köök

Niisama lobapostitus + RETSEPT (ei pea isegi küsima)

/ Eveliis / 4 Comments

Kuidas inimesed suudavad päevade kaupa lastega kodus olla ilma, et nad hulluks läheks? Respekt, kõik kodused naised! Esiteks hommikust õhtuni multikad. Nii palju olen ma suutnud läbi rääkida, et multifilmide vahepeal võivad käia ka perefilmid. Asi seegi. Kuigi…kui lemmikute valikus on kolmkümmend kaheksa korda vaadatud Garfield, Charlie šokolaadivabrik ja midagi veel, mille ma hetkel ajust olen ära blokkinud, siis ega seegi eriline vaheldus pole.

Püüan keskenduda, midagi teha, kui printsessil on sada erinevat häda, mille pärast nutma hakata. Küll ei ole mandariin liiga kiiresti ja sobivalt kooritud, küll ei ole võimalik ehitada rongiteed püstipidi, küll ei sobi üks ja teine. “Ida, kas sa seda tahad süüa?” küsin ma. Loomulikult tuleb sealt eitav vastus ükskõik, mida ma ei pakuks. Panen toidu ära. Nutt. “Nüüüüüüd maaaa ei saaaaagi süüüüüa!” Jumala eest lapsed, otsustage ära, mida te tahate!

Et “Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark!” mind hulluks ei ajaks, annan ma vahelduseks Idale lihtsalt kõrvaklapid. Olgu tänatud see inimene, kes kõrvaklapid välja mõtles. Ja põrgusse need põhimõtted, et lapsele ekraani ei anna kätte, et rahu saada. Palun, siin on sulle iPad, lase ainult elada!

Okei, loomulikult ei ole haige lapsega kodus olemine nii traagiline, pealegi paistab tunneli lõpus juba valgus, aga ma ausalt ei suuda mõelda, kuidas püsivad normaalsed need emad, kes hommikust õhtuni lastega kodus on. A võib olla nad ei olegi normaalsed? Vaatenurga küsimus.

DSC03498DSC03501

Muud loba ajades, siis meil käib kodus (jälle? ikka?) remont. Meil on tegelikult idee köögisaar suuremaks ehitada ja pliit saarelt ära kolida, kuid kuidagi ei ole ühtegi head asukohta, kuhu see paganama pliit siis istutada, nii et mulle tundub, et saar jääb laias laastus selline nagu ta on. Ma tahaks saart suuremaks, sest 99% ajast kui meil on külalised, istutakse köögis ja siis on see lihtsalt tibake väike. Aga võib olla lahendaks selle mure köögis olev söögilaud? Sobiks ju? See omakorda tähendab, et mul on vaja ümmargune söögilaud ja toolid leida. Alustame siis samm-sammult ja väikestest asjadest. Seinavärv, köögikappide nupud, garderoobiuks…Vaipasid on ka vaja. Leeda Otsa omasid tahan. Üks on hetkel 50% allahindlusega.

DSC03525

Lõpetuseks üks retsept. Ühe kommenteerija arvates on üleolev öelda, et mõtlemisoskus ja julgus katsetada on kaduvad oskused, et on okei küsida kõige elementaarsemate asjade retspeti. Andke andeks, aga kui elementaarsel tasemel söögitegemise oskus on olematu, siis ehk oleks aeg õppida ja katsetada? Ja mis see söögitegemine siis laias laastus muud on kui katsetamine. Alloleval pildil on tänase õhtusöögi 90% ulatuses valmistanud VIIE-AASTANE. Kahjuks ma valetasin natuke, et mul on ka retsept jagada, sest ta tegi seda ILMA RETSEPTITA ehk siis keeras kausis kokku erinevad külmkapis olevad ja kättesaadavad asjad. Mõnikord ma suunan teda, teinekord lasen täitsa hullu panna. Las katsetab. Äkki siis ei sure pliidi ja külmkapi kõrvale ära tulevikus?

Aa, ma võin siiski jagada bataadifriikate retsepti. Lõikad bataadi sobivateks viiludeks ja paned ahju.

