ilu

Kas ilus naine peab by default edev olema?

/ / 2 Comments

Nagu te teate, siis ei ole mina kunagi olnud see, kes mõistaks neid poppe ” näitan end täpselt sellisena nagu ma olen” postitusi sotsiaalmeedias. Ärge saage minust valesti aru ja pange mulle sõnu suhu, mulle meeldivad päris pildid ja postitused palju enam kui klantsitud ja poseeritud ja lavastatud pildid, aga ma ei naudi neid kõhupekkide, pesemata juuste ja rõvedalt sassis kodude pilte. Minu jaoks see ei ole päris elu ja minu jaoks see ei ole midagi sellist, mille jagamist peaks hullult kiitma ja tunnustama. Ma tean, ebapopulaarne arvamus, aga mu arvates võiks ka päris elu olla natuke nö puhtaks pestud.

Issand, juba läheb mu sissejuhatus lappama. Ühesõnaga. Üks imeilus naine, kohe päriselt minu arvates võrratult kena naine ja kadestamistväärt stiilitunnetusega. Igal pildil, mis temast meedias ilmub, on ta imeilus. Mulle tundus alati, et see tuleb nii loomulikult ja tema seest, et ongi selline klassikaliselt kaunis naine. Ei pea pingutama, et igal klõpsul, mis temast tehtud, näeb välja särav. Fotogeeniline.

Lugu sellest, kuidas Keilas iludraama lahti rullus

/ / 1 Comment

Ma olen ikka kuulnud, et Keila olla kakluste ja narkopealinn, aga nädalavahetusel lugesin üht iluteenuste grupi postitust ja tundub, et Keila on saanud endale uue nime. Iludraamade pealinn. Kuidagi tundub, et ilutegijad ei mahu siia linna ära või on siin linnas väheke teistsugused reeglid.

Lugu siis selline, et üks naine läks ajakirjast kaasa võetud pildiga juuksurisse ja tahtis täpselt samasugust soengut. Me kõik oleme vist mingil hetkel Jennifer Anistoni või Victoria Beckhami piltidega juuksurisalongi astunud ja 90% juhtudest ei ole sealt välja astunud Jennifer Anistoni või Victoria Beckhamina, aga oh well… Loota ju võib.

Kiidan tegijaid

/ Eveliis / 9 Comments

Nagu päisepildilt näha on, siis ei kasuta ma igapäevaselt isegi enam ripsmetušši. Ehk siis peaaegu, et ilma naljata võib öelda, et minu ilunipid ongi – pese juuksed puhtaks ja süsti otsa ette botoxit. Okei, huuled värvin ka ära, mul on huuled enamuse ajast värvitud ka kodus, aga muidu olen ma selline nagu ma olen. Ei viitsiks ausalt iga päev mässata meigiga, seda enam, et mul ei ole ka erilisi oskusi ja nii ma juba kujutan ette, kui kaua läheks mul aega, et endale korrektne lainerijoon teha. Kui ma noor olin (st veel gümnaasiumis käisin), siis ei läinud ma prügikasti ka välja viima ilma, et oleksin meigitud. Nagu mis mõttes eksju, pärast veel keegi näeb ja mida nad siis arvavad. Emalt küsisin alati, et miks ta ometi ennast ei meigi. Ema ütles, et ei viitsi. Ma ei saanud sellest vapsee aru. Siin ma nüüd siis olen. Samasugune. Jap, Marek sul on õigus, iga päevaga rohkem Ülle moodi.

Küll aga on mul (peaaegu) igal kuul teatud iluprotseduurid + mõned iluprotseduurid paar korda aastas. Ja neid tegijaid ma täna kiita tahangi.

  1. Medemis nahakliinik. Botuliinisüstid on üks asi, milleta mina enam elada ei kavatse. Mõnikord mult ikka küsitakse, et no kui kortsuline see otsaesine siis olla sai. Minge vaadake Instagrami highlightside alt ise. Tulemus püsib minul 6-7 kuud (on küll juba siis kortsud näha, aga mitte sügavad vaod, mul on just kurjusekorts hästi sügav muidu). IPL fotonoorendus on ka üks protseduur, mille puhul ma olen näinud kohest erinevust – ongi nahk kohe (st paari päeva pärast) siledam ja pringim ning jume kordades ühtlasem.

Viimane kord kui ma käisin oma tätoveeringut eemaldamas, uurisin ka kaenlaaluste laserepileerimise kohta, et kas on valus. Ma olen alati mõelnud, et nii mugav oleks kui ei peaks raseerima, aga ma olen ka olnud veendunud, et see on kohutavalt valus. Mulle öeldi, et see ei ole valusam kui tätoveeringu eemaldamine (mis tõepoolest ei ole valus) ja kuna neil oli just üks väikene vaba hetk, siis ma otsustasin oma julguse kokku võtta ja laserepileerimise ära proovida. Saate aru, seda tõesti ei tundnudki! Null valu, null tunnet, kaks minutit ja tehtud. Käia tuleks 4-8 korda ja siis edaspidi piisab korra aastas käimisest. Halleluuja! Parim iluprotseduur ever. 100% luban teile, et ei ole valus.

