blogimine
Järjekordne blogikriis
Ei, ärge kartke või lootke, et see on üks nendest postitustest, et ma enam KUNAGI ei blogi ja palun kirjutage mulle nüüd kommentaaridesse, et palun ära lõpeta, sest sa kirjutad nii hästi ja muidu pole meil enam midagi lugeda. Eip. Üldse mitte. Ma lihtsalt mõtisklesin paar päeva. Asjade kokkulangevus.
Ühelt poolt mind nii rõõmustab, et seda blogi külastab aina rohkem ja rohkem inimesi ning ausalt on nii tore kui inimesed julgevad juurde tulla ja öelda, et tere, sa mind ei tunne, aga ma tahtsin sulle lihtsalt öelda, et loen su blogi. See on ausalt inimestest nii armas. Teisalt aga tekkis mul mingi hirm. Et ma olen kuidagi alasti liiga paljude inimeste ees. Et liiga palju inimesi teab mind läbi blogi. Aina enam on juhtunud, et saan kellegagi kokku, hakkan midagi rääkima ja vestluspartner juba noogutab, et jajah, sa sellest kirjutasid jah. See on kuidagi nii hirmus. Aga ikka tore ka kui inimesed teretavad. Alles hiljuti tuli minu juurde üks naine, kes naeratas ja tere ütles, ma naeratasin ja teretasin vastu, siis hakkasin mõtlema, et aga ma ju ei tunne seda inimest…Tema mind tundis.
Siis on mind häirinud mingid kommentaarid. Selles mõttes, et kui elad blogis, siis peaks iga oma liigutuse läbi mõtlema, et see ei oleks mitmeti mõistetav või ei tekitaks jutte. Esiteks need meie maja loomad. Ausalt noh, ei tulnud ma selle pealegi, et kui kasside elust ja olust ei räägi, siis on nad jumala poolt hüljatud, väärkoheldud ja näljas. Kui siis natuke kasside toidust rääkida, siis hiljuti soovitas loomapoes müüja mingit uut toitu proovida, et praegu hea hinnaga ja nii edasi. Orkut sõi seda toitu nii ahnelt, et talle enam ei mahtunud ja oksendas selle õhtul teistpidi välja. Ma ei teagi nüüd, kas seda toitu veel osta või mitte. Kassile (ühele) meeldis, aga samas kui ta nagu buliimik sööb, siis pole ju ka mõtet. Hugole leidsin ka lõpuks mingid maiused, mida ta ei neela tervelt alla või ei kaeva lillepeenrasse, vaid närib, nii nagu nende maiuste eesmärk olla võiks. Suured kiidusõnad Keila Selveri loomapoe müüjale soovituste eest!
Kommentaarid, et appike jälle sul on veiniklaas käes, et mina ju tean, et sa ei joo nii palju, aga mida teised küll arvavad. No me ju juba ammu teame, et teadjamad kommeteerijad teavad, milline joodik ma olen. Mis sa maanaisest ikka muud tahad. Kibestunud ja õnnetu pealekauba. Aga ma ikka mingil põhjusel eeldan, et inimesed on normaalsed ja ei arva, et sotsiaalmeedia võrdub päriselt elu sajaprotsendiliselt. Samas – kasside ja koera kommentaarid näitavad ju just, et täpselt nii nad arvavad.
Sain eile juhuslikult kokku kahe inimesega, keda ma polnud aastaid näinud. Pläkutasime natukene ja muuseas rääkisime natuke ka blogidest. Ühe blogija kohta ütlesid nad, et no ja vaata tema blogi, ei peegelda ju väga tema tegelikku elu. Tõsi. Samas kelle blogi peegeldaks kogu elu selle tegelikkuses? Ma näiteks istun praegu diivanil aluspesus, pleedi all peidus, juuksed sassis ja uneliiv ka veel silmas. Aga seda tegelikkust ei kavatse ma kunagi kellelegi näidata. Parem see veiniklaasi tegelikkus.
Kommentaarid, et appikene, sa ei pannudki lapsele kiivrit pähe kui ma lihtsalt teen maja ees proovisõitu uue rattatooliga, mille ma leidsin Sõbralt Sõbrale poest sel samal päeval kui ma olin töö juures rääkinud, et tahaks kusagilt soodsa hinnaga tooli leida. Ma ei oska poliitkorrektne olla, ma ei tahagi seda olla, aga mulle tundub aina enam, et mida rohkem on mul lugejaid, seda rohkem ma peaksin? Ma ei taha. Ma protestin poliitkorrektsuse vastu!
Ja kui üdini aus olla – millist turvavarustust me lapsena kasutasime? Jajah, olid teised ajad ja teised majad, aga mulle natukene tundub, et me läheme igasugu reeglite ja keeldude ja ettekirjutustega natuke liiale. Ei, ma ei ütle siinkohal, et turvavarustus poleks vajalik, lihtsalt…
Veel rohkem häirivad mind kommentaarid, et sa turundad oma blogi valesti või muud sarnased soovitused, et kui sa tahad oma blogile rohkem publikut, siis sa peaksid tegema seda ja teist ja kolmandat. Ma ei taha. Ma tahan teha natukene. Nii nagu mulle sobib. Ma ei ole mingi blogiturundus-guru ega tahagi seda olla. Mulle meeldib, et ma EI PEA olema blogija, sest sellest sõltub midagi. Mulle meeldib, et ma SAAN olla blogija. Mul on karjäärialaselt hetkel hoopis teised plaanid kui olla elukutseline blogija.
Ühesõnaga lihtsalt üks lambikas kriis, sellest kuidas ma tahan olla blogija, aga ei taha olla blogija. Makes sense!
Kas blogija/vlogija on kuulsus?//Wake me up when I´m famous
Käisin hiljuti ühel üritusel, kus oli palju minust nooremaid inimesi. Vanuses 13-18. Korraga hakkasid nad mingeid nimesid pilduma, et kas sa tead, kus see käis ja mida ta tegi ja palju ta teenis ja nii edasi. Küsisin siis, et kes see Maria Rannaväli on. See pilk, millega nad mulle otsa vaatasid, peegeldas õudu. Kuidas on võimalik, et keegi ei tea, kes on Maria Rannaväli. Sain kiirkursuse vlogimisest ja ülevaate tuntumatest vlogijatest, keda noored fännavad. Ja kui ma ütlen fännavad, siis ma mõtlen fännavad. Tuleb välja, et vlogijad, kellest mina kuulnudki polnud, on Eestis tõelised kuulsused.
