Ida tuli üks päev koolist koju ja ütles, et tema ei taha enam Pille ja Pireti sõber olla, sest nad vihkavad teda. Selgitasin talle, et mitte keegi ei vihka teda, aga tülisid tuleb ikka ette ja et neid tülisid ja arusaamatusi alles hakkab tulema. “Ja siis hakkate te veel poiste pärast tülitsema,” ütlesin ma talle. “Iuuu,” vastas Ida.
Järgmisel päeval olid Pille ja Piret ja Ida jälle omavahel parimad sõbrad. “Me saime aru, et käitusime rumalalt,” ütles ta. Ida on 10-aastane.
Sellest on tegelikult isegi naljakas kirjutada, sest mingit raamatut ju ei ole isegi olemas, nii et ärge minge pealkirja õnge. Aga kohati tundub mulle siiski, et see raamat on salaja ja minu teadmata ilmunud, sest sellest on kuidagi teenimatult palju juttu ning ma saan ikka küsimusi ajakirjanikelt. Kuigi olen öelnud vist kolme või nelja erineva väljaande ajakirjanikele, et raamatut veel ei ole ning kindlasti ei ole see kellegi elulugu. Ei minu enda ega ka kellegi tuntud inimese elulugu. Seda viimast ei viitsiks ma isegi kirjutada, ma ei ole elulugude fänn ning kindlasti ei hakka ma kellegi ihukirjanikuks. Okei, ma valetan, ma fännan elulooraamatuid kui tegu on legendidega. Noored 30+ inimesed ei ole legendid ning ma julgen arvata, et nende elulugude seas on vaid mõni üksik pärl.
Ei, ärge saage minust valesti aru, ma üldse ei pahanda ajakirjanike peale, et nad uurivad ja nad on väga viisakad, ei ole nii, et ma ütlen üht ja läheb kirja teist. Okei, korraks juhtus vist ühes artiklis apsakas sisse, millest see “skandaal” alguse saigi ning jäi mulje nagu ma kirjutaks ühe lugupeetud tippkoka elulugu. Või et ma oleks mingi põhjapaneva intervjuu andnud tema kohta eelmise aasta lõpus. See tuli mulle endale ka šokina. Üks väike apsakas ja lumepall oli korraks nii suur, et ma ei saanud enam aru, kes keda ja kas üldse ähvardab või ma kujutasin endale seda kõike ette. Seda enam, et mul polnud teemast aimugi, sest ma ei loe väga palju kollaseid uudiseid. See tähendab, et ei loegi, aga mône teemaga olen ikka kursis, sest neid söödetakse kuidagi ette ühest vôi teisest kanalist ning siis uudishimu saab vôitu ja klôpsad mônele loole.
Me vaatasime nädalavahetusel “Tõde ja õigust” (jah, olime ilmselt viimased eestlased, kes seda näinud ei olnud) ja ma jäin mõtlema kui hästi Tammsaare teos ka tänapäeva sobib. Eestlane on alati olnud ja jääb kiuslikuks, kadedaks inimeseks. Tol ajal olid omad meetodid teineteise kiusamiseks, tänapäeval on uued moodused, aga fakt on see, keegi peab alati hambus olema ja kedagi peab alati üles pooma. Lihtsalt sellepärast, et saab? Mulle on nii vastukarva igasugused jagamised “petistest”, “liklushuligaanidest” ja muudest “kurjategijatest”. Keegi ei tea täpset tausta, aga maru kiired on kõik infot edasi jagama ja hoiatama. Nime ja näoga riputatakse inimesed igasugu tobeduste eest netti teistele virtuaalsete kividega pildumiseks üles. Keegi ei süvene, peaasi, et keegi oleks kogu aeg süüdi ja halb.
Blogijate “draamad” on kiusamise omaette tase. Ei ole ma ka kõige tagasihoidlikum oma arvamustes ja olen ka siin ühe või teise kohta krõbedalt öelnud, aga nüüd on tülid ja nö arvete klaarimised läinud järgmisele tasemele. Enam ei julge kellegagi suheldagi kirjalikult, sest kunagi ei tea, kes selle järgmisel hetkel kuhugi teistele lugemiseks üles riputab ja võib olla väänab ka veel nii nagu endale parasjagu sobivam on. Kui see pole kiusamine, et inimeste omavahelisi vestlusi ja muud infot pannakse internetti üles eesmärgiga teist alavääristada või naeruvääristada, siis mis veel on? Kellele see kasulik on? Aga vahet ei ole, eesmärk ei olegi ilmselt kasulikkus, vaid teineteisele jala taha panemine ja peaasi, et alati on keegi teine järamiseks hambus. Sest eestlased?
