blogimine

Aasta uustulnukas EBA-l

/ Eveliis / 2 Comments

Eesti blogiauhindade hääletamine on alanud ja siit sealt on juba näha, kuidas inimestel on oma lemmikutele hääled antud. Mulle hästi meeldis Britti postitus sellel teemal. Mind ennast on alati häirinud natuke see “ma annan sulle hääle, sa anna mulle”, sest see kuidagi rikub minu jaoks hääletamise ja auhindade saamise mõtte ära. Veel rohkem häirib mind see, et inimesed ei vaevu teiste blogidega tutvuma, klikivad vaid ühele tuttavale nimele ja ütlevad, et ah, ma teisi blogisi ei loegi. Muidugi on kõigil oma kindlad lemmikud, keda igapäevaselt jälgitakse ja kelle tegemistele kaasa elatakse, aga mulle meeldiks kui kõrvale jääks igasugu skeemitamised, isiklikud suhted ja muu säärane.

Ma olen täna päev otsa niisama logelenud ja nüüd õhtupoolikul hakkasin minagi vaatama, kes siis sel aastal ja kus osalevad (LINK). Esimene kategooria on “aasta uustulnukas”, ma ei jõudnudki kaugemale, sest nii palju toredaid blogisid on tekkinud. Osasid olin ma juba tänu Eesti blogijate ühiskontole Instagramis juba jälgima hakanud, aga ka täna tõdesin ma, et vau…kui palju hästi kirjutavaid inimesi meie ümber on. Ma soovin neile kõigile libedat sulge. Hääle andmine oli keeruline (issand, ma kõlan nagu mingi tobeda muusikasaate žürii, kus valikut on ALATI äärmiselt raske teha, sest tase on nii kõrge), sest mul oli pikalt üks kindel lemmik olemas, kes asendus mõnda aega tagasi uue lemmikuga ja täna vaatasin, et aga kui annaks hääle hoopis kolmandale.

Siin on selle kategooria minu lemmikud suvalises järjekorras:

  1. Tätoveeringud ei ole minu teetassike, kuigi mul on alaseljal üks äärmiselt kole ja kulunud roos, mis sai kunagi Norras 800 NOK-i eest tehtud, sest millegi parema jaoks ei olnud raha, aga see blogi köitis mind täiesti. Mulle ei meeldi üldiselt ühe kindla teema blogid, aga AddiDraws on erand. Kirjutada ja pildistada nii, et see haarab kaasa ka inimese, keda see teema üldse ei huvita, on oskus omaette.
  2. Vana aja lood on nii minu teema. Omamoodi veider, sest koolis ma tõepoolest lausa vihkasin ajalugu. Ajas astudes blogist kuulsin ma täna esimest korda, aga nii vahva, teistmoodi ja põnev blogi. Soovitan kindlasti pilgu peale visata kui teile vana aja lood meeldivad.
  3. Kristi Vaikla blogi. Ütlen vaid vau! Nii ilus blogi, nii professionaalne. Kuidas on võimalik, et see blogi on uustulnukas? Selline tunne nagu tegu oleks aaaastaid bloginud inimesega, sest kõik on kuidagi nii paigas. Samuti kõnetab mind tervislik, liikuv ja jätkusuutlik elustiil, mis on selle blogi teemadeks.
  4. Ma armastan oma kohvi piimaga, aga täna selgus, et oma blogisid armastan ma koorega. Kohvi koorega on hästi armas, lihtne ja mulle ka visuaalselt meeldiv blogi, mida kindlasti plaanin jälgima hakata.
  5. See blogi on minu totaalne uus lemmik. Ma avastasin selle üsna hiljuti, aga nüüd olen päris fänn. Täielikult naudin ma Mari Jaanuse Instagrami, aga ka blogi on nagu värske sõõm õhku blogimaastikul. I-M-E-A-R-M-S-A-D pildid pere pisipreilist on boonus omaette. Minu jaoks on just see blogi blogimaastiku uus täht!
  6. Baari-Madise blogi ei hakka ma ilmselt just igapäevaselt jälgima ja lugema, ometi pean ma tunnistama, et selle blogi juures meeldib mulle siiski midagi. Võib olla just see kollasus, mida kõik praegu nii põlastavad, aga salaja ikka loevad, kes kellega magab ja kes kellega parsjagu tülis on. Selline omanäoline ja omamoodi huvitav blogitoode.
  7. Paksuke, oh paksuke. Kas on veel kedagi, kes oleks blogimaailma nii kihama pannud kui see anonüümne preili. Pikka aega oli blogi mu täääääielik lemmik, see oli jällegi nii mõnus vaheldus vanadele blogipeerudele, aga mingi hetk hakkas ta nii vähe kirjutama, et mida ma ikka seal nii väga jälgin. See aga ei tähenda, et mulle ei meeldiks tema võrratute toidupiltidega Instagram ja persoon. Viimane on jälle tiba kummaline, sest tegelikult ma ju ei tea, kes ta on. Aga on seal üldse vahet? Mulle Paksuke, isegi kui ta oleks 43 kg kaaluv anorektik, meeldib.
  8. Suletud ringi avastasin ma täielikult tänu blogijate instagramikontole. Aitäh selle eest! Mina püüdlen beebisammudega roheluse poole, Suletud ring blogi on mulle sel teel eeskujuks.

Kellele ma selles kategoorias oma hääle andsin? Mari Jaanusele. Päisepildi napsasin ka tema blogist, loodetavasti ta ei pahanda.

Kas mõni teie lemmik on ka selles kategoorias? Kõiki blogisid näete siit.

Blogisõda päriselt?

/ Eveliis / 54 Comments

Blogijad aegajalt räägivad sellest, kuidas blogijad võiks olla selline ühte hoidev grupp ja olen ma kuulnud ka jutte mingist blogijate liidust, et kõik oleks eetiline ja kokkuhoidev ning üleüldse, et  blogijad ongi selline tore kokkuhoidev punt. Laias laastus olen ma sellega nõus olnud, suhtlen teiste blogijatega ja ei ole kunagi tundnud otsest vaenu minu kui isiku vastu. Jah, oma blogitüübilt olen ma selline kraakleja ja kutsun endale tihti kurja kaela, aga otseselt halba ei ole ma kellelegi soovinud. Sama olen ma tundnud ka enda suhtes.

Täna aga olen ma blogimises, või õigemini osades kaasblogijates nii pettunud, et mul on raske uskuda, et meie väikeses blogitiigis on siiski olemas lausa blogimaffia kui asju dramaatiliselt nimetada. Seda võiks lausa päris blogisõjaks pidada. Nii et kui ma siiani olen mõelnud, et noh päris kokkuhoidev punt võib olla ei ole, ja kas peakski, aga pole ka päris “metsik lääs”, siis täna ütlen ma, et osa blogijaid on ussid. Sellised väljastpoolt pehmed ja nunnud ja toredad nagu trööstiplaastrid, aga maski taga on peidus blogijate Dr.No.

