Ega ma vist kedagi sellega ei üllata, et mulle meeldivad erinevad muuseumid, kunstigaleriid, näitused, etendused ja nüüd kui aega on ootamatult natuke rohkem kätte tekkinud, siis olen ma aktiivsemalt just muuseume (taas)avastanud. Mulle üldse kuidagi meeldiks kui muuseumis käimine oleks sama loomulik meelelahutuse vorm nagu kinos või kohvikus või isegi ostukeskuses hängimine. Aga millest see tuleb, et muuseumid pole meie esimene valik kui mõelda meelelahutusele? Kahtlustan, et see vana aja taak, et muuseumid olid igavad, seal tuli käia kikivarvul ning alati oli kusagil nurgas kuri tädike, kes kohe pahandas ja näppu viibutas kui julgesid sõbrannaga itsitada.

Muuseumid ei ole ju ammu enam sellised igavad kohad ja mulle meeldiks kui me sellest vanast mõtteviisist lahti laseksime. Või no ega ma ei tea, võib olla kõik käivad kogu aeg muuseumides ja ma siin ajan segast suust välja ning kui ma eksin, siis mul on selle üle vaid hea meel. Mina räägin sellest, mis mulje mulle jäänud on.