Ma saan aru, et inimesed jagunevad kahte leeri – need, kes arvavad, et ATH on moehaigus ja need, kes arvavad, et ATH on aladiagnoositud/alaaktsepteeritud/alavääristatud häire. Mina ei kuulu kumbagi leeri, aga mõnikord tahaksin ma küsida, et kas mingit vahepealset varianti ei olegi. Kõike ei pea ju alati mingi diagnoosiga selgitama/ravima?
Et äkki ikka on mingi vahepealne asi ka olemas. Noh ma ei tea, ei julge neid sõnu enam kasutadagi, sest reaktsioon on alati “appikene inimene ei ole mugav ja laisk, tal ON ATH!”, aga ma ikka mõtlen, et äkki on olemas mugavus, laiskus, vanemate poolt ära hellitamine, erinevad inimtüübid ja korrastandardid või ka see jura, mida targad koolitajad lastevanematele ja lastele pähe ajavad.
Ma mõtlen täpselt samamoodi, et jah, muidugi ATH on olemas, see on võib-olla ka aladiagnoositud, mingil määral, aga samas, mugavus ja laiskus on ka olemas. Ma ise olen mugav ja laisk :-). Laske mul rahulikult olla ja ärge kohe süüdistage seitsmes surmapatus.
Mulle tundub, et mugavus ja laiskus on justkui välja surnud – on kas ATH või siis sellistelt debiilsetelt koolitustelt saadud vastused
See vahepealne ala diagnoosi ja nt laiskuse vahel on kindlasti olemas. On mingid jooned ehk mõni omadus vastaks diagnoosile, aga neid omadusi pole piisavalt palju või pole need piisavalt tugevasti väljendunud, et diagnoosi määrata oleks võimalik. Nii et on inimene mõningate ATH-le iseloomulike joontega, kuid ta pole ATH-ga. Mulle tundub samuti, et hetkel kuidagi liiga palju püütakse leida häireid, mõned tähtaegade ületused on ka laiskusest, valest planeerimisest, huvipuudusest või veel millestki muust tingitud.
Mis aga puutub Gordoni perekooli õpetusse, siis sealt on nüüd küll pool infot teel kaotsi läinud. Kui laps jätab enda järel koristamata, teda see ei häiri, kuid vanemale on vastuvõetamatu, siis on tõesti probleem vanemal (last ju ei häiri, tal pole probleemi). Kui vanemal on probleem, siis vanem kehtestab ennast (mitte ei lepi olukorraga).
Gordoni koolitustes lähtub edasine tegevus just sellest, kellel on probleem: kui on vanemal, siis ta kehtestab ennast, kui lapsel, siis vanem kuulab aktiivselt. Kunagi sai seal koolitusel käidud.
Kindlasti on olemas ka lihtsalt mugavus ja laiskus. Iga mugavuse ja laiskuse taga ei ole ATH nagu ei ole iga ATH taga mugavust ja laiskust. ATH on väga laia skaalaga häire, mis väljendub igal inimesel omamoodi. Ning diagnoos üldiselt pannakse siis, kui need häired segavad oluliselt inimese igapäevaelu ja toimetulekut. Millegipärast on laialt levinud arvamus, et mõned tahavad saada ATH diagnoosi vabandamaks oma laiskust ja saamatust, sealjuures ma ei tea ühtegi ATH diagnoosiga inimest (ma tean neid palju), kes sellise mõtteviisiga oleks ja kelle peamine probleem on “laiskus”. Tegelikud probleemid, mida ma ATH põhjustab, on hoopis laiemad ja kurnavamad. ATH ei tekita laiskust kui sellist, ATH on eneseregulatsioonihäire põhimõtteliselt, kus tahe, oskused, motivatsioon jms on täiesti olemas, aga nende kasutamise oskus on häirunud. Seetõttu ei ole ka vaid ATH ravim mingi võluvits, sest ennast paremini reguleerima õppida aitab vaid teraapia ja muud praktilised sedalaadi oskused, mis ATH diagnoosiga inimesel tuleb pm selgeks õppida.
Ning – ATH ei ole vabandus! Kui inimene arvab, et diagnoosi saamine aitab tal vabandada seda, et ta ise lihtsalt mölakas on, siis ei. Sellisel ilmselt ei olegi tegelikult ATH diagnoosi, sest ATH ei ole halbade iseloomujoonte tekitaja ja enamus ATH diagnoosiga inimesi näeb päevast päeva kurja vaeva, et mitte saada külge silti laisk, loll ja lohakas, sest nad ei ole seda ja ei soovi sellisena ka teistele näida. Ja seda täitsa omast kogemusest, omades nii ATH kui ka autismi diagnoosi ja täitsa siiralt ei pea ma ennast selle tõttu kuidagi moekamaks, kuivõrd annaks igal kell võimalusel selle diagnoosi kõikide kaasuvate probleemidega mõnele teisele üle, kes moekas olla tahab.
ma absoluutselt kuidagi moodi ei ütle mitte midagi halba ATH kohta, st mul on pigem hea meel, et inimesed saavad abi ja nendest teemadest räägitakse.
Mina siiski räägin sellest, et kindlasti on olemas ka lihtsalt laisemad ja mugavamad inimesed ning kui seda öelda, siis alati ei pea keegi kommenteerima, et aga äkki tal on ATH. Aga äkki tal ei ole?
Jah, seda ma pidasingi silmas, et lihtsalt mugavus ja laiskus on täiesti olemas ja see ei tähenda, et neil oleks ATH. Diagnoosi paneb siiski vaid psühhiaater ja sellised kommenteerijad võiks oma arvamuse endale hoida, sest sellisest kommentaarist on selgelt näha, et ATH olemusest nad tegelikult ei tea midagi ja arvavad, et ATH=mugavus ja laiskus. Ei võrdu! Sest nii ongi – äkki ikka ei olegi mingit diagnoosi ja ongi vaid selliste omadustega inimene – ilma igasuguste neuroloogiliste eripäradeta ja lihtsalt laisemad ning mugavamad.
See, kuidas teismelised tõepoolest “ei näe” oma laokile jäetud asju ja see, kuidas see neid absoluutselt ei häiri, on tõesti asi, millega harjumine ei tule ka mul üldse välja, kuigi harjutada on juba aastaid saanud. Meil kodus P18, P18, T17 ja kaks esimest on ikka täiesti süüdimatud :). Keegi neist Gordoni koolitusi läbinu ei ole, aga see, et mind häirib, kui segi on kellegi tuba/laud/kapp või see, et meil regulaarselt on esikus sajajalgne plahvatanud –
see on sügavalt ainult minu probleem, neil suva. Hoolimata sellest, et ma X korda päevas kordan mantraid – “ma ei ole ainuke inimene majas, kes paindub põrandani” , ” harjutage ennast sellega, et te ei kõnni tühjade kätega toast tuppa (st, alati on miskit, mida võiks kaasa haarata ja kööki/vannituppa teisaldada)” ja ” kui asja tegemine võtab reaalselt vähem, kui 30 sekundit, siis tehke see kohe ära”. Aga ma ei jäta jonni, sest mantra “aitäh/tänan oleks vägagi tervitatav, kui teile on toit valmis tehtud/teie pesu on ära pestud/kuivatatud/triigitud/kokku volditud/” mõju on juba näha. Õnneks on silmapiirile tekkinud ka üks “pruudilaadne toode” ja tänu talle tekivad mõningase intervalliga maniakaalsed koristushood.