Ma seekord peatun vaid põgusalt sellel teemal, et minu meelest on tegelikult natukene kurb, et kui küsida lastelt/noortelt, kelleks te saada tahate, siis üsna kiiresti tuleb vastuseks blogija/vlogija. Kui mina noor olin ja rohi rohelisem oli, siis tahtsid lapsed saada arstiks, tuletõrjujaks, müüjaks, emaks. Kõik ei saa ju vlogida? Ja kas vlogimine/blogimine tõesti on selline karjäär, mis elu aeg toidab? Eestis. Oled 24-aastaselt (vaid) blogija ja teenid kommiraha, aga kümne, kahekümne aasta pärast? Ma päriselt mõtlen, et kas need, kes hetkel blogijana/vlogijana leiba teenivad, teevad seda elu lõpuni?
Tagasi kuulsuse juurde. Mul on üks sõbranna, kellega me nö vaidleme blogijate teemal. Tema arvates ei ole blogijad mingid kuulsused, sest nad pole midagi saavutanud ja on tuntud vaid mingis ringkonnas. Tema arvates on kuulsused Lemmy Kilimster, Solstafir, Amon Amarth. Mina pidin neid guugeldama. Okei, jah kui ma sain teada, et esimene on Motörhead´i bassimängija ja laulja, siis Motörhead´i ma muidugi tean, aga lauljat nimeliselt mitte. Pole minu teetassike muusikat. Aga see ei vähenda muidugi fakti, et nad ei ole kuulsad ja hinnatud. Minu arvates on sama blogijate/vlogijatega. See, et mina või keegi teine ei tea üht või teist populaarsemat blogijat, ei tähenda, et nad ei ole kuulsad. Minu sõbranna näiteks aga keeldub leppimast sellega, et näiteks Mallukas on staar. Ja me vaidleme. Mina räägin, et vahet ei ole, mida mina või tema arvab Malluka/Marimelli/Porgandi/ tegemistest, kui nad pidevalt kusagil pildis on ja näiteks kollane ajakirjandus vorbib neist uudiseid, siis järelikult ON nad nii palju tuntud, et uudise “Mallukal pole aluspükse jalas”, “Marimellid korteriotsingutel”, “Porgand kallimast lahus” kirjutamisel on mõte. On piisavalt palju inimesi, kes neid teavad. Kui kirjutada uudis “Eveliis Kund-Zujevi koer on näljas”, siis vaid viis kõiketeadjat-kägu teavad, kes krt on Eveliis Kund-Zujev.
Ühesõnaga me jääme selle sõbrannaga alati eriarvamusele küsimuses, kes on kuulsus. Kim Kardashian & Co on ka mõttetud, aga ometi teab neid terve maailm. Ja see kui kolm üliintelligentset inimest neid ei tea, ei vähenda fakti, et nad on kuulsused.
“Kas Jüri Ratas või Donald Trump on kuulsused?” küsis sõbranna. Ma ei kasutaks nende puhul sõna “kuulsus”, ma ei oska seda isegi seletada miks, aga mulle tundub, et poliitikud ei lähe kuulsuste alla. Lihtsalt iga inimene, kes koopas ei ela, teab neid ja tunneb nad ära. Selles mõttes ilmselt siis ikkagi kuulsus?
Või mis on siis kuulsuse kriteeriumid. Blogija, kellest ülepäeva kollaseid uudiseid vorbitakse, ei ole kuulsus, aga Kosmikute trummar bassimängija, kes surma sai, on? Mis neil vahet on? Sihtrühm? Kas Anu Saagim on kuulsus? Kas Sünne Valtari on kuulsus? Või pole nad kuulsad, sest mina ütlen, et ma ei tea nende tegemistest suurt midagi. Aga kuulus on Mae Lender, Misjöö Voronin või Mesitare-Herling, sest ma olen nende tegemistega kursis, neid telekast näinud, nende raamatuid lugenud?
Ma ei taha sugugi öelda, et KÕIK blogijad on kuulsad või kuulsused, aga tuntud on neist küll mitmed ja tahame me või mitte mõni tuntum ja kuulsam kui teine. Ma ei usu, et kuulsaks saamise kriteeriumid on vaid Nobeli preemia saamine. Vändra-Aveli oli ka kuulus. Ja Tupe-Kristi. Ja Push-up. Meie mees. Kuulsusi on lihtsalt erinevatest kategooriatest. IMHO.
ja lõpetuseks. Mina pean oma blogi VÄGA VÄIKESEKS ja mitte mingiks oluliseks mõjukanaliks, aga sain eile Herlingult sõnumi, et peale minu saunapaadi postitust sai ta rohkem kui kaks broneeringut. Tahame või mitte, aga blogidel ja vlogidel on tänapäeval jõud. Mina ei taha blogikuulsust, aga mul on pagana hea meel kui blogist ka mingi kasu on. Inimestele ja kohtadele ja asjadele, kelle/mille käekäik on mulle südamelähedane. Peipsiäärne idüll (ILMA jooksva vee ja eurowc-ta) võitis eelmisel aastal mu südame ja tundub, et sel aastal jõuan ma veel 1-2 korda sinna tagasi. Peipsi Toidu Tänav ja Sibulatee puhvetite päev tundub liiiiiiiga ahvatlev, et vahele jätta.
Postskriptum: Eile rääkisin blogidest ka ühe teise blogijaga, kes ütles, et mu blogis võiks reklaami teha küll, et omamoodi huvitav, aga et kas mu lugejaskond on ostujõuline. Ma ei kavatse oma blogi reklaamiga üle kuhjata, aga kui teil tükki küljest ei võta, siis võib-olla viitsite kirjutada kommentaaridesse, kes te olete ja kust te tulete;)
Blogimaailma taga//Blogs are whatever we make them. Defining ‘Blog’ is a fool’s errand.
“Öed” laulu teate? Et ma pole linnabeib, maakas everyday ja nii edasi. Laias laastus oleme me just maakad everyday oma ligadi-logadi segasummasuvilas, mis mittttttteeeee kunagi valmis ei saa. PS: Kust teie soovitaksite osta aiamaja/saunamaja? Me ei jõua selle palktare restaureerimisega ilmselt kuhugi, aga järgmiseks suveks on meil siiski plaan airbnb jaoks eraldi maja püsti panna. Külalistel mugavam. Ja loodetavasti tuleb neid siis veelgi rohkem kui sel suvel. See suvi on ikka täitsa lõpp olnud külaliste poolest. Mulle teeb nii siiralt rõõmu, et inimestele siin meie juures keset mittemidagit meeldib. Ja meile meeldivad inimesed, kes meie juurde tulevad.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Ma olen siiani arvanud, et mu blogi on üsna selline nagu meie elu. Väga vähe ilustamist ja väga vähe teesklust. On paremaid ja halvemaid aegu, mida ma üsna (võib olla liigagi) avameelselt olen blogis alati jaganud. Ma ei oska filtreerida. Ma ei tahagi filtreerida kui aus olla. Eile sain ma aru, et tegelikult on see minu blogimaailm ikka üks paras teesklus. Perekoolgi teab paremini, kuidas meie pere loomad hoole ja armastuseta on, aga seegi pole kõige olulisem.
