My Estonia – smelling of proper rye bread and peat

February 11, 2018February 11, 2018 / Eveliis / 2 Comments

Meil oli Idaga vaja lavastada üks Eesti teemaline pilt. Mitte ühtegi ideed ei tulnud. Nädal aega oli mu peas täielik vaikus ja ma olin juba alla andmas, sest ei tulnud mitte ühtegi ideed. Täna hommikul istus Ida tugitoolis, seljas oma lemmikseelik ja mugis isukalt vorstivõileiba. Ja mulle sähvatas, et me ei peagi midagi erilist lavastama. See emotsioon, kuidas laps rahvariideseelikus sööb rukkileiba ongi piisavalt Eesti. Ei ole midagi paremat kui rukkileib. Eriti kui oled pikalt kodust ära olnud.

Minu fotode tegemise oskused on suhteliselt nullilähedased, kuid mu jaoks ei olegi see oluline – oluline on see, et emotsioon edasi saaks antud. Minu meelest sai.

Kui me juba Eesti teemas olime, siis lubasin Idal koos endaga turbamaski teha. Eks ta paras mökerdamine on, aga lapsel oli lõbus ja noh ma hetkel püüan õppida mitte nii range ema olema. Ei pea kõik alati läikima ja korras olema, kuigi Mr. Poppins eelistaks ilmselt, et meie maja läigiks 24/7 nagu prillikivi. Maski juurde tagasi tulles, siis mina teen parasjagu kuuri, mis pidada näonaha nooremaks tegema. Mitte et ma näeks, et ma juba 10 aastat noorem välja näeks, aga nahk on küll juba paari korraga nii palju pehmem ja siidisem. Võib olla ma kujutan ette, aga mulle tundub, et kuidagi rohkem trimmis on ka. Igatahes hästi värske tunne on alati peale maski tegemist. Täiega soovitan Turblissi kõigile endasugustele, kes “oma vanusest nii palju vanemad välja näevad” (teadjakägude vanasõna).

Mr. Poppins tunneb ka end ilmselgelt palju paremini, sest terve tänase päeva on ta mööda maja ringi tuhisenud ja meid ahistanud oma koristamise jutuga. Küll on siin must ja seal must (hetkel näiteks peseb ta ahjuust). Et ta vaikima saada võtsime me Idaga ka mopi ja lapi kätte ja tegime siis elamise korda. Sai küll ilusam, aga kas see oli nüüd nii kiireloomuline asi, et meie nädalavahetuse idülli oli vaja lõhkuda oma argiliste asjadega. Pseudoprobleemidega.

Mu sõber sul on pseudoprobleem
Pseudoprobleem
Pseudoprobleem

Krt, miks Miljardid edasi ei saanud “Eesti Laulul”?

//Me and Ida needed to stage a photo, that characterizes Estonia. I didn’t have any ideas for that. For a whole week all I could think of was empty silence and I was already about to give up. But this morning, Ida was sitting in an armchair, wearing her favorite skirt and munching on a sandwich. Bingo! I realized, that we didn’t have to do anything special. This emotion, how a child, wearing folk costume, is eats rye sandwich, is Estonia enough. There is nothing better than rye bread. Especially, if you have been away from home for far too long.

I am not the best in taking photos, but for me that is not important at all – it is important to forward the emotion. I think I did it pretty well.

Talking about Estonia, I allowed Ida to do peat facial together with me. Yes, the process was quite mucky, but she enjoyed it and well, I am trying to learn how NOT to be that strict mum at the minute. Everything does not have to be nice and shiny 24/7, though Mr. Poppins would probably love that. Going back to the facial, them I am in the middle of a cure, which is supposedly making your skin look younger. Not that I can see that I already look 10 years younger, but the skin itself is much softer and silkier after couple of times. I might be imagining here, but it also seems more trim. Anyway, I feel so much fresher after every facial. So I highly recommend Turbliss to my kind of people, who “look so much older from their age” (according to the internet know-it-alls).

Mr. Poppins is feeling much better as well, because he has been rushing around the house all day and pestering us with his cleaning blab. There is dirt here and dirt there (at the moment he is cleaning the over door). Just to make him quiet, me and Ida took a mop and a bucket and did the cleaning. Well yes, it looks nicer, but how urgent it was to ruin our idyllic weekend with every day matters, is another story. Pseudoproblem.

My friend has a pseudoproblem

Pseudoproblem

Damit, why didn’t Miljard qualify to the final in “Eesti Laul”?

Lugu sellest, kuidas ma valesti käitusin// Why didn’t I just light myself up to get warm?

February 9, 2018February 9, 2018 / Eveliis / 8 Comments

Sõidan siis mina autoga. See hakkab imelikku häält tegema ja läheb kiirteel, väga ebameeldivas ja üsna ohtlikus kohas katki. Ma püüan leida kedagi, kes oleks nõus mu auto lähimasse tanklasse vedama. Saan peatunud autodelt teada, et see on ebaseaduslik ja mul tuleb tellida puksiir.

Väljas on 5,5 kraadi külma, aga tuulekülma tõttu tundub, et on – 20. iPhone´ide akud saavad külmaga väga kiiresti ja ootamatult otsa. Ma helistan puksiiri järele, maksan 4000 nok´i ja eeldan, et kaskokindlustus maksab selle tagasi. Aga ei, kasko ei tee seda, sest ma olen valesti käitunud. Ma ei teavitanud esimesena neid. Nemad oleks puksiiri järele saatnud. Nemad oleks pidanud organiseerima.

Mulle saadeti NAFist järgi kiirpuksiir, sest külm oli ja ohtlik. See võttis aega 40 minutit. Oli laupäev. Tõenäosus on 99,9%, et mulle oleks sama puksiir järgi saadetud, lihtsalt see oleks kauem aega võtnud, sest 1) oleks uuritud oma koostööpartnerilt abi ja saadud vastus, et laupäeviti nad ei tööta või 2) oleks see sama koostööpartner andnud selle puksiiri numbri, kelle mina järgi kutsusin. 40 minuti asemel oleks võib olla läinud tund ja 40 minutit. või kaks. või kolm. Ja kui autos on ka väike laps, siis tema külmumisega ma riskima ei hakka. Endale saan kasvõi tule otsa panna, et sooja saada.

Nii lihtsalt ma nüüd olengi valesti käitunud. Kindlustus ei kata kulusid. Autoomanik vihane, et ma valesti käitusin. Mina vihane, et ma valesti käitusin. Kindlustus õnnelik, et ma valesti käitusin. Ma pole nii lolli kindlustust veel kuulnud. Ikka on ALATI kõik kindlustused mul tšekkide alusel kulud katnud. Eriti kui on hädaolukord. Seesamist hoian ma eemale igatahes tulevikus.

//I am driving a car. It starts to do a really weird noise and finally breaks down on a high way, at an uncomfortable and quite dangerous place. I am trying to find somebody, who is willing to pull me to the nearest petrol station. Every car that stops, tells me it would be illegal and I have to call for a tow truck.

It is only -5,5 decrees outside, but because of the wind, it feels like -20. The batteries on my phones run quickly and unexpectedly

empty because of the cold. I call for the local tow truck, pay 4000NOK and expect it would be reimbursed back to me by the insurance. But no, insurance won’t do it, because I have acted wrong. I didn’t notify them first. They should have sent a tow truck to come and pick me up. They should have organised.

A speedy tow truck comes to pick me up as it is cold and dangerous. It took 40 minutes for them to arrive. It was saturday. I am 99,9% sure, that they would have sent me the same tow truck. But it would have taken longer time, because A) they would have asked assitance from their partners only to find out they don’t work on saturdays or B) the same partner would have give number to the same tow truck I called for. Instead of 40 minutes it could have taken an hour and 40 minutes or two or three. And if I have a little child in the car, I will not risk her getting frozen. I can light up myself if I need to to get warm.

And that’s how easily I acted wrong. Insurance won’t cover the expenses. The owner of the car is furious, because I acted wrong. I am furious, because I acted wrong. The insurance is happy, because I acted wrong. So far every expense I have had, the insurance has ALWAYS covered them based on checks. Specially if it is an emergency. From now on, I will avoid dealing with Seesam. But who actually cares, I am the one that has problem with money now. Yippie!