2. Ilutuba Ehedus. Elisabethiga sain ma tuttavaks Keilas Belle ilusalongis, kus ma bikiini depilatsioonis käisin, ta teeb ka siin jätkuvalt depilatsiooni, aga mina käin nüüd tema juures Kalamajas, kus tal on oma ilutuba. Elisabeth on kõige parem depilatsiooni tegija. Ei saa öelda, et täitsa valutu protseduur, aga ma olen juba nii harjunud, et tean, millal valus on ja oskan (natuke vandudes) sellega arvestada ja kannatan ära. Iga kord kui ma depilatsiooni lähen, saan ma pahandada – “ma ju ütlesin sulle, et ei raseeri vahepeal, sa ju tead, et siis on valus!” Mhm, täpselt nii ongi, raseeritud karv on tugevam ja seega ka nats valusam eemaldada. Kuid jällegi see valu on vaid korraks ja suurem osa protseduurist on valutu. Iga kord luban ma endale, et enam ei raseeri, et ei oleks üldse valus, aga jätkuvalt ei ole ma seda lubadust pidanud. Igatahes – soovitan siiralt!

3. Stuudio – Ilustuudio Keilas. Rena on minu iluvõlur juba paar aastat. Juhuslikult sai ta salongi sisse astutud ja seal ka käima hakatud, sest lihtsalt väga hea. Pealaest jalatallani. Juuksed, maniküür, pediküür, kulmud. Meiki olen ka lasnud Renal teha. Ehk siis pole asja, mida see naisterahvas hästi teha ei oska. Ma lähen alati kohale nagu ehtne maanaine, koduriietega ja väljun nagu korda tehtud maanaine, ikka koduriietega, aga hoolitsetud. Jube hea tunne on. Siin saan ka pidevalt pahandada,et millal ma ometi hakkan sokke kandma, et kes see siis paneb värskelt pediküüritud varbad tossude sisse, aga nagu ikka – küürakat parandab vaid haud. Mina ja sokid. Nii palju kui võimalik väldin seda kombot.

4. Vahi nalja, rohkem ei olegi kohti, kus ma käin end ilusaks tegemas. Igapäevaselt on mul meigikotis YSL huulepulk, Shisheido BB kreem, Issey Miyake lõhn (viimased 20+ aastat lemmik!) ja vererõhurohud:D Selline lihtne maanaine olengi. Endale kulutan kuus 100-150 eurot. Polegi ju midagi? Ma siin ikka teinekord loen Perekoolist ja mujalt palju inimesed tegelikult igakuiselt iluteenuste ja meigitoodete peale kulutavad. Ma ei raatsiks. Palju teie kuus iseenda peale kulutate?

Viie minutiga vähemalt tund aega värskem

/ Eveliis / Leave a comment

#KOOSTÖÖPOSTITUS

Nagu te ilmselt teate on mind õnnistatud selliste silmaalustega, mis (eriti hommikuti) on kas kottis, turses, tumedad või kõige kolme kombo. Kui ma silmalaugude operatsiooni tegin, siis kaalusin ma ka silmaaluseid korrigeerida, kuid lõin mingil põhjusel põnnama. Ühesõnaga ei tunne ma end hommikuti erilise kaunitarina, vähemalt võrreldes nende Insta-iludustega, kes hommikul ärgates näevad välja säravad nagu keskpäevane päike. Mina olen torisev ja paistes silmaalustega (minge vaadake Instagramist järgi kui ei usu), aga mis sa teed. Elu.

Kui siis Turbliss mulle kirjutas, et neil on nüüd uus toode, et kas ma tahaksin proovida, olin ma meeleldi nõus, sest ilmselt teate te ka seda, et Turbliss on olnud üks mu pikaajalisi ilulemmikuid. Mul ei olnud aimugi, mida nad mulle saadavad. Pakki avades ja nähes, et seal on silmaümbruse geelpadjakesed, olin ma elevil. Pöidlad pihku, et toode toimiks. Aga miks ei peaks? Siiani ei ole ükski Turblissi toode mulle pettumust valmistanud, miks peaks seegi.

Mulle meeldib Eesti looduskosmeetika puhul see, et ma saan kindel olla, mida toodetes kasutatakse, ma tean, et toode on 100% looduslik. See on mu jaoks oluline. Need õrnad rabavee geelpadjad on näiteks taimse kollageeni, kaktuseekstrakti ja
d-pantenooliga.