Kõik selle postituse pildid on tehtud 15 minutit peale seda kui Ida ärkas ja jonnima kukkus. See ei ole erand. Ta ärkab ja talle ei meeldi, et keegi ei istu ta kõrval. Ta ärkab ja talle ei meeldi, et keegi istub ta kõrval. Ta ärkab ja talle ei meeldi…ma ei tea, mis ja ta jonnib. Reaalselt kruvib end nii üles, et nutabki nagu maailm oleks kokku kukkunud. Midagi ei meeldi ja karjub, et issi või emme tuleks tema juurde, isegi kui emb-kumb meist läheb, ei jäta ta jonni, vaid kiunub edasi, seni kuni me uuesti minema läheme, sest närvid…Eile ei läinud kumbki meist – 15 minutit nuttis ta, et ta ei taha üksi olla, aga keeldus ka ise meie juurde tulemast. Ja ta ei olnud üksi, vaid ta teadis, et issi on maja ees õues ja mina olin ülemisel korrusel. Mulle on nii palju öeldud, et ole rahulik ja ära ärritu ja ta on laps ja püüa ikka heaga. Ma ei ole idioot ja täielik imbetsill – me proovime ALATI kõigepealt heaga, agata lihtsalt kruvib nii kaua, et isegi kõige rahulikum inimene läheb endast välja. Ma ei taha oma lapsele liiga teha ja jätta muljet nagu kasvaks meil kodus mingi monster, Ida on tegelikult äääääääärmiselt taibukas ja terane laps, temaga saab metsikult pulli ja koos naerda, ta tahab alati aidata ja on hästi südamlik, aga…ta on täielik egoist. See teeb mulle muret. Ma saan aru, et “üksiku lapse sündroom”, aga see ei saa ju olla vabandus. Ja EI, ma ei kavatse veel kord rasedaks jääda, vaid selleks, et oma last kasvatada.
Ida tujud ja kangekaelsus on täielik õudusunenägu. Nagu ilmselt ka minu omad.
Ja siis läheb jonn üle. Ma ei räägi vaid Idast. Meil kõigil siin on aegajalt oma jonn. Ka Marekil tuleb ette (täiega tööstress julgen ma saladuskatte all öelda). Aga see läheb üle. Ma klõpsin paar suvalist pilti (kuhu raudselt “kogemata” jäi peale ka Hugo) ning kui ma ei kirjutaks juurde ühtegi sõna Ida tujudest või muudest probleemidest, siis jääks mulje, et me elame siin maailma kõige idüllilisemat elu. Isegi vikerkaar tuleb päeva lõpuks välja.
Mis ma selle postitusega öelda tahan? Blogid peegeldavad päris paljus blogija päriselu, kuid siiski mitte igat detaili. Samas ei ole see teesklus. Kõike lihtsalt ei jaksa jagada. Ei tule selle pealegi, et see võiks lugejat huvitada. Blogi on nagu elu oma tõusude ja mõõnadega. Pisarate ja vikerkaartega. Üks hetk üks ja teine hetk teine. Kõike ja igat detaili ei jaksa jagada. Tihti tähendab see seda, et loetakse välja midagi hoopis muud, sest taust on teadmata. Blogija viga, et sellele ei mõtle. Ja isegi kui mõtleb, kirjutab ja taust on teada, siis ei tähenda see, et kusagil on keegi, kes teab paremini. Lugesin kusagil kommentaari enda kohta, et “isegi võõraste inimeste ees karjub lapse peale”. Andke mulle andeks, et ma nii ei oska, et avalikus kohas olen üks ja kodus teine. Kui laps teeb pahandust avalikus kohas, siis saab ta pahandada avalikus kohas. Ma ei mõtle, et äkki keegi nägi. See on elu. Blogi on ka elu. Aga mitte kogu elu. Lugege, vaadake, mõelge kaasa, kritiseerige, arutage, aga kasutage natuke ka kainet mõistust.
//
There is a popular song in Estonia at the moment. talking about living in the country side. Sometimes I think we are really living a life from a picture book. “PS: Where would you recommend to buy a house / sauna house? For the next summer we have a plan for setting up a separate house for airbnb. It’s more comfortable for the guests, and hopefully they will be even more than this summer.This summer has been fullybooked and this is so coooooool. I am so happy that people like it here. And we like the people who come to us.
But I did not want to talk about it.
I have so far thought that my blog is reflecting our life as it is. There are better and worse times that I quite (perhaps overly) openly have always shared in the blog. I can not filter. I do not want to filter to be honest. Yesterday I realized that in fact my blog world is perhaps misleading sometimes. I complain, but this does not mean I am not in love with my life and family in general. And I show beautiful photos sometimes, which does not mean there was not another story behind the photos.
All pictures of this post are made 15 minutes after Ida woke up and was in a bad mood. This is no exception. She wakes up and does not like her to sit next to her. She wakes up and does not like her to sit next to her. She wakes up and does not like her … I do not know what she may not like.
But then the bad mood disappears. I take random photos and if only looking at the photos one could get the impression that we are living the most idyllic life in the world. Even the rainbow comes out by the end of the day.
What do I want to say with this post? The blogs do reflect the nature of the blogger, but not every single detail. The blog is like life with its ups and downs. Tears and rainbows. Everything and every detail can not be shared. Read, review, think, criticize, discuss, but use a little common sense.
Täitsa lõpp. Ja nii need jutud tekivadki.
Sõidan koju. Harjumusest skrollin korra ka Perekoolist läbi. Õnneks on seal ka suvepuhkus. Väga ajuvabasid teemasid, millega see portaal üllatab pimedamal ajal, ei ole juba mõnda aega olnud. Viskan pilgu peale blogijate teemale, loen viimaseid sissekandeid, skrollin üle, sest no ausalt, keda huvitab kui kaua ja milliseid lubasid üks blogija teeb. Las ta teeb, küll ta tehtud saab. Kõik saavad tehtud kui tahtmist on. Isegi mina sain load. Kuigi sõidutunde võtma hakates tundus, et ma ei saa kunagi hakkama. Käigukangi asemel krabasin pidevalt sõiduõpetaja kintsu. Rääkige veel ahistamisest eks. Hea et see vaene õpetaja minu kohta kaebust ei teinud.
