Jälle ATH!

Ma ei ütle, et ATH-d ei ole olemas. Ma ei ole absoluutselt üleolev selle diagnoosi suhtes. Minu arvamused selle teema kohta on siin blogis otsinguga täiesti leitavad. Kuid jälle kord jõuan ma tagasi sinna punkti, kus ma küsin, et kas tõesti iga eksimuse ja apsaka taga on ATH või äkki ikka on kohati ka selline asi nagu organiseerimatus olemas.

Ma ei räägi siin sassis riiulitest ja lauapealsetest, avali kapiustest ja segamini garderoobidest, vaid mõtlen, et kui inimestega tööalaselt suhelda ja midagi vussi keeratakse, siis kas ma lihtsalt pean leppima, sest “ATH inimese jaoks on mu soov liiga palju”. Kusjuures, ma ei ole üldse pahane, st pahane apsakate peale, sest juhtubki, aga ma olen pahane kui keegi teine, kõrvalseisja, leiab, et ainus vastus on ATH.

ATH-ga või ATH-ta, ilma vahepealseta

Ma saan aru, et inimesed jagunevad kahte leeri – need, kes arvavad, et ATH on moehaigus ja need, kes arvavad, et ATH on aladiagnoositud/alaaktsepteeritud/alavääristatud häire. Mina ei kuulu kumbagi leeri, aga mõnikord tahaksin ma küsida, et kas mingit vahepealset varianti ei olegi. Kõike ei pea ju alati mingi diagnoosiga selgitama/ravima?

Et äkki ikka on mingi vahepealne asi ka olemas. Noh ma ei tea, ei julge neid sõnu enam kasutadagi, sest reaktsioon on alati “appikene inimene ei ole mugav ja laisk, tal ON ATH!”, aga ma ikka mõtlen, et äkki on olemas mugavus, laiskus, vanemate poolt ära hellitamine, erinevad inimtüübid ja korrastandardid või ka see jura, mida targad koolitajad lastevanematele ja lastele pähe ajavad.

Millal siis minuga midagi nihu läks ehk keerukam kui keskmine ATH

Perekoolis on vahva teema, mis algas sellest, et kirjutati äriitavatest anglitsismidest, aga nii nagu seal foorumis ikka, siis teema kaldub mujale ning lõpuks jäävad omavahel kaklema paar inimest. Huvitav fenomen iseenesest. Mida see annab, et püüad anonüümselt suvalises foorumis suvalisele võõrale tõestada, et sul on õigus?

Hetkel käib siis kaklus sõna “nihu” pärast. Kes ütleb, et see tähendab “nihkesse minema”, kes väidab, et tegu on äärmiselt ropu sõnaga, mida üldse kasutada ei tuleks:

Kas nn ATH aju ei tee midagi “normaalselt”?

Igaks juhuks ütlen kohe alustuseks ära, et siit postitusest ei tasu välja lugeda mingit üleolevat suhtumist ATH-sse, vaid pigem on siin päriselt uudishimu ja küsimusi, et kas nii ongi, et nö ATH aju ei toimi absoluutselt nii nagu nö normaalne aju või on see ikka kohati mugav ettekääne laiskusele.

Ei, päriselt, ärge lööge maha. Ma olen ATH kohta päris palju uurinud, lugenud, kahtlustanud seda nii endal kui lapsel, plaaninud minna testi tegema ja kuna ma arvangi, et mul võib olla mingi vorm sellest popist diagnoosist, siis mul tekivadki need küsimused. Enda vaatevinklist.

Lugu sellest, kuidas ATH ja (sisesta siia sobiv) käitumishäirega sõbrannad peaaegu lennukist maha jäid

Selle postituse pealkiri võiks olla ka “Lugu sellest, kuidas Eveliis püksirihma, kammi ja krediitkaardita reisile läks” või “Lugu sellest, kuidas Eveliisi kannatus proovile pandi”. Sellel postitusel võiks olla mitu pealkirja. Aga käiku läks see, mis läks. Sest kui kui panna võrrandisse ATH, obsessiiv-kompulsiivne käitumishäire, sõbrannad, fakt, et ma vihkan nii ootamist kui hilinemist, siis võib mürki võtta, et sellest saab üks huvitav kombinatsioon. Intrigeeriv. Võib olla isegi plahvatusohtlik.

Ma tean, et ma jätan inimestele kaootilise mulje, et mul ei ole asjad kunagi kontrolli all ja ma ajan asjad alati sassi. Tegelikult on see vaid pooltõde. ma olen veel hullem. Nali. Tegelikult peab mul teatud asjade üle kontroll olema ja asjad oma kohal.

Kõike ei saagi ATH süüks panna?