Las ma alustan selgitamisega kaugemalt. Mul ei ole mitte mingit ambitsiooni oma blogist sõltuda, ma ei taha sellest kunagi tekitada elatusallikat ja eluviisi, ma ei kavatse olla vaid blogija. Ma blogin, sest ma tahan. Ma olen blogijana väikene vorst. Küll aga leiab minugi blogist koostöid ja reklaame, sest inimesena meeldib mulle katsetada uusi asju, samamoodi ei ütle ma ära kommirahast, mida blogi mulle sisse toob. Ma nimetan seda kommirahaks, sest ma ei tee reklaame ja koostöid eesmärgiga maksta ära oma laenud ja võlad, see on puhas boonus, millele ma stabiilselt ei looda ega panusta. Minu blogist leiab kolme tüüpi reklaami: reklaampostitused, mille eest on mulle makstud, aga rangelt on need vaid tooted/teenused, mis sobivad minu mõttemaailmaga, koostööd, mille eest mulle makstakse allahindluses või mõnes muus koostööversioonis, ja reklaam, mida ma teen puhtalt enda kogemusest lähtuvalt, ilma igasugu soovi ega tasuta, lihtsalt selleks, et jagada oma kogemusi.  Ehk siis ma rõhutan, et suuremad ja elukutselised blogijad ei pea minus kuidagi nägema konkurenti, kes nende leiva laualt ära võtab. Mul ei ole selleks soovi ega ka publikut.

Kuhu ma tahan jõuda?

Ma olen paar päeva seda infot seedinud, aga sain teada, et on blogijaid, kes ettevõtetel KEELAVAD minuga koostööd teha. Konkreetselt tean ma näiteks juhuseid, kus  ettevõte on palunud erinevatel blogijatel promoda oma tooteid ja kui seda olen teinud ka mina, ilma et keegi oleks seda palunud, aga lihtsalt selleks, et mul on kokkupuude selle ettevõtte toote/teenusega, on blogijaid, kes on ettevõttele kirjutanud KAEBUSE ja JÄRELPÄRINGU, miks ka mina sellest tootest/teenusest kirjutan, et kui see nii jätkub, siis nemad ei ole nõus koostööd tegema ja tahaksid olla AINSAD, kes  ettevõttega koostööd teevad. Kui ma oleksin selle ettevõtte turundaja, siis ma muidugi oleksin öelnud, et puhka jalga, kloun, blogija ei tee mulle ettekirjutusi, kellega ja kuidas ma oma toodet/teenust turundan, aga samas väikeettevõtjana saan ma aru kui oluline on, et õiged inimesed õiges kohas õigele publikule õigeid asju kirjutaksid. See toimib. See on oluline. Ma pööritan silmi, aga samas tean, mida see tähendab.

Blogijana pean ma ausalt ütlema, et olen sellisest kaigaste kodarasse pildumisest natuke šokeeritud. Nagu öeldud, ma olen blogijana või blogireklaamikanalina väikene vorst ja mulle jäävad täiesti arusaamatuks nende inimeste motiivid. Viimasel ajal langenud ka minu Instagrami jälgijate arv, ma ei tea, ei taha ju paranoiline olla, aga kas seal on ka keegi ette öelnud, et hei, sa jälgid minu kontot, mida sa seda estonianwithabackpacki jälgid? Davai, kiiresti unfollow, kui tahad veel minuga koostööd teha. Ma olen päriselt pettunud. On üks asi, et me, blogijad, kraakleme aegajalt ebaolulistel teemadel nagu välimus, imetamine, veganlus, you name it, aga et keegi päriselt näeb vaeva, et minu blogisse jumala eest ei ilmuks koostöid, siis see on minu jaoks juba blogisõja next level. Kurb, aga samas ka natuke piinlik.

Oma lugejale, kellele aknast ja uksest ja igast võimalikust kanalist reklaami peale lendab, tahan ma aga kinnitada, et see reklaam, mis on siin blogis, on 100% selline reklaam, mida ma ostaksin (ostangi!) ja tarbin. Ma ei viitsi hakata otsima, kas olen sellest kirjutanud blogis või jäi see vaid Instagrami, aga toon teile Valio näite. Ida on kohukeste sõltlane, aga ta on väga spetsiifiliselt vaid punaste kassikohukeste sõltlane olnud. Kui me toome poest muid kohukesi, siis ta lihtsalt ei söö. Paar kuud tagasi saatis Valio meilegi koti Delish kohukestega. Alguses ütles Ida, et eip, talle ei maitse (proovimata muidugi!), aga keelitamise peale sõi ikka ühe ära. Täna ostame me poest punase kassikohukese asemel Delish kohukesi (mis ei ole küll päris kohuke, aga see selleks). Niisiis saan ma teile 100% öelda, et kui näete minu sotsiaalmeedias Delish tooteid, siis seepärast, et meie pirtsakas printsess on selle heaks kiitnud ja see ei ole lihtsalt reklaam, sest keegi saatis mulle kotikese kohukestega.

 

VegMachine & lilled ehk tegin-käisin-olin-postitus

/ Eveliis / 2 Comments

Ajasime nädalavahetuseks Mareki ära Pranglile, et saaksime veeta ühe laisa nädalavahetuse, nii et keegi ei teeks ja korrastaks ja koristaks kogu aeg midagi ega paneks niisama logelejaid süümekaid tundma.

Juhtus ka ajalooline hetk, et Ida ärkas laupäeval enne kukke ja koitu (st see osa on tavapärane!), kuid läks ise allakorrusele ning tegeles seal maeiteamillega, nii et ma sain veel kaks tundi magada. Milline õnn! See on õnn, sest siiani on Ida keeldunud üksinda ärkamast ja kui ma midagi vihkan, siis on need varajased nädalavahetuse ärkamised. Kui ma ütlen, et ma ei tea, millega ta tegeles, siis igaks juhuks ma ikka täpsustan, et nii vastutustundetu vanem ma pole (saate ise ju aru, miks;). Ja no ega ta siis haudvaikuses ka ei asjatanud seal: 1) YouTube´ist hakkasid “kiisud tantsu keerutama” nii kõvasti, et seda oli Keilasse ka kuulda ja 2) kui ta sai ise Netflixi tööle, siis ta tuli mulle rõõmsalt teatama, et sai Ladybug´i ja CatNoir´i tööle.

Meie telekas ei lähe internet hästi tööle, laupäeval Idal vedas, aga ma pidin natuke naerma kui pühapäeva hommikul kordus sama stsenaarium, et Ida lasi mul kauem magada ja püüdis jälle ise multikaid käima saada, ent kuna internet jälle ei toiminud, siis ta oli külmkapi pealt isegi wifi-koodid toonud ja püüdnud neid sisse panna. Võib olla isegi pani ja õigesti, aga kuna seda on ka mõnikord vaja teha 376420 korda, et Netflix tööle saada, siis võib olla takerdus ta vaid selle taha. Mu meelest see oli nii armas ja natuke naljakas ka, kui ta seletas mulle, et püüdis interneti tööle panna ja “panin ju kõik need tähed”. Kuidas lapsed nii andekad on nuti-netimaailma suhtes?