Ja siis loen edasi. Lasen tegelikult vaid hooletult silmadega üle, sest ei arva mina küll, et keegi oma lemmikuid piinab ja siis korraga sähvatab – holy shit, allolev lõik on selle kohta, kuidas mina oma loomadest ei hooli.
“Samuti ei saa märkimata jätta ühe teise blogija kassid, kes elavad absoluutselt koguaeg õues. Suviti on normaalne, aga elavad ka suurte miinuskraadidega, elavad lumehanges, maa on jäätunud, ööbivad väljas kuuris, sisse sooja neid ei lasta, sest proua meelest on loomakarvad – öööäääk, nagu ta selgelt oma blogis väljendas. Huvitav kas neile üldse juua ja süüa antakse, või peavad igal aastaajal endale ise toidu muretsema. Lumehanges hiiri ei ole ja vesi jäätub sekunditega. Koer elanud terve senise elu kivi peal õues. Alles viimane talv oli vist esmakordne, kui koer (vanaduses) lastakse mõned korrad külmaga tuppa, sest koeral on liigesed haiged selle külma peal olemisest ja elamisest. Samas proua reklaamib end 200 euroses disankleidis ja muidu ka riietehull.”
*Mu kassid elavad lumehanges, sest mulle ei meeldi loomakarvad (nagu ma ise olen väitnud selgelt): meie kassid elavad aiamajas, kus neil on oma diivan, oma pesad, oma tekid ja pleedid, et neil ka talvel soe oleks. Krõbeda külmaga lasen neid tuppa, et nad saaksid ahju peal end soojendada. Tegelikkus on aga see, et ega nad väga kaua toas olla ei taha ja nõuavad ise välja. Harjunud ilmselt. Kassid elavad õues – ja palun lugege nüüd tähelepanelikult! sest nad hakkasid ohjeldamatult tuppa roojama. Skype tegi seda algusest saati, kohe kui ta võtsime, Orkut hakkas selle halva harjumusega hiljem. Sai käidud arstil ja sai proovitud erinevaid lahendusi ja rohte, mitte midagi. Lahendusi oli kaks – kas kassikusene maja või kassid õue elama paigutada. Julmurina valisin ma muidugi viimase variandi.
Loomakarvade vastu ei ole mul midagi. Kui loomakarvadest juttu olnud, siis Marek ei taha, et Hugo toas vaibal magab, sest ta ei taha, et toas oleksid koerakarvad.
Kui keegi teab, kuidas kasse ravida, siis olen suur kõrv, sest ma ei tunne mitte millestki rohkem puudust kui nurruvast kassist voodis/diivanil/süles. Kahjuks kassikuse hais mulle toas tõepoolest ei meeldi. Kui keegi teab, kuidas lahendada probleem sellega, et nad oma häda teinekord ka aiamajja teevad, andke teada, ma ei taha kassikaka sisse astuda.
*Mu kassid ei saa süüa ja juua: Talviti saab neile hommikul isegi sooja vahustatud piima antud. Veega sama lugu. Hommikul saavad sooja vett. Õhtul koju tulles vahetame vee uue vastu. Hiiri püüab ja sööb Skype kassipojast saati, ilma liialdamata saba ja karvadega, aga mingil kummalisel põhjusel on mul ikka vaja neile süüa anda. Nojah, Orkut väga suur hiirte sõber ei ole, talle halastan ja siis Skype saab sealt ka natuke lisasüüa.
Palun vabandust, et pole blogijana tulnud selle peale, et kassidele juua andmisest ja nende söögist postitusi teinud ega teile lähemalt nende elamistingimusi tutvustanud. Ei osanud selle peale tulla, et kui pilte ei postita ja ei räägi, siis nii elementaarsed asjad nagu söök ja jook ning korralik pesa, on puudu lemmikloomadel.
*Hugo on terve senise elu elanud kivi peal õues, alles viimane talv oli lasin külmaga mõned korrad tuppa: Hugo on laias laastus toakoer. Päeval on väljas, aga õhtul/öösel toas – nii suvel kui talvel ja nii juba kümme aastat. Õues on tal magamisase aiamajas, kuhu ta keeldub minemast, kuuti ka ei läinud, magas pigem kuudi ees maas, mulla peal. See on kindlasti suurendanud ta liigeste probleeme, AGA – ja palun lugege nüüd tähelepanelikult! liigesed on tal haiged siiski eeskätt jooksmisest. Ahjaa, väga krõbeda külmaga või väga kehva ilmaga keeldub ta õue üldse minemast ja on ka päeval toas. Nii juba kümme aastat.
*Proua reklaamib end disainkleidis ja on riietehull. Palun seletage mulle, kuidas minu kleit või riided minu loomadesse puutub? Et kui mul oleks odavam kleit kapis, siis oleksid loomad Perekooli standardite järgi paremini hoitud või mis see seos on? Ja riietehull? Mina? Päriselt? Ma huvitun moest, stiilidest, trendidest, taaskasutusest, uutest tootjatest, aga mu garderoobis on viimaste aastate jooksul käinud üle nii palju suurpuhastusi, sest ma ei vaja nii palju riideid. Kvaliteet vs kvantiteet. Nüüd on ees ootamas uus tuulutus ja mõtlen, kas veaks end oma kraamiga Tuula sügislaadale või annaks asjad lihtsalt Uuskasutusse ära. Aga issake tõesti, kui mina olen riietehull, siis kes on veel need inimesed, kes pidevalt shoppamas käivad?
Ja nii need jutud tekivadki. Keegi teab kindlalt väita, et see kohutav kohutav inimene ei hooli isegi loomadest. Järgmine ütleb, et aga mis sa muud temast ootad. Kolmas räägib, et olen kassitoidu asemel ostan riideid. Neljas on mind lausa näinud kaubanduskeskustes alede ajal hullumas. Viies… Ühesõnaga, inimesed, ma saan aru, et ma ei ole paljude lemmikblogija, aga palun lugege mu tekstid enne vihast pimestumist läbi. Seda ei ole ju palju palutud. Mind vihata võite ikka, seda ei saa ma teil keelata.
