Igaks juhuks ütlen kohe alustuseks ära, et siit postitusest ei tasu välja lugeda mingit üleolevat suhtumist ATH-sse, vaid pigem on siin päriselt uudishimu ja küsimusi, et kas nii ongi, et nö ATH aju ei toimi absoluutselt nii nagu nö normaalne aju või on see ikka kohati mugav ettekääne laiskusele.
Ei, päriselt, ärge lööge maha. Ma olen ATH kohta päris palju uurinud, lugenud, kahtlustanud seda nii endal kui lapsel, plaaninud minna testi tegema ja kuna ma arvangi, et mul võib olla mingi vorm sellest popist diagnoosist, siis mul tekivadki need küsimused. Enda vaatevinklist.
Ma olen täpselt sama meelt. Ma ei pisenda ATH-d, aga KÕIKE ka selle kaela ajada ei saa. Ise ma ei korista,s est ei viitsi ja asjade ärapanemisega pole ka liiga hästi. Sama solen üsna täpne, ATH ilmselt ei ole.
Mul on ATH ja olen sellest tulenevad nutmised olen elu jooksul ammu ära nutnud. Eks ma püüan ka kaasa mõelda ja mõista… Tõsi on see, et ATH on tõesti viimasel ajal justkui moehaigus, samas ma usun, et põhjus on selles, et pikka aega on seda aladiagnoositud. Nüüd, kus sellest räägitakse, oskavad paljud inimesed enda juures seda märgata. Omalt poolt võin öelda, et see on tegelikult päris raske eripära, millega elada. Aga vastus esitatud küsimusele – kui ma küsimusest õigesti aru sain – on see, et ATH ei ole minu süü, aga on minu vastutus. Minu asi on leida viis asju toimima saada, minu asi on luua endale süsteemid, mis aitavad toime tulla. Ma ei oota kusagil vastutulekuid või lihtsamalt saamist. Kui jalg on puudu, siis otsitakse endale protees. Kui on ATH, leitakse viisid, mis aitavad. Mitte kõigil ATH-katel pole ravimeid vaja, minu puhul näiteks muutub enesetunne ravimiest üsna kehvaks, ma ei saa neid kasutada. Aga teades, millest mu probleemid alguse saavad, ma ka ei häbene ennast enam (vähemalt mitte nii palju), suudan endale vigu andestada (vähemalt mingis osas).
Ma igaks juhuks kordan üle, et ma ei halvusta ega naeruväärista ATHga inimesi, samuti ma KINDLASTI ei pea neid halvemaks/rumalamaks/laisemaks/mida iganes.
Küsimused mu peas olidki seotud nende blogis kirjeldatud olukordadega. kas aju toimibki nii palju teistmoodi, et me ei saagi ühtemoodi aru saada ja nii on. Või saab inimene end ôpetada/harjutada/programmeerima ka ATHga koristama, voi noh enda järel asju ära panema/viskama (kui näiteks külas)? Või on ka lihtsalt mugavust/laiskust?
Samuti tekstist arusaamine jms. Et loed teksti läbi, aga ei suuda vastuseid leida.
Rõhutan, et mul on hea meel, et sel teemal nagu ka depressiooni puhul palju räägitakse, sest inimesed julgevad abi saada ja teistel on lihtsam mõista. Aga olles ise pikalt raske depressiooniga elanud, siis ka selle kohta ütlen ma et kohati on mulje, et depressioon on nn moehaigus, mille kaela kõik veeretada. Ja ma ei pisenda ABSOLUUTSELT depressiooni kui sellist ning mõistan et seda ongi palju, lihtsalt monedel juhtudel mul tekivad küsimused. Nagu ka ATH puhul. Ja mitte pahatahtlikult.
Jah, ATH-ga inimene suudab tegelikult koristada täpselt sama palju kui tavaline. Kui ikka vahel ei viitsi, siis ei viitsi, kui tuleb hoog peale, saab mingi osa elamisest koristatud. Meil väike maja, kaks tuba koristan, kolmandani jõudmise ajaks on villand ja jääb teiseks korraks. Aga ma pole kindel, et see ATH-st põhjustatud on, nagunii saaks kahe toaga siiber. Lugemine – sunniviisiline lugemine on keeruline, aga enamus ATH-ga inimestest suudab lugeda mida iganes, kui on hädaolukord. Ehk siis kui kindlasti on vaja teada saada, mis kirjas on. Kuni annab kellegi teise kraesse vastutus ajada lugemise eest, seni pole ju põhjust end keskenduma sundida. Mulle on eriline jäledus juhiste lugemine, kuni on võimalus, et teised inimesed loevad ja teevad mulle kokkuvõtte, ma neid väldin. Kui seda võimalust pole, siis pean end kokku võtma ja saan muidugi hakkama. Nii et tegelikult Sul on vist õigus, päris palju on mugavuses ja laiskuses kinni.
Mul ei ole küll kokkupuudet ATH-ga, vähemasti mitte diagnoositud kujul, aga …
Mul on 22 aastane poeg, raske vaimse puudega. Ta on umbes 5-6 aastase lapse tasemel, mõnes asjas allpool, mõnes kaugemal. Ma arvan, et päris mugav oleks olnud juba lapsena ja ka praegu nentida, et ta ju ongi selline, ta ei oska, ei saa aru, ei suuda. Aga sellest hoolimata olen talle pisikesest saati õpetanud viisakust, käitumist, enda järelt koristamist. Tal on täiesti puudu aja mõista ja väga hägused põhjus-tagajärje seosed, aga rutiin aitab. Ta lihtsalt teab, et inimesi teretatakse, enda järelt koristatakse jne. Ma arvan, et ka paljudele ATH-ga lastele oleks rohkem abiks see kui neid ei vabandataks välja nende ATH-ga vaid aidataks neil tekitada abistavaid rutiine nn kehamälu.
Ma isegi ei kujuta ette kui raske võib olla raske puudega lapse õpetamine, aga olen sinuga sama meelt, et lihtne on vabandada (ja eeldan et raske puudu puhul see oleks ka täiesti moistetav), aga siiski saab ja ehk ka peaks erinevate diagnoosidega lapsi rutiinidega harjutada, et oleks lihtsam elus hakkama saada.
Võimalik, et mõtln valesti, sest ei mõista täpselt nt ATH-d, aga seda ei saa mulle ka pahaks panna.
Pingback: Kas me olemegi lumehelbekesed? – Elu on seiklus … Anna võimalus enda omale !