Nädalavahetust alustasime me Balti jaama Veg Machine külastusega. Kui te ei ole veel nende beyond meat burksi söönud, siis tõtake kohale. See on nii paganama hea, et ainult nüüd sellelel mõeldes hakkab mul suu vett jooksma. Ma võtsin (mõeldes Idale) lisaks veel ka laetud friikad (vaadake seda portsu!), aga kuna Ida salatit ei söö, siis läks mul nii hästi, et sain seda pakkuda küllatulnud sõbrannadele, kes mind pool tundi ukse taga pidid ootama.

54356007_322631468450022_5455042442300489728_n

Te olete kindlasti lugenud mu varasemaid postitusi veganluse kohta. Et ma ei saa aru ja mulle tundub, et veganid suruvad end peale ja et on kallis ja et kodus vegan söögitegemine nõuab rohkem läbimõtlemist ja teadmisi ja… Täna ütlen ma teile, et isegi kui minust ei pruugi saada ei veganit ega taimetoitlast, siis ma olen nii tänulik selle üle kui palju vegan pereliikmed ja tuttavad on minu silmaringi ja maitsemeelt ja söögilauda avardanud. Ma olen selle üle nii tänulik. Asjad, mille peale ma poleks varem tulnud, mida ma poleks kunagi ise osanud poes vaadatagi, on nüüd minu jaoks täiesti elementaarsed.  Äge on kui (veel nii vanana:D) saab targemaks. Ehk ei suregi ma täitsa lollina.

Sõbranna veel küsis eelmisel õhtul üle, et kas ma olen kindlasti sel ajal kodus, et minu puhul ei tea kunagi, vastasin, et oleme terve päeva kodus, et tulgu aga. Juhtus aga nii, et ma pidin minema ka oma venna õele laevale vastu ja ajaplaneerimine, vahemaade hindamine läks pooletunnise hilinemisega lappesse. Nii need vaesekesed mul seal ukse taga ootasidki lillede ja veiniga. Ma oleks nende asemel veini ära joonud,a aga nemad pole sellised nagu mina. Mul on korralikud sõbrannad.

Ah, valetan, et alustasime nädalavahetust Veg Machine´iga. Tegelikult alustasime me Idaga natuke varem. Õue kaunistamisega. Marek saab ilmselt jõuludeni neid confettisid koristada, aga lõbus oli. Nali on muidugi natuke minu kulul nüüd ka, sest ma ei arvestanud, et need jäävad talla alla ning me tassime neid jalanõudega ka tuppa. Elame üle. Täiega lõbus oli igatahes. Kas keegi teab, miks lapsed Itaalias neid laiali pilluvad? Mida sellega tähistatakse? Lihtsalt lõbu pärast või on see seotud kevade tuleku või millegi muuga?

DSC04624

53020131_2265702396980288_2922147275473944576_n.jpg

Ülejäänud nädalavahetuse tegime vegan-toite, vaatasime multikaid, vaatasime uuesti Queeni filmi, lobisesime poole ööni, käisime lastega kinos. tahtsime Ralphi vaatama minna , aga loomulikult ei taibanud ma enne pileteid osta ja nii saime me kohale jõudes teada, et vaid üks pilet oli. Milline pettumus. Ma ise tahtsin ka seda täiega näha. Et mitte koju tagasi minna niisama, läksime “Kuidas taltsutada lohet” vaatama. Pean ausalt ütlema, et see oli esimene multikas, mis mulle ei meeldinud või noh ei saa ka öelda, et otseselt ei meeldinud, aga see ei pakkunud mulle mitte mingit elamust. Ida õnneks jäi rahule. Koju tagasi jõudes tahtsin ma mõnda ilusat multikat. Vaatasime uuesti “Cocot” ja “Ferdinandi”. Viimase aja kaks lemmikut!

Ahh, ja tänu sünnipäevale (mida ma ei pidanudki) on mu kodu lilli täis. Vaadake neid iludusi!

DSC04648DSC04682DSC04635

Milliseid tundeid tekitab lastekaitsespetsialisti külaskäik?

/ Eveliis / 2 Comments

Teate kui kummaline tunne on aru saada, et oled loll. Ma olen liialdamata saanud sadu kirju seoses oma skandaalse “lapsepeksu” looga ja nagu ma ka juba maininud olen, siis ma ei oleks ealeski osanud aimata, mida see endaga kaasa toob. Nendest sadadest kirjadest on paljud kirjutanud, et “see on teema, millest ei tohi rääkida, sest see toob kaasa lastekaitse” ja mu oma sõbrannad on öelnud, et hull oled peast, et midagi sellist kirjutasid, selle peale saadetakse sulle lastekaitse. Ma arvasin, et see on sõnakõlks, sest minu peas nägin ma halva ema ja “lapsepeksja” vahel päris suurt vahet ega osanud aimatagi kui halb ema ma tegelikult olen.  Ma lootsin, et ma olen sama halb kui sajad teised emad, aga võta näpust.

Lastekaitseliit sai vihje/kaebuse, et Ussipesas on selline perekond, keda tasuks kontrollida. Väidetavalt oli küll inimene öelnud, et on üks pere, kellele võiks koolitusi soovitada, aga olgem ausad, see on lihtsalt viisakas moodus öelda, et nad ei saa ise hakkama. Ja ei, ma ei ole tänulik, et keegi reageeris mu “appikarjetele” (mida siin blogis olla piisavalt), ma ei karju appi, ma olen emotsionaalne, sellest ei pea tonti välja lugema, vaid mind tundma. Ma oleksin oodanud, et kaebaja võtaks minuga otse ühendust. Oleks olnud kuidagi ausam. Minu jaoks. Aga tema otsustas minust teada anda Lastekaitseliitu, kust see kaebus suunati edasi kohalikule spetsialistile.  Lastekaitsespetsialist reageeriski kaebusele ja käis meil külas.

Mis tundeid see tekitas?

Esiteks ei saa ma üle häbitundest. Ma saan aru, et ma ei peaks häbi tundma ja ma ei oleks pidanud sellest teemast isegi kirjutama, nii ei saaks ju keegi teada, aga mulle endale tundus, et kui ma sellest teemast ei räägiks, siis ma justkui varjaks midagi. Mingit musta saladust. Meil ei ole pereelus ega lapsekasvatuses ei musti saladusi ega luukeresid, nii et häbitunne silmis, räägime siis ausalt ja avalikult ka sellest külastusest.