DSC03534

Päisepilt: Loodusvägi. Ürituselt, kust ma päriselt mitmeid häid näpunäiteid ja ideid sain õhtusöökideks.

 

 

Armastus ehk pildid ütlevad rohkem kui sada sõna//My new LOVE

/ Eveliis / Leave a comment

Kas te teate kui kaua ma olen otsinud puidust taldrikuid? Okei, ma ei ole neid otseselt OTSINUD, aga ma olen kogu aeg mõelnud, et mul on neid vaja. Mu vanatädil Rootsis olid puidust taldrikud ja sealt mulle armastus nende vastu sisse on jäänud. Täiesti ootamatult viis elu mind kokku ühe andeka disaineriga, kes oh üllatus-üllatus tegeleb puidust ja nahast toodete valmistamisega.

Ma olen tema toodetesse armunud! Ja rohkem ma ei ütlegi midagi. Vaadake ise ja öelge, et te ei armu samuti. Tema puidust alus mul kodus juba on tänaseks päevaks. Mis te arvate, kas puidust taldrikud on juba teel;)

Daamid ja härrad, tutvustan teile oma uut armastust – Brne.eu

4_large17155622_1281369951942990_6276205925482251_nBRNE-026_DSC2904BRNE-034_DSC2967placemat002_largeOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Is it okay to say that I have a crush in things? Or even call it love. I have always loved wooden things. Since I was a little girl. I am not kidding. My great aunt had wooden plates and the moment I saw them I fell in love. I have searched for similar ones, but hadn´t found the right ones. And then one day – just like that I suddenly met a talanted designer who showed me photos of her products. Boom! Right there I fell in love again. Her wooden and leather trays, mats, coffee cozies are so elegant, so simple, so sophisticated and so beautiful. Ladies and gentelmen, I proudly present my new love – Brne.eu!

Kiidan Gustavit

/ Eveliis / 9 Comments

Ehk siis. Marekil oli sünnipäev ja Ida tahtis issile torti. Õnneks osta. Läksime poodi ja ma lasin Ida endal valida. Kui ta ühe teatud tordi välja valis, kirtsutasin küll natuke nina, aga ei öelnud, midagi, sest ma olin lubanud Idal valida.

Ei, ma ei kartnud, et tort on halb. Ma TEADSIN, et tort on hea, aga ma põhimõtteliselt ei ole ostnud ühtegi Gustavi toodet ja käsi südamel, ega ma ka seekord seda teha ei tahtnud. Ma tean, et väiklane ja lapsik, aga midagi pole teha. Inimesed ja inimsuhted on keeruline teema ja mõjutavad teinekord otsuseid. Mina olin otsustanud Joeli torte mitte osta.

Asi pole ka üldsegi selles, et ma oleks kade või ei tahaks, et Joelil hästi läheks. Vastupidi. Mul on hea meel, et ta on jõudnud sinna, kuhu ta ütles. et jõuab, teinud seda, mida ta ütles, et teeb, oma oskuste ja teadmiste ja tööga. Teades teda lähemalt, siis ta on selle ka ära teeninud. Lihtsalt minul inimesena on Joeli suhtes okas hinges. Esiteks selle pärast, et ta on sitapea. Ausalt. Käitunud nagu sitapea. Aga samas kinnitab see JÄLLE KORD mu teooriat, et just sitapeadel läheb elus hästi ja nad jõuavad kaugemale kui sõbralikud lillelapsed. Mind pani imestama, et sõprus asendus leige teretutvusega ja minu väikesesse kanaajju ei mahu see põhjus, miks.  Või noh olen aus, tegelikult ma ilmselt tean küll, eeldan, ja see on kuidagi nii nõme. Juba kasvõi sellepärast kui palju kordi me ta p….e tulest välja tõime. Võib-olla ta ei olekski täna seal, kus ta on, kui… (jätan siinkohal mõned saladused siiski enda teada).

Mul on palju põhjusi ta peale pahane olla. Kuid jällegi, ausalt, keda see üldse huvitab või mida see muudab? Eriti kui rääkida tööst. Oma tööd teeb ta hästi. Ja pagan võtaks olid vanasti Werneri koogid maailma parimad, on ka praegu Gustavi koogid ikka parimad. Olgu, 100% ausalt öeldes, siis uued koogid ei ole päris täpselt sama kui “vana hea Werner”, aga see on juba norimine.