Esimene test sai tehtud..khm…ütleme siis nii, et raskendatud oludes. Laupäeval sai poole ööni üleval oldud, “Eesti Laulu” vaadatud ja “puuvilja salatit”, mille peamine koostisosa fermenteeritud viinamarjad, söödud, nii et hommikul olid mu silmaalused tavahommikust veelgi rohkem turses. Seitsmeaastased kriitikud küsisid, et mida ma teen kui endale geelpadjakesi silma alla sättisin. Vastasin, et silun kortse, mille peale nemad vastasid liigagi ausalt, et aga ikka on ju kortsud, kuid tunnistasid siiski üksmeelselt, et paistes mu silmaalused ei olnud. Et need kriitikud ka kõike tähele panevad. Igatahes olin ma viie minutiga saanud paar tundi värskemaks. Sest jaa, ka külma veega nägu pestes ja pärast hommikust jalutuskäiku läheb turse alla, kuid tavahommikutel ei ole mul nii palju aega. Ma ärkan võimalikult viimasel hetkel, teen kiired iluprotseduurid, puudrit-njäokreemi, riidesse ja minekut! Ma ei ole hommikuinimene. Tuli üllatusena eksju?

Allolevad pildid püüdsin ma teha võimalikult sama valgusega, sama nurga alt, samalt kauguselt. Mulle endale tundub, et ka piltidelt on näha märgatav vahe, aga pean tunnistama, et ma ei ole kõige osavam endeli-meister. Käsi südamel võin teile tunnistada, et enesetunne on maksimaalselt teine vaid nii lühikese ajaga. Ma hoian enda padjakesi külmkapis, et mõju oleks veelgi suurem. Kui teil on silmaalustega sama probleem nagu mul, siis sellest Turbliss tootest saab teie uus lemmiktoode. Nii nagu minul.

Hea uudisena saan teile ka öelda, et sel nädalal on kõik Turbliss tooted -15% soodsamad. Tasub nende kodulehele minna ja endale uued lemmikud silmaümbruse padjakeste näol soetada. Või vanade lemmikute varusid täiendada. Või mõlemat. Kiidan ja soovitan ning annan seekord kaasa lapsesuu garantii, sest nagu vanasõna ütleb – lapsesuu ei valeta. Nägid nemad muutust, siis võib kindel olla, et muutus seal ka oli.

Uued välismaa trendid

/ Eveliis / 16 Comments

Võimalik, et ma olen kivi all elanud, aga sattusin eile lugema ühe Norra meeskirjaniku kolumni ja pidin ikka täitsa tükk aega mõtlema, et mis järgmiseks, kui hetkel on uueks ilukirurgia trendiks naiste seas oma alakeha (ehk siis häbememokkade) korrigeerimine.

Ma olen selle meeskirjanikuga ühes paadis. Ei viitsi uuesti seda kolumni üles otsida, aga põhimõtteliselt kirjutas ta sellest trendist oma (mehe) vaatevinklist. Kirjutas, et tüdrukud, lõpetage ära, sest viimane, mille peale mees sel hetkel kui ta sinna piirkonda jõuab, on vaadata, milline alakeha välja näeb või et seda võrrelda mõne teisega või et tegelikult kui aus olla, siis tal ei ole õrna aimugi, milline võiks üks kole alakeha välja näha, et mis selle koledaks teeb. Ta kirjutas, et uskuge mind, ma räägin suure osa meeste eest, aga me ei raiska mitte ühtegi mõtet teie alakehale selles mõttes. Jah, on teatud kehaosad, millele mehed pööravad rohkem tähelepanu ja mis panevad võib olla pead pöörama, aga häbememokad on viimane asi, mille peale üks mees mõtleb. Nii et lõpetage see trend ära.

Ütlen täiesti ausalt, et see on teema, mille peale ka mina ei ole kunagi mitte ühtegi mõtet raisanud, ma ei oleks selle peale tulnud, et see isegi võiks teema olla. Ja veel vähem, et see operatsioon on trend. Okei, kui järele mõelda, siis ma ehk äkki võib olla olen 1-2 naist kuulnud oma alakehast rääkimas, et vot see või too asi on …kole? ja okei, ma siis mõistan, et need 1-2 naist tahavad end korrigeerida, aga kui palju neid koleda alakehaga naisi siis on, et kõik korraga end korrigeerida tahavad? Ja kust nad teavad, et nad sealt koledad on? Mille või kellega võrreldes? Kuidas see ilustandardite fookus sinna jõudis?

Väidetavalt on üks Norra influencer selle operatsiooni ära teinud salaja, sest kui ma õigesti aru sain “see operatsioon on häbiasi, sellele vaadatakse viltu, aga meil, naistel, peaks siiski olema õigus ise oma v..u(vabandust vulgaarsuse pärast, nii ta end väljendab) üle otsustada.” Jah, ma olen nõus, meil ongi õigus ise otsustada, ei pea häbi tundma, tõesti ei pea, aga mu pähe lihtsalt ei mahu mõte, et kusagil istuvad (eeldan et) noored naised, kes murravad oma pead selle üle, kas nende v..t on piisavalt ilus. Ausalt, mu aju plahvatab.

