Throwback to Fashion Sundays

January 6, 2018January 7, 2018 / Eveliis / 5 Comments

Eile jäin ma õhtul sõbrannale üht pilti otsides Moepühapäevade albumit sirvima. Täitsa lõpp kui lõbusad üritused need olid. Jaa, muidugi olid need kodukootud ja lihtsakesed, aga meil oli alati nii lõbus. See sigimine ja sagimine ja mõnikord väikeste modellide “lavanärv”, kõik tuntud ja tuntumad Eesti lastebrändid käisid läbi.

Veebruaris lähen ma jälle Oslo Fashion Week´ile, peale seda ühele messile moeshow´d korraldama, kui ma arvasin, et selle aasta algusega on saavad mu moe- ja ilumaailmaga seotud projektid läbi, siis eile sain ma teada, et võib olla on see alles algus. Laias laastus tähendab see seda, et mulle jääb ööpäeva veel kolm korda liiga vähe tunde, aga ma ei kurda. See on nii põnev maailm.

Kui eile üks disainer mult mõõte võttis, et messi jaoks kleit teha, jäin ma mõtlema, et elu teeb ju täiega ringe. Aastaid tagasi sain ma tänu moepühapäevadele tuttavaks nii paljude huvitavate brändidega, nüüd olin ma samas kohas tagasi. Uued brändid, uued tutvused, pooljuhuslikult minuni jõudnud. Nii veider…

Ma tean küll, et igasugu nostalgitsemised ei paku lugejale suurt midagi, aga mulle endale on alati meeldinud vanades asjades tuhnida, nii et siit ta tuleb. Moepühapäevade throwback:D

16 üritus sai kokku.

IN ENG

Yesterday I was looking for a photo for a friend and ended up browsing through the album of Fashion Sundays. It’s almost beyond me how much fun those shows and Sundays were! Of course, I know that they were amateurish and a bit elementary but we always had a laugh. The hustle and bustle and the occasional “stage fright” of the little catwalk models. All well-known and less-known kids fashion brands were represented.

In February, I am going to Oslo Fashion Week once again; after that I’m heading to a convention to organise a fashion show. If I ever thought that my fashion-related projects have come to their ends with the start of this year, then yesterday I found out that maybe it was all just a beginning. In general, this means that I would need at least three times as many hours as there are in a day but I am not complaining. This is such a fascinating world!

When a designer was taking my measurements yesterday for a dress that will be made for the convention, I found myself thinking that life is full of circles. Years ago I got to know loads of interesting brands thanks to Fashion Sundays and now I’m back at the same place. New brands, new acquaintances… all of them have come to me by chance. How bizarre…

I know that most of my readers don’t care much for my nostalgia but I have always loved to leaf through old stuff, so here it comes: throwback to Fashion Sundays.

We put on 16 shows all together

“Sa peaks juukseid tihedamini lahti kandma, nii kena on!” //Me and my rough hair

January 4, 2018May 15, 2018 / Eveliis / 29 Comments

Mul on hästi karmid juuksed. Sellised, mis elavad oma elu ja väga dressuurile ei allu. Mul on olnud erinevaid lõikusi vist 378463287 korda, aga ma ei ole kunagi rahul, sest 1) need soengud näevad kenad välja ajakirjades 2) mu juuksed elavad reaalselt oma elu ja 3) ma ei saa tegelikult kunagi seda, mida ma tahan. Mida ma tahan? Ma tahan, et ma saaksin juuksed lihtsalt ära pesta, föönitada ja uksest välja astuda. Lisaks on mu juuksed tänu pikaajalisele töötlemisele ka üsna kuivad.

Kuivade juuste probleem lahenes siis kui mu tuttav hakkas Placent Aktiv tooteid maale tooma. Ega ma alguses nende imevõimesse väga ei uskunud, aga sain hea hinnaga ja hakkasin kasutama. Jäin sõltuvusse. Ilma liialdamata (ja ühtegi senti reklaami eest saamata) ütlen, need tooted on olnud parim leid. Juuksed jäid eriti puhtad ja siledad ja kohevad. Pean muidugi jälle ütlema, et mul olid üsnagi arvestusväärselt paksud juuksed, kuid uskuge mind, vannun käsi südamel, nende kahe toote kasutamisel olid mu juuksed VEEL tunduvalt paksemad. Ja siidisemad.

Vahepeal tekkis toodete kasutamisse paus. Miks? Sellele on väga lihtne vastus. Kui mu šampoon otsa saab, siis ostan ma uue asemele just sealt, kust parasjagu mugav. Kui see tuleb meelde juuksurisalongis, ostan sealt, kui Selveris, siis sealt, kui Body Shopis või apteegis, siis sealt.

Peale seda kui rasedus mu juustele üks-null tegi ja need katkised, murduvad, kuivad ja elutud olid, pöördusin ma tagasi PA juurde, juurde hakkasin kasutama ka juuksekasvu soodustavaid seerume. Sest no mul oli tunne, et ma jään kiilaks. Juba peale lühikest aega peale seda küsiti minult, mis lahti. Et juuksed olevat nii kohevad ja paksud. Vastasin, et olen vaid pead pesnud. Ja see vastas tegelikult tõele. Alloleval pildil ei ole ma juukseid isegi föönitanud.