Kuidas oma laupäeva sisustada?//Let’s be honest, it is a bit funny that I always have something happen to the cars

February 4, 2018February 4, 2018 / Eveliis / 6 Comments

Meie laupäev algas imeilusalt. Sõime rahulikult Radissonis hommikusööki (muide, hommikusöögi valiku eest peab küll hotelli kiitma!) ja hakkasime vaikselt Oslo poole liikuma. Riidesse panime end nagu peened preilid, sest meil oli ikkagi plaan ilumessile minna ja autoga sõites ei ole ju väga vahet ka, kas oled talveoludele vastavalt riides või mitte. Jõudsin veel mõelda, et noh ja kui midagi peaks juhtumagi, siis talveriided on ju autos olemas. Sõita olid vaid 300 kilomeetrit ja ma võtsin täitsa rahulikult. Tegime peatusi, käisime harry-tuuril* Rootsis

27459227_1639105102794694_1192554831110796079_n

Nagu näete ei olnud me kõige talvisemalt riides.

61 kilomeetrit enne Oslot ILMA igasugu hoiatuseta hakkas auto korraga tegema mingit lõgisevat häält. Ma jäin kuulatama, et aru saada, kas see võiks olla midagi ohtliku või lihtsalt mingi suvaline heli. Enne kui ma jõudsin selgusele jõuda, kas see on midagi ohtlikku, läks lõgin kõvemaks, auto hakkas turtsuma ja kapoti alt tuli tossu. Tõmbasin kiiresti kiirteel teeserva ja täpselt sinna see auto ka suri. Tossas lihtsalt. Samal hetkel helistas Marek. Ma ei tahtnud teda muretsema panna ja rääkisin muretult temaga uuest vannist, mida Marek parasjagu kodus paigaldas. Olin üsna kindel, et see on mingi väike (hmm…tossav auto ja väike viga?) viga ja me saame edasi. Ootasin viisteist minutit ja proovisin auto käima saada. Süüdet keerates hakkas auto vaid tossama ja ei liikunud kuhugi. Nüüd oli selge, et väikese veaga tegu ei ole. Nii ma siis helistasin Marekile tagasi ja andsin teada, et oleme JÄLLE tee peal. Seekord TERVE autoga. Ida õnneks magas. Jälle. Tal on kombeks autohädade ajal magada. Mina püüdsin kedagi kinni pidada, et keegi meid lähimasse bensukasse tõmbaks. Ma olin seisma jäänud ikka eriti halva koha peal. Suure liiklusega kiirteel. Mis te arvate, kas keegi oli nõus mind tõmbama? St autot? Muidugi mitte, sest see ei ole Norras lubatud ja norrakad on VÄGA seadusekuulekad. Nii ei jäänud mul muud üle kui autoabi kutsuda.

Autoabi kutsumine Norras tähendab väikesest varandusest loobumist. Meil juhtus ju (ikka minuga roolis) Lillehammeris ükskord väikene seik autoga ja paar kilomeetrit auto vedamist maksis 2000 krooni. Nüüd olin ma lähimast linnast 12 kilomeetri kaugusel. Sain tead, et see läheb maksma 4000 krooni ja tellisin abi ära, teades, et mul EI ole seda raha. Lahendusele mõtleme hiljem, mõtlesin ma. Hetkel oli oluline minema saada, sest väljas olid siiski miinuskraadid ja lapsega autos ma kaua ei oleks vastu pidanud. Autoabi lubas minu kutset prioritiseerida, mis tähendas, et abi tulekuni läks aega vaid 48 minutit + aeg, mis ma veetsin telefoni otsas. Norras on see tõesti vaid. Ma ei tea, kas ilma kõrgema prioriteedita oleks puskiir esmaspäevaks kohale jõudnud. Kui Ida ärkas, pakkisin ta talveriietesse. Jumal tänatud, et need autos olid, eksju:D

Marek küsis, et kuidas ma suudan olukorda nii positiivselt ja naljaga võtta, et tema oleks küll stressis. Stress sellisel juhul ei aita ju. Ja olgem ausad, natuke on ju naljakas, et mul kogu aeg midagi autodega juhtub.

Aga kust siis raha leida? Mul ettevõtte kaardil oli muidugi raha, AGA…ma ei ole viitsinud pangakaarti teha, pole nagu vajadust olnud ja ülekande jaoks oli mul vaja telefoni, mis KÜLMAGA OTSAD ANDIS. Mobiil-iide-shmiidee. Ma sain skype´is kätte oma ülemuse, kes oli just Peterburis ooperisse minema, aga mingil põhjusel korraks arvuti taha tulnud. Minu õnneks oli tal SEB konto ja ta sai mu isiklikule kaardile teha ülekande. Probleem lahendatud. Jumala eest, keegi ikka natuke aitab mind nendes totakates olukordades.

PuksiirautoD (MITMUSES, sest kiiruse ja ohutuse mõttes peab kiirteel appi tulema ka saateauto) vedasid meid lähimasse töökotta. “Kas keegi tuleb teile järele?” küsis puksiirijuht. Hmmm…välismaise numbrimärgiga autoga suvalises kohas…kes see mulle järgi oleks pidanud tulema. Vastasin, et läheme rongiga edasi ja küsisin, kus rongijaam on. “10 minutit autosõitu,” vastast juht ja näitas mulle suuna kätte. Mul oli laps, kaks suurt rasket kohvrit ja kaks seljakotti, väljas oli selline tuul, et tundus nagu oleks -20 kraadi külma. “Võib olla Te tellite mulle takso?” küsisin. “Ahjaa,” vastas juht, tellis takso ja kadus. Enne kui jõudsime kringliks külmuda tuli takso.

Rongijaamas suutsin ma ära lõhkuda oma telefoni, nii et sellega ei saanud enam helistada. Mida ebaõnne eks? Ma hakkasin juba Oslos hotelle otsima, kuigi ma tundsin, et MA EI TAHA ühtegi hotelli enam, aga õnneks sain ma Facebookist Klaudia kätte. No ja nii me siis oma saja koti ja kompsuga rongiga Lillehammeri poole liikuma hakkasime. “Emme ma tahan sind aidata!” ütles Ida ja NÕUDIS, et saaks ise üht kohvrit vedada. “Ei, ma jaksan küll,” vastas ta ja vedas vapralt enda järel kohvrit, mis oli temast suurem.

Kohale jõudes oli juba pime ja väljas – 18 kraadi külma. Issand kui hea, et ma hommikul ei olnud otsustanud kleidi kasuks. Nüüd jäi mu disainerkleit nukralt Meknonomen hoovi autosse rippuma. Koos saja teise kompsu ja kohvriga, mida ma ei jaksanud kaasa tassida.

*harrytur tähendab norra keeles seda kui (nädalavahetusel) sõidetakse Norrast Rootsi odavat toitu ja alkoholi ostma. Ja neid inimesi on PALJU! Ma olen küsinud, mida väljend “harry” täpselt tähendab, aga keegi just nagu ei tea ka. Nii palju kui aru olen saanud, siis see tähendab justkui maakat, kes tahaks olla ägedam kui tegelikult on ja nt on oma lapsele Harry nimeks pannud, et oma “ägedust” rõhutada.

Our Saturday started off wonderfully. We had a leisurely breakfast at the Radisson (by the way, thumbs up for breakfast selection at the hotel!) and then we started to slowly drive towards Oslo. We dressed like fancy little ladies because we had plans to go to a beauty convention and when you’re driving it doesn’t really matter whether you are dressed for the weather or not. I managed to think that even if something were to happen, then we had all our winter layers in the car. We had only 300 kilometres to drive and I was completely relaxed about it. We stopped along the way, did a harry-tour* in Sweden…

61 kilometres before Oslo, the car, WITHOUT any prior warning, suddenly started making a rattling noise. I listened in order to understand whether it’s something bad or just a random noise. Before I could reach the verdict, the car started stuttering and there was smoke rising from under the bonnet. I quickly pulled up to the road side and that’s where the car decided to die. It just kept smoking. At this very moment, my husband Marek called me. I didn’t want to worry him and so I chatted carelessly about the new bath he was installing at home. I was pretty certain that it’s some small fault (hmm.. a smoking car and a small fault?) and that we can soon get going again. I waited for fifteen minutes and tried to somehow start the car. When I twisted the ignition, the car only started to smoke and did not move an inch. By now it was clear that it was no small fault. So I called Marek back and let him know that ONCE AGAIN we are stuck on the road. This time with a (previously) RUNNING car. Ida was fortunately asleep. Again. She has a habit of sleeping through car problems. I tried to get someone to stop so that they could tow us to the nearest service station. We had stopped in an awfully lousy spot: on a busy motorway. Have a guess whether someone was willing to pull me? I mean, my car? Of course not, because that’s not legal in Norway and Norwegians are awfully law-abiding. So I had no other choice but to call for breakdown service.

