Iga kord kui ma Haapsalus käin, võiksin ma selle külastuse kokku võtta ühe lausega. Ma armastan Haapsalu. Punkt. Sest vahet ei ole, mis aastaajal (siiski mu lemmikaeg Haapsalu külastamiseks on sügis!) ja mis ilmaga (oleme käinud lõõmava päikese kui paduvihmaga linnas jalutamas), Haapsalus on see miski, mis mind sinna tõmbab ja mis mõjub nii rahustavalt. Poeetiliselt. Mähib õrnalt endasse nagu Haapsalu sall. Ja kõik need majad ja tänavad panevad mind tundma nagu oleksingi astunud Astrid Lindgreni raamatusse. Ilon Wiklandi Bullerby laste vaib hõljub minu jaoks jätkuvalt Haapsalu kohal.

See on minu üks lemmiklinnasid, kus puhata. Ja on südamelähedane ka selle tõttu, et noore ja armununa oli just Haapsalu see linnake, kuhu me Marekiga igal võimalusel põgenesime ja tihti pikendasime me oma spaapuhkusi nii, et esmaspäeva hommikul tuli otse Haapsalust tööle sõita. See oli ja on linnake, kus aeg peatus ja kus minu jaoks elab romantika. Te vaadake vaid seda armunud pilku!