Mingi hetk tegin ma nende toodete kasutamises pausi. Ilmselt juhtus see siis kui läksime Norra elama. Juuksed muutusid kuivaks ja traadiseks (ma ei tea, kas see on pärissõna?), selliseks nagu kasutatud pudelihari.

Mitu aastat olen ma olnud hea ja mulle sobiva šampooni ostingutel, viimase aja kehvim ost oli mingi Natura Siberica vms. Juuksed olid järgmisel päeval kohe jõle rasvased. Täiesti harjumatu, sest põhimõtteliselt võin ma nädal aega käia pead pesemata ja te ei saaks isegi väga aru, et need mustad on. Üsna okei ost on olnud meie oma Orto šampoonid. Kuna ma olen tihti pidanud šampooni ostma laevast, siis on Orto greibi ja nõgese šampoonid olnud viimased kaks aastat ülekaalukalt need šampoonid, mida ma kasutanud olen. Julgen täitsa kiita ja ilmselt kui poleks uuesti pooljuhuslikult Placent Aktivi otsa sattunud, kasutaksin siiani just Puhta Looduse tooteid. (Veidi teemast kõrvale kaldudes, siis PL kurgiekstraktiga tooted on väga ammusest ajast mu ühed lemmikud!)

Nüüd olen ma Placent Aktivit (nii šampooni, palsamit kui seerumit) kasutanud detsembrist alates ja teate, ma täiesti käsi südamel tahaks endalt küsida, et MIKS ma seda kogu aeg kasutanud pole. Juuksed on nii mõnusad. Kohevad. Siledad. Puhtad. Täpselt sellised nagu siis kui ma neid tooteid kogu aeg kasutasin. Terved!

Parim osa asja juures? Ma pesen pea ära, kuivatan ära ja astun uksest välja. “Sa peaksid oma juukseid tihedamini niimoodi lahti kandma,” ütles mulle üks kolleeg täna, “nii kena ja kohev, poleks osanud arvatagi.” Muidugi ei osanud, sest veel kuu aega tagasi ei olnud mu juuksed sellised.

Toote kohta saate rohkem lugeda Aravon.ee kodulehelt

IN ENG:

I’ve got rather rough hair. The kind that has a mind of its own and cannot really be tamed. I must have had about 378463287 different haircuts but I’ve never been happy because 1) these haircuts look good only in magazines; 2) my hair actually does have a mind of its own; and 3) I never actually get what I want. So what do I want? I just want that I could simply wash my hair, blow dry it and step out of the house. In addition, “thanks” to years of handling, my hair is also pretty dry.

My problem with dry hair got a solution when a friend of mine started importing Placent Aktiv products. In all honesty, I didn’t believe in their magic powers at first, but the price was right and I started using them. I got addicted! I am not exaggerating (or getting a single penny for the ad) when I say that those products have been my best discovery. My hair was really clean and smooth after a wash and had plenty of volume. I must admit, of course, that I had a pretty noticeably full head of hair anyway, but I swear to god, after using those two products, my hair was even thicker. And more silky smooth.

I then had a small break in using those products. Why? Well, there’s a really simple answer to that: when I run out of shampoo, I buy the new one exactly where I happen to be just out of convenience. So, if I happen to remember to buy it at the hair saloon, then I get it from there; if I’m in a supermarket, then there, and if I’m in Body Shop or in a pharmacy, then I buy it there.

After my pregnancy had had the best of my hair and it had become damaged, brittle, dry and lifeless, I turned back to PA. I also added their serums that boost hair growth, because I felt like I was going bald! After only a short while, people were asking me what had happened. My hair looked so thick and had loads of volume. I said that I had just washed it. And that was the simple truth! I didn’t even need to blow dry it!

At some point I took another break from using PA products. It must have been when we moved to Norway. My hair became dry and looked like wires, it was like I could use them to scrub out dirty bottles!

I have been in search of a good shampoo that would suit me for years! The worst purchase of recent times has been Natura Siberica or something like that. My hair was really greasy the very next day already. That was completely unusual for me because normally I could walk around without washing my hair for a week and you probably wouldn’t even notice it. Our own Estonian shampoos from Orto have been pretty okay. As I often happen to need to buy shampoo while on a boat, over the last two years I have mainly used their grapefruit and nettle shampoos. I’m happy to praise them and if I hadn’t stumbled upon Placent Aktiv once again, I’d probably still be using Orto’s Puhas Loodus products. (A bit off topic but the products with cucumber extract from Puhas Loodus have been some of my favourites for ages!)

I have now been using Placent Aktiv shampoo, conditioner and serum since December and you know what? I really want to ask myself why, oh why I haven’t kept using these for all those years! My hair feels so lush! Voluminous. Smooth. Clean. Exactly like it felt when I used these products previously. Healthy!

Do you know what’s the best thing about it all? I wash my hair, dry it and walk out of the house. “You should wear your hair loose like that more often,” a colleague told me today. “ It looks so nice and big, I never would have guessed!” Well, of course you wouldn’t have because only a month ago my hair didn’t look like that.

You can read more on Placent Aktiv products over at Aravon.ee

Koostöö Norra blogijatega – tähelepanu, valmis olla, start!