Calling for roadside assistance in Norway means parting with a small fortune. We (I was obviously driving) had a little incident in Lillehammer a while ago and a few kilometres of towing cost 2000 NOK. Now I was 12 kilometres from the closest town. I found out will cost 4000 NOK and I ordered the service knowing that I DID’T have that kind of money. We’ll find a solution for that later, I thought. What mattered the most at that moment was getting away as the temperature was below zero and I wouldn’t have lasted long with my kid in the car. They promised to prioritise my callout which meant that it only took 48 minutes plus the time spent on the phone to them for help to actually arrive. In Norway, that really is only. I’m not sure if without high priority the tow would have arrived before Monday. When Ida woke up, I packed her up in winter clothes. Thank god we had those it the car, right! 😀

Marek asked me how I manage to stay so positive and joke about the situation. He would be stressing out in my position. I know that stressing out doesn’t help at all. And let’s be honest, it is a bit funny that I always have something happen to the cars.

However, how to find money? I had money on my business account BUT… I hadn’t bothered to get a card for that because there hasn’t been a need for it. In order to make a bank transfer, I needed my phone but that had given up in the cold. So much for Mobile-ID. I managed to get hold of my boss on Skype even though he was just on his way to the opera in St Petersburg. For some reason, he had just opened his computer and as luck would have it, he had an account at SEB bank and could make a transfer to my personal account. Problem solved! Honest to god, someone must be looking after and helping me in these silly situations.

Breakdown vanS (PLURAL because keeping in mind the speed and general safety, an escort van needs to come as well for a tow on a motorway) towed us to the nearest garage. “Is someone picking you up?” the driver asked. Hmm… a car with a foreign number plate at a random spot… who on earth was supposed to come and pick me up? I replied that we’ll take the train to continue our journey and I asked for the nearest train station. “It’s a 10-minute drive,” he replied and pointed at the direction. I had a kid, two big and heavy suitcases and two backpacks, the wind factor was minus 20 degrees. “Perhaps you could call a taxi for me,” I asked. “Oh, right,” he replied and called for a taxi and disappeared. Just before we were about turn into icicles, the taxi arrived.

At the train station I managed to break my phone so that I couldn’t make any calls. How’s that for bad luck? I started to look for hotels in Oslo although I knew that I DIDN’T WANT any hotel rooms anymore but as luck would have it, I managed to get hold of Klaudia via Facebook. And so we started off towards Lillehammer with our heap of luggage. “Mum, I want to help you!” said Ida and DEMANDED that she would pull one of the suitcases. “No, I can do it,” she replied and bravely dragged the suitcase that was bigger than her.

When we arrived it was already dark and it was minus 18 degrees! Thank god I didn’t decide for a dress in the morning. Now my designer dress was left to hang on its own in the car in a yard of Meknonomen together with a hundred other pieces of luggage that I couldn’t drag along with me.

*harrytur in Norwegian means when you drive (over a weekend) from Norway to Sweden to buy cheap food and alcohol. And LOADS of people do it. I have asked where the expression ‘harry’ comes from but no one’s really sure. I have found out that it seems to mark a hillbilly, who wants to be cooler that they are and for example, has named their kid Harry to show exactly how cool they are.

Sekspoed & veinibaarid

February 2, 2018February 2, 2018 / Eveliis / 4 Comments

Aasta emana olen ma sel reisil vedanud Idat kaasa nii sekspoodidesse kui veinibaaridesse. Okei, et keegi kohe lastekaitset ei hakkaks informeerima, siis tegelikult veinibaaris käisime me vaid korra ning tegelikult arvasin ma seal lauda broneerides, et see on rohkem tilluke restoran. Sekspoodidega…no jah, nendega läks küll nii, et mul oli vaja seal kliente külastada (ei midagi kinkyt) ja Ida tuli kaasa võtta. Samas no mis seal siis ikka, lihtsalt paar korda oli endal natuke naljakas kui ta mõnd värvilist lelu haarama hakkas.

Aasta ema muidugi ei teadnud, et Tivoli ka veebruaris avatud on. Sõitsime sealt mööda ja mõtlesin, et näed nii vahva oleks tivolisse ka minna, aga tundus teine nii kinni (kell oli ka vähe). Ida veel uuris, et kuna ja kas. Umbes kümme minutit peale seda kui ma olin keeranud teele, kus oli just olnud silt “last exit to Denmark” ja olin teel Malmösse, sain ma ühelt tuttavalt sõnumi, et Tivoli ka lahti veebruaris, kui ma peaks tahtma Ida sinna viia. Aga no mis Tivoli, sekspoed ja veinibaarid käivad küll lapsele meelelahutuseks.

Tegelikult oli asi muidugi nii, et ma sain varem valmis kui planeeritud ja ei suutnud välja mõelda, mida neli tundi Oslo laeva väljumiseni teha (oleks ma Tivolit teadnud, oleks teine asi). Vaatasin gps-ist palju on maad Osloni ja kuna see näitas vaid 5-6 tundi sõitu oli plaan tehtud. Me ei oota laeva vaid sõidame Oslosse! Pealegi…Selleks ajaks kui laev väljuma pidi, oleksime meie juba Göteborgis! ja üldse, ega need laevasõidud mind väga just ei eruta ega köida. Esiteks ei ole ma kordagi Oslo-Taani laeval korralikult maganud – seal on iga kord ikka korralikult kõigutanud. Teiseks pean ma seal 90% ajast istuma lastetoas ja kuulama lastekisa ning Ida mangumist, et me basseini läheks. Kolmandaks on seal tasuline internet. Neljandaks kulub seal mõttetult raha. Viiendaks…Ah, mis ma neid plusse ja miinuseid kokku löön, olen aus, et tegelikult ma lihtsalt ei viitsinud enam Kopenhaagenis olla. Selles mõttes, et lihtsalt passida ja oodata. Ilm oli ka kehv. Lihtsam oli sõita.

Ida jäi Kopenhaagenis magama ja ärkas alles Göteborgis. Oli alles uni! Ma teoreetiliselt oleks võinud ka Lillehammerisse välja sõita, aga kuna ma homme hommikul pean Oslos olema, siis tundus see uhamine lihtsalt mõttetu. Ja korraga tundsin ma, et tahaks lihtsalt inimese kombel valges hotelli jõuda. Valisin (ikka hinna järgi) Göteborgis hotelli. Radisson Blu. Ma olen nüüd nädala jooksul elanud neljas erinevas majutusasutuses ning pean täiesti ausalt ütlema, et Radisson on neist…ma ei tea, ma ei oska sõnadesse panna…See on lihtsalt hotell. Ei mingit isikupära. Ei naabriaknaid,millesse piiluda. Ei pererahvast, kelle lugusid kuulata. Ei hubast ja mõnusat söögisaali, nagisevaid taevatreppe…Hotell. Hotelli mõistes muidugi väga kvaliteetne ja korralik, mida oli teada, aga viimase nädala jooksul pugesid mulle hinge sellised teistsugused kohad. Booking.com lehel oli hotelli plussiks välja toodud vann ja vaade. Meie toast on vaade vastasmaja garaažile ja vanni asemel on dušš. Vedamise asi;)

Reisimisest ja hotellidest hakkab nüüd natuke villand saama, aga samas see annab elule nii palju värvi.