Ma olen nii retro//La la la la la la tonight
Kuulasin Retro FM raadiost New Kids On The Block lugu. “Tonight“. See oli üks mu lemmiklaule kui ma väike olin. Ma olin väike aastal 1990. Siis lugesin Jane blogist, et ta vaatas väiksena juba õudukaid. “Jeepers Creepers”. Jane oli väike aastal 2001. Õhtul nägin pilti, kus keegi näitas oma lapsele floppy disk´i ja laps ütles, et “vau sa oled 3D printeriga endale “Salvesta” ikooni printinud.” Minul olid ülikooli kodutööd floppy disk´il. Umbes 2001.aastal. Esimesed aastad tegime ettekandeid ikka kenasti grafoprojektoril.
Ma olen nii retro, kas pole?
Ma andsin eile ühe tibatillukese intervjuu blogimisest. Pärast seda intervjuud jäin ma end võrdlema teiste blogijatega. Populaarsete blogijatega. Mõnikord ma mõtlen, et tahaks ka teha midagi ägedat ja jagada ägedaid ettevõtmisi, aga kõik need ägedad asjad, mis ma korda olen saatnud, on jäänud sinna floppy disk´i aega. Ma olen kõik need asjad, mida nemad teevad, avastavad ja kogevad, juba ära teinud ja elangi nüüd täitsa tavalist keskmise eestlase elu. Selles mõttes pole ju isegi ime, et mu blogi on ühe “näägutava vanadaami” blogi, sest mul ei ole lugejatega midagi põnevat ja ekstraordinaarset jagada.
Miks siis üldse blogida? No vot. Siia see koer ongi maetud. Mulle meeldib kirjutada. Raamatute kirjutamiseks ei ole mul piisavalt annet. Ai, kus ma selles mõttes kadestan Maed, kelle sulg lihtsalt lendab ja kes paneb kõik nii kaasahaaravalt kirja! Ma tahan ka kirjutada. Ja nii ma kirjutangi. Arvamusblogi. Sest kui enda elus midagi väga põnevat ei toimu, siis asjadest arvama jään ma midagi kogu aeg. Selle asemel, et mõtted endale jätta, panen kirja ja jagan teistega. Mõnikord inimestele meeldib, enamus ajast ei meeldi. Aga ma ikka kirjutan. Saan ennast nii välja elada. Muud hobi peale kirjutamise ja lugemise mul ju ei ole.
Reisimine oleks. Peaks reisiblogi. Aga selleks oleks vaja reisida. Ja selleks oleks vaja kaamerat. Enda oma viisin Fotoluksi juba sada aastat tagasi, et nad vaataks, kas sellesse saab veel eluvaimu sisse puhuda, aga nad ei ole mulle isegi tagasi helistanud. Ma ei liialda kui ma ütlen, et varsti olen kuu aega oodanud. Paljast kaamerast ei ole ka kasu, sest pilte tuleks osata teha.
Mood oleks. Peaks moeblogi. Sekkarileidudest, disainileidudest, ägedatest inimestest ägeda stiiliga. Samas tähendaks see jutu asemel rohkem pilte ja ka ei sobiks, sest 1) kaamera ja pildistamise oskus ning 2)ma ei saaks rahuldatud oma vajadust kirjutada.
Kodusisustus oleks. Peaks kodublogi. Samas jällegi nii palju takistusi. Raha, aeg, anne ja viitsimine vanakraami restaureerida, kaamera, pildistamise oskus. Vaatan näiteks Miramii blogi ja suren kadedusse. Vaatan Höme blogi ja suren kadedusse. Vaatan…issand mulle ei tule selle blogi nimi hetkel meelde…ja suren kadedusse.
Mis alles jääb? Arvamusblogi. Mida ma pean hobiks. Mitte selleks, et end blogi kaudu paremaks teha ja end paremana tunda (Perekooli vanasõna). Kuidas see üldse välja peaks nägema? Ma ei oska. Mina oskan end läbi blogi pigem halvemaks teha.
Uhhh…ma ei tohiks enam Retro FMi kuulata. See paneb mind end liiga retrona tundma. Eriti blogijana.
//
I heard “Tonight” by New Kids On The Block in the radio. It was one of my favorite songs when I was little. I was little in 1990. Then I read from one blog, how the author was already watching horror movies when she was a kid, “Jeepers Creepers”. She was a kid on 2001. In the evening I saw a picture where somebody was showing floppy disk to a child who was then amazed how “the SAVE button was printed out with 3D printer.” I saved my university homework on floppy disks that was around 2001. The first years we used graphical projectors for presentations of course.
I am so retro, aren’t I?
I gave a tiny interview yesterday about blogging. After that I started comparing myself to other bloggers. The popular bloggers. Sometimes I wish I would do something awesome and share awesome things, but I have already done this awesomeness, around the floppy disks’ time. I have already done everything what they are discovering and doing now, which leaves me to live my normal average Estonian life. In that sense it cannot be a surprise that my blog is by “an old nagging lady” because I have nothing existing and extraordinary to share with my readers.
Why blog then? Well … this is the truth. I like writing. I am not talented enough to write a book. I really envy Mae in that sense, because she can write page after page after page and still keep the excitement. I want to write too. So I write. An opinionated blog. Even if anything special is not happening in my own life, I will always remain having an opinion. Instead of keeping my thoughts to myself, I write them down and share with everybody. Sometimes people like them, most of the times they don’t. But I keep writing. I can get things off my chest this way. Like you know, I have no other hobbies beside writing and reading.
Travelling could be. What if I start writing a travel blog. But would need to travel. And I would need a camera. I took mine to repair ages ago to see if it can be fixed. I still haven’t heard back from them. I am not exaggerating when I say it’s been nearly a month. Having a camera is not everything as you also need to know how to take pictures.
Fashion could be. What if I start writing a fashion blog. Tell about findings from second hand stores and new design discovers, talking about cool people with cool style. But this would still mean more photos and less writing which wouldn’t be suitable for me, because a) it needs a camera and skill to shoot b) I wouldn’t be able to satisfy my need to write.
Home design could be. What if I start writing blog about home. Again, too complicated. Money, time, talent and will to restore old things, camera, skill to take photos. Sometimes I go to Miramii blog and die of envy. I check Höme blog and die of envy. I look at … oh dear, I cannot even remember the name to that blog … and I die of envy.
So what is left? An opinionated blog. Which for me is a hobby. Not to show myself better via blog and feel myself better (a saying in our infamous forum). How one does that anyway? I don’t know how. If anything, I know how to show myself worse via blog.