November 20, 2017November 20, 2017 / Eveliis / Leave a comment

Kolm aastat tagasi oli meie Ussipesa köök täis mehi, kes pošeerisid Norra blogija Tine ja tema abikaasa Thorleifi õpetuste järgi mune ja lõikusid õuntest libilkaid ja luiki. Täna, enne uue projekti lanseerimist, tundus nii õige hetk toda esimest koostööd meenutada. Uuest projektist veel hetkel nii palju, et ma mäletan kui keegi meie oma blogija pahandas, kui üks ettevõte talle lubas teksti ette kirjutada, et mis mõttes, sa tuled mulle ütlema, mida ma kirjutan.

Norra blogijatega koostööd alustades pidin ma kõigepealt täitma brief´i, kus panin kirja, mis ma tahan, et tekstis kindlasti ära mainitakse, mis kujul ma tahan pilte ja mis stiilis ma postitust tahan. Eile hilisõhtul sain ma blogipostituse mustandi, et saaksin selle üle vaadata ja soovi korral veel täpsustada ning muuta. Ei tahtnud. Tekst oli õige ja pildid lausa imelised. Juba peagi saan neid ka teiega jagada. Enne on mul vaja veel Oslosse jõuda ja viimastele blogijatele tooted viia, sest nad tahtsid kindlasti enne pimedat pildid ära teha.

Mulle meeldib see, et kui on koostöö, siis on kõik täpselt kuupäevaliselt ja vaat et kellaajaliselt kirja pandud, kuna midagi kuhu postitada tuleb. Ei ole nii, et võtan raha vastu ja siis reklaamin suvekingi kui esimene lumi maas:)

Ja nüüd korraks ajas tagasi.

Yesterday our tiny kitchen was full of men – 14 Estonian guys learned how to make breakfast to their wives.

What’s so special about that you ask? Why would someone need a course like this? We all know how to fry eggs and make sandwiches. Well, take a look at the photos and you see what they learned:)

I don’t even remember how I found Tine’s blog, but probably I was just trying to find some Norwegian blogs to follow. I love Norway, part of me feels that I am a bit Norwegian (after living there for some years), so I try to not forget my Norwegian skills. For a while I was following the so called “pink bloggers” but pretty soon I got tired of too much silicon in their blogs, I searched for something new, something interesting and classy. Thank God for Instagram, that’s probably how I found Tine’s profile and link to her blog. One of the most popular blogs in Norway, which for a long time now is my favourite spare time reading.

The photos she posted about daily breakfasts her husband makes (#todaysbreakfastinbed) were so amazing that soon the women in Norway asked for a course for their men. It was a success. And then it hit me. Why not invite thme to Estonia to have the same course her. Me and my sister met Tine and Thorleif in Norway this summer and we agreed that the course will take place in our kitchen in autumn.

So yesterday was the day. It was so much fun! For a second I was worried that we have not all the necessary appliances and the kitchen is too small and I thought perhaps it would have been a better idea to have the course in our restaurant kitchen, but it really turned out so well. The men were shy at the beginning and didn’t understand exactly where their wives and girlfriends had send them, but after a while they were having so much fun in the kitchen. I was happy that we had this course, and choose our home instead of Diip. It was cozy. Did I mention fun;)

And guess how many wives had poached eggs and apple swans for breakfast this morning in Estonia? At least 14. I know I have seen the photos. I will post them to my blog later today/tomorrow with instructions how to make the swan out of an apple.

Baby, you can drive my car

September 28, 2017 / Eveliis / 8 Comments

Käisime eile sõbrannaga proovisõitu tegemas autoga ja kuna ta on algaja autojuht, siis loomulikult suri tal auto mitu korda välja ja ei saanud ta koha pealt minema või pani vale käigu sisse. Ma püüdsin teda lohutada, et see ongi alguse asi ja pealegi on iga auto erinev ning vajab tunnetamist, aga see ei lohutanud teda eriti. “Ma olen juba aasta aega õppinud!” kurtis ta.

Pähh, aasta aega. Mul on load vist kaheksa aastat ja ma ei oska siiani sõita. Okei, see on natuke liialdus, aga pargin ma ikka sinna, kuhu ma oskan, mitte sinna, kus on esimene vaba parkmiskoht. Veel enne Norra tulekut kartsin ma tõusudelt ära sõitu, sest mul oli kogu aeg tunne, et ma libisen tagasi tagumisele autole otsa ja ma olin alati hirmul. Lillehammer aga asub reaalselt orus, mis tähendab, et pool linna asub küngastel, mis meie mõistes on nagu väikesed Munamäed ning kui ma tahtsin autoga liigelda, siis ei jäänud mul muud üle kui õppida sõitma. Ka talvel. Kui need paganama künkad on kiilasjääga kaetud. Ma olen selle üle väga tänulik, sest ma saan ausalt öelda, et alles kaks aastat tagasi õppisin ma autosõidu tänu Norrale ära. Oslos ei oska ma aga sellegi poolest ikka veel liigelda. Ei suuda üheaegselt jälgida märke, teisi liiklejaid, foore, tramme ja nii sõidan ma seal ikka nagu turist.

Veel neli aastat tagasi ei julgenud ma sõita ühegi autoga peale oma enda auto, mida ma tundsin ja millega ma olin sõitma õppinud. Kui ma pidin võõra auto rooli istuma, tundsin ma end ebamugavalt ja ei osanud alguses midagi teha. Esimest korda tööautosse istudes surin ma maja eest ära sõites neli korda välja. Mis te arvate, kas mu töökaaslased, kes olid valdavalt mehed, naersid mu üle? Alles paar aastat tagasi läks mul hirm võõraste autode ees üle.