Vanasti kuulus iga meie sünnipäeva või muu ürituse juurde suur Brita kook. Lõpuks sai sellest üle söödud ja Britat ei tahtnud enam keegi näha, aga Werneri koogid jäid. Siis tuli erinevatel põhjustel paus. Aastaid ei olnud me tema kooke söönud. Kuni nüüd Mareki sünnipäevani. Kurat! Hea oli. Väga hea oli.  ja mis veel? LÕPUKS ometi oli üks tort, millel oli ilus alus, st et võtsid plastikust ümbrise ära ja said tordi kuldsel paberil tordialusele tõsta. Mitte ei pea koledal plastalusel lauda panema. 100 punkti selle eest!

Laupäeval tulevad meile külalised. Torti on ka vaja. No ja mida ma jonnin. Tuleb Gustav tagasi meie pidulauale. Kui on ikka hea asi, siis põrgusse need isiklikud suhted. Vist.

 

Põhjakõrbenud porgandi-julienne

/ Eveliis / 2 Comments

Meile tulid eile külalised ja kuna meie FB “Meisterkoka” grupi selle nädalane väljakutse on pipiarkoogimaitseline toit, siis ma otsustasin kaks kärbest ühe hoobiga lüüa. Leidsin netist piparkoogivahu porgandi-julienne´iga ja otsustasin külalistele muuhulgas seda pakkuda.

IMG_6026.JPGIMG_6027.JPG

Ida oli ninapidi juures nagu ikka toidutegemise juures, seekord muidugi üsna omapärasel moel, ja kõik tundus minevat nii nagu peab. Allolev pilt on parim, mis toidust välja tuli, sest järgmisel hetkel oli köök täitunud kirbe kõrbelõhnaga ja kastrul täitunud süsimusta karamell-suhkruga. Kuidas see pott puhtaks saada, mina ei tea. Okei, julienne jäi tegemata, kuid ma mõtlesin, et vahu teen ikka ära, et teeme praesaiu ja saab ka vahva magustoidu. No, ka see ei õnnestunud, sest sekund peale seda kui ma olin kilganud, et oo saabki vahukoore vahtu ka ilma mikserita, oli mul potitäis piparkoogimaitselist võid.

img_6033

IMG_6040.JPG

Külalised jäid niisiis magustoiduta. Aga teate ju ütlust, et mis sitasti, see uuesti. Nii me proovisime täna uuesti. Kõigepealt tegime kõrvitsasuppi. Ma jumaldan igasugu püreesuppe.

IMG_6054.JPGIMG_6060.JPG

Ja siis läks jälle julienne´i katsetamiseks. Ma mõtlesin natuke loominguliselt läheneda roale ning lisasin ka liivataignapõhja. Vahele läks julienne ja peale piparkooguvaht valge šokolaadiga. Ütleme nii, et kook sai natukene liiga piprakoogine ja oleks vajanud natukene ehk sidrunit ja võib olla ka törts konjakit, kuid ma ausalt olin siiralt üllatunud, kui maitsev ja jõulune magustoit välja tuli.

IMG_6052.JPGIMG_6067.JPGIMG_6071.JPG

Retsept on lihtne:

Porgandi-julienne:
• 2 porgandit
• 7 sl suhkrut
• veerand klaasi valget veini
• 50 g võid
• 2 sl mett
• 2 tähtaniisi
• 1 sl piparkoogimaitseainet

Lõika porgand peenteks ribadeks (julienne). Karamelli suhkur kastrulis. Lisa valge vein, või, mesi, porgandiribad, tähtaniisid ja piparkoogimaitseaine.

Vaht:
• 5 dl vahukoort
• 100 g valget šokolaadi
• 1-2 sl piparkoogimaitseainet

Kuumuta šokolaad veevannil ja jahuta toatemperatuurini. Vahusta vahukoor ning sega hulka jahutatud valge šokolaad ja piparkoogimaitseaine.