Hm … I shouldn’t listen to retro music anymore. It makes me feel too retro. Especially as a blogger.
Väga häbiväärne juhtum
Ma arvan ka, et …. näo alaosa vajaks plastilist sekkumist.
… tarvitab juurde mõnuaineid. Poleks ime siis, kui ta psûhhoosis. Loodan, et eksin.
… lapsed, kes väidetavalt kunagi magusat ja muud rämpsu ei saa, Instagrami piltide põhjal vaid küpsistest, maiustustest ja limonaadist toituvadki.
Kas ta on igas asjas nii kahepalgeline?
Ma ei taha siin diagnoosi panna aga tähendan küll et … käitumine on väga sarnane bipolaarsusega.
Pettur/varas … tegi ka kammbäkki…ha ha
Teeb paar korda nädalas oma maltsast pilti ja siis ajab endale võileibu ja krõpse edasi näost sisse. Ja siis inimesed õhkavad veel nende piltide peale, et mmmm nii isuäratav, ära narri! Teile tundub paar pakist tulnud köögivilja selge vee sees hulpimas mingi jube maitsev kraam, päriselt ka?
Ta ju muud ei tee,kui on rase ja soiub alati kuskil teisest nädalast kui raske ja valus on olla.
Kuid näiteks… tundub olevat küll histriooniline isiksushäire- tahab olla pidevalt tähelepanu keskpunktist, on draamatiline, kunagi minevikus pidas seksiblogi (käitus meestega provokatiivselt ja vahetas neid tihti). Ilmselgelt tuleneb see sellest, et tema oma isa tarvitas alkoholi (seda on ta blogis maininud) ja nagu ka blogi kaudu olen aru saanud, siis oli isa ka emotsionaalselt üsna tuim tegelane- sealt ka siis see pidev meeste tähelepanuvajaduse otsimine … poolt täiskasvanu eas.
Kommntaar viisaka küsimusega, kas ta on sseesama kerjav mutt ei ilmunud.
Või ongi neil selline tore avatud suhe, et … tohib vahepeal meestega ka sebida ja asjatada?
Selle kolmekümne minuti sees näppis ta oma juukseid täpselt 74 korda! Jumal, miks inimene peab end koguaeg näppima.
Ma ei tea, mulle ta üldse ei sümpatiseeri. Titelik ninnu-nännu, sisutühi, kompleksid.
Omal vanust juba piisavalt, aga näiteks mingid suured läbipaistvate klaaside prillid ees, millel mingi lipsuke küljes jne
No mida krdit sa siis paned endast neid näopilte, kui kriitikat ei talu. Kui ise arvad et oled krdima ilus ja värske näed välja, ja kõik teised seda ei näe, siis don’t põe. Talu veits kriitikat ja ole üle.
No see naine pole iial 36! Ma pakuks 55 talle.
Need nabapluusid, mida ta armastab kanda on lihtsat jubedad. Tõesti, õigesti ütlesid, nagu lapspruut oma riietusega, mis ei kannata kriitikat.
… on riietuselt pigem neutraalne aga ehted ja kulinad (ja need võltsjuuksed, mida ta mingi aeg väga armastas 🤮) need on küll sellise odava Ida-Euroopa stiili musternäidis.
Või kas ta räägib kogu aeg niimoodi, eputades või beibetades või ma nagu ei saagi aru. 4.10-… “jäääää matchä lattät on mäil” “meil on krõpsä.. ja natukene kaaaarbse, saiää hihihi!” “musuu, töölää!” issand kui õudne, räägib nagu autist, vabandust.
…tundub vähemalt blogi järgi küll üks jube eksemplar olevat. Ise veel nii uhke oma üleoleva satiiri pärast. Küll elu õpetab.
…ongi ülbe, sest ta arvab, et saavutas nii palju oma AJUga.
Need on vaid MÕNED ANONÜÜMSED KOMMENTAARID Perekooli foorumist. Puhas tõde ja konstruktiivne kriitika, võib olla isegi meelelahutus. Selliseid kommentaare on seal kümnete lehekülgede kaupa.
Siis kirjutab üks blogija oma nime ja näoga midagi põhimõtteliselt sama ja mida ütlevad need samad, ülalpool kommentaare kirjutanud teadjakäod Perekooli foorumist? Nad kirjutavad:
Kui vana on shoppinq blogija?
Väga häbiväärne juhtum. Kahjuks tundub küll, et vaimselt on midagi valesti.
Are you effing kidding me?
Kuidas need vanasõnad paja ja katla ja pinnu ja palgi kohta olidki? Kui blogija oleks selle postituse kirjutanud anonüümselt Perekooli, siis ilguksid kõik kaasa, et oli jah nii ja oli jah naa, kedagi ei poodaks üles, sest…elu…Aga näed, kirjutas loll oma nimega ja pillutakse virtuaalsete kividega surnuks.
Kuidas seest mitte nii katki ja kibestunud olla?
Teate kuidas ma tahaks seest “mitte nii katki, kibestunud ja kade olla”. Noh nii, et ei loeks blogisid ja kommentaare ja ei läheks põlema, vaid lihtsalt pööritaks silmi ja vaataks oma laupäevahommikust multikat rahulikult edasi. Aga ei saa. Ma tegelikult läksin juba paar päeva tagasi põlema, aga mõtlesin, et pole minu tsirkus ja minu ahvid, et las ta jääb, kuid nii palju siis sellest enda vaos hoidmisest. Annan inimestele jälle põhjuse öelda, et “kus see Eveliis on ikka kibestunud ja kade ja seest nii katki nii katki, et peab kohe selle Malluka peal end välja elama.” What else is new, eks.
Ühesõnaga ma lihtsalt pean blogiauhindade kohapealt sõna võtma. SUURED JA TÄHTSAD BLOGID ei osale, sest neile ei meeldi Marimell. Saime aru. Nemad tahaksid saada auhinda vaid juhul kui seda korraldaks keegi teine. Saime aru. Seda on ka sada korda öeldud, et keegi võiks siis teha, aga keegi ei tee. Vaid kritiseerivad. Mina kritiseerin ka, aga mul ei ole ambitsiooni ega isegi mõtet, et vat kui keegi teine teeks siis oleks ikka üliäge, aga nii ma never ei osale, sest vaid mõttetud prahiblogid osalevad. Hetkel on ÜKS Eesti blogiauhindade üritus. Ei ole Miss Estonia ja Eesti Miss valimisi. On ÜKS üritus. KÕIKIDELE. Prahiblogijatele ja suuretele blogijatele. Kui ei taha osaleda, siis ei peagi, aga teate mu meelest on natuke alatu üritust naeruvääristada vaid selle tõttu, et vaid tundmatud blogijad osalevad.