Kui me Klaudiaga oma proovisõidult tagasi tulime, peatas ta auto maja ees kinni ja ütles, et tema küll autot ära ei pargi. See ajas mind muigama. Aga ma ei muianud mitte tema üle, vaid mulle tuli meelde, kuidas ma ise alguses parkimist nagu tuld kartsin. Jalga ei julgenud ka pidurilt ära võtta, kuigi käik oli väljas ja käsipidurgi peal, aga ikka kartsin, et auto sõidab edasi. 98% ajast jätsin ma auto kuhugi seisma ja palusin kellelgi see korralikult ära parkida. Näiteks töö juures parkisid mu auto alati ära valvurid.

Seega. Kaheksa aastat ja alles nüüd tunnen ma end autoroolis juba nii hästi, et autosõit ongi mu jaoks lust, vahemaad Norra ja Rootsi vahel pole miskid maad. Kui ma esimest korda (kui mul olid load umbes paar aastat olnud ja ma olin igapäevaselt sõitnud automaatkastiga autoga) pidin iseseisvalt sõitma manuaalkastiga autoga Oslost Stockholmi (ja ka laeva peale!) oli mu süda saapasääres. Ma hakkasin kell kolm öösel sõitma, et liiklust vältida.

Autsõit ja autode tunnetamine võtab aega. Sellest ei ole midagi, et algus konarlikult läheb. Me kõik oleme õppinud ja me kõik oleme valgusfoori taga välja surnud.

//We went driving with my friend Klaudia yesterday, she is taking her license exam at the moment and wanted to reherse. Of course as a beginner the engine stopped several times and she was using wrong gear, but I tried to comfort her that this is what all beginners too. Nothing to feel bad about. “But I am not a beginner!” she complained, I have been learning for a year now.

Phhh! For a year! Not even driving every single day, but taking lessons. I have had my license for eight years now and it was only some years ago I actually learnt how to drive. Before I just drove somehow from A to B, but driving a manual gear car in Norway learnt me a great deal. Like I was always afraid of hills. When living in Lillehammer, it is impossible to avoid the hills as most of the city is situated on steep hills. And they are covered with snow and ice most of the year:D

Until four years ago I was afraid og taking any other car than my own. This was the only car I was willing to drive. It took FOUR YEARS og EVERYDAY DRIVING until I managed to drive some other cars as well. And then my friend felt like a louzy driver because as a beginner she sat in a car she has never driven before and couldn`t start driving. Crazy girl!

When I first time had to take a manual car (after having my license for a year or two and being used to driving only autoamtic gear) from Oslo to Stockholm by myself I was terrified. I started driving at 3 AM to avoid traffic. The engine stopped 74683706 times at traffic lights and intersections. And parking! Dear God, how I hated parking. When I was at destination I just stopped the car somewhere and asked someone else to parki it. At work for a year security guards parked my car every morning.

And for crying out loud, when I first time sat in the car after getting my license I wanted to kill my husband by reversing the car. Didn`t know how to use mirrors and didn`t just see him:D

4.päev: kuidas lapse süda murda

September 27, 2017 / Eveliis / Leave a comment

Tööpäeva lõpuks otsustasin ma Idale head meelt valmistada ja me läksime tema Norra lasteaiast läbi. Seda plaani ma muidugi päris otsast lõpuni läbi ei mõelnud ning sain hakkama korraliku seebiooperiga. “Vaata, Hedvig, sinu selja taga!” hüüatas Pernille ja tegi pähe kõige suuremad silmad. Ida puges häbenedes minu selja taha. Natuke häbenemist ja keelte segadust ning juba läksid väikesed sõbrannad lasteaia peale jalutama. Järgmisel hetkel ilmus välja Magnus, kes tegi veel suuremad silmad pähe kui Pernille oli teinud. Näole tuli maailma suurim naeratus.

Lapsed said just mänguhoo sisse kui oli aeg lahkuda. Seda osa ma läbi mõelnud ei olnud. Muidugi tähendas see palju pisaraid ja viha ning segadust, et miks ta ometi oma Norra lasteaias ei või olla ja sõpradega mängida. Kui me autosse istusime ja Ida pisarsilmi oma lastele lehvitas, jooksid nii Pernille, Magnus kui Emil teisel pool aeda autole järele ja hüüdsid “Iiiiiiiiidaaaaaaa!” Ühtepidi nii armas ja teistpidi nii kurb.

Lapse tuju parandamiseks lubati Idal homme lasteaeda minna ja teistega kaasa matkale. Saavad metsas kakaod juua ja vorste grillida. Meie tegime eile väikese matka peaproovi. Ilus ilm oli ja kui päev otsa oled auto istunud, siis natukene kõndimist oli lausa hädavajalik. Tsiteerides Ebapärlikarpi – “muidu sured ära!”

Ida had a short reunion with her Norwegian kindergarten friends yesterday. To go visit the kindergarten for half an hour was not my best plan because for a minute I really thought I broke my daughter´s heart. It was hard to explain to her why she could not stay, that we had just come to say hello.

