Ma pean ausalt tunnistama, et mul on ATH-st s**aauguni. Ma ei ole ainus. Ma tean inimesi, kes ütlevad sama, sest puutuvad sellega kokku igapäevaselt ja neil on kopp ees, kuidas korraga pole Eesti esiprobleem mitte enam depressioon vaid ATH. Lastel, täiskasvanutel ja vanuritel. Kõikidel on vaimse tervise häired.
Mkm, ärge saage minust valesti aru. Ma ei arva, et see ei ole tõsine probleem, ma ei arva, et sellega ei tule tegeleda ja ma ei arva, et pole nii, et palju asju tulebki välja alles täiskasvanueas, eriti kui oled nii umbes minuealine ja vanem, sest tol ajal kui me lapsed olime, siis olid kõik ulakused kasvatamus või veelgi enam hälbed, millega kohe erikooli pandi. Tookord oli erikool väheke teise kõlaga kui praegu, olete ju nõus. Pole siis võib olla ime, et me nööri mööda käisime kõik.
Tänapäeval tõesti muud ei kuule enam, kui vaimse tervise häired ja vaimse tervise häired. Olen täiesti nõus, et inimesed on nii mugavaks ja laisaks läinud, et selle asemel, et enda sisse vaadata ja endale tõde tunnistada, otsitakse vabandusi vaimse tervise probleemi näol. Ja pettumus on suur, kui seda ei diagnoosita. 😀
Kindlasti paljudel ON probleemid ja diagnoositud (või diagnoosimata) haigus. Vaimne tervis on oluline! Aga ei saa kõike selle süüks ka ajada. Eriti kui inimene on ennast ise diagnoosinud. 😀
Mul on ka selles osas alati kahetised tunded. Mulle tundub, et enamasti (!) on sellised tavaühiskonnas funktsioneerimist võimaldavad vaimse tervise häired ikkagi spekter, kus inimesel avalduvad mingisugused erinevad eripärad erineva tugevusega ja mitte must-valge olukord, kus haigus siis kas on või ei ole, lihtsalt n-ö diagnoosimiseks tuleb see konkreetne must-valge joon sinna spektriskaalale kuhugi tõmmata ja jääbki mulje, et saabki olla ainult nii, et inimene on kas “haige” või “terve”, kuigi reaalsuses on suure osa vaimsete probleemidega võimalik olla ka n-ö “natuke rase”, saamata siiski diagnoosi (ja nt siis ka ravimeid). See asjaolu panebki mind alati natuke kihvatama, kui keegi kusagil (täiskasvanud inimene) nt oma ATH diagnoosiga lehvitab ja väidab, kuidas ta ei saagi paremini, sest tal on ju ATH 🙄 Ärge saage minust valesti aru, ma ei väida, et sel inimesel mingites konkreetsetes olukordades raske ei pruugi olla. Raskem kui mõnel teisel? Kindlasti. Aga nii on elus alati ja mulle tundub, et see arusaam, mis spetsialistide poolt ATH-ga inimestele sisse kodeeritakse (et “normaalselt funktsioneeriva ajuga inimestel” on võime kõiki kohustusi meeles pidada, neid alati prioritiseerida, keskenduda ühele asjale korraga jne), jätavad neist “normaalselt funktsioneeriva ajuga inimestest” väga idealiseeritud mulje. Olen üsna kindel, et selliseid iga kriteeriumi järgi “normaalseid” on tegelikult ühiskonnas üsna vähe. Me kõik oleme erinevad ja omade kiiksudega, lihtsalt mitte kõik erinevused ei ole kategoriseeritud ega kategoriseeritavad mingite konkreetsete diagnooside alla, see ei tähenda, et diagnooside puudumisel ei oleks elus raskusi või väljakutseid oma ajuga hakkama saamisel. Ma ise näiteks mahuksin mingite kriteeriumite (mitte kõigi) alusel kindlasti ka ATH alla – nt olen maailma suurim prokrastineerija ja mul on väga raske keskenduda ja saada tehtud asjad, mis mind väga ei huvita (ja isegi asjad, mis mind huvitavad), kindlasti on meetodeid, kuidas seda “viga” parandada, aga mul on väga raske võtta omaks seisukohta, et “normaalse ajuga inimestel” selliseid raskusi elus ei ole. Kindlasti on ja kui mitte konkreetselt selles küsimuses, siis mõnes muus. Mida ma kokku võttes öelda tahan on see, et me kõik oleme erinevad ja meil kõigil on omad raskused siin maailmas hakkama saamisel, aga väga vähesed neist raskustest on tegelikult koonduvad mingi konkreetse diagnoosi alla ja see kui kellelgi on nt ATH diagnoos ei tähenda, et neil, kel ei ole, ei oleks samuti oma igapäevaelu toimingute mingites aspektides raskusi ühiskonna eeldustele vastamisel. Lihtsalt tundub, et ATH diagnoosiga inimestel on justkui vaba voli neid raskusi tunnistada ja see on ühiskondlikult aktsepteeritud, samas kui diagnoosita oled lihtsalt tohlakas, kes oma elu elada ei oska, mõni ime siis, et seda diagnoosi saada tahetakse. Ma arvan, et sel ei pruugigi olla pistmist niivõrd palju ravimitega kui sellega, et see justkui valideerib inimese raskused ja noh… seda tahame me ju kõik. Ravimid mängivad siin muidugi nii palju rolli, et on justkui cheat code oma eripäradest tulenevate raskustega hakkama saamisel, mida diagnoosita inimestel ei ole (kuigi nagu öeldud, siis see ei tähenda, et viimastel raskused puuduksid), on tehtud dokfilmegi sellest, kuidas USA-s annab ATH reaalselt eelise tugevates ülikoolides ja tööturul, sest ATH + ravimid annab kõvasti parema keskendumisvõime ja töövõimekuse kui on n-ö normajuga inimesel tavapäraselt. Umbes nagu Norra suusatajad, kellel koondisetäite kaupa astma kipub olema – kas nad ka ilma (väidetava) astma ja ravimiteta nii kõvad tegijad oleksid, eksole 😀
Olen sinuga väga nõus, eriti selle osaga. et ” mulle tundub, et see arusaam, mis spetsialistide poolt ATH-ga inimestele sisse kodeeritakse (et “normaalselt funktsioneeriva ajuga inimestel” on võime kõiki kohustusi meeles pidada, neid alati prioritiseerida, keskenduda ühele asjale korraga jne), jätavad neist “normaalselt funktsioneeriva ajuga inimestest” väga idealiseeritud mulje. diagnoosita oled lihtsalt tohlakas, kes oma elu elada ei oska, mõni ime siis, et seda diagnoosi saada tahetakse.”
Ja tõepoolest, ma üldse ei pisenda ATH-d, aga ongi nii nagu sa ütled ja mind natukene on see häirima hakanud, et tunnen end nagu igatepidi kehvasti – liiga “normaalse ajuga” et olla konkreetse diagnoosiga, mitte “piisavalt valesti toimiva ajuga” et olla “normaalne”. Error. Natuke rase on siinkohal hea väljend:)