Kui te minult küsiksite, mida minu jaoks tähendavad jõulud, siis enne kui ma jõuan vastuseni, olge valmis romaaniks, sest majõuan teile jutustada muinasjutulisest jõulust Haugenis. See mälestus on mul niivõrd südames, et ma mäletan iga pisematki detaili, iga lõhna, nii nagu oleks see toimunud alles. Haugeni jõulud on minu jaoks jõulude sünonüüm – soe, südamlik ja mälestusiloov. Mul on kurb vaadata jõulude lähenedes, kuidas inimesi hakatakse mõjutama ja justkui sunnitakse tarbima. Ma ei ütle, et kingitused ei kuulu jõulude juurde, ikka kuuluvad. Ma mäletan lapsepõlvest seda elevust kui jõuluvana võttis kotist välja kingituse, millel oli minu nimi ja mille kätte saamiseks pidi luuletust lugema. Ja päkapiku väiksed kingitused sussi sees. Hiljem advendikalender. Kõik see kuulub jõulude juurde, asboluutselt, aga mida aeg edasi, näen ma kuidas rõhk liigub valesse kohta. Perega koos veedetud aja asemel on rõhk kingitustel, need peavad olemas suured ja uhked ja neid peab olema palju, et jõulud oleks jõulud. Esimese advendini ei ole palju aega jäänud ja silma jäävad erinevad advendikalendrid, üks uhkem ja kallim kui teine. Mina mõtlesin ausalt sel aastal advendikalendrist loobuda, ent ma olen sunnitud oma sõnu sööma.
Sest.
Üks imearmas naine, kes on ise suur muinasjuttude ja jõulufänn, ,on sel aastal valmis saanud teistuguse muinasjutulise ja mängulise advendikalendri, kus iga akna taga peidab ennast tegevus, mida saab läbi viia kas üksi või koos terve perega. Mitte šokolaad või muu nänn, mis toob rõõmu vaid hetkeks. Saate aru, keegi on välja mõelnud advendikalendri, mis on mõeldud selleks, et luua mälestusi. Võiksite ju küsida, et kas selleks, et perega koos midagi teha, on tõesti vaja advendikalendrit. Mina vastan teile ausalt, et kiire elutempo (ja kohati ka oma laiskuse juures) ei leia ma mõnikord aega, et Idale raamatutki lugeda. Aga kui me koos igal jõulukuu päeval avame kalendris aknakese, mille taga peidab tegevus, mida koos teha, siis see on natuke nagu ka motivatsioonikalender. Lisaks sellele, et see aitabki luua meil oma muinasjutulise jõulu. Mõelge minuga kaasa. Kas killuke šokolaadi, mille te advendikalendrist saate, pakub teile ja teie lapsele tegelikult elamus? Kas talle jääb see meelde? Jah, aastal 1992. kui ma oma esimesed advendikalendrid avasin, oli see midagi erilist, sest ma ei olnud midagi sellist varem näinud, aga nüüd on see midagi nii igapäevast. Aga kas teie lapsele jääb meelde see jõulukuu, kus te iga päev midagi koos avastasite ja ette võtsite? Oo jaa! Seda advendikalender 24 kinki meile kõigile pakubki.
Kalendreid on kaks:
- 24 kinki iseendale – iga akna taga peidus tore tegevus, mis aitab lõõgastuda
- 24 kinki loodusele – iga akna taga peidus tore tegevus, mida saab teha värskes õhus (nii linnas kui maal)
Kalender sobib nii lastele, kui täiskasvanutele, nii iseendale kui kingiks. Idee autor on (omasõnul väikestviisi) keskkonnasõber, kes tahab, et ka tema enda tulevastel lastel oleks võimalus siin planeedil sama mõnusasti enda jõule veeta nagu tal endal lapsena oli (nt kelgutamine, lindude söötmine ja lumes hullamine), siis on ta silmas pidanud, et kalender oleks toodetud 100% Eestis ja kasutanud trükikoda, mis lähtub keskkonnasõbralikust tootmisest.
Minul on meie kalender juba käes, teie jõuate endale ka enda omad kenasti enne advendiaja algust soetada, aga kaks kalendrit loosime me välja ka – ühele inimesele, et saaksite võidu puhul teise oma sõbrale kinkida, et ikka rohkem muinasjutulisi jõulumälestusi luua. Loosimises osalemiseks paluksin teil hakata Advendikalendri Facebooki sõbraks siin ja jätta kommentaaridesse oma kõige ilusam jõulumälestus. Võitja selgub 17.11.