Her best friends Pernille, Hedvig and Magnus were so happy ans surprised to see her. it was like in the movies when a lost child returns. Magnus had the biggest smile on her face and the girls were just so happy that they wanted to show Ida all the new things they have in the kindergarten.

When we had to leave Ida was crying, screaming and kicking. It really was hard to see her like that. Heart broken. When we left and she was waving to her friends with tears in her eyes the children ran after her screaming “Iiiiiiiiiiiiiidddaaaaa!”. Again like in the movies. With the sad end.

But to have a happy ending to this “movie” I asked if Ida could go to kindergarten tomorrow and she was so lucky that she can go camping with others in the woods tomorrow as well. They can drink hot choclate and grill pølser. Something she (and me too) really misses from Norway.

2.päev: ah õigus, täna tuleb lühike sõit

September 24, 2017 / Eveliis / 8 Comments

Tegime hommikul pool kaheksa silmad lahti ning hakkasime oma kodinaid kokku pakkima, et Norra poole sõitma hakkama. Ees ootas kaheksa tundi sõitu. The usual! Ja siis tuli mulle meelde, et me ei sõida üldsegi mitte Lillehammerisse, vaid Oslosse, kuhu on kõigest kuue tunni autosõidu tee. “Ah, täna tuleb ju vapsee lühike sõit!” tuletasin ma endale meelde ja nii ei hakanudki me enne kella 11 liikuma. Igal juhul oleme enne pimedat kohal.

Lillehammerisse autosõit läheb iseenesest ka kiiresti, see kaheksa tundi tundub kuidagi nii sups ja kohal, ainuke ebameeldiv osa on viimased paar tundi kui jääda pimeda peale, sest tee on käänuline metsatee ja meile on vähemalt kolm korda seal põdrad ette jooksnud, nii et seda osa tuleb venida 70km/h.

Naljakas tegelikult, kuidas mõiste “see on nii kaugel” on nii suhteline. Viis kilomeetrit Keilast Ussipessa tundub nii kaugel, aga 500 km Stockholmist Oslosse on käkitegu. Ida oli täiesti imetlusväärne reisikaaslane, laulsime terve tee oma lemmiklaule kaasa (mina kõvasti ja valesti, Ida nagu väike ingel) ja tegime reaalselt vaid ühe kümneminutilise pausi kogu tee jooksul. OOTD postitus tuli ju ka ära teha:D (Aga no see riietehunnik, mis ma Idale skoorisin neljapäeval, on lihtsalt nii imearmsaid asju täis, et patt oleks pildistamata jätta).

Tänane hotell ei ole teab mis pärl, aga ma teadsin seda juba ette, mis meid ootamas oli. Samas hinna ja kvaliteedi suhe on paigas (kui välja arvata parkimine, mis maksab pea 30 eurot ööpäevas ehk pool kogu toa maksumusest), asukoht on väga hea, parkida on lihtne ja kui peaks vaja olema, siis kesklinn on kiviviske kaugusel, metroo paarisaja meetri kaugusel. Ja Munchi muuseum samuti. Minu jaoks annab hotellile plusspunkte. Kahju, et seekord pole aega selle külastamiseks.

Teate neid expectations vs reality pilapostitusi lastega reisimise kohta? Ma võiks ka sellise teha, ainult et reality on Idaga reisimise puhul veelgi ägedam kui expectations. Jumalast pull kuju ja kihvt reisikaaslane on! Vahepeal ajab nats pahaseks muidugi ka oma kärsituse ja miljon miksiga, aga halloooo laps ju.

God how I enjoy having a car! No extra planning, just to wake up, sit in the car and drive from Stockholm to Oslo. 6 hours and 555 km – piece of cake! Funny how 5 km from my house to nearest town seems so far, but 555 km seems like nothing.

We were actually supposed to drive to Lillehammer, but I remembered that I have a very early meeting in Oslo so it sounded reasonable to stay in Oslo. I also got a great deal in Central City Apartments, so instead of driving 180 km back and forward, we stayed in Oslo already today.

The hotel is no Grand Hotel, but I have stayed here before also and knew what I get. Except I did not remember that the parking costs almost as much as the room and it irritated me a bit. Otherwise I think the hotel gives good value for the money, it has a perfect location (ps: Munch museum is some hundred metres from the hotel) and the rooms are clean and spacious. No shared bathroom either.

Tomorrow will be filled with meetings and then…Lillehammer here we come!

Seljakotid selga!

September 20, 2017September 20, 2017 / Eveliis / 2 Comments

Olgu, olgu, tegelikult ei viska me sugugi seljakotte selga, vaid hoopis kohvrid autosse, kuid “väikesele” reisile läheme me siiski. Kärutame seekord lisaks vanale heale Norrale ka natuke Rootsis ja Taanis. Kusjuures ma ei ole Taanis kunagi käinud, lennujaam ja raudteejaam ei lähe arvesse, ja see tundub eriliselt põnev. Mulle on Taani alati meeldinud, eriti armusin ma Taanisse peale Mae Lenderi “Minu Taani” lugemist ja siin ma nüüd siis olen, ~~poolootamatult~~ eesmärgi nimel töötades viib töö mind Taani.

Ma olen viimased kaks päeva pannud paika reisiplaani, arvutanud välja vahemaid, palju ma jaksan sõita, palju potentsiaalseid kliente külastada, kus on soodsam ööbida, kuidas ühelt saarelt teisele saada – äge!