“Kuna me kirikusse läheme?”//„When are we going to visit the church?“

February 1, 2018February 2, 2018 / Eveliis / 4 Comments

Ida tõmbas hommikul aknal kardinad eest ja avastas, et meie hotelli vastas on kirik. “Kas me läheme sinna kirikusse?” hakkas ta kohe mult uurima. Mul ei olnud iseenesest selle vastu mitte midagi, mulle meeldib kirikuid uurida ja nii ma lubasingi Idale, et enne üht kohtumist läheme kirikut vaatama. Kahjuks oli kirik kinni. Või ei leidnud ma õiget ust üles. Ega ma väga ei süvenenud ka. Pole ju nii oluline ka.

Aga Ida jaoks ilmselt oli. Kohtumisel hakkas ta mult uurima, et kas kirik on nüüd lahti ja kuna me ikka kirikusse läheme. Tõlkisin oma koostööpartnerile ka, et laps tahab kirikusse. “Ma ei ole veel enne kuulnud, et laps kirikusse tahaks,” ütles ta. Mina ka mitte. “Kuna me hakkame minema?” ei jätnud Ida mind rahule, “ma tahan enne minna, kui kirik uuesti kinni pannakse.” Ma sain aru, et lapse soov kirikut külastada on tõsine. Kui ma ütlesin, et nüüd võime minna, plaksutas ta käsi ja hüppas üles-alla.

Jalutasime peale kohtumisi tagasi hotelli (ehk siis ka kiriku) poole ja Ida oli elevil. Ma olin juba ise ka põnevil, et mis värk on. Jõudsime lõpuks kirikuni, aga see oli ikka kinni. Lugesin seinalt, et uksed avatakse kell viis igaõhtuseks jumalateenistuseks. Selgitasin Idale, et kirik on kinni, ent tehakse õhtul lahti ja läksime tuppa pitsat sööma.

Kui te arvate, et sellega lugu lõppes, siis te eksite. Ida istus oma pitsaga aknalauale ja piidles kirikut, vahe peal ikka küsis, et kas juba tehakse lahti. Mul oli täiega plaan ta üle lasta, aga kui ta ikka viie ajal ütles, et tuled põlevad ukse juures, ütlesin ma talle, et pangu ta end siis riidesse ja lähme. Ausalt, see laps pole kunagi end nii kiiresti riidesse saanud kui nüüd.

Nii me kell viis jumalateenistusele läksimegi. Ida istus mõnda aega vaikselt ja uudistas. 10 minutit kannatas ära ja palus siis, et me lahkuks. Lahkumisega oli ka selline naljakas seik, et ma suutsin ära unustada, millisest uksest me sisse tulime ja üritasin välja lammutada uksest, mis oli tabalukuga kinni. Jõudsin juba mõelda, et oleme raudselt mingite viimasepäeva kummardajate sekti koosolekule sattunud, kes kohe endalt rõõmsalt koos elu võtavad, aga no minulik ju…et ma uksega eksisin.

Lahkudes küsisin Idalt, et kas talle siis meeldis kirikus. Ida kirtsutas nina. Sain aru, et midagi jäi puudu. “Ma tahtsin surnud onusid näha,” vastas ta mulle.

Tegelikult ma tean küll, kust see tuleb, ei ole laps päris friik. Me kunagi tegime Stockholmis aega parajaks ja käisime seal Toomkirikus. Ida uuris, et mis need suured mürakad kastid maas on. Selgitasin talle, et need on hauad. Aga kuidas seletada kolme-aastasele, mis on haud? Püüdsin talle rääkida, et vanaks jäädeks surrakse lõpuks ära, pannakse inimesed mulla alla ja mälestuseks on hauad ja hauakivid. Selgitasin nagu täiskasvanule, sest ei osanud ma kuidagi lapsekeeles rääkida. Lisasin vaid, et seal kivide all on surnud onud – surnud kuningad. Ju talle siis see meelde jäi, et kirikus on kivide all peidus surnud onud. Vot sulle lapse aju.

Surm huvitab teda üldse teemana väga. Ma ei tea, kas peaks muretsema või on see mingi järjekordne vanuseetapp, kus surmaga seotud teemadele tuleb vastust anda. Mul oleks kodus nagu mini versioon Ebapärlikarbist, kes sellistel teemadel filosofeerib.

One morning, Ida pulled off the curtains from the window and discovered a chuch opposite our hotel. Immediately she started to ask if „we are going to visit that church?“ I was not against it, I myself like to explore churches, so I promised her to visit it before one meeting. Unfortunately, the church was closed. Or I couldn’t find the right door. I didn’t really pay attention to be honest. It wasn’t important anyway.

But apparently it was important to Ida. At the meeting, she started to ask questions about the church being opened and when will we go there. I had to translate my business partner, that my child wants to go to a church. His was surprised, as never had he heard of a child wanting to go to a church. Neither had I. But Ida would not leave me alone. „When are we gonna go? I want to go before it closes again,“ I understood that her wish to go was very serious. When I finally told it was time, she started to clap her hands and jump up-and-down.

We were walking back to the hotel (towards the church) and Ida was very excited. I was getting excited as well. Finally we arrived, but it was still closed. Luckily, I could read from the message board, that doors will be opened at 5PM for the evening service. I explaned it to Ida and we went into our room to eat pizza.

If you think that was the end of the story, you are so wrong. Ida sat on the window sill with her pizza slice and kept a keen eye on the church. Asking every now and again, if it will be opened already. I was actually planning to „forget the whole thing“, but when she said around 5PM the lights being on, I told her to get dressed as we are going. Honestly, that child has never ever dressed so quickly.

So we attended the 5PM service. Ida sat quietly for a while and was just looking around. She was able to sit still for 10 minutes and then asked to go away. Leaving was funny for us as I managed to forget which door was the entrance one. So I tried to exit from the one, that was all chained up. I already started to imagine that we were accidentally participating a meeting for a weird religious sect, who are all about to take their own lives … with a smile on their face. But then again, that was so me … to mix up the doors.

As we were walking out, I asked Ida, if she liked the church. She only pulled a face. Straight away I understood, that for her, something was missing. „I wanted to see the dead men too“ she replied.

I actually DO know where this all came from, my child is not a freak. A while ago, we had some spare time in Stockholm and so we visited the Dome Cathedral. Ida was asking about the gigantic box shape rocks on the floor, which I replied to be tombs. But how do you explain to a 3-year old, what a tomb is? I tried by saying, that when you get very old, people will die, they will be buried and left with grave and a grave plate as memorial. I was explaining like I would to an adult, as I didn’t know how to put it in a child`s language. I only added, that under those rocks are dead men – dead kings. She must have remembered, that in churches you have dead men under the rocks. There you go – a child’s mind.

Death as a subject is very intriguing for her. I am not sure weather to worry or is it yet another phase she is going through and requires answers to death related topics. It’s like I have a mini version of Ebapärlikarp (one of my favorite bloggers) at home, who likes to philosophize on these kind of topics.

Kopenhaagen läbi akende ja muidu

January 31, 2018January 31, 2018 / Eveliis / 10 Comments

Ma olen alati arvanud, et mulle meeldiks Kopenhaagenis, ent lennujaamast kaugemale ei olnud ma kuni eelmise aastani jõudnud. Muidugi mulle meeldib Kopenhaagen. See on elav ja mõnusa vaibiga erinevalt Oslost (ja Norrast), mis on kuninglikult bürokraatlik. Oma veidruste ja eripäradega.

Liiklus ja parkimine. Kas te teate kui väsitav on võõras linnas jälgida liikluses gps´i, teed, foore, teisi autosid, jalakäijaid ja jalgrattureid? Eriti jalgrattureid, kellega ma muidu liikluses nii väga kokku ei puutu. Kui esimesed kaks korda Taanit külastades oli mul kogu aeg tunne, et kohe kohe ajan ma mõne jalgratturi alla, siis seekord on mul see tunne olnud vaid kaks korda. Kiskus juba hämaraks ja jumala eest ma nägin hullu vaeva, et aru saada, mis on teise auto tulede peegeldus, poodide peegeldused, tänavavalguslambid või jalgratturite tulukesed. Läks hästi. Kesklinnas auto parkimine ja parkimiskoha leidmine on teine omaette ooper. “You have reached your destination” kisendab Waze. Jaajah, tore, aga parkida – kuhu? Ja hakkad parkimiskohta otsima. Parkimismaja. Mis liiga kaugel ei oleks. Täna õhtul kui mu ainus mõte oli, et jõuaks juba hotelli (mul oli ka ilge pissihäda) tiirutasin ma üle poole tunni ümber hotelli, et mõni parkimiskoht leida. Leidsin lõpuks Waze abiga parkla. Hakkasin tasuma, summaks oli juba 365 DKK, aga parkimiseajaks vaid 12 tundi. Mul on vaja 48 tundi parkida. Leidsin teise parkla. 365 DKK 24H. Sähh sulle siis soodsat hotelli kokkuvõttes.