Kõigepealt tahan ma öelda, et spetsialist, kellega ma vestlesin esialgu telefonis ja siis ka näost näkku meie kodusel diivanil, oli äärmiselt meeldiv ja mõistev inimene, ei arvanud ta, et keegi siin last väärkohtleb või et meie pere oleks erinev igast teisest perest, kus laps(ed) kasvavad. Ta isegi ei leidnud, et peaks kodukülastusele tulema, aga mulle endale tundus, et on õigem kui ta meil ka külas käib. Juba selle pärast, et kaebaja rahule jääks.  Enne külaskäiku jõudsin ma mõelda tuhat mõtet. Kas kodu läikima lüüa? Aga äkki ta siis vaatab, et ahah, ekstra tema pärast. Kas Ida mänguasjad laiali jätta? Aga äkki ta siis vaatab,et ekstra tema pärast. Kas küünlad põlema panna nagu igal teisel talvepäeval? Aga äkki ta siis vaatab, et ekstra tema pärast. Kas…? Ma mõtlesin nii palju mõtteid ning jõudsin lõpuks järeldusele, et kõige õigem on lihtsalt olla. Ja ei saa öelda, et meie kodu niikuinii kunagi eriline seapesa oleks. Kui ta tahab siit midagi negatiivset leida, leiab ta seda niikuinii, ka siis kui ma maja läikima lööks nagu prillikivi.

Me vestlesime erinevatest vaatenurkadest, probleemidest, põlvkondadest, koolitustest. Koolitusi on mulle varemgi soovitatud ja ma ei ole kunagi koolituste vastu olnud, on olnud erinevad põhjused, miks ma ühele või teisele koolitusele jõudnud ei ole. Nüüd pani ta meid kirja kahele koolitusele. Selle üle on mul hea meel. Mulle meeldib end koolitada ja täiendada tööalaselt, miks mitte koolitada end ema ja partnerina. Võib olla saan ma sammukese lähemale ideaalseks emaks olemisele? Just kidding. Mööda külge ei jookse aga maha ükski koolitus, nii et kui ma püüan lastekaitsespetsialisti külaskäiku vaadata häbitunde asemel sellest vaatenurgast, siis pole selles külaskäigus midagi halba. Ma püüan tegeleda sellega, et mul ei oleks häbi ja ma püüan keskenduda selle külaskäigu kasulikkusele. Ma oma mõistusega saan sellest isegi aru, aga minu ego ütleb midagi muud. See on raskem kui tunduda võib. Pange end minu olukorda, ega te ka esimese hooga lakke ei hüppaks rõõmust kui lastekaitse teid külastama tuleks.

Natuke sõna otseses mõttes musta huumorit ka külaskäigust. “Ida, mis sulle kõige rohkem joonistada meeldib?” küsis meid külastanud spetsialist. “Libikaid ja losse,” vastas Ida. “Kas sa joonistaksid mulle ühe pildi?” küsis naine. Ida noogutas ja läks joonistama. Kui ta siis oma pildi valmis sai ja naisele ulatas, pidin ma südamerabanduse saama. Ma olen ülikoolis laste joonistusi õppinud, aga selleks ei pea isegi õppinud olema, et saada aru, et Ida oli täiega hullu pannud. Pilt oli joonistatud musta vildikaga ja pildi nurgas oli suur süsimust õhupall. Ooookei, mõtlesin ma endamisi, nüüd on meil varsti oodata ka lastepsühholoogi külastust, kes tahab välja uurida, mis see lapse elu siis nii mustalt varjutab. Kui naine oli lahkunud, küsisin ma Idalt, miks ta pildile musta õhupalli joonistas. “See oli puu,” vastas Ida. “Aga must, miks sa musta joonistasid?” küsisin mina. “No ta oli selline väga vana puu.” Nojah. Selgitus selgituseks. Süsimust õhupall-puu ei tähenda midagi head selle külastuse valguses.

Päev hiljem, kui ma olin musta õhupalli pildiga ka oma ema paanikasse ajanud (Issand, nüüd nad jäävadki teid kontrollima ja analüüsima ja koolitama), palus Ida, et ma temaga koos joonistaksin. Tõi sama paberi ja vildika millega ta lastekaitsespetsialistile oli joonistanud. Paber oli punane ja vildikas tumeroheline. Ausalt, mul oli tunne, et ma pean joonistamisest video tegema, sest paberil tundub see tumeroheline vildikas süsimust. Noh et tõestaks, et meil ikka ei ole peres musti õhupalle, mis losse ja liblikaid varjutaks. Ida oli meie lastekaitse külastust vürtsitanud täieliku musta huumoriga.

Lõppkokkuvõttes võin ma öelda, et vestlus lastekaitsega ei olnud midagi sellist, mida peaks kartma või isegi häbenema (ma tean, ma tean, miks ma siis häbenen, eks), pigem võiks nende poole isegi ise oma murede ja küsimustega pöörduda, aga teate ise – avalik hukkamõist ja hirm, et mida teised ikka arvavad. Samas blogimisega on see risk ju niikuinii juba võetud? Nagu ka näha, siis on mul fenomenaalne oskus asju hullemaks kirjutada kui nad on. Õppetund iseendale. Vähem emotsioone avalikus veebipäevikus. Teistele võib kasu olla küll, et olen avameelne ja räägin ka probleemidest, aga kas mulle endale on sellest rohkem kasu või kahju. Selles on küsimus.

Lõpetuseks natuke random mõte: miks oma kogemusest lastekaitsega ei kirjuta need kõige suuremad sõrmeviibutajad ja hukkamõistjad?

Blogija, kes ise ei blogi

/ Eveliis / 11 Comments

Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, kuidas ta endale copywriter´i palkab, sest tal ei ole enam aega blogida. Igati mõistlik otsus ja vaevalt see kuidagi imelik oleks, et keegi teine paneks blogija mõtted kirja. Blogi jääks ju ikka blogija näoga, sest blogija armastab blogimist ja sellest piisabki. Vahet pole, kes seda siis tema eest kirjutab.

Okei, ma ju tean, et ta tegi nalja, aga ma tean ka, kust ta sellisele mõttele tuli. Ma lugesin ühe blogija postitust, et ta tahab oma blogi nii palju paremaks teha, et palkas endale appi copywriter´i.

Blogimaailmas on ilmselgelt puhumas uued tuuled. Rohkem professionaalset sisu turundamist. Ma mõtlen, et kui kõik on kinnimakstud, siis see on ju nagu teleturg. Kõik asjad saavad olla imelised/kasulikud/parimad/kaunimad/vajalikumad.

Mai saa aru. Päriselt. Kui blogija asemel kirjutab tekste selle jaoks palgatud inimene, siis mis blogi see on. Täis sisuturundust, mis on silmade särama panemise kunst. Okei, olgu, keegi leiab, et tahab teha blogi asemel professionaalse sisuturunduse kanali, aga palun selgitage mulle, kes ja mille pärast tahaks vabatahtlikult sellist asja lugeda? Täitsa imelik, kuidas inimesed mõtlevad. See tähendab, et nii erinevalt.