Lõpetuseks teile “lühike” jupike minu kõige ilusamast jõulumälestusest. Vanad jälgijad hoiavad kindlasti peast kinni ja mõtlevad, et issand jumal, mitu korda see naine seda mälestust jagab, andke mulle andeks, aga see lihtsalt on minu jaoks nii ilus mälestus, et jagan seda aastast aastasse isegi häbitundeta.
Selleks ajaks kui hilissuvi oli ootamatult talveks saanud oli mulle esimene koduigatsus jõudnud peale tulla. Ma oleksin nii väga tahtnud jõule veeta kodus koos oma perega, kodust saadud kirjad tegid mind kurvaks ja panid salaja pisaraidki valama. Esimest korda tundsin ma oma perest tõeliselt puudust. Kurvameelsuse vastu ei aidanud midagi, ma olin endale sisestanud, et jõulud tulevad minu jaoks rasked. Ka Brittile ja Arnele ei jäänud mu nukrus märkamata ning nad püüdsid teha kõik endast oleneva, et mu tuju üleval hoida. „Ma arvan, et sa võiksid jõulud veeta Haugenis Camilla ja Britt-Idaga,“ pakkus Britt ühel õhtupoolikul kui ma niisama diivanil vedelesin ja üksisilmi „oma“ Weidemanni vahtisin. „Me muidugi teeme ka traditsioonilist jõulutoitu ja vaatame televiisorist jõulusaateid, aga ma usun, et sul oleks tore kogeda ehtsaid norra jõule,“ lisas ta ja rõhutas sõna „ehtsaid“.
Mul ei olnud selle vastu midagi. Camilla ja Britt-Ida olid Britti sugulased, kes elasid Lillehammerist vaid 25km kaugusel Øyeris – seal, kus olümpiamängude slaalomivõistlused toimusid. Camilla ema Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlboro Light’i“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada. Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust. Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. Mul on hea meel, et lisaks minule on see au olnud ka mu emal, õel ja onul, kes täpselt nagu mina, ei unusta Britt-Idat mitte kunagi.
Päev enne lille julaftenit, 23.detsembrit, tuli Britt-Ida mulle Lillehammerisse oma päevinäinud halli värvi Toyotaga järele ja pidurite kriuksudes asusime me Haugeni poole teele. Lobisedes ja pidurite krigina saatel olime me jõudnud lumisele ja kitsale teele, mis paistis viivat sama mäe tippu, mis tundus olevat sama kõrge kui Suur-Munamägi, ainult järsem. „Kuhu me nüüd sõidame?“ küsisin ma veidike hirmunult, kui sain aru, et Britt-Ida hakkab oma päevinäinud autoga Munamäe tippu sõitma.
„Haugenisse ikka,“ muhelese Britt-Ida.
„Sinna?“ küsisin ma veel rohkem hirmunult, „autoga?“
Britt-Ida vaid naeratas, noogutas julgustavalt ja juba järgmisel hetkel vuras päevinäinud hall Toyota mäest üles. Kui minu jaoks oli see kõige ekstreemsem kogemus terves mu senises elus, siis ei Britt-Ida ega tema Toyota ei lasknud kõrgest ja lumisest mäenõlvast ning kitsast teest end heidutada. Mõne minuti pärast olime me jõudnud „Munamäe tippu“, kust avanes kõige maalilisem vaade, mida mu silmad kunagi näinud olid.
Kõige kõrgemas tipus seisis suitseva korstnaga kahekordne siniste aknaruutude ja sinise esiuksega beež maja. Ümberringi oli vaid mets, lumi, tee, mida mööda me olime üles sõitnud tundus veelgi kitsam ja järsem, kaugelt paistis valele poole jooksev tõrvikuga mees. Väljas hakkas hämarduma, selges taevas särasid eredad tähed ja meid ümbritses täielik vaikus. Mitte ühtegi häält, mitte ühtegi inimest, lihtsalt meie ja meid ümbritsev metsik loodus. Ma olin jõudnud tõelisesse talvisesse norra muinasjuttu.
