Alustame algusest. Jah, mina olen otsustanud EBAst osa võtta. Mitte selle pärast kui tsiteerida klassikuid: “Leenu sõbrana peab osalema Eveliis ja Eveliisi osalemisega peab osalema Ebapärl.” Kui üldse, siis peaks ma MITTE osalema, sest suure tõenäosusega Ebapärlikarp ei osale, aga teate, ma ei ole lammas, kes karjas käib, ja ma teen oma otsuseid ise. Sõltumata sellest, kellega ma läbi käin või ei käi. Miks ma siis osalen? Oot, las ma ennetan. Et sõpra toetada ja Mallukale vastanuda oleks kaks populaarsemat vastust ilmselt anonüümsete kommentaatorite ja perekägude arvates.
Tegelikult on minu puhul asi palju lihtsam. Ma lihtsalt tahan. Ja ma ei ole piisavalt suur ega nii palju teistest parem, et mitte osaleda. Minu väärtutega ei ole üritus üldse seotud.
Ma saan aru, et EBA (kui keegi ei saa aru, siis tegu on blogiauhindade jagamisega) on kõmuline ja vastuoluline ning on asju, mis ka mind häirivad. Kõige rohkem häirib, mind ehk see, et EBA on “sild blogijate ja turundajate vahel”. Mina arvasin ja tahaksin, et tegu oleks justkui omamoodi meelelahutusauhindade jagamisega. Ja ei ole vahet, kas viies aasta järjest on rahva lemmik Henry või Lipsuke või Mallukas või keegi hetkel veel tundmatu. Minu jaoks on see (meelelahutajate) tunnustamine. Samal ajal võib olla mõnele ka moodus kellelegi silma jääda, ma ei tea, ma ei heida ette. Mina isiklikult ei oma ambitsiooni blogiga teenida või tuntuks saada, telesse ei kipu ja raadiointervjuud, mis olude sunnil olen pidanud andma, on ka midagi sellist, mida ma pigem ei teeks. Mulle meeldib kirjutades oma tähelepanu saada, rohkem ma ei vaja. Ei, ka endale ei kirjuta ma ammu enam ja mingis mõttes on ka minu blogi mulle töö, aga sellisel juhul lisatöö, mitte teenistus, mille nimel ma ükskõik, mis sodi reklaamiks või ninast veri välja pingutaks.
Ehk siis võib olla ei peaks seda rõhutama, et EBA on justkui reklaamikanal. Kui ta seda ka on, siis olgu diskreetselt, orgaaniliselt, taustal.
Jah, ka mina olen seda meelt, et üritus ei tohiks olla korraldaja vaid ürituse nägu. Korraldaja ei saa endale tõesti lubada teatud sõnavõtte ja ilmselt siit ka paljude vimm Marimelli vastu. Kui ma oleksin Marimell, siis ma oleks aasta otsa teinud lobitööd ja PR, et vanad vead siluda. Kui ma oleks Marimell, siis ma oleks püüdnud leida koostööpartneri, et üritus oleks anonüümsem, mitte ei seostuks teatud nimega, nii et Perekool saaks kihada. Kui ma oleks Marimell, siis ma saadaks pressiteateid, püüaks üritust teha suuremaks ja tähtsamaks, nii et sellest saaks meediasündmus, mitte blogijatekeskne üritus, millest keegi teine ei tea. Kui ma oleksin Marimell, siis ma ei kutsuks kohale Anu Saagimit ja Zenja Fokinit, keda ilmselgelt see teema ei erutanud ning kes pigem tekitasid osalejates ebameeldivust. Kui ma…Ma võiksin kriitikaga jätkata, aga on üks aga. Mu iga lause algas “KUI MA-ga”. Aga ma ei tee midagi, ma ei viitsiks sellist asja organiseerida. Ma saangi siin vaid “KUI MA-tada”
Mulle ääretult meeldib EBA mõte ja seepärast ma seda ka ei boikoteeri. On ligadi-logadi, on tõesti, aga kas keegi teeb paremini? Konkureerivat üritust teha oleks naeruväärne – mäletate “Eesti miss” ja “Miss Estonia” valimist – aga kui keegi oskab paremini ja professionaalsemalt, siis võtke üle ja tehke ise üritus. Ausalt. See ei ole siin mingi ülbe “tehke paremini või makske kinni” fafaatamine, vaid üleskutse. Blogijate meelelahutusauhinnad!
“Ma ei osale, sest see ei anna mulle midagi juurde” on üks põhiargumente, mida ma olen kuulnud nende suust, kes ei osale. Ma blogin vaid endale, ma olen niigi kuulus, ma ei taha auhinda, see ei lähe kokku mu väärtustega, ma ei taha olla reklaami ja turundajate sillal. Mina küsin, et aga mida see juurde andma peakski? Peale väikese tunnustuse (mida jah saab ka kommentaarides ja lugejatelt otse, tean tean ka seda vastust). Ärge osalege tuntuse ja auhindade ja potentsiaalse SUURE sissetuleku pärast, osalege sellepärast, et te tahate, et selline üritus toimuks ja olemas oleks ning lõpuks paremaks muutuks. Ma ei ole siiani üle saanud Marimelli “paugupükste” postitustest, aga minu jaoks on EBA ja “paugupüksid” kaks eraldiseisvat asja. Võib olla saab ka Marimell sellest aru ja pea järgmisel aastal end õigustama, miks üritus on selline või selline. Ja võib olla on väga professionaalselt korraldatud üritus? Erinevalt esimese aasta fopaast. Mul on kahju, et “suured” blogijad ei osale, sest ega ma ka ei taha ju üksinda 16aastaste neiudega nö rinda pista – mis mul isegi pista, nende lugejatega ma ilmselt isegi ei konkureeri ja saaks haledalt vastu pükse. Ma tunnen end muide nagu dinosaurus, kes üldse ei saa aru, mis värk nende juutuuberitega on. Kellel on aega pikki videoid vahtida? Kuna? Kus? Jp, saan aru, ma olen väljasuremisohusliik, sest ei…ma ei tea, mis peaks juhtuma, et ma hakkaks tegema videosid sellest, kuidas ma juukseid kammin või juustu söön.
Ühesõnaga.
Tuli pikk, kriitikat täis (mis tegelikult vist omamoodi oli mõeldud toetuseks) ja ilmselt laialivalguv postitus, aga ma lihtsalt tahtsin öelda, et ma osalen. Ma küll ei tea, kuhu ma end liigitama peaks, aga see on kõige väiksem asi. Võite mind nüüd kividega surnuks pilduda, et ma nii nõme olen ja ka ei boikoteeri või kunagi minu poolt hoopis hääletada. Üldse ei pea, aga võite. Teen juba vaikselt reklaami endale;)
Ja ühel päeval loodan ma, et see on tõesti üritus, kus tunnustatakse KÕIKI blogijaid ja millest tahaksid KÕIK osa võtta. See on hea eesmärk, mille poole püüelda ja mille nimel seda üritust teha.
Ma ainult loodan, et sel aastal ei ole mingit vippideks ja mitte-vippideks jaotamist erinevate korrustega, sest vot kui midagi veel…siis vipiks olemine on küll nii aasta 2000. Wannabeendus kuubis. Keefiri ka ei taha laual või hiina toitu. Tahaks mõnusat pidu, mis ei vajuks laiali kohe kui viimane inimene oma kingikoti kätte on saanud.
Korraldajatel on veel aega…
*kui see üldse peaks kedagi huvitama või blogiuudistekünnist ületama.