Hotellid on Kopenhaagenis üldse teistsugused. Suur osa mõistliku hinnaga hotellidest on shared bathroomiga ja/või ilma hommikusöögita. Hotellid asuvad justkui kortermajades ning tuppa tuleb ronida mööda kitsukest koridori ja taevatreppi. H.C.Anderseni “Lumekuninganna” ja katusekorterisse viiv nagisev trepp tuli meelde kui me eile jälle mööda kitsukest treppi kuhugi ronisime. Hotell ei tundunud paljulubav, kartsin, et pildid valetasid. Õnneks ei valetanud. Tuba oli väga kena, puhas ja ruumikas, jagatud vannituba samuti puhas, hommikusöök hinna sees ja ökoloogiline, teenindus lausa oivaline, asukoht samuti. Mitte et ma Kopenhaagenit tunneks või linnaosadest aru saaks, aga see Østerbrol asuv Hotel Rye asus paljude (Google soovituste järgi) heade toidukohtade ja vaatamisväärsuste vahetus läheduses.

Eile õhtul oli meil üks ärikohtumine. Ei tahtnud niisama nurgapealsesse “Tyrkisk kebabi” kutsuda oma äripartnerit ja guugeldades leidsin ma imearmsa veinibaari meie hotellist 600m kaugusel. Aasta ema võttis oma lapsekese veinibaari kaasa, mis teha, kui töö on selline…Kui siiakanti satute ja otsite mõnusat väikest kohta, kus midagi näksida/veini juua/juttu ajada, siis ma satun La Esquinas laud broneerida. VÄGA sümpaatne koht. Muidugi usun ma, et Kopenhaagen on täis armsaid ja vahvaid kohakesi, ent see oli üks mõnus leid, mida julgen soovitada.

Kuna meie Kopenhaageni peatus osutus ootamatult kaks päeva pikemaks, siis ma oleksin vabalt samasse hotelli edasi jäänud, aga (Kopenhaageni Fashion Week tõttu) oli suurem osa hotelle, sh ka seesama täielikult bookitud. Ma proovisin airb´n´b-d, bookisin isegi ühe majakese Kopenhaagenist väljas, ent ei saanud kinnitust, nii olime me Idaga veel lõuna ajal hotellita, sest ega siin midagi suurt valida polnud. Tahtsin hommikusööki ja oma vannituba (peale nelja päeva võõrastega vannitoa jagamise tahtsin ma nö oma privaatruumi), aga 300 eurot öö eest ka maksta ei tahtnud, kahe öö eest ka mitte. Tegin järeleandmise. Loobusin hommikusöögist ja sain Bookingust vaat et viimase (kaks ööd) alla 200 eur maksva hotellitoa. Ei kurda. Olin täna tuppa jõudes nii väsinud, et ei viitsinud väga uurida, kus kandis see asub, aga autoga siia sõites tundus täitsa kihvt kant olema. Palju toidukohti ja mõnus melu. Mitte et kumbki mind väga huvitaks hetkel, aga lihtsalt FYI. Meie ostsime Lidlist juustu ja croissante ning õunamahla. Vaatamisväärsused…Mu jalad ei kannaks mind isegi kui ma oleks tahtnud kuhugi liikuda. Täna sai vihmases Kopenhaagenis piisavalt ringi joostud ja Idat süles tassitud, et kiiremini saaks.

Aknad. Istusime eile Idaga hotellitoa aknalaua ja kugistasime burgerit ning salatit süüa, teisel pool tänavat oli suurte akendega elumaja. Kellelgi ei olnud kardinaid ees. Peale tööpäeva lõppu hakkasid majas üksteise järel tuled põlema minema. Ühes korteris oli näha, kuidas naine köögis askeldas, teises korteris tantsis keegi, kolmandas mängis pere lapsega, neljandas istus noor naine oma rüperaali taga, viiendas…Ei, me ei jälginud otseselt kedagi, majad lihtsalt olid nii lähestikku, nii suurte akende ja ilma igasuguste kardinateta, et see lihtsalt torkas silma. Ka õhtul veinibaari jalutades möödusime me elamutest, kus kusagil polnud akendel kardinaid ees.

Täna (teise hotelli) tuppa jõudes ootas meid ees peaaegu sama vaade. Suured aknad, lähestikku majad ja ei mingeid kardinaid. Ühes korteris vaatas nokamütsiga noor mees arvutist midagi, teises korteris hüpitas pereisa jonnivat beebit, samal ajal kui ema mängis teise lapsega, hetk hiljem tulid neil külalised. Mina tõmbasin mingi hetk kardinad ette, sest…no ma ei taha pesuväel kõigi nähes ringi käia. Taanlased võib olla käivad, ma ei tea, mul olid ju kardinad ees ja ma ei hakanud piiluma kardinate vahelt, kas on poolpaljaid taanlasi näha või mitte.

Kas ma eksin kui ma ütlen, et taanlastele vist üldse ei meeldi kardinad? Millegi pärast tuleb mulle justkui meelde, et ma oleks Mae Lenderi “Minu Taanist” midagi sellist lugenud ka?

Juhuslikult sattusime me oma reisi ajastama Kopenhaageni Fashion Week ajale. Pole siis ime, et linn on eriti moodi ja tegevusi täis. Meid ootavad Idaga homme mõned põnevad kohtumised. Ausalt on viimase kuue päeva tempo olnud nii hull, et ma loodan, et ehk on meil homme aega natukene vabamalt võtta ja natuke kasvõi linna peal jalutada. Kopenhaagenil on ikka nii paganama palju pakkuda!

Mulle tohutult meeldib selline eluviis (nii kaua kuni ma jaksan, ega lõpmatuseni ei jõua mööda ilma ringi rallida ja kohvri otsas ning autos elada), ainus miinus on see, et mehest hakkad nagu puudust tundma. Kodus on teine oma lobisemisega vahel nii tüütu, aga niimoodi distantsilt on teine ikka õudselt armas. Kuigi ma kujutan ette, et ta tapab mind oma jutuvadaga ära kui ma koju tulen. Mu sõbranna (kes Marekiga koos töötab) juba ütles, et tulge ometi koju, ma enam ei jaksa teda kuulata:D

Kutsume labidat labidaks ehk kanakarjast//The overall bullying by a herd of cows has to be stopped

January 25, 2018January 19, 2019 / Eveliis / 18 Comments

Mina ei tunne Tiit Ojasood. Inimesena. Lavastajana küll. Mulle meeldib. Inimesena võib olla ei meeldiks, ma ei tea. Ma ei tea ka seda, kas tal on kombeks vabal ajal naisi peksta või miks ta tookord toda naist peksis, aga mul on tunne, et tema kallal on “meediapeks” juba liiga kaugele läinud. Vaatame enda sisse ja tunnistame ausalt, kas me kõik oleme ilmeksimatud inimesed? Mitte et me käiks ringi ja peksaks teisi inimesi ning ütleks, et kellel ei juhtuks, vaid kui me vaatame enda sisse, kas meil kellelgi pole ühtegi luukere kapis? Mitte ühtegi?

Meie ühiskond on varsti nii p…e keeratud, et keegi ei julgegi varsti enam midagi öelda, sest kunagi ei tea, kes sõnasabast kinni haarab ja/või end solvatuna tunneb. Vaadake, kas või blogimist. Varsti ei julge enam arvamust avaldadagi, sest kunagi ei tea, kes ridade vahelt end ära tunneb ja solvub. Ma ei poolda avalikus kohas avalikult imetamist = ma ei tea, miks naistel rinnad on, kus see ema siis oma last peaks imetama, kas sa paned pea räti alla kui sööd, kui sa ei näe selles ilu, siis sa oled haige, pervert, kes arvab, et emad peaksid keldris pimedas imetama, et mitte minusuguseid oksele ajada. Mäletate?