Mulle hakkab aina rohkem tunduma, et kägudel on õigus ja blogivad laias laastus inimesed, kes millegi muu jaoks on kas liiga rumalad või liiga laisad. Samas ma ise olen isegi blogimise jaoks liiga rumal – argijuttu kirjutan igavalt, targa jutu jaoks pole piisavalt teadmisi ja seda “miskit” mul ka ei ole. Ei kutsu mind keegi ei poliitikasse ega saada tasuta vorsti. Võib olla oleks mul ka copywriter´it vaja, kes mu blogile selle “miski” ja silmade säramise kunsti juurde poogiks?

 

Meeleheide, segadus, uued tuuled// Desperation, confusion and new breeze

/ Eveliis / 18 Comments

Mäletate seda lauset, mis mu tuttav mulle ütles, et “tuleb leida üles, kes sa oled, mitte olla see, kes sa arvad, et sa oled”? Pikkadel lennureisidel ja ajavahe tõttu keset ööd üleval passides olen ma selle peale palju mõelnud. Teine tuttav lisas sellele lausele, et minu puhul on olemas kolm mina – pärismina, töömina ja blogimina, viimane neist erinev sellest, kes ma olen, ja need kolm mina paratamatult hakkavad teineteist segama. Ma ise ei ole ausalt kunagi arvanud, et blogimina on pärisminust erinev, kuid see ei ole siiski esimene kord kui ma kuulen, et endast läbi blogi teise mulje jätan. Kus suitsu seal tuld.

Lisaks pani mind mõtlema üks tuttav, kes on nii sügaval oma mugavustsoonis ja meister leidmaks vabandusi, et ta ei jõua ilmselt oma elus kunagi oma unistuste ja mõtete täitmiseni, lihtsalt kulgeb ja raiskab oma elu seda maha magades, sõna otseses mõttes. Temaga juhtuvad pidevalt igasugu äpardused. Äpardused juhtuvad selleks, et inimene midagi oma elus muudaks, eksju? Kellega veel asju juhtub? Eriti viimasel ajal. Minuga muidugi. Märk, et ma teen midagi valesti ja peaksin midagi muutma? Ilmselt küll, sest vähe sellest segadusest, mis valitseb mu peas, ei ole viimasel ajal olnud meile võõras ka meeleheide.

Minu suurim viga on olnud see, et olen sel aastal olnud egoistlik. Arvanud, et minu mured on kõige suuremad ja mitte pööranud tähelepanu teistele. Eelkätt oma abikaasale. Kui tema on tahtnud oma muredest rääkida, olen ma talle nähvanud ja ta peale vihastanud, see kõik on lõppenud tülidega ja ilmselt me mõlemad oleme oma peas salaja mõelnud, et ega see kõik siin hästi ei lõppe. Asi poleks selles, et me ei armastaks teineteist, vaid selles, et mina olen murede ja probleemide eest tahtnud pea liiva alla peita, Marekit üldse kuulamata. Ma olen ise tahtnud kõike otsustada. See ei ole olnud ei aus ega õige.

Minu teine suur probleem on uhkus. Kui ma olen haiget saanud, siis ma ei suuda seda alla neelata, vaid tahan tõestada, et aga mulle tehti liiga. Saamata aru, et kedagi ei huvita see. Igaühel on oma vaatenurk. Mõlemad võib olla võrdselt õiged. Miks muidu see paja ja katla vanasõna. Mul on näiteks väga raske inimestele andestada. Ma ei saa öelda, et uhkus on halb iseloomuomadus, aga mõnikord oleks lihtsam ja õigem uhkus alla neelata ning näiteks abi paluda. Abi paluda on minu jaoks viimasel ajal olnud nii raske. Ma ei ole tahtnud endale tunnistada, et mul on seda vaja ja kuidas sa siis abi küsid. Peidad lihtsalt pea liiva alla ja loodad, et probleemid kaovad. Täiskasvanulik? Isegi mitte lõbusalt pipipikksuklik. Pipi leidis lahenduse. Kõik leiavad lahenduse. Mina pigistasin silmad kinni ja lootsin, et kõik läheb iseenesest mööda. Mõned nädalad tagasi, pidin ma oma uhkuse alla neelama ning abi paluma. Teate kui piinlik see oli? Mul oli korraks tunne, et olengi 40-aastane läbikukkuja. Ema, abikaasa, ettevõtja ja inimesena. Aga ma pidin, sest ma olin mures ja enam mitte enda pärast, vaid selle pärast, kuhuni ma olen viinud oma abikaasa. Minu depressioon hakkas tekitama temas depressiooni. Ma pidin silmad lahti tegema.

“Sa oled nagu Kiir Venemaal, kellega juhtub,” ütles see inimene, kelle poole ma pöördusin. Pagan, jällegi ju õigus. Minuga juhtub. Viimasel ajal. Sest et? Ma olen valesti elanud. Kuigi ma siiani arvasin, et olen end, oma põhimõtteid, eluviisi üsna palju muutnud. Mitte piisavalt. Esimene samm suuremate muutuste poole oli oma ego ja uhkuse alla surumine. See võib tunduda nii naeruväärselt lihtne, aga mitte mulle. Mulle oli see raske. Ma sisimas loodan, et sellest saab uus algus. Ma tegelen selle nimel, et sellest saaks uus algus.

Ma olen olnud mugav ja ma olen elanud eluvales arvates, et ma olen keegi, kes ma ei ole. Näiteks? Ma ei ole blogija. See, et panna oma instapiltidele hashtag #influencer ei tee minust influencer´it. Ma võin ise arvata, et kirjutan jube hästi ja kõigile peaks see meeldima, aga tegelikult kirjutan ma sama keskpäraselt nagu kõik need teised kümned ja sajad #influencerid. Ma olen pidanud ennast planktonist paremaks. Mis mind nendest paremaks teeb? Kõrgharidus (kõigest baka, mis on uus keskharidus juba ammu!) ja firmamärgiga käekott? Oma maja ja hea maitse (alati kaheldav!)? Hea töökoht ja reisimine? Kammoon, hea töökoha võib saada igaüks, kes seda tahab! Ja pealegi – inimeste ambitsioonid on erinevad. Mitte midagi ei tee mind paremaks Soome ehitajast või Norra koristajast. Kellegi jaoks olen ka mina plankton. Kõik on vaatenurga küsimus.

Vaatenurga küsimus on ka see, milline mina olla. Viimasel ajal on mind kõige rohkem hakanudki häirima blogimina. See on hakanud mu elu segama. Don´t get me wrong – ka mulle meeldivad need sülle kukkunud kingitused ja kutsed, mis panevad mind mõtlema, et ää, ikkagi #influencer, aga mind on hakanud häirima tähelepanu. See, et inimesed teavad, mida ma teen, mida ma söön, mida ma arvan paksude käivartega naistest, miks ma olen depressioonis (olnud), mis on mu pereelus valesti, miks mu laps mind aegajalt närvi ajab (lapsele mõeldes, siis selle reisi ajal on mu süda murdumas, et ma ei saa tema juures olla. Vaeseke sai endale just enne jõulupidusid tuulerõuged ja peab nüüd kodus piinlema.) Mind on hakanud häirima, mida inimesed, minust arvavad, sest mulle tundub, et see ei ole minu suhtes aus. Kuigi ma pean tunnistama, et olen selle tõepoolest ise endale kaela kutsunud.

