Ma pean ausalt tunnistama, et olen üles kasvanud ajal kui inimesed jagati laias laastus kahte – normaalsed ja ebanormaalsed. Mida see “ebanormaalne” täpsemalt tähendas, kas see üldse kedagi huvitas. Fakt oli see, et kui sa näiteks tavakooli raamidesse ei mahtunud, siis saadeti sind “ebanormaalsete” kooli. Ja sinna ei tahtnud keegi kuuluda. Nii must ja valge maailm oligi. Minu tutvusringis “ebanormaalseid” pole kunagi olnud ja pean jälle ausalt tunnistama, et ega ma sellesse teemasse kunagi rohkem süvenenud pole. Kui siis vaid nii palju, et ülikooli bakatöö kirjutasin (kehvasti) osaliselt obsessiiv-kompulsiivse käitumishäire vaatenurgast, sest tol hetkel see teema kõnetas mind. Ma tunnen, et kannatan ise selle häire all. Või tundsin tol hetkel, palju ma neid muid häireid teadsin. Kas mul see ka päriselt on, ei mina tea, ma tean vaid, et ei suuda jalga panna muud värvi sokke kui valgeid, et mul peavad toiduained olema riiulis/külmkapis nö võrdselt ära jagatud ja lillevaasid, küünlajalad peavad olema just seal, kus mina näen, et nende õige koht on. Noh, et kui mõned näited tuua. Aa, ja see pagana Mareki veeklaas, mida ta hoiab kuivainetega ühes riiulis, “sest ma ju kasutan seda kogu aeg ja see on kraanikausile lähedal” ajab mind hulluks. Praktiline või mitte, aga seal ei ole tema koht!
Ega ma täna ka palju targem pole igasuguste diagnooside suhtes, aga kahjuks/õnneks annab Dr. Google väga lihtsa võimaluse end diagnoosida. Nii nagu pea igal ühel meist on depressioon (aga äkki ongi?), on igal teisel ka ATH (aga äkki ongi?). Depressioon on mulle tuttav, kuid ATH on mulle siiani olnud natuke moehaigus. Meil on hästi lahe kolmene sõbrannade punt, kus üks meist on ihu ja hingega raamatupidaja, praktik, ning tema jaoks on ATH vabandus enda organiseerimatusele*, teine on selline kõike ja kõiki kartev omal moel elunautija ning siis olen mina, kes on tuulepea, kes ei ole tuulepea. Seda viimast on raske seletada, aga kui te olete mu blogi lugenud, siis te ju teate, kuidas ma unustan ära tööintervjuud ja ajan sassi kuupäevad, kuidas ma jõuan igale poole nibin-nabin ning sõidan punktist a punkti b kütuseaurude peal, sest mul läheb meelest tankida, rääkimata überemotsionaalsusest ning organiseerimatusest. Aga ma ei tea, kas te ka seda teate, et ma olen tegelikult megakohusetundlik, organiseeritud (kui vaja), pean meeles kõik pisidetailid ning olen kohtumistel ja lennujaamades kohal pigem varem kui hiljem. Minus on nagu kaks inimest. Üks, kellel on kõik “ah, küll jõuab ja kuidagi saab” ning see teine, kes paneb detailselt paika kõik, mida vaja teha on. Ma tean, et blogi ja mu enda kirjelduste põhjal on seda raske uskuda, kuid see teine pool on see minu varjatud pool, täiskasvanulik pool. Ühel või teisel põhjusel on ikka see esimene pool, see tuisupea ülekaalus. Noh ja siis kohati tundub, et mul on ka ATH nagu kõikidel teistel. Natuke tunnen end küll nagu Ervin Abel “Mehed ei nutas”, et “… need on mul kindlad haigused. Peale selle teevad mulle veel muret seedimine, kops, süda, magu ja põrn”.
