“Nii, nüüd on kõik, nüüd olen ma ametlikult vana,” oli mu esimene mõte kui Estonian Vein Clinic mind veenilaiendite diagnostikasse kutsus. Alles leidsin ma oma otsmikult “Gorbatšovi laigu”, mis meenutas mulle vanainimeste maksplekki ja nüüd siis veenilaiendid. “Kas see ei ole mitte 80-aastaste vanaemade teema,” mõtlesin ma ja tahtsin viisakalt eitavalt sellele kutsele vastata. Siis aga jäin mõtlema, et “maksaplekk” osutus ju ka kõigest pigmendiks, mille sai ipl raviga eemaldada ja keegi ei ole ju mulle öelnud, et minu vanuses naistel raudselt on veenilaiendid, vaid see oli kutse, et teha selgeks, millises seisukorras mu jalad on. Enimlevinud müüt muide ongi, et veenilaiendid on seotud vaid vanusega. Tegemist on esiteks päriliku eelsoodumusega haigusega. Näiteks on inimesel risk veenilaiendite tekkeks ligi 90%, kui tema mõlemal vanemal esineb veenilaiendeid (Emme?)  Riskifaktorid lisaks vanusele on naissugu (aitäh! rasedus, menstruatsioon, veenilaiendid, mida veel?), pikalt seismine, suitsetamine, ülekaalulisus, rasedus, pikk kasv, mis kõik soodustavad haiguse avaldumist.

Ühesõnaga tundsin ma, et ma võin oma 38aastased jalad veenikliinikus diagnostikaks ja targemaks saamiseks letti visata küll. Mul on hea meel, et ma seda tegin. Miks? Ma sain hästi palju targemaks ja selles mõttes ka valehäbist lahti, et kui ma peaksin oma jalgadel nägema tulevikus veenilaiendeid, siis ma mitte ei püüaks neid varjata, vaid ma teaks, et on olemas ravi. Minu jalgadel ei olnud veenilaienditest haisugi (ptüi, ptüi, ptüi!), kuid ka korras jalgadega on soovitatav siiski paari-kolme aasta tagant seda kontrollida lasta. Pole mõtet oodata kuni probleem on olemas või lausa suur kui seda kõike saab leevendada ning ravida tunduvalt lihtsamini.

Kui ma hiljem sellest diagnostikast ka oma sõprade ja tuttavatega rääkisin, siis oma üllatuseks sain ma teada, et päris paljud neist olid veenilaiendite ja nende raviga juba kokku puutunud enne 30. eluaastat. Vot sulle siis vanainimeste haigust! Üks sõbranna (ja ka arst, kelle vastuvõtul ma käisin) rääkisid, kuidas veenilaiendite ravi käis varem veenide väljatõmbamise abil ja tegu oli siiski üsna ebameeldiva protseduuriga, millest taastumine võttis omajagu aega (ei üllata üldse, sest juba jutt sellest kõlas ebameeldivalt ja valulikult). Nüüd aga on õnneks keskendutud veenilaiendite sulgemisele seestpoolt, kasutades selleks peamiselt kas liimi, raadiosagedust või laserit. Liim on kõige uuem ja vaieldamatult ka kõige mugavam ravimeetod veenilaiendite ravis – puudulik veenitüvi suletakse väikeste liimikogustega. Seda ravimeetodit kasutades ole vaja teha anesteesiat – tehakse vaid üks nahka tuimestav süst liimikateetri sisseviimiseks suletavasse veeni sääre keskosas. Seejärel liigutakse mööda veeni sondiga kubemeni ning puudulik veen suletakse valutult liimiga kogu ulatuses. Kuna antud meetodi puhul ei kasutata veeni sulgemiseks kõrget temperatuuri ega füüsilist jõudu, jäävad ära lisaks verevalumitele ka närvivigastused, mida klassikalise operatsiooni korral aeg-ajalt esineb. Liimi kasutamise puhul puudub ka vajadus kanda protseduurijärgselt kompressioonsukkasid, mistõttu on see üheks valikmeetodiks suvisel perioodil. Ka füüsilise koormuse osas ei ole liimi korral piiranguid.

Veenilaiendite ravi on tänapäeval nö walk-in-walk-out protseduur. See tähendab, et patsient tuleb raviasutusse omal jalal, veedab seal maksimaalselt kaks-kolm tundi ning lahkub sealt kohe pärast protseduuri, samuti omal jalal. Protseduuride käigus nahalõikeid ei tehta – patsiendid ei pea veenikomusid armide vastu välja vahetama. Kuna igapäevaste tegevuste juurde saab naasta koheselt, siis puudub vajadus töölt eemalviibimise järele.

Enam ei tundugi nii ebameeldiv protseduur ehk siis pole vaja karta ja diagnostikat (ja vajadusel ravi) kaugesse tulevikku edasi lükata. Teate, mis on naljakas? Kui ma olin 20, siis ma mõtlesin, et ahh, 40-aastaselt ei ole mingit vahet enam, milline ma välja näen. No tundus lihtsalt nii kauge tulevik ja ekstreemne vanadus. Täna mõtlen ma, et tahaks ikka 70-80-aastaselt ka kobe välja näha. Ja just sellest vanusest mäletan ma vanaemade sõbrannade koledaid veenilaiendites jalgu. Seda kavatsen ma igal juhul vältida. Eriti kui see tänapäeval ka nii lihtsaks on tehtud.

Veenilaiendite ravi algabki täpsest diagnoosist ja vajalikest uuringutest. Estonian Vein Clinicus  luuakse haiguse ulatusest ülevaade kasutades selleks ultraheli. Ultraheli on tervisele ohutu ning selle käigus ei kasutata nõelu-kanüüle ega ioniseerivat kiirgust, nagu röntgenuuringutel. Uuringu käigus mõõdetakse ära peamiste pindmiste veenide, diameetrid. Hinnatakse vere tagasivoolu ja selle kestvust veenides. Lisaks kaardistatakse ära puudulikud ühendusveenid süvaveeni- ja pindmise veenisüsteemi vahel. Kontrollitakse ära süvaveenid ning veendutakse, et kusagil trombe poleks. Varikoosi korral võimaldab ultraheliuuring anda täpse ülevaate, kust ja mis põhjusel veenilaiendid on tekkinud, milline veen on puudulik. Ultraheliuuring on valutu protseduur ja kestab orienteeruvalt 15-20 minutit. Uuringu ajal seisab patsient püsti selleks ettenähtud alusel. Arst kannab patsiendi jalale veidi spetsiaalset geeli, mis võimaldab ultrahelilainetel tekitada kujutise uuritavast piirkonnast.

Konsultatsioon + mõlema jala Duplex ultraheli diagnostika maksab 79 eurot. Ravi hinnakirja leiate siit.