Ma ei tea, miks ma olin endale ette kujutanud, et Haugeni majapidamine on päevinäinud ja räsitud nagu vana hall Toyota, aga kuidas ma eksisin. Mind ootas ees tõeline nukumaja. See kõik oli nii ilus, et mul oli tunne, et ma näen und. Britt-Ida ja Camilla juhatasid mind keldrikorrusel asuvasse roosilise tapeedi ja valge vanaaegse mööbliga magamistuppa. Ma oleks tahtnud sellesse tuppa igavesti jääda. Kui ma lapsepõlves olin nukumajast unistanud, siis nüüd oli mu unistus täide läinud – ma ööbisin elusuuruses nukumajas. Haugeni maja valged seinad, vanaaegne mööbel, pitslinikud ja – kardinad, suur valge kamin, kus praksusid puud, klaver, messingist nipsasjad, igal pool põlevad küünlad ja aknast paistev pilkane pimedus on mu meeltesse nii sügavale sööbinud, et ma võiksin ka praegu 21 aastat hiljem kirjeldada igat pisematki detaili selles maja, tundes siiani ninas köögist levivat koogilõhna ja erilist vana maja hõngu. Ma ei olnud oma elus kunagi midagi nii kaunist näinud. Õhtu veetsime me kolmekesi suure köögilaua taga lauamänge mängides.
„Nii, tüdrukud, magama“ kamandas Britt-Ida kui kell oli veidike üle kümne, „aitab tänaseks. Homme on tegus päev ees ootamas ja palju vaja ära teha.“
Kell on ju alles kümme, tahtsin ma vastu vaielda, aga ei julenud. „Mis meid siis homme ees ootab?“ küsisin ma hoopis.
„Enne õhtusööki, tead sa, on vaja maja korda teha, „ lausus Britt-Ida, soovis meile head ööd ja kadus, raamat näpus, oma baldahhiinvoodiga magamistuppa.
Hommikul ärgates askeldasid Britt-Ida ja Camilla juba köögis. Kell oli 9 läbi. Mis kellast nemad siis juba üleval on, imestasin ma nende tegusaid nägusid nähes. Britt-Ida kattis rikkaliku hommikusöögilaua, muu hulgas jäi mulle eriliselt silma vanaaegne koogikarp, millest oli kuhjani täis erinevaid küpsetisi.
„Minu ema on vana kooli naine,“ naeris Camilla märgates, kuidas ma koogikarpi silmitsesin. „Temal peab siiamaani jõulude ajal seitse erinevat sorti kooke laual olema.“
„Muidugi,“ noogutas Britt-Ida uhkusetundega. „Jõulude ajal peab laual olema seitset erinevat sorti kooke.“
„Misasja?“ küsisin ma veidike uniselt. Koogikuhi rääkis küll enda eest, kuid jälle kord kartsin ma, et äkki veab mu norra keele oskus mind alt ja ma saan millestki valesti aru. Ei saanud. Vana norra traditsiooni kohaselt peab jõululaual olema seitse erinevat sorti kooke.
„See traditsioon on umbes 140 aastat vana ja kõik pereemad, kes endast vähegi lugu pidasid küpsetasid jõululauale seitse sorti kooke,“ jätkas Britt-Ida uhkusega. Ma sain aru, et ta on üks neist pereemadest, kes endast ja vanadest traditsioonidest väga lugu peab.
Ilma igasuguse liialduseta hakkasime me Camillaga pärast hommikusööki Tuhkatriinude kombel hõbedat läikima nühkima ja messingist nipsasju pesema. Mitte ükski lusikas, kahvel, pott ja pann ei tohtinud kahe silma vahele jääda. Kõik vaibad said klopitud, põrandad pestud, riiulid tolmust puhtaks võetud. Ma olin surmväsinud. Väljas hakkas hämarduma.
Samal ajal kui mina ja Camilla end õhtusöögiks valmis sättisime, oli Britt-Ida juba jõudnud laua katta. See oli kõige uhkem pidulaud, mida mu silmad kunagi näinud olid.
„Kas õhtusöögi kohta on teil Norras ka mõni traditsioon, mis ütleb mitu sööki laual peab olema,“ naljatasin ma nähes, et lisaks pidulikule söögilauale oli söögist lookas ka köögilaud.
Camilla ja Britt-Ida vaatasid üksteisele paljutähenduslikult otsa.
„Ei, mingit traditsiooni selle kohta ei ole, külla aga usun ma, et sa saad veel ühe norra traditsiooniga lähemalt tuttavaks,“ muigas Britt-Ida.
„Kui sa muidugi julged,“ lisas Camilla ja itsitas.
„Mis mind siis ees ootab?“ küsisin ma veidike arglikult ja jäin traditsiooniga, mis nad mõlemad muigama pani, tutvumist ootama. See ei lasknud end kaua oodata. Köögilauad oli lookas külmade eelroogade all. Põhirõhk oli pandud kalale – tursk, lõhe, mida nad millegi pärast gravlaks’iks nimetasid, vähemalt kolm erinevat sorti heeringat tillukestest klaaspurkides – julesild, tomatsild, sherrysild, erinevad salatid, kastmed.
