ATH – oma organiseerimatus või päris diagnoos

Ma pean ausalt tunnistama, et olen üles kasvanud ajal kui inimesed jagati laias laastus kahte – normaalsed ja ebanormaalsed. Mida see “ebanormaalne” täpsemalt tähendas, kas see üldse kedagi huvitas. Fakt oli see, et kui sa näiteks tavakooli raamidesse ei mahtunud, siis saadeti sind “ebanormaalsete” kooli. Ja sinna ei tahtnud keegi kuuluda. Nii must ja valge maailm oligi. Minu tutvusringis “ebanormaalseid” pole kunagi olnud ja pean jälle ausalt tunnistama, et ega ma sellesse teemasse kunagi rohkem süvenenud pole. Kui siis vaid nii palju, et ülikooli bakatöö kirjutasin (kehvasti) osaliselt obsessiiv-kompulsiivse käitumishäire vaatenurgast, sest tol hetkel see teema kõnetas mind. Ma tunnen, et kannatan ise selle häire all. Või tundsin tol hetkel, palju ma neid muid häireid teadsin. Kas mul see ka päriselt on, ei mina tea, ma tean vaid, et ei suuda jalga panna muud värvi sokke kui valgeid, et mul peavad toiduained olema riiulis/külmkapis nö võrdselt ära jagatud ja lillevaasid, küünlajalad peavad olema just seal, kus mina näen, et nende õige koht on. Noh, et kui mõned näited tuua. Aa, ja see pagana Mareki veeklaas, mida ta hoiab kuivainetega ühes riiulis, “sest ma ju kasutan seda kogu aeg ja see on kraanikausile lähedal” ajab mind hulluks. Praktiline või mitte, aga seal ei ole tema koht!

Leave a Reply