Ma mõtlen, et kas me, naised, ei peaks kasutama oma aju pigem selleks, et võidelda palgalõhega, tegeleda sellega, et meil oleks rohkem naisjuhte nii poliitikas kui ettevõtluse, mõelda ma ei tea kasvõi keskkonna peale, mitte raiskama oma ajumahtu sellele, mida üks mees võib arvata meie häbememokkadest. Nagu päriselt. Kust see tuleb?

Okei, ise küsin, ise vastan. Ma saan aru (üht teist artiklit lugedes), et “probleem” on tekkinud sellest, kuidas pornofilmides naise vagiinat kujutatakse ja naised on “iluideaali” sealt üle võtnud. Noh veab siis mul, et ma ei ole oma elus ühtegi pornofilmi vaadanud. Jah, kohe saan 40, aga ei ole jah.

Minu uued lemmikud

/ Eveliis / 2 Comments

Mind ei saa pidada suureks meikijaks, ses mõttes, et igapäevaselt ma end meikida ei viitsi rohkem kui et njatuke pjuudrit-njäokreemi. Minu lemmik on viimased 4-5 aastat olnud Shisheido BB-kreem, lisaks on mul aastaid kosmeetikakotis olnud üks kindel Diori põsepuna, YSL huulepulk (need kaks toodet on mul tõesti olnud lemmikud umbes 20 aastat) ja nüüd ka üks Make-Up store´i päikesepuuder. Paar kuud tagasi tundsin ma, et võiks ka popp olla ja endale elu esimese mineraalpuudri soetada. Läksin I.L.U poodi ja palusin soovitada midagi. Valituks osutus Sampure mineraalpuuder. Kuna ma ise olen keskmine maanaine, kes väga ilublogijaks ei pretendeeri, siis ma ise võin öelda vaid, et “mine pekki kui hea toode!”, aga asjatundlikumate inimeste arvamust võite lugeda näiteks siit, imearmsa Kristaljaana blogist.

MG_4912-700x1050

Foto: Marimell.eu

 Seda te teate ju ka, et ma olen andunud Turblissi toodete fänn ja kui ma midagi endale sobivat leian, siis ega väga nendest enam lahti ei ütle. Nii on Turbliss ikka minu vannitoas ja kosmeetikakotis esindatud. Turbamaski jalgadele olete juba proovinud? Kui olete, siis teate, miks ma sellest vaimustuses olen. Kui ei ole proovinud, siis proovige. See värskendab lihtsalt nii mõnusalt! Jalakrampide ja väsinud jalgade puhul teeb imesid. Näomaskid ja kullaseerum on asendamatud.

DSC06731

Tänu Eesti Blogiauhindadele leidsin ma oma kingikotist Bon Merité sügavniisutava särakreemi mango ja mandariiniga. Vot ja te küste veel, mis nendest blogiauhindadest kasu on? Ilma selleta ei oleks ma sellest brändist midagi teadnud ja sellest oleks paganama kahju. Hiljaaegu sain ma mõned testrid, et enda lemmikud välja valida. Kui ma laps olin, siis mu ema rääkis kogu aeg, et porgand annab jumet ja ma mäletan, kuidas ma seepärast jõin isegi porganimehu, mis mulle üldse ei maitsenud, aga ma tahtsin jumekam olla. Jah, juba lapsena. No mis teha, inimesed on erinevad. Mõne jaoks pole see oluline, minu jaoks on (alati olnud). Porgand on alati au sees olnud. On see siis nüüd tänu porgandile või mitte, aga keskmisest jumekam olen ma küll. Miks ma porgandist räägin? Sest kehakreem porgandi ja siidiga on imeline. Enam ei pea jume parandamiseks halba porgandimehu jooma, saab lihtsamini. Ja kuna mul on väga kuiv nahk, siis kõik sellised tooted, mis teevad mu keha, eriti jalad, siidiseks, on automaatselt minu lemmikud.

Ilmselgelt sai mu lemmikuks ka jumet parandav porgandi päevakreem, aga ma kiidaksin väga ka jõhvikaga öökreemi.  Teate ju küll, minu vanuses on toitvad vananemisvastased kreemid juba kohustuslikud. Ida pätsas endale ära emale ja lapsele mõeldud kehavõide. Ta on täiesti hull igasugu kreemide järgi ja kannaks neid endale kilode kaupa kehale, aga ma väga ei kipu lubama. Selle puhul tegin erandi, las tal siis olla ka oma kehakreem/võie, millega end pärast vanni kreemitada.

IMG_1221-700x933

Foto: Marimell.eu

Vot sellised lemmikud. Eriliselt hea meel on mul just selle üle, et tänu kinkekotile BonMerité avastasin.