Ma olen vastu võtnud otsuse, et 2019 saab olema uute tuulte aasta. Isiklikest eesmärkidest ma rääkima ei hakka. Ma ei taha, et inimesed, kellele ma ei meeldi, saaks ilkuda või oodata, kuna saab midagi halvasti öelda. Küll aga võin ma rääkida blogi vaatenurgast. Ei, nii suuri lubadusi, et blogi panen kinni, ma tegema ei hakka. Ma ei suuda seda niikuinii, ega ka ei taha, aga ma olen püüdnud välja mõelda, mis suunas edasi minna. Mulle tundub, et ma olen selle enda jaoks välja mõelnud. Suures osas pean ma selle eest tänama oma blogi lugejaid ja ka neid, kes mind blogipõhjustel foorumites kritiseerivad. Mulle jõudis peale kaheksat aastat blogimist kohale, et minu blogilugeja on minust targem. Mul ei ole piisavalt teadmisi, et pakkuda oma lugejale intellektuaalset lugemist, mul ei ole mõtet seda arvata. Mul ei ole mõtet ka kirjutada teemadel “kus-ma-käisin-mida-sõin”, sest see vihatud plankton ei tule siia blogisse kunagi seda lugema. Nendel on teised blogid, kust nad seda meelelahutust pakuvad. Mina neile mahlakalt seda pakkuda ei oska. Ma ei püüa enam olla blogija. Ma jätkan virtuaalset kritseldamist vaid seepärast, et see on mu hobi. Ja võib olla saab sellest ka teekond egost lahtilaskmiseni ja oma pärismina leidmiseni.

Naljakas, et ma siiani arvasin, et ma tean päris hästi, kes ma olen. Tundub, et siiski mitte.

//

Remember that sentence I was told that “you need to find WHO you are not who YOU THINK you are”? As I have been on long flights and struggling with time differences recently I have given a lot of thought about this. There was another sentence from an acquaintance “that there is three me – the real-me, the professional-me and the blog-me whereas the latter is different from me and these three will start to interfere to each other one way or another.” I have never thought that blog-me is that much different from real-me, but then again this was not the first time when somebody told that in real life I am so much different compared to the one I appear in blog. Where there is smoke, there is fire.

One person I know made me think – he is so into his comfort zone and master in making excuses, that most likely he will never reach his dreams and goals, but rather just exists and waists his life on sleeping, literally. There is constantly something going wrong for him as well. Mishaps happen to the person to change something is his life, isn’t it so? Who else has had misfortune in her life? Especially recently? Me of course. Is this a sign that I am doing something wrong and should make some changes? Probably, because not only am I confused in my head, but also the feeling of desperation is becoming familiar again.

The biggest mistake I have made this year, is being way too selfish. Thinking that my problems are the worse and not paying attention to others. Specially to my husband. Whenever he has wanted to talk about his problems, all I have done is snapped and become angry at him which all lead to arguments and probably made us both worry that this is not going to end well. It’s not that we don’t love each other, but when it comes to problems, all I have wanted to do, is hide my head under the sand and not listen to Marek at all. I have wanted to make all the decisions. That has not been fair and right on him.

Another big problem I have been struggling, is pride. If I have been hurt, I cannot let it go, but instead want to prove that I have been hurt. Not realizing that nobody really cares. Everybody sees things differently and all views can be equally right. For example I find it very hard to forgive. I cannot say that having pride is bad, but sometimes it would be better to swallow your pride and ask for some help. And asking for help has been very challenging for me recently. I haven’t wanted to admit to myself that I need help or even how to ask for it. Instead I have hidden my head in hope that problems will disappear. Acting like a grown-up? Not even close. Everybody around me seemed to try and find a solution, I closed my eyes and hoped that everything will pass. Couple of weeks ago I had to swallow my pride and ask for help. Do you know how embarrassing it was? For a moment I felt like 40-years old failure. Failing as a mother, a wife, an entrepreneur, and a person. But I had to and not even for myself anymore, but because where I had driven my husband. My depression had started to make him feel depressed. I had to open my eyes.

“You are just one of those people to whom something constantly happens”. Again, so true. Things happen to me, especially recently. Why? Because I have lived my life wrong even though I thought to have changed myself, my principles and my lifestyle a lot. Well, not enough. First step towards bigger changes was to suppress my ego and pride. It might sound so simple to others, but not for me. For me it was hard. Deep inside I hope, that this is the new beginning. I am working for this to be the new beginning.

I have been comfortable and living in a lie thinking to be somebody I am not. You want an example? I am not a blogger. Just because I post a photo in Instagram with a hashtag #influencer doesn’t make me one. I might think that I write really good and everyone should like it, but all I do is writing average texts like others, all these hundreds #influencers. I have thought to be better than majority of followers in the blog world. What makes me better than them? Higher education (only a bachelor degree that is the new higher education) and a branded handbag? Own house and good taste (always debatable!)? Good job and possibility to travel? Seriously, anyone can get on a good position if they want it! Besides – people have different ambitions. Nothing makes me better from Finnish builder or Norwegian cleaner. I am just another follower to somebody else. It’s all about your standpoint.

Also. it’s just about the point of view when you ask who am I? Recently I have been really disturbed by the blog-me. It has started to disturb my life. Don’t get me wrong – I do like the presents and invitations that make me feel like #influencer, but I have been annoyed by the attention. The fact that people know what I do, what I eat, what I think about women with fat arms, why I am (have been) depressed, what is wrong in my family life, why my child gets on my nervs every now and again (thinking of her now, my heart is broken that I cannot be with her now. She has picked up chicken pox just before Christmas and has to suffer at home now). I have started to feel uncomfortable by what people think of me, because I don’t think it is fair on me. But again, I have to admit that I caused all this myself.

I have decided that 2019 will bring new breeze. I am not going to talk about personal goals. I don’t want the people who dislike me, to have a go at me or wait for their opportunity to insult. But I can reveal the blog point of view. No, I won’t give as big promise as shutting this blog. I wouldn’t be able to do it anyway and I don’t want to, but I have tried to figure out which way to move on. I think I have figured it out. All in all I have to be thankful to my readers for that and for those who have criticized me in different forums. After eight years of blogging I have finally understood that my readers are smarter than me. I lack in knowledge to provide intellectual texts for my readers, I shouldn’t kid myself here. There is also no point in writing posts about “where-I-went-and-what-I-did” because nobody will ever come to read these. We have other bloggers for this, who can spice up their texts. I am not trying to be a blogger anymore. I am only continuing to scribble virtually because it’s my hobby. And maybe it will help me to let go of my ego and find real-me.

