus on see, et paljud ei suuda seda, lisaks, et töötajate jagatud sisu on kolm korda rohkem usaldusväärne ja seitse korda rohkem tulemuslik kui ettevõtte jagatud sisu, nii et persoonibränd on olulisem kui me arvame. Keda rohkem huvitab, siis seda raamatut julgen soovitada küll. Täitsa kasulik lugemine. Mind pani mõtlema. Enda brändi peale. Ei saaks öelda, et on nii ilus nagu ma tahaks. Samas õnneks ka mitte nii kehv nagu “kägude” silmis. Tunneli lõpus on valgust.

Õhtul ei tulnud und ja kolasin Pinterestis, et oma kodumajutuse jaoks ideid saada. Ideid on nii palju, liigagi palju, aga rahakott, aeg ja minu oskused panevad piiri. Ma ei saa ka eeldada, et Marek kõik üksi ära teeks, aga no mis ma teen kui minus ei ole grammigi oskust ehitada. Kõige kurvem, et tahtmist õppida ka mitte. Mulle meeldib sahmerdada värvipoti ja linikute ning lilledega, kõik muu tundub nii kohutavalt raske ja võimatu. Täiesti saamatu naine võrreldes teistega. Et mitte väga kassi peale tõmmata, vaatasin, kust siis maja tellida. Välja on vaadatud ja mulle kõige sümpaatsem üks Cute cottage, sobib kõige paremini kogu projekti visuaaliga mu meelest, kuigi kes sedagi teab kui palju minu maastikuarhitekti silma usaldada saab, aga võib olla oleks parem hoopis Muna? Kust üldse pihta hakata, et see pagana maja ära osta, sest nagu me teame, siis projektirahad saab kätte alles peale projekti teostamist. Nii palju teostamist, nii palju ideid, nii vähe vahendeid. Pea on paks selle projekti mõtetest. Tahaks tulemust. Kes (hetkel eriti) eriti ei tahaks?

Ja lõpetuseks täiesti random mõtteid. Jane “voodipesu-draama”. Sain korraga täitsa aru kui isikliku rünnakuna me, blogijad, mõnikord mõnda suvalist küsimust võtame. Ma olen ise ka täiesti tavalise küsimuse peale mõnel kommenteerijal pea otsast hammustanud ja pärast saanud aru, et appike, ta ei mõelnud ju midagi halba, lihtsalt küsis, sest tema ju ei tea tausta. Mul tekkis ka kohe Instagrami vaadates küsimus, lihtsalt küsimus, et kas nad ei kasutagi voodipesu. Mitte et mul sellest tõesti sooja või külma oleks või ma seda “ühiskonna normiks” peaks, aga veider on tõesti. Tean üht pere veel, kus tekikotte ei kasutata ja megaveider oli seda vaadata. Muidugi on meil ka ette tulnud, et ei pane padja-või tekikotte, sest oleme hilja magama läinud ja ma olen unustanud, et pagan puhtad linad jäid ju panemata. Ühe öö kannatab ära, rohkem küll ei kujutaks ette. Sellega seoses tuli mulle meelde ka see, et Ida oksendamise pärast pidime paar nädalat tagasi ka tekke ja patju pesema. Ma ei kujutaks ette kui peaksin seda iga nädal või nädalas lausa paar korda tegema. Esiteks mu pesumasin ei kannataks seda välja (kaalu järgi peaks, aga ikka ei tsentrifuuginud ära) ja teiseks mis neist õnnetutest patjadest järgi jääks. Et ei jääks arusaama, et ma kedagi halvustan, siis see lihtsalt pani mind mõtlema kui erinevad inimesed tegelikult on. Nagu te teate siis mina näiteks ei suuda kanda sokke. Nii kaua kui võimalik käin sokkidedeta. Ja kui pean need jalga panema, siis kindlasti peavad need olema valged. Muud värvid mind lihtsalt ahistavad. Samas sukkpükse kannan ma 99,9% vaid musti.