Postitus ei ole koostöö.

Keegi ei ole seda tellinud.

Keegi ei ole mulle selle eest maksnud. 

#notsponsored ühesõnaga

Iluprotseduuridest sõltuvuses ehk tere, keskeakriis?

/ Eveliis / 23 Comments

“Marek, ma lähen homme oma pekke külmutama!” teatasin ma õhtul kodus. Marek pööritas silmi ja ütles, et ei tea küll, kelle jaoks ma korraga kõiki neid protseduure teen. “Ikka sinu jaoks,” vastasin mina. Marek kordas oma silmade pööritust. “Kümme aastat ei ole midagi teinud ja nüüd siis järjest…”  Oli minu kord silmi pööritada. “Kallis mees, kümme aastat tagasi ei olnud mul selleks vajadust, ma ei olnud vormist väljas.” Kuigi, tõele au andes, teadsin ma siis oma peas, et olen nii ülekaaluline kui kole.

Nüüd on lood teised.

Iluprotseduuridest sõltuvuses ja keskeakriis jah? Oh ei. Ma ei näe mingit vahet, kas naine käib juuksuris, kosmeetikus, maniküüris või külastab (mõistlikuse piires) ilukliinikuid. Minu arvates on see täiesti tavaline enda eest hoolitsemise rutiin. Lihtsalt erinevas vanuses naiste ilurutiinid on erinevad. 18-aastane mina käis solaariumis, 38-aastane mina ilukliinikus. Elu. Milleks häbeneda? Keskeakriisist ei tea ma midagi.

Kui ma vaatan ennast kui naist, siis ma ei näe ei ülekaalulist ega keskealist naist, ma näen täiesti normaalset  naist. Ma olen endaga rahul ja meeldin endale. Aga siin on üks aga. Ma meeldin endale kui ma olen riides. Võtame riided ära ja ma ei valeta kui ma ütlen teile, et mu keha tekitab mulle tülgastust. Ma olen sellest ka varem rääkinud. Ma ei kavatsegi end sellisena armastama hakata, ses mõttes, et ma  ei kavatse endale valetama hakata, et armastan oma pekki. Seepärast muutsin ma oma toitumist, hakkasin liigutama, kuid tundsin ikka rahuolematust ning leidsin end ikka ja jälle uurimas muid variante. Ka rasvaimu, kuigi selle ma esialgu siiski olin enda jaoks välistanud. Instagramis jäi mulle ette vipMedicumi konto, kus parasjagu reklaamiti protseduuri, mida ma alguses ei suutnud kokkugi veerida.

Krüolu…krüolüü…krüolipolüüs. Läksin nende kodulehele, et rohkem teada saada- Lugesin ja ei olnud korraga kindel, kas ma olin segaduses, et mis protseduur see siis selline ikka on, või põnevil, et selline asi olemas on. Kuna konsultatsioon oli (on) tasuta, panin ma pikemalt mõtlemata end kirja, paar päeva hiljem olin ma aja kinni pannud ka protseduurile endale.  Et kõik oleks selgemast selgem, siis ütlen ma siinkohal ka ära, et tegu ei olnud algselt absoluutselt koostööga, ma lihtsalt panin aja kinni nagu iga teine inimene, aga üks asi viis teiseni ning tänase protseduuri ja eesootavad endospheres therapy teostan ma ilukliinikuga koostöös.

Ma olen aegajalt ikka mõelnud, et huvitav, kas blogijad saavad natuke paremat teenindust kui nö tavakliendid. VipMedicumis sain ma sellele vastuse. Mulle konsultatsiooni andnud ja protseduuri läbi viinud Terjel ei olnud õrna aimugi, et ma sellest ka mingi kogemusloo kirjutan, avaldasin talle selle alles täna kliinikust lahkudes, ja võin öelda 100% veendumusega, et siin ei teha klientidel mitte mingisugust vahet.

Kui mulle koostööd pakuti, olin ma kahevahel. Kui ma võtan selle vastu, siis oleks minust aus näidata ka seda, mille pärast ma selle teekonna ette võtsin, aga kas ma tahan seda teha? Riietega annab imesid teha ja ei pea üldse põdema, aga vabatahtlikult oma probleemseid kohti suhteliselt loetud blogis näidata, kas ma olen selleks valmis. Ma ei ole üleüldse kunagi eriline nahanäitaja olnud, miks seda teha siis nüüd. Samas mõtlesin ma, et ma olen rääkinud siis blogis avalikult nii paljudest asjadest, et minust oleks kahepalgeline mitte rääkida sellest, mis võib olla huvitab teisigi minuvanuseid ja vanemaid, kes ei taha mutistuda, vaid lisaks sisemisele ilule olla ka väliselt ilusad. Nii et…kogu mu julgus sai kokku võetud ja siis need probleemsed pildid ongi. Saate nüüd ju aru, et ma ei ole niisama moe pärast kurtnud, et appikene, ma olen paks. See moe pärast vingumine jäi 10-20 aasta tagusesse aega.