Ma olen Urmas Reinsaluga sama meelt, et “On täiesti reaalne oht, et läheme ühiskonnana kollektiivselt lolliks. Ojasoo pole märter, ärge temast oma jaburate masspetitsioonidega seda tehke. Ta on lavastaja ja las ta siis lavastab. Keegi ei räägi talle ju ordeni andmisest. Vabariigi aastapäeva lavastus on lavastus. Praegune kiljumine meenutab Amadeuse filmist nähtud Austria keisri õukonda, kus parukates isandad halavad idiootselt käituva Mozarti üle. Meil on õigusriik, kus on keskne õiglus. Igaühel on õigus õiglusele. Kuid inimlikus ühiskonnas käib üle õigluse halastus. See mõiste on paljuski kaotanud oma kehtivuse, aga meie südames on ta ju alles. Kullakesed, leidke see endas kiiresti üles ja minge oma eluga edasi! Või tehke konstruktiivne ettepanek võtta Ojasoolt lavastaja load ära. Eluks ajaks.“

Mis -kas ta julges naisi “kullakesteks” nimetada? Ahistaja, eksju? Alandab naisi! #metoo ja ahistamine ja feministid on mind ammu juba hulluks ajanud. See on läinud üle igasuguse piiri. Kes see alles hiljuti kirjutas, et pole ühtegi naist, kel ei oleks oma ahistamislugu rääkida? Manona Paris? Minul ei ole oma ahistamislugu rääkida. Karjas kaagutamine muudab päris probleemi minu arvates hoopiski meediatsirkuseks. Vägivald ja ahistamine on pärisprobleemid, nendega tuleb tegeleda ja hukka mõista, aga kogu see “aih, ta näpistas mind tagumikust, milline värdjas” on juba hoopis teine äärmus. #metoo on nagu sugudevaheline sõda,, mis võib kaasa tuua sõnavabaduse piiramise ja totalitarismi nagu ütles Kanada kirjanik Margaret Atwood. (Hollywoodi) naised on tihti ise provotseerijad – lugege Brigitte Bardot ja Catherine Deneuve arvamusi – ja mu meelest on hetkel väga raske olla mees. Kui ma oleks mees, siis ma ei julgeks naistega isegi rääkida, sest iga asi võib viia selleni, et sind sildistatakse ahistajaks.

Ja nüüd siis järgmine lollus. Kui rääkida EV kontserdi lavastusest, siis minu meelest pole küsimus üldse selles, KES lavastab, vaid KELLELE lavastab. Ma pean ausalt ütlema, et minule on suur osa nendest lavastustest meeldinud, on olnud sellised sürreaalsed, kohati sünged, aga mulle meeldivad. Samas olen ma kuulnud palju kriitikat, et kontserdid on liiga sügavad, et on ju kogu rahva pidu, olgu siis veidike “rahvalikum”, et ka tädi Maali ja onu Heino peost osa saaks. Pigem kaagutagem siis selle kallal ja nõuame, et Tõnis Mägi laulaks “Koitu” ja Jarek Kasar “Minu inimesi”. Aga hakata allkirju koguma selle vastu, et president on lubanud “naisepeksjast” HEAL lavastajal kontserdi lavastada on kergelt öeldes naljakas.

Aga see pole veel kõik. Urmas Reinsalu toob Ojasoo kaitsmiseks näite kirjandusklassikast – “Ken Kesey raamatus “Lendas üle käopesa” saab McMurphy’il õde Ratchedi juhendamisel toimuvast alandamisest villand ja ta käratab, et kanakarja kambakas ära lõpetataks. Just see tunne oli mul hommikul, kui lugesin massiüleskutset, et Ojasoo ei tohi aastapäevaetendust lavastada” ja pole vaja kaua oodata kui feministid talle peale lendavad. Liisa Oviir on ehe näide kibestunud lumehelbekesest. Kes astus tema varba peale? Kes teda solvas? Kas keegi on heaks kiitnud naistevastast vägivalda? Või äkki julges keegi jälle vahelduseks öelda, kui absurdseks ühiskond muutumas on. Lähemegi kõik kollektiivselt lolliks! Pead maha kõigil, kes suu julgevad lahti teha. Ja jumal hoidku, ühe korra elus eksida!

I don’t know Tiit Ojasoo. As a person. I know him as a director. I like him. I might not like him as a person, I don’t know. I also don’t know if he has the habit of beating women on his spare time or why did he beat that particular woman at that time, but I have a feeling, that the media has been “beating” him a bit too much by now. Let’s look inside ourselves and admit, truthfully, have we not made any mistakes at all? I have hit my child, not beat her, but hit. I did feel like a bad mother. Should I “be marked” now for the rest of my life? Or do I have the right to move on and be a good mother to my child? As good as I can be. Or should I be taken away my motherly rights?

Our society will soon be so f***d up, that no one will dare to say anything, because you never know, who might misunderstand your words and feel insulted. Look at blogging for example. Soon you will not have the courage to express your opinion, because you will never know, who recognizes himself from between the lines and gets offended. I do not favor breastfeeding publicly = I don’t know, why women have breasts; where should mum feed her child then; do you hide your head under a scarf when you eat; if you can’t see the beauty of it, you are a pervert, a sick human being who thinks that breastfeeding should be only done in dark cellar so it wouldn’t make people like me sick. Remember?

I agree with one of our politicians, Urmas Reinsalu, that “It is quite possible that we as a society will soon loose our minds. Ojasoo is not a martin, don’t make him into one with your stupid mass petitions. He is a director and let him do his job. Nobody is talking about giving him an Order. The play for the anniversary of our republic is just a play. The squealing going on at the moment reminds more of the court in Austrian emperor seen in the Amadeus film, where lords in wigs are moaning about Mozart, who is acting like an idiot. Our state is acting according to the law baring in mind justice. Everyone has the right for justice. But in humane society, mercy overrules justice. That concept has lost most of its meaning, but it still remains in our hearts. Dear all, find it quickly inside of you and move on with your life! Or put together a constructive proposal to forbid Ojasoo to direct anything again. Forever.”

What – did he actually dared to call women darlings? Harasser, right? Humiliating women. #metoo and harassing and feminism have driven me crazy for a long time. It has lost any sensible boundaries. Who was it that wrote not long time ago that there is not a single woman, who wouldn’t have her own harassment story to tell? Manona Paris? I don’t have one to tell. If you keep going on and on and on about one topic, it becomes media circus. Violence and harassment are real problems, we need to tackle and condemn them. But all this“oh dear, he pinched me from my butt, what an asshole” is going too far with it all. #metoo it is like a war between the genders, that can restrict the freedom of speech and cause totalitarianism, like one Canadian writer, Margaret Atwood, said. The women (in Hollywood) are too often the provokers – read for example the opinions of Bridgitte Bardo and Catherine Deneuve – and in my opinion, it is quite difficult to be a man. If I was a man, I wouldn’t dare to speak to women at all, because any simple and small thing can lead up to you being called an harasser.

And now next stupidity. When talking about the play for the anniversary of our republic, then I don’t think the question is about WHO directs it, but more TO WHOM it is directed. I have to admit that I have liked majority of the plays, they have been surreal, a bit grim, but I liked them. The same time I have heard a lot of criticism about the concerts being too deep; it is more a party to the whole nation so why couldn’t the plays be a bit more easy, so everyone can understand them. Why don’t people keep on going about that and insist national songs like “Koit” (“Dawn”) by Tõnis Mägi and “Minu inimesed” (“My people”) by Jarek Kasar to be sung. But start collecting signatures against a GOOD director, who beat a women, to produce a concert allowed by the president, is comic to tell you the least.