Jah, palju on blogide seas paska. Sõna otseses mõttes. Paar päeva tagasi naersin ma (isegi ei häbene seda öelda) ühe kirjaneitsi blogi üle. Ullikestel peaks olema lausa keelatud end avalikult lolliks teha. Keegi peaks või võiks neile, kel vapsee ei ole kirjutamise soolikat, et palun palun palun kirjutage paberile ja sahtlisse või lihtsalt palun palun palun ärge reklaamige end. Aga “tundmatute ja mõttetute blogide” seas on ka uusi ja huvitavaid leide. Keegi pole neist kuulnud? Kuidas siis saavad nad osaleda Eesti Blogiauhindade jagamisel kui keegi neist kuulnud pole? Palun öelge mulle, aga kuidas nad siis tuntuks peaksid saama? Mis hetkest on blogi tuntud ja piisavalt hea, et mõni auhind saada? Mis hetkest armulised blogikõrgused neile pilgu peale viskavad ja ütlevad, et pagan, see oli päris hea uustulnukas. Kas Fotoraadi “blogi” on HEA blogi, mida KÕIK lugesid eelmisel aastal või sai see auhinna vaid seepärast, et…teate isegi. Kas osad blogijad ei osale seepärast, et äkki satuvad blogikõrguse põlu alla. Hea ja ilus inimhing küll, aga tean oma sõpruse ajast, et tal on kombeks öelda, et “kui sa nendega mängid, siis kuidas sa saad minu sõber olla”. Emamesilase värk. Ma olen täiesti kindel, et näiteks Costany osaleks küll, sest ta on lihtsalt piisavalt edev. Aga sel aastal ei ole mainekas, sest SUURED BLOGIJAD ei osale. News flash, sweetie, pole sa ka teab kui suur☺️ Mulle tundub üldse, et osad blogijad mõtlevad vist, et SUURED ei osale, ma ka ei osale, siis saan ka öelda, et olen SUUR blogija. Wishful thinking või nii.
Samuti ei saa ma aru (jah, Perekoolist lugesin), miks see nüüd nii kohutav on, et Marimellid tegid eraldi kategooria blogitegudele. Issand kui alatu. Ise veel naersid AE üle ja nüüd tahavad talle eriauhinda anda. Küüniline onju. Kurat võtaks, kõik teevad vigu. Ma usun, et neil on ka endal piinlik oma varasemate sõnavõttude pärast. Ja mis jama te kõik ajate, et ei tohi auhinda anda, kui inimesed ise ei taha? Jõulude ajal on mingi saade, kus antakse auhindu inimestele, kes on midagi erilist/ilusat korda saatnud. Nad ei ole ju end ISE sinna üles andnud, vaid nende poolt on hääletanud inimesed, kes tahavad neid tunnustada. Täpselt sama on selle blogiteo kategooriaga. LUGEJATELE anti võimalus TUNNUSTADA neid, kes on tänu blogile midagi ägedat korda saatnud. Ausalt, mõnikord võiks osata inimestest läbi/kaugemale vaadata. Mulle on mingil põhjusel äärmiselt ebasümpaatsed Reno Hekkonens ja Marje Hansar, ometi olen ma Õllesummeril käinud. Ma oskan asju lahus hoida.
SUURED BLOGIJAD võiks tuletada meelde oma algusaastaid. Kui oluline ja vahva oli kui keegi tunnustas, kellelegi silma jäid, keegi midagi head ütles, motiveeris. SUURED BLOGIJAD on ka kunagi väikesed ja nähtamatud olnud, tuletage meelde kui suur asi oli saada oma esimene auhind, oma esimene koostöö, rohkem kui 40 lugejat päevas, rohkem kui 400 lugejat päevas, rohkem kui 4000 lugejat päevas, isegi esimesed kriitilised kommentaarid olid põnevad, sest noh oma heiterid, eksju.
Terad eralduvad sõkaldest niikuinii. Ja niikaua kuni EI OLE teist konkureerivat üritust (oo ei, Playnupp, mida SUURED blogijad armastavad, on veeeeeeeeeeeeel piinlikum ja mul oleks veeeeeeeeeeeeeel piinlikum uhkustada seal saadud auhinnaga kui EBAl saadud auhinnaga), tulge oma hobustelt maha ja ärge mõnitage neid uusi ja väikeseid tegijaid, kes “Eesti TUNDMATUTE BLOGIDE auhindade” jagamisel osalevad. Mina olen osalenud neli aastat, pole kunagi mõelnud, kes või miks ma olen, võitnud pole kunagi, aga näete ei õpi ka, ikka osalen. Sest mulle lihtsalt meeldib mõte sellisest üritusest.
Siiralt teie mõttetu prahiblogija Eveliis, kes mingil põhjusel on oma (piisavalt tundmatu, et EBAl osaleda) blogi üle isegi uhke. Et see on minu nägu. Mitte mingi fassaad. Ei ühele ega teisele poolele kaldu.
Minu lemmikud
Nagu te teate siis mina olen üks neist, kes Blogiauhindade jagamisele selga ei keeranud. Mul on natukene ükskõik, mida arvatakse, kuigi pean tunnistama, et ma saan aru, miks osad blogijad ei osale (see laulupidudel osalevate kooride kritiseerimise võrdlus, mis vist Pille blogist levis, on tegelikult päris tabav), aga see selleks. Minu hobune on ilmselt piisavalt madal.
Ühesõnaga. Viskasin pilgu peale ka neile, kes kandideervad. Mina, kui mittekorraldaja võin öelda, et minu jaoks on päris palju ka p…a*, aga on ka päris vahvaid blogisid, isegi leidisin paar blogi, mida jälgima hakata vahelduse ja värskuse mõttes.
- Minu pere ja muud. Nunnu laps, armsad pildid, vahvad diy-projektid, ilus Instagram konto. Selline heatuju blogi. Paluks rohkem postitusi.
- Brigitte blogi. Üldiselt ma videoblogisid ei vaata, või mis üldiselt, ma ei vaata videoblogisid üldse ja ma ei tea ka, mis põhjusel ma üks kord Brigitte blogi vaatama sattusin. Ju tahtsin leida midagi, mille kalla mögiseda. Teate ju küll, vana ja kade mina;) AGA mulle täiega meeldis, vaatasin isegi veel paar osa ära ja kuigi ilmselt siiski videoblogide sihtgrupp ma ei ole, siis seda blogi võiks meelelahutuseks täitsa vaadata. Brigitte on kihvt.