Nii. Lambimõtted kirja pandud, nüüd tagasi nuputama, mida üks õige turundusekspert hetkel teeks, et tulemused kohe eile tuleks.

 

Appi, ma pean kaks nädalat kodus olema!

/ Eveliis / 24 Comments

Mul on aegajalt raske inimesi mõista. Et siis nüüd kui on soovitus kaks nädalat kodus olla, siis on meedia täis postitusi, kuidas selle kahe nädalaga kodus mitte hulluks minna. “Pealtnägija” (!!!) tegi isegi videoreportaaži, et näidata kui raske see kaks nädalat on. Okei, ma saaksin aru kui meil ei oleks elektrit, vett, võimalust teiste inimestega kontaktis olla, kui me peaksime kaks nädalat veetma täiesti tühjas toas, siis ma jah saaksin aru, et see võib olla raske. Internet on täis soovitusi, mida lastega kodus teha, nende seas soovitused, et mängige lauamänge, proovige selga kostüüme ja muud sellist, mis lapsevanemana võiks olla täiesti sellised tegevused, mis tunduvad kuidagi loomulikud, loogilised ja mida ei peaks meelde tuletama.

Mul tekib küsimus, et mida need inimesed, kes nüüd “on sunnitud” kaks nädalat oma perega kodus veetma, varem tegid? Jooksidki nädalavahetuseti mööda ostukeskusi ja mängutubasid? Kas nad ei ole kodus kunagi mänginud lauamänge? Kas neil ei ole kodus raamatuid? Kas neil pole kodus liimi, paberit, kääre, et meisterdada? “Me lähme hulluks kui peame kaks nädalat telekat vaatama!” olen ma kuulnud. Püha issand jumal, kas see on siis ainus vabaajaveetmiseviis kodus? Ma ei mõista. Ma lihtsalt ei mõista. Kas need inimesed, kel on probleem sellga, kuidas kodus mitte hulluks minna, on need samad, kes kirjutavad, et “eestlased on inimesed nagu kõik teised rahvused, kes siin maageral elavad”? Võib olla oleks paras aeg nende kahe nädala jooksul mõni raamat läbi lugeda ja silmaringi laiendada, mitte vinguda, et kino, batuudikeskus ja spaa on suletud.

Ja soovitus – olge palju värskes õhus? Natuke ei saa aru. Olgu, minust on natukene ebaaus seda kritiseerida, sest ma astun majauksest välja ja olen värskes õhus, kus peale meie pere ei ole ühtegi teist inimest, aga siiski… Soovitatakse vältida rahvarohkeid kohti ja kogunemisi, kas massiline matkaradadel koos teiste inimestega liikumine ei lähe rahvarohke koha alla?  Ses mõttes võiks ju inimesed jälle natukene oma aju kasutada. Ei ole Eesti nii väike, et ainult Keila-Joa ja Kakerdaja raba on need kohad, kus käia.

Ma saan aru, et inimestel on hirm ja teadmatus, täiesti loomulik reaktsioon, aga rohkem kui viirust ennast kardangi mina tunduvalt rohkem inimeste lollust. Isegi ei ütle, et rumalust. Vaid lollust. Nendest ma ei räägi üldse, kes “ma ei tea, miks nii odavad reisid olid ja patt oleks mitte minna olnud”-reisidele läksid eelmisel nädalal ja postitavad rõõmsalt pilte #lõpukspuhkus #fuckvirus vms, et meie provokatsioonile ei allu. Mis kuradi provokatsioonile? Ma ei ütle, et inimesed peaksid hirmus kodukeldris karantiinis istuma ja vältima kontakti kõige ja kõigiga, aga kasutaks ehk äkki võib olla lihtsalt oma aju. Mul on kopp ees sellest, et pool (sotsiaal)meediat on täis jaburaid soovitusi, kuidas ellu jääda ja teine pool nendest postitustest, kes viirust tavaliseks gripiks peavad/ei pea ning siis omavahel kaklevad, et issand kui lollid need teisti arvavad inimesed on.