But that’s not it. Urmas Reinsalu is bringing an example from literary classics to defend Ojasoo – in Ken Kesey’s book “One Flew Over the Cuckoo’s Nest”, McMurphy has enough of the humiliation led by nurse Ratched and he shouts that the overall bullying by a herd of cows has to be stopped. I had the exact same feeling when reading about Ojasoo should not be allowed to direct the play. … You don’t have to wait too long, until feminists attack him. Liisa Oviir is one good example of a bitter snowflake. Who stepped on her toe? Who insulted her? Has anybody approved the violence against women? Or maybe somebody actually dared to point out, how absurd the society is becoming? Let’s all turn collectively stupid! I bow to anyone, who dares to open their mouth. And god help you, if you have been wrong one time in your life!

Sada kraadi külma, lumi ja kuiv nahk //Surviving Norwegian winter. Skin care.

January 22, 2018January 23, 2018 / Eveliis / 3 Comments

Ma ei mäleta, kuna ma viimati nii palju lund nägin. Kui maja ees on Idakõrgused lumevallid, siis tegelikult kõik tänavaääred on põhimõtteliselt minuga ühte kõrgust vallidega ääristatud. Päris ulme! Ja lund lubati veel. Ma saan aru, et täiskasvanutel võib täitsa kõrini olla lumest, sest keegi peab ju parkimiskohti ja kõnniteid kühveldama, aga laste seisukohast ei saaks vist ideaalsemat talve olla. Külma on ka mõnusalt. Sada kraadi just ei ole, aga täitsa kuusteist miinuskraadi siiski.

Selliste talveilmade suurimaks miinuseks on minu jaoks, et mu nahk on täiesti kuiv. Käisin duši all ära ja tundsin, kuidas nahk oli kohe vastikult kriipivalt kuiv. Ilma niisutava kreemita ma Norra elada ei saa. Keha jaoks on mul vanad lemmikud EA Honey Drops ja üks täiesti tundmatu Poola kreem, aga näo jaoks olen ma erinevaid variante katsetanud.

Paar kuud tagasi puutusin ma lähemalt kokku Turblissiga. Turblissi maski teadsin ma juba ammusest ajast, kes ei teaks, aga teisi tooteid ei olnud ma kasutanud. Nüüd sai viga parandatud. Lemmikuks, nii minul kui Idal, sai sära andev rabavesi 24K kullaga. Peale lühikest kasutamist ei oska ma öelda, kas see niisutab, silub kortsukesi ja tõstab naha elastsust nagu reklaam lubab, aga kauni sära andis nahale küll. Idale meeldis toode ilmselgelt lihtsalt sellepärast, et see sädeles ja seda tohtis endale peale pihustada.

Aga tagasi kuiva naha ja Norra juurde.

Norra jaoks viskasin ma kosmeetikakotti kaasa sügavniisutava näoseerumi. Tegelikult pean ma aus olema ja ütlema, et ega ma nii taibukas ei olnud, et oleksin arvanud, et mul seda igapäevaselt vaja läheb, ma tahtsin sõbrannale seda proovida anda, aga jumal tänatud, et selle kotti viskasin. Ma ei tea, kuidas ma selleta siin ellu jääks. Okei, muidugi ma liialdan veidi ja küllap ma sõbranna kosmeetikakotist mõne kreemi oleks leidnud, aga käsi südamel – kuiva naha parim sõber karges kliimas.

Boonuseks veel, et turvas toimib kortsuvastase hooldusena, kiirendab naha ainevahetust, ergutab ja elustab nahka, nii et pole ime, et see minu kosmeetikakotis kindla koha leidis. Mu kosmeetikakotis on väga vähe tooteid ja sinna on üsna raske pääseda;)

I can’t remember the last time I’ve seen that much snow. If the heaps in front of the house are as tall as Ida then the sides of the streets are edged with heaps that are basically my height. Out of this world, really! And they have forecasted more snow. I can understand why grown-ups are quite sick of snow because someone has to shovel out the parking spaces and pavements. But from a kid’s perspective, you couldn’t wish for a more idyllic winter. It’s chilly enough as well. Not exactly minus hundred but down to sixteen degrees below zero definitely!

The biggest downside of winter weather like this for me is my completely dry skin. I walked out of the shower and felt my skin itchingly dry . I couldn’t live in Norway without a good moisturiser. For my body I’m trusting my old favourites EA Honey Drops and a completely unknown Polish moisturiser. When it comes to my face, I have tried all sorts of different options.

A few months ago I was introduced to Turbliss more closely. Obviously I knew about their facial masks (who doesn’t!), but I hadn’t used any of their other products. I have now made up for that. One of mine and Ida’s favourites is Turbliss Illuminating Peat Water with 24K Gold. I haven’t used it for long enough to comment whether it moisturises, smooths the wrinkles and enhances the natural elasticity of the skin like it promises to do but it does give a nice glow to the skin! Ida obviously likes it mainly because it glitters and she’s allowed to spray it on her.

But back to Norway and dry skin.

Coming to Norway, I especially threw Turbliss Deeply Moisturising Face Oil into my vanity bag. I must admit that I actually wasn’t clever enough to think that I would need to use it daily here. I only wanted to bring it for a friend to try but thank goodness I grabbed it with me. I really don’t know how I would survive without it here. Alright, I might be slightly exaggerating and I probably would have found a moisturiser from my friend’s vanity bag but hand on heart, this face oil is honestly the best thing for dry skin in this crispy weather.

The fact that peat acts as anti-wrinkle treatment, speeds up the metabolism of skin, enlivens and rejuvenates the skin are all added bonuses! No wonder it’s found a place in my vanity bag. There aren’t that many products in that bag and it’s pretty difficult to get admitted 😉

Kas teie pesete oma tampoone?//“Oh, don’t use that one, that’s for boiling my menstrual blood!”

January 18, 2018January 19, 2018 / Eveliis / 61 Comments

Juustulugu mäletate? Seda kus mu sõbranna seitse kuud vana märja pesulapi moodi haisvat juustu proovis Mareki sünnipäeval, sest “elus peab kõike proovima”. Ma olen muidu selle lööklause poolt ja ega ma suuresti millegi ees risti ette ei löö, ometi on asju, mida ma julgen käsi südamel lubada, et ma kunagi ei proovi. Isegi ka mitte uudishimust.

Pealkirjast saite juba ilmselt aru, kuhu ma oma jutuga tüürin? Päris palju on igal pool juttu menstruatsioonipükstest ja mooncup´idest, mis tampoone ja sidemeid asendavad. Kutsuge mind vanaks või vanamoodsaks, aga mul läheb vaid nendele toodetele mõeldes süda pahaks. Reaalselt. Minu arvates on tampoonid jumala kingitus naistele ja süttigu maailm või heleda leegiga põlema, aga mina keeldun siinkohal mõtlemast kellelegi teisele peale enda.

Ma alustan natuke kaugemalt.

Meil olid Rootsis sugulased, kes meile ikka pakke saatsid – Burdasid, nätsu, talvetosse, kohviube, komme, lumepesuteksasid…Mind loomulikult erutasid kõige rohkem kommid. Üks kord kui vanaonult jälle pakk tuli, oli see üüratu suur. Mina olin elevil. Ja järgmine hetk täiega pettunud, sest see oli täis erinevaid sidemeid. Dafaq, mõtlesin mina! Ema seletas, et ta oli onul palunud neid mulle saata, sest ühel päeval läheb mul neid vaja ja siis ma tänan neid veel. Ma ootasin seda päeva aastaid, sidemed seisid kapis, mina olin neid nähes alati pahur, et no mida pakki. Aga teate, mis? Emad ei ole rumalad. See päev tuligi, kui ma välismaiste sidemete eest tänulik olin, sest need, mida meil apteegis müüdi…ütleme lihtsalt viisakalt, et ei kannatanud kriitikat. Muidugi kui ma lugesin vanad head “Tütarlapsest sirgub naine” raamatust, kuidas “vana aja inimesed” marlit pesid ja seda haaknõeltega pükste külge kinnitasid, siis ilmselt oli edasiminek ikkagi hüppeline.

Menstruatsioonipäevad, olid minu teismeea kõige vihatumad päevad. Nii palju sekeldamist ja ebakindlust. Kuni tekkisid tampoonid. Maailma kõige geniaalsem leiutis. Kõik. Ma siiralt olen hämmingus, et inimesed tahavad muid variante katsetada.