Eelmine nädal tõi uudise, et Mary Krossi valetamise asjsu lõpetatakse uurimine ja see ajas muidugi pooled eestlased tagajalgadele. Mis mõttes andis valeütlusi, valetas politseile ja teda ei pandud isegi vangi, ah nii ongi kui oled tuntud poliitiku naine, selge, vaesed võllas ja rikkad tõllas ja mida iganes veel kommentaariumid täis ei olnud. Ma olen kuulnud, et kusagil kogutakse isegi allkirju, et asja ei lõpetataks ära, sest ikkagi, mis mõttes sai vaid trahvi ja vangi ei läinud. Mary Kross on valetamise eest vaja üles puua! Ma ütlen teile ausalt, et kui sama asja oleks teinud Mart Muraka abikaasa Pille Murakas, kes mõlemad on kõige tavalisemad inimesed, ei karjuks keegi, et vangi ja üles puua ja kividega surnuks, kõigil oleks selle aja peale juba jumalast p…ui, kõigil oleks juba meelest läinud see lugu. Nüüd aga kui peategelane on avaliku elu tegelane/avaliku elu tegelase abikaasa ning asjasse on segatud ka EKRE, siis on süvariik ja õigustunne kõigil riivatud. Vanasti pandi inimesed laulu sisse karistuseks. Mul on tunne, et Mary Kross on ka laulu sees juba ammu ning palju suurem karistus kui 3000 eurot trahv või 18 päeva reaalset vangistust on see, et ta on oma valetamisega kogu aeg uudistes olnud. Selline “laulu sees” oleks on vägagi kohutav karistus, sest me ju teame kõik, kuidas kommenteerijad tagasi ei hoia oma arvamust. Mary Krossi tegu oli nõme, aga veelgi nõmedam on nüüd nende käitumine, kes kõva häälega kisendavad kui pettunud nad Eesti õigusüsteemis on.
Mis värk sellega on, et kogu aeg peab keegi piltlikult võllas rippuma?Alustame algusest. Ütlen ausalt, et minul ei ole kokkupuuteid Silberautoga ja ma ei tea, kas seal hindu krutitakse või mitte, küll aga on mul vanast ajast kogemus Opeli esindusega ja iga jumala kord kui ma auto hooldusesse viisin, üllatas arve teostatud tööde eest mind korralikult. Loomulikult mitte positiivselt. See oli alati suurem kui ma olin oodanud või eeldanud. Ilmselt on seda kogenud kõik autoomanikud, kes esinduses hoolduses käivad. Vahet ei ole, kas see on Silberauto või mõni muu.
Kui te sissejuhatusest aru ei saa, millest ma rääkida tahan, siis on see loomulikult vaene õnnetu BSH, kellele liiga tehti. Veelkord, ma ei tea täpselt, mis tehti/ei tehtud, aga selles valguses, millest ma tahan kirjutada, ei ole see isegi oluline. Ma olen tähele pannud tuntud suunamudijate juures üht tendentsi – kui midagi ei meeldi, tuleb sellest võimalikult suur draama üles tõmmata, end märtriks teha ja otseloomulikult pisarates laive või stoorisid teha. Sest no kui sul on ikkagi 30+K jälgijat ja sa oled ikka Eesti mõistes Staar, siis võib loota, et ükski ettevõte ei taha negatiivset reklaami ja õnnetu suunamudija saab oma teenuse/toote, millega ta rahul ei olnud, tasuta või vähemalt midagi olulist kompensatsiooniks. See on nagu omamoodi taktika. Ja see käib mulle nii närvidele.
Teadjamad ütleks, et eks see ikka kadedus on. Ise ei saa ja siis kade kui teised saavad. Ei. Tasuta asjade üle mul kade meel ei ole, küll aga ei meeldi mulle mainipuleerimine ja seda kipuvad meie suunamudijad üsna oskuslikult tegema. Pisarad, õnnetu olek ja võib mürki võtta, et olukord laheneb suunamudija jaoks positiivselt. Ma ütlen ka ausalt, et ühe korra olen ma üht ettevõtet ähvardanud, et kui mu arved tasutud ei saa, siis ma kirjutan sellest tuntud ettevõttest ka oma blogis. Tundsin end küll kehvasti, et sellisele libedale teele astusin, aga samas ma tean, et ega ma ikka kirjutanud ei oleks ka. Ähvardusena see mõjus, sain oma raha kätte. Seega, ma julgen omast käest öelda, et ma tean, et blogi saab vägagi hästi ära kasutada erinevatel viisidel. Eriti kui sul on 487923674632988 jälgijat ja tugev hääl.