Mina näiteks olen tüdinenud sellest korrutamisest, et tegu on tavalise gripiga. Ma ei tea, et ma oleks gripihooajal kunagi mõelnud, millised on haigestumise tagajärjed majandusele. Aga nüüd mõtlen. Mõtlen kogu aeg, kuidas ja mismoodi edasi. Kas Taani ettevõte mōtleb hetkel uuele diivanile? Prantsusmaa ettevõte koosolekute ruumile? Kas inimestele läheb korda mu reklaamikampaania? Milline see peaks olema?  Mis saab edasi? Kuidas see mōjutab minu ja sinu tööandjat? Meie sissetulekuid. Töökohti. Kohustusi. Ühesõnaga. Kaks nädalat kodukontoris tööd teha ei ole minu jaoks mingi probleem, mul on vedanud, et mul on see võinalus. Ma ei lähe ka tegevusetusest hulluks. Meil on raamatuid, lauamänge, filme. Meil on isegi wc-paberit ja avastasin, et ka tatart. Mulle meeldib oma perega koos olla, ma armastan oma kodu. Küll aga tunnen ma muret selle üle kui inimesed (kes saavad kodus olla) ei tee seda ja sellega olukorda hullemaks – pikemaks- ajavad.

“Keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall!”  

/ Eveliis / 1 Comment

Ma olin Idale lubanud, et minu sünnipäeva puhul läheme me sel nädalavahetusel spaasse. Ta oli päevi lugenud ja veel eile hommikul kilkas mulle, et kas me kaheks ööks ei saaks jääda, et siis ta saaks rohkem ujuda. Õhtul koju minnes pidin ma talle kurva uudise teatavaks tegema ja olukorda selgitama. Muidugi oli ta pettunud ega saanud olukorra tõsidusest aru kohe. Paljud täiskasvanudki ei saa aru, mida siis veel kuueaastaselt oodata. Kuna ta siiski on üsna terane ja taiplik laps, siis kogemata hakkasime me talle olukorda selgitama nagu täiskasvanule. Sealhulgas lipsas üle huulte ka, et kui inimesed käsi ei pese ja kodus ei ole, siis nad surevad ära. Aasta vanemad, ma tean, jätame selle kommenteerimise.

Ida läks tuppa multikaid vaatama, me jäime Marekiga kööki – arutama olukorda tööst, majandusest ja mina tegin süüa. Korraga kutsus Ida üht meist tuppa. Istus diivanil ja nuttis. Nuttis, sest tal oli hirm, et ta sureb ära, kuna ta ei ole kogu aeg käsi pesnud. Mu süda tahtis murduda, et olime lapse oma lollusest ära hirmutanud. Võtsime ta tugevalt kaissu ja selgitasime, et lastele ei ole see nii ohtlik, pigem vanadele, et nüüd on oluline kodus olla, käsi pesta, et meil ei ole nii suurt ohtu, kuna me elame metsas. See rahustas teda. Korraks. Siis tulid järgmised küsimused. Aga kes meil vanad on? Ega teie ju vanad ei ole?  Rahustasime teda, et meie oleme piisavalt noored. See muutis ta tuju heaks. Korraks. Sest keegi peab ju ikkagi vana olema. Kas vanaema Ülle on vana?  Kas vanaisa on vana? Kas Merle on vana? Lubasime talle, et keegi ei ole nii vana, et peaks ohus olema nii kaua kuni nad kenasti käsi pesevad ja enda eest hoolitsevad. Aga vanaema Koidula? Pidime tunnistama, et jah, vanaema Koidula on tõesti vana, kuid rahustasime teda jällegi, et õnneks vanaema Koidu ei käi kodust väljas ja ei ole ka kõige suuremas ohus. Laps sai küll maha rahustatud, kuid näha oli ikka, et ta oli mures. Kes ei oleks. Me kõik oleme, aga lapse muret on kõige raskem näha. Paanikat ei taha tekitada ja ikka püüad asja huumoriga võtta, sest hea nali aitab alati, aga samas tunned ikka sees muret. Ja kerget hirmu. Mitte isegi niivõrd tervise vaid selle ees, et mis nüüd edasi saab.