Siin on teie ees 70 kilo naiseilu. Peitmata.

Ma täna ei hakkaks krüolipolüüsist väga palju rohkem kirjutama kui ütlen, et tegu protseduuriga, kus  krüolipolüüsiseade  tõmbab vaakumiga otsakusse rasvavoldi, mille kudesid hakkab elektriga “külmutama”. Mulle oli konsultatsiooni käigus selgeks tehtud, et tegu ei ole millegi valusaga, kuid kindlasti ka mitte mugava ja meeldiva protseduuriga. Mina ei tea, kas mina olen nii tundetu, aga ma ei tundnud vähimatki ebamugavust, pigem oli mu meelest äge kui “tolmuimeja” pekid vaakumisse tõmbas. “Äge protseduur,” ütlesin ma lahkudes. Administraator naeris, et selliseid kliente, kes nii ütlevad, ei ole üleliia palju. Käsi südamel, 70 minutit peki külmutamist läks mööda nii, et ma ei saanud arugi. Ainus väga kummaline tunne oli see kui lõpuks seade lahti võeti kõhu küljest ning kõhupekist oli korraks saanud pekine ja väljaulatuv Lego-kuubik. See masseeriti kohe muidugi ära. aga korraks vaatasin küll, et mine pekki, mis siis kui see Lego ei kaogi mu kõhult. Kadus vähem kui minutiga.

Esimesed emotsioonid?

Esimesed tunnid peale külmutamist oli kõht täiesti tundetu ja külm, arusaadav eksju. Mida aga aeg edasi seda rohkem läks kõht paiste ja valulikuks, väga kummardada ei saa ja tunne on selline ebameeldiv, valulik. “Sul on beebi tulemas,” kilkas Ida, “siis läheb kõht nii suureks!” Jah, paistes on kõht küll, aga selle eest ka hoiatati. Osadel pidi paiste minema, teistel ei pidanud üldse midagi välja paistma. Mina olen ikka loomulikult see osa, kes paiste läheb. Ma ei soovitaks krüoteraapiat teha enne mõnda olulist üritust, sest kunagi ei või ette teada, kuidas keha reageerib. Kehad on nii erinevad. Naljakas, et räägin siin, et enne ühteggi pidu ei tasuks protseduurile minna, aga ise tegin täpselt vastupidi. Meil on ettevõttel homme 20. juubeli pidustused. Minu õnn, et ma kannan suhteliselt laia lõikega riideid, nii et ehk ei pea ma kõigile kolleegidele oma beebikõhtu väga palju selgitama hakkama.

“No a oled siis nüüd nii peenike, et ei tunne sind äragi või?” küsis Marek kui ma talle päeval helistasin. Käiks kõik asjad vaid nii kiiresti ja lihtsalt. Tulemusi peaks näha olema umbes 1,5 kuu pärast. Väidetavalt saab ühe krüolipolüüsi seansiga  korrigeeritavast piirkonnast kaotada kuni 30% rasvaladestusi. Poolteise kuu pärast saab protseduuri korrata, see võimaldab kaotada kuni 50% rasva. Mul on uus aeg juba kinni pandud.

Kahe kuu pärast vaatame, kas näeme erinevusi enne ja pärast piltides.  

Omg, I´m so ugly. Yes, that is why you have 197 photos in an album called “me”

/ Eveliis / 16 Comments

Ilu- ja moekategoorias oma lemmikute valimine oli kõige raskem, sest täiesti ausalt pean ma ütlema, et mul ei ole siin lemmikut ega ka tekkinud ühtegi uut lemmikut. Ma ei taha kõlada üldse üleolevalt ja vabandan juba ette kui nii tundun, aga ma püüan selgitada.

Nagu te teate, siis mind väga huvitab mood ja ka ilutooted ei jäta mind külmaks, aga kui ma mõtlen moeblogi peale, siis mulle tuleb paratamatult silme ette midagi sellist nagu The Sartorialist või FaceHunter. Ma tahan midagi huvitavat ja inspireerivat, midagi teistsugust, midagi, mille peale ma ise ei tuleks. Reserved´ist, Lindex´ist ja muudest (kiirmoe( poodidest oskan ma ise ka riideid osta ja kokku sobitada. Paljud meie moeblogid just seepärast minu jaoks ongi isikupäratud ja igavad. Vabandust! Muidugi on koer ilmselt maetud ka siia, et ma olen keskmisest moeblogijast vanem ja mul on teistsugused nõudmised riietele.