Keegi küsis minult, et kuidas ma jaksan. Kui ma hakkasin kokku arvutama, mitu aastat ma olen niimoodi Eesti ja Norra vahet sõelunud sain ma kokku 12 aastat. Täiesti müstika. Mulle tundub, et ma pole nii vanagi, et oleksin nii pikka aega saanud tööl käia, see tähendab sellisel kohvrite otsas tööl. Aga ma jaksan tõesti, sest mulle meeldib. Ma ei suuda paigal olla.

Huvitav, kas minus on mingit mustlase verd? Kui mul oleks võimalusi, siis ilma liialdamata veedaksin ma üldse poole oma ajast mööda maailma reisides.

We are packing our bags to head to Norway again, but this time the trip will be a bit different, we will also visit Denmark and Sweden. Workwise I have only had one project in Sweden, so this is in a way an unknown territory, but as for Denmark, it is totally new for me. I have been to airport and railway station several times, but this doesn´t count as visiting Denmark. I am so excited and for last couple of days I have been setting up a travelplan, where to stay, how many customers I am able to visit, how much driving there is, how to get from one island to another.

It is so cool to have new markets to explore and enter. I am sure itis not gonna be easy, but I need a challenge. I need to challenge myself. When I went to psychiatrist she told me I define myself through work and I need challenges and results to be able to feel good about myself. Strange. Because I also “believe in cleansing the soul through fun and games. I also believe in love” (Erlend Loe). But I guess work and fun and games have to go hand in hand in order for me to be efective and satisfied.

Anyway. Can you believe I have done this kind of work which requires living half time in Norway and half time in Estonia for 12 years already? I am not even that old.

Let´s cross fingers now for results!

Hipsterville getaway

September 9, 2017September 12, 2017 / Eveliis / Leave a comment

Karmavärk või kokkusattumus, aga igatahes täpselt peale nohuteemalist postitust tundsin ma ninast sügelust ja see ei tähendanud muud kui seda, et olin endale kusagilt suutnud nohu hankida. Igal muul hetkel oleksin ma end sellise kohutava haigusega voodisse kerra tõmmanud ja elu ning surma vahel vaaginud, aga selle segas ära üks pisike tõsiasi. Emadus. Kui sa oled ikkagi lapsele lubanud kohtumist oma lemmiktädiga, siis tuleb lubadust hoida. Isegi kui oled surmhaige. Sest kui nii mina kui Ida ja isegi Marek tunneme puudust kellegagi suhtlemisest, siis just minu õega. Nüüd aga oli õde linnas ja nii me end Idaga ka linna vedasime. Ida hakkas juba kell seitse ärgates mulle pinda käima, et kas juba lähme, kell kümme andsin ma alla. Klopsisin oma riismed kokku ja läksime!

Check in Go Shnelli Hotelli oli alles kell kaks, aga meil läks õnneks, tuba oli valmis ning juba kell 12 olime me end mugavalt tuppa sisse seadnud. Go Shnelli on asukoha tõttu minu nö koduhotell, st et kui mul on vaja linnas kellegagi kohtuda, siis väga tihti teen ma need kohtumised just selle hotelli kohvikus. Mul hea rongiga kohale tulla ja teistel hea autoga parkida.

Hotelli enda kohta olen ma kuulnud vastakaid arvamusi, mis siis muud üle jäi kui oma silmaga järgi kaeda. Ütlen käsi südamel, et see hotell on minu viimase aja üks positiivsemaid üllatusi. Ma ei oodanud palju, kuid hotellituba ületas kõik mu ootused. Väga hea hinna ja kvaliteedi suhe, suurepärane asukoht ehk siis absoluutselt kindlasti saab sellest meie uus lemmikööbimiskoht casual ööbimisteks. Otsite piisavalt suurt peretuba? Samuti soovitan soojalt!

Ka õhtul meile külla tulnud õde ja ta sõbrannad olid positiivselt üllatunud ning väitsid, et hotellituba ei jäänud sugugi alla Stockholmi Radissonile, kus me kevadel ööbisime. Ma olin nendega nõus. Hotellist pikemalt Hotelliveebi blogis.

Kui juba soovitusteks läks, siis õhtusöögiks otsusatsime me lõpuks ära katsetada Fabriku Kalamajas. Selgus, et see oli vahepeal oma uksed kinni pannud, kuid sellest polnud midagi. Gustav Gastro Cafe´s, mis selle asemel oli, pakkus meile täiesti uskumatu teeninduskogemuse. Toit ise oli pigem keskmine, aga teenindus…Ainult teeninduse pärast tasub seda kohvikut uuesti külastada. Nii head teenindust ei olnud me õega kumbki pikka aega kogenud. Kui me lahkusime, küsis Ida ettekandjalt: “Mis sinu nimi on?”, tubli tüdruk, et ta seda tegi, sest nii saame me oma kiidusõnad ettekandja Alinale edasi anda. Kniks ja kummardus sellise kogemuse eest! See ei olnud midagi ülepingutatud, vaid siiras ja soe ning äärmiselt abivalmis.