Ühtepidi ütlen ma muidugi, et ettevõtted on ise lollid, kes sellistele nutulauludele järgi annavad ja seega ka kuradile näpu, aga teisalt tahaks ma öelda suunamudijatele, et saage täiskasvanuteks, lahendage probleeme täiskasvanulikult. Vahelduseks väljaspool sotsiaalmeediat. Tunnete, et teid on ära kasutatud ja petetud teenuse pakkuja poolt? Meil on olemas Tarbijakaitse. Pöörduge nende poole. Jätke need lapsikud nutmised. Mis probleemide lahendamise viis see on? Ida lahendab oma probleeme niimoodi. Ta on viie-aastane.
Ahjaa. Mul on auto hetkel remondis. Kui ma helistasin, et uurida, kas viga on leitud, sain teada, et ei ole veel. Tolleks hetkeks oli vea tuvastamine maksma läinud ca 250 eurot. Ma palusin helistada kui arve suuremaks läheb, sest mu auto ei ole teadagi väga palju üldse väärt. Mõne aja pärast mulle helistati ja öeldi, et viga on teada ja arve on nüüd 560 eurot. Selle parandamine läheb maksma veel ca 300 eurot. Ma tunnen ka, et kokkulepetest ei peetud kinni ja pole autole isegi veel järgi läinud, sest mul lihtsalt ei ole hetkel ülearust 560 eurot. Võib olla peaksin ka ettevõtte nime avaldama? Nutma Instagramis. Kirjutama igal pool, kuidas mind peteti ja ise olin loll, et inimesi usaldasin. Ei. Ma maksan hambad ristis järgmisel nädalal arve ja sellesse ettevõttesse oma autot enam remonti ei vii.
Auto, selle hooldus ja remont on kallis. Fakt. Kui ei taha remontida ja hooldada, siis teadupärast on ka sellele lahendus. Mobire.eeTuntud blogija oma lugejatelt/fännidelt igapäevaselt: Kas te ütleksite mulle, kust saab, kuidas saab, kuidas jõuab, millega saab, miks on vaja, kes see on, mis see on, milleks seda vaja on, kuidas lahendada, kuidas küsida, miks valmistada, millest valmistada, millist värvi teha, milline mudel valida, miks see parem on, mitu last saada, palju on lasteraha, kes on meie peaminister, palju maksab Selveris kilo tomateid, kes teeb?
Blogilugejad: Kallis inimene, kasuta Google otsingut!
Tuntud blogija:
Blogilugejad tuntud blogijalt: Kas sa ütleksid mulle, kust saab, kuidas saab, kuidas jõuab, millega saab, miks on vaja, kes see on, mis see on, milleks seda vaja on, kuidas lahendada, kuidas küsida, miks valmistada, millest valmistada, millist värvi teha, milline mudel valida, miks see parem on, mitu last saada, palju on lasteraha, kes on meie peaminister, palju maksab Selveris kilo tomateid, kes teeb?
Tuntud blogija oma lugejatele/fännidele:
Mina:
Viin siis mina end kurssi eile blogimaailma draamadega ja kirjutan täiesti suvalise postituse ajendatud ühest kommentaarist, mis mind närvi ajas. Mulle üldse ei meeldi need inimesed, kes loevad blogisid, mis nendes vastikustundeid tekitavad. Mul on selliseid kommenteerijaid päris mitu. Ja kirjutan siis postituse, ei pea kedagi konkreetset silmas, aga järgmisel hetkel leian oma FB postkastist sõnumitaotluse, mis algab sõnadega “Mariann Treimann saatis mulle Sinu blogilingi…” Lasen silmadega sõnumi üle ja olen reaalses hämmingus.
Mina ei tea, kas minu blogis kommenteeriva Triinu nime taga on Ebapärlikarp, Naabri-Triin, Triin, keda ma tean keskkoolist või hoopis Maie, kes on oma KASUTAJAnimeks pannud Triin. Aga rohkem kui selle inimese solvumine ja paanika, et temast kirjutan, paneb mind imestama fakt, et Staarblogija, kes on väitnud 73467893698 korda, et minu blogi ei loe, saadab paar minutit peale mu postituse avaldamist mu blogipostituse kellelegi konkreetsele, keda mina ei tea ja kes minu blogi, nagu ma aru saan, üldse ei loe. Sellise teo eesmärk? Otseloomulikult draamat tekitada, teha minust JÄLLE pahalane. Oma blogis ta ju draamat teha ei saa, sest uus Ema Teresa imago ei luba, aga draamat tahaks, ässitaja ei ole, aga verd tahaks. Tõeline bitch lambanahas. Ja milleks? Miks mitte minust üle saada? Halenaljakas. Ausalt. Aga paha olen mina. Staarblogija on rahul. Jeeeiiii! Sain ära panna.