Hommikul kinkis Ida mulle sünnipäevaks punase õhupalli. See oli hea kink. “Keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall!”

Parim päev paanikakala püügiks

/ Eveliis / 21 Comments

Mulle meeldib õhtuti kuulata Vikerraadio päevakommentaari, see võtab alati suhteliselt humoorikalt kokku päeva tippsündmused. Eilseks uudisest, millest, kuidagi ümber ei saanud, oli koroonaviiruse jõudmine Eestisse. Olen aus ja ütlen, et ega see nüüd teab mis meeldivalt ei kõlanud, ent ometigi ei tundnud ma ka paanikat, et lukustaksin nüüd pere koduseinte vahele kuniks tuleb uus uudis, et viirust enam ei ole. Kuniks must käsi, millest  Kaupo Meiel oma kommentaaris rääkis, on kadunud ja enam ei tapa. Mäletate lapsepõlvest seda õudusjuttu, et must käsi on sinu linnas, must käsi on sinu tänaval, must käsi on sinu magamistoas? Praegu ei ole õudne, aga lapsena oli see üks õudsamaid (ja põnevamaid) mänge. Istud pimedas toas ja ootad, kelleni must käsi jõuab.  Nüüd levib meedias sama õuduslugu, ainult musta käe asemel on koroonaviirus. (lugu ja kogu kommentaari kuulake siit) .

Mina ei ole veel paanikat tundnud, aga jälgisin hirmuga kui paljud tundsid juba enne kui esimene koroona viirusesse haigestunu tekkinud oli. Pärnu Postimees jagas uudist, et haiglas on koroonaviiruse kahtlusega patsient, seda artiklit jagas vähem kui tunni ajaga pea tuhat inimest, et nüüd on viirus kohal. Paar tundi hiljem avaldas Pärnu Postimees uudise, et tegu oli valehäirega. Seda enam nii palju ei jagatud. Veel paar tundi hiljem avaldas Delfi artikli, et Pärnus on koroona viiruse kahtlus ja uus paanikalaine läks lahti.  Tegelikult on lausa tülgastav lugeda artikleid, mille eesmärk ongi paanikat külvata. Ma saan aru, et paanika justkui ühendab inimesi, kõigil on korraga justkui ühine vaenlane, kelle vastu võidelda, aga inimesed, teeks nüüd niimoodi, et kasutaks natukene kainet mõistust. Viirusel on ükskõik – see levib niikuinii, kas me oleme paanikas või võtame asja rahulikult. Kaine mõistus on midagi sellist, mis võiks olemas olla, see ei ole nagu auto lisavarustus, mis on vaja olnud juurde osta, minu teada peaks see meil kõigil vaikimisi sisse programmeeritud olema. Sellistel hetkel tasuks seda kasutada. Kui muidugi järgmine päev selgus, et esimene juhtum on ikkagi käes, siis plaksutasid käsi need, kes olid paanikat varasemalt külvanud – ma ju ütlesin, nüüd on see siin, nüüd on kõik läbi. Meile tõepoolest meeldib paanika. Sajab lumi maha – keset talve- kah tekib väikestviisi paanika.

Ühes olen ma veel Kaupo Meieliga nõus. Tervishoiuinstitutsioonid kinnitavad sellistel juhtudel alati, et paanikaks pole põhjust ja avaldavad rahustavaid artikleid, mis on tore, aga samas ei  ütle need institutsioonid kunagi üheselt ja selgelt, et vat nüüd on küll paanikaks põhjust. Seega pisike kahtlus (ja õigustatud hirm) ikka jääb, aga minu meelest peaks jällegi aitama kaine mõistus. Ja kui see ei aita, siis enda rahustamiseks tasub teha klaasike suhkruvett. 2011.aasta suhkrupaanikast peaks kodudes suhkrut piisavalt palju olema küll.

Aitäh, Kaupo Meiel, selle päevakommentaari eest!