Kõige pealt arvasin ma, et minu taluvuspiir läks seal, kus ma lugesin “menstruatsioonipükstest”. Tegu siis justkui tavaliste alukatega, aga imavad verd. Päeva lõpuks võtad jalast, pesed puhtaks ja paned kuivama. Hommikul jälle uuesti jalga. Ma ei liialda kui ma ütlen, et mul hakkab praegu ka paljast mõttest, et peaksin vabatahtlikult õhtuti oma veriseid aluspükse pesema. Kui ma ei eksi siis ma olen lugenud ka mingist merikäsnast, mis toimub nagu tampoon, aga mida tuleb samuti pesta. Öäk! Milleks? Aastal 2018 kui on olemas kõik mugavused? Keegi vist isegi korduvkasutas väiksema ökoloogilise jalajälje nimel wc-paberit? (See on isegi rõvedam kui menstruatsioonipüksid.)

Selgus, et “menstruatsioonipüksid” ei ole mu taluvuspiir. Mooncup mõttena on mu jaoks juba nii piisavalt rõve, et ma ei hakka isegi siin rääkima, miks. Pole nagu sünnis. Ah, what the hell… Lükkad veiniklaasi enda sisemusse, käid päev läbi klaas “püksis” ja siis kallad kogutud sisu (mis reklaamis kindlasti oleks sinist värvi) kraanikaussi? Sinna, kus oma hambaid pesed? Öäk! Loomulikult olen ma mooncupide teemadel üsna harimatu, sest ei osanud mina teada, et neid ei pesta, vaid keedetakse lausa. Kus? Samas potis, kus hiljem perele suppi keedad? Või on kapis eraldi mooncup´i pott? “Ärge seda potti võtke, see on mu menstruatsioonivere keetmiseks!” Ma võin küll loodusest hoolida, aga pagan…mitte miski ei pane mulle endale veiniklaasi “püksi” toppima ja pärast seda supipotis läbi keetma!

Selgitage mulle palun, miks inimesed sellised alternatiivid valivad? Ilma naljata. Ma tahaks aru saada. Looduse aspekti ja öko-schmöko jätame kõrvale.

The other day, a friend of mine had a taste of a seven-month-old cheese that stunk like an aged wash cloth at Marek’s birthday because “you’ve got to try everything in life”. I am all for this slogan and I don’t turn my nose up to anything usually. Yet there are things that I can promise, hand on heart, I will never try. Even out of curiosity.

You can probably tell from the title where I am going with this. I have read a lot recently about period panties and Mooncups that are supposed to replace tampons and sanitary pads. You can call me old or old-fashioned but I feel sick merely thinking about these products. Honestly! I see tampons as god’s gift to womankind and even hell might freeze over but this is the line I draw in refusing to consider anyone else’s well-being before my own.

I’ll start a bit further back.

During the Soviet times, when I was a kid, we had family in Sweden who often sent us parcels. They contained Burda magazines, chewing gum, winter trainers, coffee beans, candy, snow wash jeans… I was obviously most excited about the candy. One time we got another parcel from my uncle and it was huge. I was so excited. And the very next moment I was totally disappointed because it was full of different sanitary pads. I thought, dafaq! My mom then explained that she had asked the uncle to send us these, because one day I am going to need them and then I will be grateful. For years I kept waiting for the day, the pads stationed in the cupboard and every time I saw them, I thought once again what a stupid parcel it had been. But you know what? Moms are not stupid. The day came when I felt grateful for the foreign sanitary pads because the ones sold in our pharmacy were… let’s put it kindly, were not worth mentioning. Of course, compared to what I read about the olden times in the legendary book A Girl Becomes A Woman, when women washed muslin that was attached to their underwear with pins, the pharmacy goods were quite a major improvement.

The days of my period were the most hated days of my teenage years. So much hassle and so much insecurity. Until tampons came about. The most ingenious invention in the world. Word. I am honestly amazed that people want to try anything else.

I thought that reading about period panties was where my limit was. Menstrual underwear is panties that seem ordinary but absorb blood. At the end of the day you take them off, wash them and put them out to try. In the morning you pull them on again. I am not exaggerating when I say that I feel sick just merely thinking about having to wash bloody underwear at night. If I’m not mistaken, I think I’ve also read about some natural sponge that works like a tampon but you have to wash it. Eww! Why? In 2018 when we have all the comforts of modern life! Someone even re-used toilet paper in the name of reducing their ecological footprint, I think? (That’s even worse than period panties!)

It turned out that period panties are not my limit. Mooncup as a concept is disgusting enough for me that I don’t even need to tell you why. It wouldn’t be appropriate. Oh, what the hell!? So you push a wine glass up inside you, walk around all day with that cup in your pants and then pour all what’s inside (which would be lovely blue colour in a commercial) down the sink? The same one you use for brushing your teeth? Ewww! Of course, I am quite uneducated when it comes to menstrual cups because it turns out you don’t just wash them but boil them! Where? In the same pan you use for making soup for your family later? Or is there a special Mooncup pan in your cupboard? “Oh, don’t use that one, that’s for boiling my menstrual blood!” I may care about the environment but damn… nothing will make me want to push a wine glass inside me and then boil it later in my kitchen pan!

Please explain me why do people choose such alternatives? I’m not joking. I really want to understand. Let’s leave nature and eco stuff aside…

Tunne oma kodukanti! //Abandoned Soviet prison and forced labor open mine

January 7, 2018January 7, 2018 / Eveliis / 5 Comments

Talvel õue minemise juures on kõige kehvem osa see diivanilt püsti saamine ja riidesse panemine, aga aknast paistis nii ilus ilm olema, et patt oleks toas ka olla olnud. Päike paistis ja puha. Tegelikkuses oli ilm jäine ja tuul oli kohati selline, et ma tänasin õnne, et tiba kogukam olen, kuid ilmast hoolimata oli mul hea meel, et me end Rummu karjääri vedasime. Ma olen ammu tahtnud sinna minna (see on meie kodust ikka väga kaugel ka;), aga alati seda retke edasi lükanud ja nüüd võtsime Idaga väikese matka ette.

Ma täiega oleks tegelikult tahtnud, et meil oleks ka priimus ja tee ja vorstikesed kaasas olnud, aga midagi jäägu siis järgmiseks korraks. Kindlasti ei jää see külastus viimaseks korraks. Rummu karjäär on ikka ulmeline koht. Ühtaegu nii ilus ja õõvastav. Põnev ja avastamisrõõmu pakkuv.

Tagasiteel tegima väikese kõrvalepõike Ämarisse ja avastasime metsa alt eriti sürreaalse kalmistu. Mu ninaots on hetkel veel jäine ja kuum glögi aitab kontidest külma välja saada, aga tõesti…tore oli end välja ajada toast. Ma ei saa tegelikult väga aru nendest, kes ilma kraesse ajavad selle, et end liigutada ei viitsi. See on ikka rohkem laiskus ja mugavus.

//Abandoned Soviet prison and former limestone mining quarry which now is known as the “Blue Lagoon of Estonia” is located in Rummu, ten minutes drive from our home. Still I had not been there before, but today I decided fix this mistake.

It is unlikely that the prisoners in this Soviet prison ever imagined that the quarry they were forced to work in would someday become a beautiful diving spot. But it’s a weird world, and time is long.

The ruins of the abandoned prison camp outside the small Estonian town of Rummu were once a dreaded stone edifice, but are now a beach attraction. The prison was already established in the 1940s by the Soviet Union. It was built in a convenient location: on the lip of a limestone quarry in which the inmates were forced to toil.

The seemingly impenetrable walls of the prison were not to last forever. When Estonia regained its independence in 1991, the Soviets moved out and many of their institutions fell, including the labor prison at Rummu. Both the prison and the quarry were abandoned in the changeover, but only the quarry needed to be continually pumped clear of water. Without anyone to look after the natural ground water that seeped into the former quarry, it soon filled up with water, creating a new lake with alarming speed. It filled up so fast that many of the mining machines and even some of the buildings ended up getting swallowed whole by the rising waters.

Today, some of the former prison can still be seen on land, and some sticking out from the crystal clear lake waters. The spot has become a prime location for divers and adventurous beach goers, who come for the sunken ruins beneath the waves. (Text: Atlas Obscura)

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

English