Alustame sellest, et mitte ühelgi juhul ei pea ma õigeks vägivalda, mu meelest kellegi löömine ja lausa peksmine on midagi kõige madalamat, mida üks inimene teha saab, sellel ei ole õigustust ja seda ei ole kunagi keegi ära teeninud.
Ma olen kunagi ühe peo käigus sattunud Koplis asuvasse “Kolme lõvi” baari. Jah, just sellesse samasse, kus Mikk Kotkas armastab (armastas?) käia. Ma ei tea, kellel selline hull mõte tuli, kuid ühe peo afterparty´l sinna ma sattusin. Mul õnnestus kogemata ühele püsikundele vastu minna tantsuhoos. Ta vaatas mind vihaselt, ma palusin vabandust, naeratasin kohtlaselt ja asi lahenes ilma draamata. Ma olin küll oma seltskonna, ja piisavalt suure seltskonnaga, kuid mul on olemas elementaarne ellujäämisinstikt, mis ütleb, et švipsis peaga ei hakka teise purjus ja ilmselgelt agressiivse inimesega õigust taga ajama. Eriti kusagil Kopli baaris.
Teine kord sattusin ma sõbrannadega Valgas (või oli see Võrus) kohalikku kõrtsi. Ma saan aru, et must jääb mulje nagu oleks ma kas 1) suvaliste kõrtside agar külastaja või 2) kummalise ekstreemspordi harrastaja, aga tegelikult on need kaks korda ka ainsad säärased külastused, mis mulle meelde tulevad. Seal tuli minu ja mu sõbrannade juurde tantsuplatsil äärmiselt agressiivne neiu, kes näitas meile rusikatega, mis meist saab kui me EI tantsi. Jah, ta sundis meid tantsima, sest talle jäi mulje, et kui me temaga ei tantsi, siis me peame end teistest paremateks. Okei, me pidasimegi, kuid meil ei tulnud pähegi talle midagi sarnast öelda, sest juba seda, kui me naerma hakkasime ta käsu peale, võttis ta vist kui suurt solvangut. Meid oli tolles kõrtsis kuus sõbrannat, tollel tütarlapsel kohalikuna vajadusel ilmselt pool Võrut või Valgat. Ma olen küllalt kuulnud neid lugusid, kuidas “võõrastele” kusagil nurga taga peksa antakse . Ülbamise eest. Isegi kui see võib tähendada mitte tantsimist. Purjus inimesed on ebaratsionaalsed. Ellujäämisinstinkt ütleb, kus ja kellele midagi öelda.
Ma arvasin, et seda teavad kõik täiskasvanud inimesed.
Nii jõuamegi prooviabielu-Liisani, kes peksa sai. Ma igaks juhus ütlen veel kord, et on väga traagiline, et selline asi juhtus, on veelgi traagilisem, et leidub 44aastaseid naisi, kes tunnevad vajadust, kellelegi peksa anda ja ma mitte kuidagi ega ühelgi moel ei naera ega naeruväärista ohvrit. Mul on lihtsalt küsimus. Kus on tema ellujäämisinstinkt ja common knowledge?
Purjus peaga sekkuda teiste purjus inimeste suhtlusse. Öelda purjus vene keelt ütlevatele isikutele (mitmuses), et nood rääkiks eesti keeles. Oletame, et ta ütles seda veel üleoleva tooniga või sellest loeti välja üleolev toon. Teda tõugatakse. On selge, et tegu on agressiivsete inimestega. Ta tõukab vastu. Olles üksinda. Ütleb, et mind ei tõugata. Andke mulle andeks, aga see on klassikaline võrrand selleks, et öises tanklas peksa saada.
Ja kui te lubate, siis veel üks küsimus. Miks on vaja minna “Kuuuurijasse” täna õhtul kell kaheksa “suud puhtaks” rääkima? Läks lugu meediasse, rääkisid ära, mis juhtus, andsid kommentaare siia ja sinna, aga sellest peaks piisama. Nii jääb mulle jälle mulje, et kõik sobib müügiks.