Ma pean ausalt tunnistama, et mul on ATH-st s**aauguni. Ma ei ole ainus. Ma tean inimesi, kes ütlevad sama, sest puutuvad sellega kokku igapäevaselt ja neil on kopp ees, kuidas korraga pole Eesti esiprobleem mitte enam depressioon vaid ATH. Lastel, täiskasvanutel ja vanuritel. Kõikidel on vaimse tervise häired.

Mkm, ärge saage minust valesti aru. Ma ei arva, et see ei ole tõsine probleem, ma ei arva, et sellega ei tule tegeleda ja ma ei arva, et pole nii, et palju asju tulebki välja alles täiskasvanueas, eriti kui oled nii umbes minuealine ja vanem, sest tol ajal kui me lapsed olime, siis olid kõik ulakused kasvatamus või veelgi enam hälbed, millega kohe erikooli pandi. Tookord oli erikool väheke teise kõlaga kui praegu, olete ju nõus. Pole siis võib olla ime, et me nööri mööda käisime kõik.

ATH – oma organiseerimatus või päris diagnoos

Ma pean ausalt tunnistama, et olen üles kasvanud ajal kui inimesed jagati laias laastus kahte – normaalsed ja ebanormaalsed. Mida see “ebanormaalne” täpsemalt tähendas, kas see üldse kedagi huvitas. Fakt oli see, et kui sa näiteks tavakooli raamidesse ei mahtunud, siis saadeti sind “ebanormaalsete” kooli. Ja sinna ei tahtnud keegi kuuluda. Nii must ja valge maailm oligi. Minu tutvusringis “ebanormaalseid” pole kunagi olnud ja pean jälle ausalt tunnistama, et ega ma sellesse teemasse kunagi rohkem süvenenud pole. Kui siis vaid nii palju, et ülikooli bakatöö kirjutasin (kehvasti) osaliselt obsessiiv-kompulsiivse käitumishäire vaatenurgast, sest tol hetkel see teema kõnetas mind. Ma tunnen, et kannatan ise selle häire all. Või tundsin tol hetkel, palju ma neid muid häireid teadsin. Kas mul see ka päriselt on, ei mina tea, ma tean vaid, et ei suuda jalga panna muud värvi sokke kui valgeid, et mul peavad toiduained olema riiulis/külmkapis nö võrdselt ära jagatud ja lillevaasid, küünlajalad peavad olema just seal, kus mina näen, et nende õige koht on. Noh, et kui mõned näited tuua. Aa, ja see pagana Mareki veeklaas, mida ta hoiab kuivainetega ühes riiulis, “sest ma ju kasutan seda kogu aeg ja see on kraanikausile lähedal” ajab mind hulluks. Praktiline või mitte, aga seal ei ole tema koht!

Ega ma täna ka palju targem pole igasuguste diagnooside suhtes, aga kahjuks/õnneks annab Dr. Google väga lihtsa võimaluse end diagnoosida. Nii nagu pea igal ühel meist on depressioon (aga äkki ongi?), on igal teisel ka ATH (aga äkki ongi?). Depressioon on mulle tuttav, kuid ATH on mulle siiani olnud natuke moehaigus. Meil on hästi lahe kolmene sõbrannade punt, kus üks meist on ihu ja hingega raamatupidaja, praktik, ning tema jaoks on ATH vabandus enda organiseerimatusele*, teine on selline kõike ja kõiki kartev omal moel elunautija ning siis olen mina, kes on tuulepea, kes ei ole tuulepea. Seda viimast on raske seletada, aga kui te olete mu blogi lugenud, siis te ju teate, kuidas ma unustan ära tööintervjuud ja ajan sassi kuupäevad, kuidas ma jõuan igale poole nibin-nabin ning sõidan punktist a punkti b kütuseaurude peal, sest mul läheb meelest tankida, rääkimata überemotsionaalsusest ning organiseerimatusest. Aga ma ei tea, kas te ka seda teate, et ma olen tegelikult megakohusetundlik, organiseeritud (kui vaja), pean meeles kõik pisidetailid ning olen kohtumistel ja lennujaamades kohal pigem varem kui hiljem. Minus on nagu kaks inimest. Üks, kellel on kõik “ah, küll jõuab ja kuidagi saab” ning see teine, kes paneb detailselt paika kõik, mida vaja teha on. Ma tean, et blogi ja mu enda kirjelduste põhjal on seda raske uskuda, kuid see teine pool on see minu varjatud pool, täiskasvanulik pool. Ühel või teisel põhjusel on ikka see esimene pool, see tuisupea ülekaalus. Noh ja siis kohati tundub, et mul on ka ATH nagu kõikidel teistel. Natuke tunnen end küll nagu Ervin Abel “Mehed ei nutas”, et “… need on mul kindlad haigused. Peale selle teevad mulle veel muret seedimine, kops, süda, magu ja põrn”.