Moeblogide juures häirib mind ka see kui pildid on väikesed. Moeblogis peaks oluline fookus olema fotodel. Siin kohal muidugi mõned blogid on täitsa head – Iluexpress, Marie Pähkel ja Kelly Kivirand meeldivad mulle, aga samas neid ei hakka ma jälgima, sest ma lihtsalt ei ole nende sihtgrupp. Mariel Pähkel on olnud üks neist vähestest noortest ilu-ja moeblogijatest, kellel ma mingil määral olen silma peal hoidnud, sest ta tundub olevat natuke äge, aga viimasel ajal ei saa ma ta pilte vaadata. Sorry, aga ta on näost nii kollane (vale jumestuskreem? solaarium?), et see lihtsalt häirib mind. Mu meelest moe-ja ilublogija peaks oskama ka meiki valida. Ausalt, vabandust, võib olla ma tõesti ka ei hooma enam trende. See võib vabalt nii olla ja ma isegi ei ole sarkastiline.

Ilublogide poole pealt, kus on tootearvustus tootearvustuse otsa, saan ma öelda vaid nii palju, et ma lihtsalt ei tunne tõmmet neid lugeda. Nii palju mind ilutooted lihtsalt ei huvita. Jah, ma jäin lugema, mida selles blogis kirjutati Löwengripi kohta ja mulle meeldis tegelikult selle blogi visuaalne pool, aga et ma neid blogisid igapäevaselt loeksin või jälgima hakkaks, selleks ei ole mul lihtsalt aega. Kui ma võtan puhtalt enda seisukohast, siis minu jaoks oleks ilublogi loetav vaid juhul kui see oleks osa elustiili blogist. Ilu ei ole vaid uued totsikud ja küünelakid, ilu on nii palju erinevaid asju kokku. Riided, kehahooldus, juuksurid, kosmeetikud, trenn, toit. Loomulikult ka mõned keskealisi naisi rohkem huvitavad teemad nagu erinevad salendavad protseduurid, tselluliiti vähendavad (kas selliseid asju üldse on olemas?) protseduurid, mida arvustaksid keskealised naised. Minusugused. Ei mõju ju usutavalt kui krüoteraapiat soovitaks 49 kilo kaaluv fitness-modell? Ei mõju(ks) ju usutavalt kui tseluliidikreemi reklaamiks Katrikats? Tselluliidi koha pealt ma ei saa oma kogemusest teile rääkida, sest ptüi ptüi ptüi, see on minust (veel?) mööda läinud, aga krüolipolüüsist saan teile varsti rääkida küll. Mul oli tegelikult aeg juba homseks kinni pandud VipMedicumi, aga olude sunnil pidin ma selle nädala edasi lükkama.

Ühesõnaga. Kallid, ilu-ja moeblogijad, palun ärge võtke minu arvamust liiga tõsiselt, ma tean, et ma ei ole absoluutselt õige inimene seda kategoorait hindama. Kui ma siit siiski oma lemmiku peaks valima, siis oleks selleks ilmselt Miannna.

Kuivšampoonide mõõduvõtt

/ Eveliis / 21 Comments

Kui te oleksite minult paar aastat tagasi küsinud, millist kuivšampooni ma eelistan, oleksin ma teile otsa vaadanud nagu te oleksite teiselt planeedilt. Mis asi on kuivšampoon oleks ma küsinud. Miks te niisama juukseid lihtsalt ei pese, oleksin ma rumalalt küsinud. Ja siis ühel halva-juukse-päeval andsin ma kuradile sõrme ning proovisin sõbranna juures esimest korda elus kuivšampooni. Tundsin end nagu 18.sajandi Prantsusmaa aadlik, kes tärklist ja jahu pähe raputas ja juuste pesemise asemel peanahka kepiga sügas, aga issand kui mugav see oli. Hommikune pesema minemine on mu jaoks täielik piin.Ei, mitte pesemine, vaid pesema minemine. Eriti kui ma pean juukseid pesema. Mulle lihtsalt ei meeldi hommikud ja kuigi mul on seda tüüpi juukseid mis väga ruttu rasvaseks ei lähe, juhtub alati just nii, et mu suurim laiskus lööb välja nendel hommikutel kui ma näen välja totaalne rasvapea. Aitäh inimesele, kes kuivšampooni leiutas. See on ka täiesti asendamatu asi minu reisikotis.

Kuna ma sukeldusin kuivšampoonide maailma juhuslikult jäin ma truuks esimesele, millega tutvust tegin. Batiste. Hind oli soodne, väike pudel sobis käsipagasisse ja nii ma vajadusel just seda olen kasutanud.