It’s funny how I thought that I know pretty well, who I am. I guess I don’t after all.

 

 

 

Väike väänik anna asu, et ma suureks eal…

/ Eveliis / 13 Comments

Ma olen viimaste päevade jooksul nii palju mõelnud. Karma peale. Et lõpuni aus olla, siis ma ei ole mitte kunagi karmasse uskunud, mu meelest on see vaid lollide inimeste lohutus. Tegelikult on tegudel ja tagajärgedel alati hoopis muu põhjus kui mingi sõnaseletamatu karma. Olgu selleks siis meie lollus, laiskus või naiivus. Karmat kui sellist ei ole ma uskunud kuni selle hetkeni kui kõik hakkas rahakoti vargusest peale viltu kiskuma. Karma, öeldi mulle ka kommentaarides. Lõpuks hakkasin isegi nii mõtlema. Kirjutasin ka ühele sõbrannale, kes mind alati maa peale tagasi toob ja ta vastas mulle – Miks sa arvad, et karma sind defineerib, kas sa ei arva, et asi on hoopis selles, et aeg on täiskasvanuks saada. Mõtle nende naistel peale, kes meile “Mad Men´is meeldivad. Millest nad õpivad? Oma vigadest!

See vastus jäi mind kummitama. Selles mõttes, et mu sõbrannal oli õigus. Ma olen elanud nagu Pipi Pikksukk, muretut elu, kus probleemidel on kombeks iseenesest või teiste abiga laheneda. ma ei ole ise pidanud rohkem tegema kui natuke nutma ja end haletsema kui ikka on olnud keegi, kes on appi tulnud. Mina ISE ei ole pidanud probleeme lahendama. Küll on probleemid lahendanud minu eest Marek, emme, issi, vanaema, tädi Helju, õde, sõbrannad, aga mina ise olen ikka olnud Pipi Pikksukk. Või muretu suveliblikas. Tööalaselt ma ei ole kunagi tahtud olla Pipi Pikksukk ega liblikas, aga eraelus on see alati olnud justkui minu lahendus. Ma olen naernud teiste üle, kes on metspardina tegelikkuse eest põgenenud, saamata aru, et ma ise olen kõige suurem haavatud metspart. Ma olen ise valinud elada eluvales, et saan ISE hakkama, aga tegelikult ei saa. Ma olen alati vajanud kellegi tuge, et hakkama saada.

Mul on hetkel võrratu töökoht. Töökoht, kus ma olen (ja pean olema) täiskasvanu. Sarm ja inimeste tundmine aitab kindlasti kaasa, kuid see ei ole mäng, see ei ole selline mäng nagu blogi, kus ma ütlen välja kõik, mida tahan ja sellel ei ole tagajärgi. Valedel väljaütlemistel võivad olla väga valed tagajärjed. Tööalaselt oskan ma end (üdldjuhul) kontrollida. Oskan olla täiskasvanu ja oskan võtta vastutust.

Miks ma ei oska seda eraelus? Miks ma ei oska seda blogijana? Eraelust ma metspardina ära põgeneda ei saa. Ma pean õppima elama. Aga kas ma pean blogima? Kas ma pean olema see vuhatud Gregers Werle, kelle “hingeõhk haiseb ja kes ei saa piisavalt keppi, et rahul olla eluga”? Üks on selge. Blogimist ma jätta ei saa. Ma jumaldan seda totakat hobi.  Suud kinni ma hoida ka ei oska, blogijana. Aga kuidas elada nii, et mu blogi ei kahjustaks mind isikuna, ei kahjustaks minu ettevõtmisi ega tuleks mulle tagasi (oletatava) karmana, mis mu rahakotist tuhandeid eurosid viib? Siikohal olen ma ikka nagu Pipi Pikksukk, väike väänik, kes ei taha suureks kasvada, aga samas tahab elada nagu täiskasvanu. Siia valemisse on viga juba eos sisse kirjutatud.

Ma olen omadega nii (karmast) löödud, et masendus läheb aina suuremaks. Nädalavahetusel oli mul muide vestlus ühe inimesega, kes küsis, kas ma olen õnnelik. Vastasin jaatavalt, sest jah, hoolimata kõikidest nendest jamadest ja (sisemistest) kriisidest olen ma õnnelik ja ka tänulik kõige selle üle, mis mul olemas on. Kui ta küsis minult, mida ma elult tahan, vastasin, et ei midagi muud, kui olla õnnelik. Selle peale vastas ta, et ahhhaaa, sa siis ei olegi ikka õnnelik, sa tahad õnnelikuks saada.

Mu  aju läks errorisse. Totaalselt. Ma ei tea enam, kes ma olen ja mis ma olen,

 

 

 

Kümme aastat blogimist

/ Eveliis / Leave a comment

Blogipostituste reklaamimise grupis küsiti kaua keegi bloginud on. Vaatasin siis ka järgi, kaua ma bloginud olen. Täiesti sürreaalne, et ma olen seda kohe kohe teinud kümme aastat. Saate aru, kümme aastat olen ma avalikult (okei, mõnda aega alguses siiski anonüümselt) netis ringi jauranud ja oma arvamust avaldanud igasugu teemadel.
Üks esimesi postitusi 2009. aastal oli selline:

Kõik, mis ma tegelikult pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias /…/:

Jaga kõike.

Mängi ausat mängu.

Ära löö inimesi.

Pane asjad tagasi sinna, kust sa nad võtsid.

Korista enda järelt.

Ära võta asju, mis ei kuulu sulle.

Kui oled kellelegi haiget teinud, siis palu andeks.

Pese käsi enne söömist.

Tõmba WC-s vett.

Soojad küpsised ja külm piim on head asjad.

Ela tasakaalustatud elu – iga päev õpi ja mõtle ja joonista ja maali ja laula ja tantsi ja mängi ja tööta natuke.

Tee igal pärastlõunal uinak.

Kui sa lähed välja maailma, siis ole liikluses ettevaatlik, hoia kellegi käest kinni ja hoidu kellegi ligidale.

Märka imesid.

Ära unusta väikest seemet lillepotis: juured lähevad allapoole ja taim kasvab ülespoole ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas või miks, kuid me kõik oleme sellised.

Kuldkalad ja hamstrid ja valged hiired ja isegi väike potilille taim – kõik nad surevad.

Ka meie sureme.

Ja siis ära unusta esimest sõna, mille sa selgeks said – tähtsaimat sõna – VAATA.

Võta ükskõik missugune neist teemadest ja ekstrapoleeri see täiskasvanute mõistetesse ja rakenda seda oma pereelus või töös või valitsemises või maailmas ning see kehtib õigesti ja selgelt ja kindlalt /…/Ja siiski on tõsi, ükskõik kui vana sa ka oled – kui sa lähed välja maailma, siis hoia kellegi käest kinni ja hoidu ta ligidale.