Ma olen sada korda öelnud, et juhul kui me ei elaks imelises Ussipesas, siis elaks me kahtlemata Kalamajas. Siin on olemas kõik, mis mulle meeldib. Vintage ja retro poed, coolid söögikohad, üritused, see mõnus hipster-boheemlaslik vibe, raudteejaam – ma ei tea, miks, aga mulle täiega meeldivad raudteejaamad, isegi Oslo oma, kus ma end tibake ebakindlalt tunnen kui pimedaks hakkab minema- ja uus Balti jaama turg.

Juba vana turg meeldis mulle täiega, aga uus…See on ebareaalselt äge! Ma ei mäleta, kust ma lugesin, et kellelegi üldse ei meeldinud see uuenenud välimus ja konseptsioon, kuid mina olen täielik fänn. Ja just eile sattusime me linna Ööturu ajal. Äge. Rohkem ei olegi mul sõnu. Või siiski. Ma oleks pooled retro-vintage poed hea meelega tühjaks ostnud, aga noh…vahendeid õnneks/kahjuks napib. Siiski soetasin ma endale ühe Evita Peroni juukseklambri. Naljakas, et neid täna leiab juba retropoodidest. Kas see on mingi vihje sellele, kui “vanakool” ma ise juba olen? Kui ma keskkoolis käisin, siis Evita Peron oli eriliselt kuum kaubamärk, mis maksis väikese varanduse, ja kui selle nimega klamber endale juba soetatud oli, siis tuli seda uhkusega kanda. Kallis kraam ikkagi. Samuti panin ma täna oma uues lemmikpes MS Vintage´s kinni ühe Adidas mütsi, sest no vaadake ise… Ma isegi ei tea, miks me selle kohe ostmata jätsime.

Selles poes tuli selline nostalgia peale. Kõik oli olemas – “lumepesu” teksad, nahktagid, isegi “Lux” seep oli olemas. Täielik luks- värk, mäletate ju küll?

Üleüldse on turg täis oivalist kaupa. Nii uut kui vana. Igaühele midagi. Minu uuest “Jürgen Ligi” kotist Marek just eriliselt vaimustunud ei olnud, kuid mu meelest on see üks absurdsemalt ägedamaid kotte, mis ma viimasel ajal näinud olen. Kui võib-olla välja arvata üks Jenkki kirja ja pildiga kott, mis siiski ühte retro-poodi minust maha jäi. PS: Kui keegi otsib kunagi mingil põhjusel mulle kingitust, siis palun see “let´s share wine and opinion” kirjaga serveerimisalus mulle.

Lõpetuseks tuli loomulikult läbi käia ka linna ühest parimast second handist – Telliskivi kirbukast. Fashionista sai endale mõned uued rõivad ja mina ei jäänud ka ilma;) Kahju oli ühest heledast tolmumantlist, mis mulle siiski liiga suur oli. Tundsin korraks, et polegi veel sinivaala mõõtmetes.

// Me and Ida had a small getaway from cozy and quiet Ussipesa to modern and cool Hipsterville area in Tallinn. If you like vintage and retro shops the new Balti jaama turg and Telliskivi creative hub is definately a place for you. Full of wonderful restaurants, cafés, coffeeshops, wine bars, shops and so much happening all the time, it almost makes me “I wish I win a lotto” because I would for sure love to own a small apartment here.

But I am not really counting on the winning on lottos (not playing it either actually), I was happy enough to have the possibility to stay at Go Schnelli Hotel, which gave us a perfect oppetunity to explore the surroundings to the max. If you need a hotel in Tallinn with wonderful location and fare price this is the hotel I recommend. It is situated in the railway station which makes it so easy to take an early train to wherever in Estonia, or why not even Russia. When we stayed there the train to Moscow was departing and I really got the wish to just climb onboard and take a little adventure. Perhaps we should do that soon?

Yoga of Hope

September 4, 2017September 4, 2017 / Eveliis / 1 Comment

Mul on hea meel, et koos Trööstiplaastritega saame meie ka olla väikene osakene 18.11.2017 toimuvast ülemaailmsest heategevuslikust üritusest Yoga of Hope, mille algatajateks on Trööstiplaastrite (Cuddlings) looja Shama Persson ja Yoga Girl Rachel Bråthen. Ülemaailmse joogaürituse eesmärgiks on toetada vähihaigeid lapsi.

Toetuseks on neli võimalust:

Panusta omapoolse joogatunniga (joogatunni pidamiseks ei ole registreerimistasu, sinu panus on aeg ja koht)
Liitu joogatunniga ( registreerimise tasu ca 10 dollarit)
Liitu online joogatunniga ( registreerimistasu 10 dollarit, mille Oneoeight kannab edasi The Swedish Childhood Cancer Foundation´ile (Rootsi vähihaigete laste fondile)
Anneta (läbi yogaofhope.com)

Mina ja Trööstiplaastrid liitume online-tunniga. Pane sina ka end kirja! Rohkem infot:

http://rachelbrathen.com/rachel-event/yoga-of-hope/

https://www.barncancerfonden.se/en/event/yoga-of-hope

Yoga of Hope is a global charity event with the purpose of raising awareness and funds to fight childhood cancer.Yoga instructors worldwide may participate by hosting and teaching any type of Yoga of Hope class.

Registration to these classes will be open to anyone that wishes to participate in this event. The participation fee is 100 Swedish kronor (approximatly USD 10).

All class registration fees will be directly donated to the Swedish Childhood Cancer foundation to contribute to research aiming to prevent and combat cancer diseases in children.