- Metsik aed. Ma ei jõudnud veel väga palju süveneda, aga need postitused, millele pilgu peale viskasin, tundusid minu teetassike. Ma ka ju ikkagi maanaine ja kõik aia ning lilledega seonduv paelub mind. Ma ei saa öelda, et ma oleksin väga tubli ja andekas aiatööde tegemisel, aga ma loodan küll, et ühel ilusal päeval suudame me Ussipesa aia ka teha selliseks nagu ma unistustes ja mõtetes ette kujutan. Natuke metsik, aga piisavalt korrapärane, et kõik rahul oleks;)
- Arvamusblogidest annan ma hääle muidugi iseendale. Ok nali. Või kas on? Minu PÄRISlemmikud arvamusblogid on kahjuks need, mis ei ole siin nimekirjas, aga võtan Piia blogi (vähemalt mingiks ajaks) lugemislisti.
- Välismaaelu blogidest olen ma pikemat aega olnud Seiklusjuttude lugeja. Jään ka edaspidi. Lihtsalt meeldib. Mõnus argiblogi. Hea lugeda.
- Kuigi mu meelest ei ole Merje blogi enam nii terav kui siis kui ma selle avastasin ja lugema jäin, siis on see ikka üks nendest blogidest, millele ma pea igapäevaselt pilgu peale viskan. Eriti meeldivad mulle Merje remondijutud. Ma ei teagi, miks, aga täiega meeldib jälgida, kuidas ta toimetab ja majandab.
- Harivatest blogidest olen ma Heily blogi lugeja. Mis siis, et ta mu parim sõbranna on, nii et saab öelda, et ma pole erapooletu. Aga kas peangi? Igatahes igakord kui mul on lastekasvatuse jms kohta nõu vaja, siis pöördun ma Heily poole. Ja vahva on lugeda ühe õpetaja toimetamistest. Vahelduseks selline natuke hariv ja õpetlik.
- Mariel Pähkel on minu arvates Eesti blogimaailma üks kirkamaid ja tõusvamaid tähti. Väga kihvti stiiliga noor naine, kenad pildid, mõnus “nagu välismaa blogi vibe“. Tuult tiibadesse! Täiega üks lemmikuid.
- Mõisalood. Sest halloooo…MÕISATE LOOD. Ma jumaldan mõisaid, mul ei saa neist kunagi kõrini ja kui keegi mulle kandikul nende lood ette toob, siis muidugi läheb mu hääl sellele blogile. Aitäh-aitäh-aitäh selle blogi eest!
- Jummel Juurikas. Ei ole ma alati temaga nõus, aga mulle meeldib tema elustiil, ellu suhtumine. See on selline blogi, mis avardab silmaringi ja paneb mõtlema. Tore vegan blogi:)
- Della kodu. Imeilus kodu ja ilusad pildid. Mida sa hing veel ihkad sisustusblogist!
- Päisepildil olev kummut meie kodus on Höme sisustuspoest. Minu LEMMIK! Kas siis saab imestada selle üle, et mulle meeldib ka nende blogi? Nii palju ilusaid asju! Leidsin elutuppa sealt ka roosa kummuti, aga kahjuks kuulutas Marek selle liiga kalliks. No jah, mõni teine kord siis. Igatahes blogil ja Instagrami kontol hoian silma peal.
- Eriauhinna annan mina absoluutselt kindlasti Anna Elisabethile. Minu meelest oli see megajulge temast näidata, milliste probleemidega ta tegelikkuses võitles. Näitas, et ka imeilusatel ja stiilsetel inimestel ei ole elu vaid meelakkumine. Respect!
Oma lemmikblogide poolt saate hääletada siin.
*mõnda blogi ei suutnud ma lihtsalt lugema hakatagi fondi, tausta, kujunduse pärast. Sry. Ma tean, et maitsed on erinevad, aga jubedalt häirib kui ma pean oma vanu silmi pingutama, et sigri-migris tekst üles leida.
Tahate ma hakkan selgeltnägijaks?
Hommikul kirjutas mulle sõbranna, et on mind kuhugi kirja pannud ja saatis lingi Playnupp sotsiaalmeedia auhindade jagamisele. Kui ma õigesti mäletasin, siis eelmisel aastal anti seal auhindu juutuuberitele ja instagrammijatele (instagrammeritele?), aga läksin vaatama ja sel aastal täitsa blogi kategooria olemas. Kuna mina olen nii põhimõttevaene inimene, siis mul ei oleks midagi selle vastu kui ma seal äramärkimist leiaksin. Ei hakanud vastu põtkima, et oioio ära mind küll kirja panna. Tunnustus on tegelikult tore. Tulgu see siis EBAst või Playnupust, edev inimene see blogija oma loomult, eksju.
Edasi tegin ma hommikuse kohustusliku Facebooki tiiru ja mis ma näen! Kirjutavad teisedki blogijad, et pange mind kirja, hääletage minu poolt! “Sponsored” postitused ja puha sel teemal. Oot, kerime veidi tagasi. Aga kuhu jäi see “ma ei vaja auhindu ega tunnustust, suurim tunnustus on mulle teie kommentaarid ja head sõnad”? Kas sponsoreeritud postitus, mis kutsub enda poolt hääletama on kuidagi eetilisem kui häälte saamiseks mingi auhinnamängu korraldamine? Poteito-potaato tegelikult.
Tahate ma hakkan ennustajaks? Ma võin kihla vedada, et neid blogijaid, kes EBA auhindade jagamisel ei osale, “sest nad ei vaja seda tüüpi tunnustust või on piisavalt kuulsad ilma osalemata ja osalemine ei anna neile midagi juurde”, aga nüüd korraga oma põhimõtetest loobuvad ja Playnupul osalevad tuleb veelgi. Kahepalgelisus? Oo jaa, minu arvates maksimaalselt. Olge siis nii palju munadega ja öelge ausalt ja otse, et ei osale EBAl Mari-Leenu pärast. Ärge ajage mingit sousti. Mari-Leen, sul aga soovitaksin proovida leivad ühte kappi panna selle üritusega või EBA sel aastal ära jätta, ei ole mõtet teha üritust kui seda vaja ei ole kellelegi.
Igatahes. Kui teile tundub, et ma sobiks ka siin osalema nagu mu sõbranna arvas, siis andke tuld siin.