(Robert Fulghum, ”Kõik, mis ma tegelikult pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias“ )

Miks ma üldse blogima hakkasin? Sugulane soovitas. Endalegi ootamatult sai sellest minu hobi. Aegajalt  tõesti mõtlen, et enam ei taha blogida, sest mida head see endaga ikka kaasa toob, siis aga taipan, et päris palju head on kaasa toonud. Muide, kasvõi kriitika taluvuse. Ja inimesel peab ju hobi olema? Midagi muud asjalikku ma niikuinii ei oska.

“EWTBB on endast jälle liiga heal arvamusel, tundubki et tema laps on ülim ja tema arvamus ainuõige, vastu pole mõtet vaielda, sest siis saad.”

/ Eveliis / 8 Comments

Ma oleks natukene pettunud olnud kui keegi Marimelli feikide blogijate postituses mind poleks feigiks nimetanud. Nagu ma ka ütlesin eelmises postituses, küll vaid parooliteadjatele, siis jah blogi-mina on parasjagu feik.

Marimellide postituse kommentaarides oli minu kohta kirjutatud “EWTBB on endast jälle liiga heal arvamusel, tundubki et tema laps on ülim ja tema arvamus ainuõige, vastu pole mõtet vaielda, sest siis saad.”

Palun öelge mulle, milline ema ei peaks oma last ülimaks? Kas pole nii, et igale emale on oma laps kõige armsam ja targem ja nunnum? Vähemalt niikaua kuni lapsest ei ole saanud narkomaani, varast, sarivägistajat, Breivikut… Ma ei tea, kas see tegelikult ka nii oli, aga mu ema on mulle rääkinud, et kui ma sündisin, siis ema ei jõudnud ära imestada, et isssssand kui ilus laps. Vanaema oli mind vaadanud ja öelnud, et mis ilus, vaata kui suured kõrvad tal on. Aga oma emale jäin ma kõige ilusamaks lapseks kõrvadest hoolimata. Ma ise olen ka mõnikord (jah, ma olen just nii palju halb inimene) vaadanud mõnd beebit ja jumala eest, samal ajal kui ema ilu kiidab, näen mina Benjamin Buttonit, aga see pole oluline. Nii nagu igale emale on ka minu laps minu jaoks ülim. Ja ta on tõesti ülim. Selles mõttes, et mul puudub igasugune varasem kogemus lastega ja võib olla ongi kõik lapsed oma loogikaga sama säravad pliiatsid, ma ei vaidle üldse vastu, aga Ida on mulle õpetanud, et lapsed on tihti palju andekamad ja targemad kui me oskame ettegi kujutada. Viie-aastane küll, aga nupp nokib nii, et ma jummmmala tihti lihtsalt jään hämmingus mõtlema, kust lapsed oma teadmised võtavad. Või vankumatu loogika, millele on raske vastu vaielda.

Ida on ka äärmiselt tubli ja tragi laps. Temaga koos reisida on 99% ajast lausa lust, sest ta ei muutu virilaks ega väsi ära. Pikad jalutuskäigud, kirikud,muuseumid – me ei ole pidanud käima vaid  nö laste asju tegemas, sest Idat huvitavad need asjad, kuhu me teda tirime. Muidugi naudib ta nagu iga väike laps üle kõige lõbustusparke ja mänguväljakuid, aga ei ole haruldane juhus kui Ida kirikust möödudes ütleb, et tahab sisse minna. Me oleme külastanud kirikuid Riias, Stockholmis, Kopenhaagenis ja ma olen püüdnud lapsele arusaadavalt selgitada, miks seal on küünlad ja hauakivid ja muud sellist värki. Hariv endale ja hariv talle.  Ida on tubli laulutunnis, näitetunnis, tantsutunnis, lasteaias ronimas käies, ujumas käies, matkamas käies…Jah, ma julgen öelda, et ta on isegi andekas.

Ida on tõesti (mulle kui emale) ÜLIM.

Kui see kõik on öeldud, siis pean ma ka ütlema, et Ida on nagu te teate ainuke laps ja ma näen, et tal on, hoolimata sellest, et me püüame teda mitte ära hellitada, üksiku lapse sündroom. Meil on kodus päris ranged reeglid, kuid Ida on meister reeglite väänamises. Kui diivanil pole lubatud süüa, sest määrib diivani ära, paneb ta pleedi alla ja ütleb, et aga diivanit ja pleedi saab pesta ning pealegi on ta näinud, et mina ju söön. Miks siis tema ei või. Õige. Ma ei ole alati kõige parem eeskuju emana. Kipun olema see “tee mu sõnade mitte tegude järgi” tüüp.   Ida oskab seda ära kasutada.

Ta oskab jonnida, lihtsalt jonni pärast tunde. Ta võib olla nagu Tõnisson, raputa ja sakuta ja pane pärast tunde “see, kes on meie Issand” salmi pähe õppima, aga ta ei ütle, kas tema lasi parve põhja. Ta on meister ignoreerimises ja vaikimises kui ta tahab, st ei taha rääkida ja vastata.

Ida on kangekaelne, isepäine ja enesekeskne, ta ei oska teistega arvestada ja teistega asju jagada. St ma küll üldistan siin natuke ja teen talle liiga, sest see ei ole alati nii, aga kui Ida tahab, et tal jalanõud ära võetakse KOHE, siis see peaks olema KOHE, mitte siis kui ma olen endal 7438029621 poekotti käest pannud. Kui oleks tema teha ja ta ei oleks vaid viie-aastane, siis jääks igas vaidluses tema sõna peale.

Ida on keerulise iseloomuga ja ma juba tean, ette et me hakkame päris tuliselt vaidlema kui ta vanemaks saab, sest no Skorpion ja Kalad…Mu ema on ka Skorpion, ma tean, kui tuliseks nende kahe tähtkuju vahelised vaidlused võivad minna.

Sellest kõigest hoolimata jääb Ida mulle ikka ülimaks. Sest see on loomulik.

Ja mis puutub minusse ja sellesse, et olen endast liiga heal arvamusel. Teate, ma olen olnud väga madala enesehinnanguga ja mul on ausalt hea meel, et ma olen muutunud, selle kallal tööd teinud ja endasse uskuma hakanud aastatega. Ma ei tahaks olla see ebakindel suss. Mulle hakkas täna silma Õhtulehe pealkiri, kus Brigitte Susanne Hunt ütleb, et ta on parem ülbe lits kui odav kuivik. Ma ei ole küll sõnakasutusega nõus, AGA PÕHIMÕTTELISELT olen ma nõus. Parem liiga heal arvamusel kui ebakindel tossike.

Minu arvamus pole kindlasti alati ainuõige, ma ei usu, et ma olen seda ka kunagi väitnud, aga mulle meeldib, et mul on oma arvamus. Kui see on pahe, siis  – põrgus pidigi lõbusam olema;)