Yoga of Hope will be taking place Saturday, November 18th 2017.

Host a yoga class (no cost to host a class – you contribute with your time and studio)
Join a yoga class ( you pay 100 SEK (approx. US $ 10) to participate in a class)
Partipcate online ( you pay US $ 10 via oneOeight.com – Oneoeight will forward your payment to The Swedish Childhood Cancer Foundation)
Donate (via yogaofhope.com)

Our partners

Yoga of Hope is a collaboration between Yoga Girl, oneOeight, Cuddlings and Barncancerfonden, The Swedish Childhood Cancer Foundation. All the funds raised as a part of Yoga of Hope will go to support children suffering from childhood cancer and research.

Yoga Girl

Swedish native Rachel Brathen is a New York Times best-selling author, serial entrepreneur and international yoga teacher residing in Aruba.

After moving to Aruba early 2010 she started teaching yoga full time on this Caribbean island. Her classes are a dynamic Vinyasa Flow integrating alignment, core work, and breathing techniques with basic poses and creative sequencing. With over two million followers in social media, Brathen shares pieces of her life with the world every day and constantly travels the globe to connect with her community.

“I was introduced to Barncancerfonden through my mom and the work she has done with her company Cuddlings. Being passionate about supporting the fight against child hood cancer is such an obvious thing – no child should have to suffer through the atrocities of cancer! As a new mom, I cannot imagine the pain of having to watch my little fight such a terrifying illness. Whatever I can do to bring awareness to this cause I will. Yoga is a wonderful tool to bring a global community together! Together, we can make a difference. Let’s step on our mats and help make a change.”

// Rachel Brathen

oneOeight

oneOeight is the world’s most heart-centered online yoga community. From meditation to movement to nourishment for the mind and body, our amazing team of experienced guides and teachers offer online classes that bring the healing practice of yoga to meet you, wherever you are. Founded by Yoga Girl to share the healing power of yoga with the whole world, oneOeight is the place to call home for online yoga and wellness.

On November 18th, come together with Yoga Girl and the oneOeight community to support the Swedish Childhood Cancer Foundation and Yoga of Hope.

Register for US$14 and receive the Yoga Girl special Yoga of Hope class as well as one full month of unlimited oneOeight classes. All donations go towards child cancer research and The Swedish Childhood Cancer Foundation.

Know that together you’re making a real difference in supporting children suffering from cancer.

All fees from oneoeight’s Yoga of Hope class is donated by oneOeight to Barncancerfonden (minus processing fees).

Cuddlings

Cuddlings AB is a Swedish innovative company with an award winning product, Cuddly bandaids (plasters/strips) that support children emotionally. A Cuddly bandaid is a small friend to pet and cuddle with when the child is afraid, worried or sad.

They have proved to be of great value during examinations and treatments for children with cancer, both as a distraction but also as emotional support for the child.

5% of the fee (SEK 100/person) from Yoga of Hope will be transformed into Cuddly bandaids. Cuddlings will send these to pediatric oncology clinics all over the world that are based in countries where Yoga of Hope participants have reached a minimum of 100 persons; for every 100 practioners 1 hospital receives 250 Cuddly bandaids, a non-profitable principle for Cuddlings AB.

www.cuddlings.com

www.facebook.com/cuddlings

More information about the event: https://www.barncancerfonden.se/en/event/yoga-of-hope

Inimene pole kunagi rahul

August 23, 2017August 23, 2017 / Eveliis / 2 Comments

Kummaline loom see inimeseloom. Mitte kunagi pole rahul. Vähemalt mina. Vähemalt mis puudutab tööd. Alati tahan rohkem ja paremini ja veel ja veel ja veel. Ja siis pole rahul, et on liiga palju. Segane?

Okei. Alles ma vingusin, et olen töö kätte suremas, et nii palju on teha. Ise teadsin, et see kiire periood saab suvega läbi ja järgneb rahulik sügis. No vot. Järgmise nädalaga tõmban ma oma viimasele suveprojektile joone alla ning jääb vaid üks poole kohaga töökoht. Seda on maru vähe. Mida ma ülejäänud ajaga peale hakkan? Ida käib ju ka lasteaias.

Mul tuleb kohe hirm peale. Mida ma tegema hakkan. Muidugi võin ma blogida ja trenni teha ja lugeda ja koristada ja niisama diivanil vedeleda, aga 1) seda kõike, v.a diivanil vedelemine saab ka teiste asjade kõrvalt teha ja 2) need tegevused ei too midagi sisse. See viimane mõte ei meeldi mulle kohe üldse.

Ühesõnaga. Pakkuge mulle tööd palun! Turundus, eksport, norra keel, skandinaavia, kirjutamine on märksõnad.

Never satisfied. Always want more. And more and more and more. And then complain. That it is all too much. Yes, I talk about myself.

The whole summer I had so much work to do, that I hardly had any time for anything else. I mean I was trying to travel and have vacations and all but it all stressed me because there was so much work to do at the same time. I was complaining.

Now all my summer activities are finished for this year and I complain again. There is only one half part work left. I have way too much spare time and energy and less incomes as well. The last part really worries me. I mean it is okay to be at home and blog and read and watch tv, even clean the house, but it does not pay my loans.

I need to find something to do asap. This part time job is way too little for me.

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

English