Kunagi eelmisel aastal hakkasin ma jälgima Isabella Löwengripi instat. Minust on saanud tema täielik fänn. Milline inspireeriv power-naine. Löwengrip tooted noppisid igal pool auhindu, igalt poolt oli kuulda vaid kiidusõnu ja ausalt ka mina olin ilma kasutamata juba veendunud, et need ON head ja kindlasti oma hinda väärt. Juhtus siis nii, et veebruaris jäin ma Rootsis haigeks ja apteegist rohte ostes nägin ma seal samas ka Löwengrip kuivšampooni. Karamelli ja kreemi lõhnaga. Maksis 19.90 eurot. Hind võrreldes vana hea Batistega oli jõhker, aga muidugi ma ostsin, sest Löwengrip ju. Läksin koju, pihustasin pea täis, vannituba täitus võrratu karamelli lõhnaga ja ma olin rahul. Hästi kulutatud 20 eurot. See tunne kestis umbes pool tundi. Peale seda oli mul peas nagu kiiver. Üldse ei tahtnud juukseid katsuda ega peadki liigutada, äärmiselt ebameeldivalt kleepuv tunne oli. Ma olin nii pettunud. Pettunud, et olin pettunud. Ma olen sellele kuivšampoonile veel kolm võimalust andnud. Kahjuks pean ma ütlema, et peale imeliselt hea lõhna (ja ilusa disaini) see kuivšampoon midagi ei paku. Vähemalt minu juustele see ei sobi. Ma olen siiani pettunud. Aga samas natuke õnnelik, sest ma olin tegelikult läbi Instagrami veendunud, et Löwengrip Glow sari on ka üks selline asi, mis igal naisel peab kodus vannitoa riiulil olemas olema, aga nüüd mõtlen, et hea, et kohe uisapäisa tellima ei hakanud. Sain omal nahal kogeda, et kõik, mis sotsiaalmeedias hiilgab, ei pruugi kuld olla. Kas teie olete selle brändi kuivšampooni kasutanud? Teisi tooteid?  Olete rahul?

Eelmisel nädalal avastasin ma Norras Camilla Pihl tooted. Tema blogi ja tegemistega olen ma end mingil määral kursis hoidnud, Norras oleks temast möödavaatamine ka raske olnud, sest isegi jäätiseriiulis vaatas temanimeline jäätis vastu. Jällegi, üks ettevõtlik blogija. Tema Skin ja Hair sarjast ei teadnud ma aga kuni eelmise nädalani midagi. Nüüd vaatas mulle poes vastu Camilla Pihl kuivšampoon. Mul tekkis vastupandmatu soov seda testida. Võrrelda Isabella Löwengripi Camilla Pihliga. Rootsi versus Norra. Ja et sõbranna ütles, et tal oleks just kuivšampooni vaja, siis see toode meile ostukorvi läkski. Ma olin väga skeptiline. Ilmselt jälle midagi, mille nime eest me maksame. Ma olin juba ette pahane kulutatud 10 euro peale (aga vähemalt poole odavam kui teise blogija toode). Jõudsime koju, proovisime sõbrannaga mõlemad järele ja tulemus on täiesti fantastiline. Juuksed ei jäänud ei kleepuvaks ega kiivrilaadseks. Olgu, tõele au andes pean ma ütlema, et mu juuksed ei olnud ka VÄGA mustad, aga siiski totaalne erinevus. Kas keegi teist seda kuivšampooni on kasutanud?

Ahjaa. Me võime siin nende 18.sajandi prouade ja härrade kommete üle naerda küll, aga teate, ma avaldan teile saladuse (mis ilmselgelt ei ole saladus). Jahu! Just nimelt, ega nad seda jahu endale niisama pähe ei raputanud ju. Ma olen omadel juustel järele proovinud. Toimib. Täitsa toimib.   Jah, võib ju küsida, et kui laisk peab inimene olema, et juuste pesemise asemel jahu pähe raputab, aga teate igasuguseid olukordi tuleb elus ette.

Mul on silma(lau)d!// I have eye(lid)s!

/ Eveliis / 7 Comments

Hommikul käisin silmalaugudelt niite eemaldamas. Kes veel ei tea, miks siis, lugege siit. Kuigi silmad on veel paistes ja silmaalused sinised nagu oleks ikka peksa saanud, siis esimest korda elus üle väga pika aja, nii pika, et ma tegelikult isegi ei mäleta, et mul laud üldse olemas oleks olnud, näen ma, et mul on silmalaud.

Kas ma teeksin seda operatsiooni uuesti? Ütleme ausalt, et ma eelistaks seda mitte teha, sest kuigi mitte valus, on see nagu iga teine operatsioon, ebamugav. Ei ole mõnus teada, et keegi nõelub su silmi. Liiga palju õudusfilme ilmselt. Taastumine oli ka ikkagi raske esimesed kolm päeva, seda ilmselt ka põhjusel, et ma ei võtnud taastumiseks puhkust. Kui olete samale opile minemas, siis ma rõhutan – andke esimesed päevad silmadele puhkust, ärge tehke arvutiga tööd. Mina olin kontoris, kus päevavalguslambid ja arvuti kindlasti kasuks ei tulnud. Eile näiteks hakkasid mu silmad töö juures nii valutama, et pidin koju minema ja pimedas olema. Nii et veelkord, kuulake, mis arst soovitab!