„Aga mis see on?“ uurisin ma Camillalt ühel liual oleva valge olluse kohta, mis meenutas kala ja õudusfilmidest tuttavate limaste koletiste ristsugutist.
„See, kallis Eveliis, on lutefisk, see ongi üks norra traditsioonilistest jõuluroogadest, ja teine eriline roog on rakfisk, näed seal teisel liua peal,“ vastas Camilla. Rakfisk nägi välja nagu tavaline lõhe ega tekitanud minus mingeid erilisi emotsioone, lutefisk’i välimus pani mind see eest küll kõhklema.
Ma oleks vist pigem eelistanud lutefisk’i proovimise vahele jätta, kuid mõtlesin, et vaevalt midagi saab veel kohutavamat olla kui keedulammas ja plastiliinist juust. Samal ajal kui ma vapralt lutefisk’i oma taldrikule tõstsin, selgitas Britt-Ida mulle libekala ajalugu.
Pidulik jõuluõhtusöök jätkus mulle juba tuttavamate toitudega, sest norra jõululaud ei erine väga eesti omast. Lauale toodi hapukapsas, kartul, kaste ja lihavaagen. Sealiha asemel oli vaagen täis kuhjatud ribi, vorstide, medisterkake’de, pinnekjøtt’i ja keedetud veisekeelega . Kolmekesi istusime me Haugeni maja köögis küünlavalgel, nurgas praksus kaminas tuli, aknast paistsid tähed, me lobisesime ja sõime, nii kaua kuni mina tundsin, et olin lõhki minemas.
„See kõik oli nii hea, et ma sööksin ennast vist lõhki, aga nüüd ma tunnen küll, et grammi ka enam ei mahu sisse,“ kiitsin ma Britt-Ida kokakunsti.
„Aga magustoit?“ imestas Britt-Ida. Ohh, kuidas ma olin magustoidu suutnud ära unustada. Kui juba hommik algas seitsme eri sorti küpsistega, kartsin juba ette kui suurejooneline veel magustoiduosa olla võiks. Õnneks kartsin ma ilmaasjata. Pärast kinkide jagamist tõi Britt-Ida lauale „kõigest“ jäätise murakamoosiga, juba hommikust tuttavad küpsised ja püramiidikujulise rõngastest koogi, mis oli kaunistatud norra lippude ja kommidega – kranskake. Ma ei suutnud ära imestada, kuna Britt-Ida kogu selle toidu oli jõudnud valmis teha. Välja arvatud muidugi lute-ja rakfisk, mille ta nagu ma traditsioonidest aru sain, oli juba sügisel pidanud maasse „mädanema“ pistma, et see sealt siis enne jõule lihtsalt lauale tõsta.
„See oli kõige ilusam jõuluõhtu, mis mul kunagi olnud on,“ tänasin ma Britt-Idat ja Camillat imelise kogemuse eest. Ma tundsin, et mu silmanurka kippus pisar. Ma tundsin korraks süümepiinu, et nautisin selliseid jõule eemal oma perest ja nemad sellest ilma jäid, ma oleksin tahtnud seda tunnet nendega jagada. Ma oleksin tahtnud, et korterijõulude asemel oleks nad saanud kogeda muinasjutulisi jõule Haugenis.
„Miks sa siis korraga nii nukraks muutusid,“ päris Camilla.
„Ah, ei midagi,“ valetasin ma, aga vist mitte väga osavalt. Mõlemad Britt-Idaga jäid mulle küsivalt otsa vaatama.
„Ma lihtsalt jäin mõtlema, et need olid nii ilusad jõulud ja ma oleks nii tahtnud, et mu tilluke õde oleks ka siin olnud. Me kodus küll kaklesime kogu aeg ja ta tüütas mind oma asjadega, ei lasknud mul üldse rahulikult olla, aga nüüd ma olen aru saanud, kui väga ma temast puudust tunnen.“
„Ära muretse,“ lohutas Britt-Ida, „ega need ei pruugi sugugi viimasteks jõuludeks siin jääda, sa võid alati siia tagasi tulla, koos perega ja me võime ühiselt Haugenis jõule pidada.“
Me jõudsime koos pidada veel ühed Haugeni jõulud. Ja ühed suvised jõulud, mille Britt-Ida korraldas spetsiaalselt emme ja Mariani jaoks. Meist sai üks suur ühine pere. Vahel tunnen ma Britt-Idast puudust. Ja sellepärast ongi mul nii hea meel, et üheks valitud nimeks Ida sai. See meenutab mulle üht fantastilist naist Øyerist.
