Harilik eestlane

Jõudsin õhtul koju. Marek oli muru niitnud. Mis sellest, et muru ei kasva ja on kuiv mis kuiv. Vaatas süüdlaslikult mulle otsa ja ütles, et ta ei saanud kuidagi olla rahulikult, sest mingid koledad tutid olid püsti. Mulle tuli meelde see raamat, mida ma töö juures laual nägin. Harilik eestlaneLustakas lühilugudega fotoraamat  on jäädvustanud põnevalt tänapäeva eestlase igapäevaelu, hinge- ja mõttemaailma. Selle raamatu on loonud eesti rahvas iseendast kasutades selleks modernset sotsiaalmeediat. Raamat katab kõik olulised eestlast iseloomustavad teemad ära, alates eestlase iseloomust kuni söögikommeteni, just need asjad, mille kohta välismaalased kõige sagedamini küsivad või mis ühte rahvast iseloomustades olulised on. Raamatus on kasutatud lühikesi rahvalugusid, vanasõnu, huvitavad fakte ja humoorikaid fotosid ning koostoimes loovad nad mõnusa terviku nüüdisaja eestlasest. 

Harilik eestlane Marek oma muruniitmisega oli ka sisse pandud.

img_0112

Soovitan see raamat endale soetada. Need on vaid mõned humoorikad ja tõesed näited sellest, kuidas “harilik eestlane” on sõnadesse pandud.

Ohtlikum kui Mang

Läksin lennujaamas läbi Apollo poest ja haarasin kaasa raamatu “Natašad”, oli allahinnatud ja inimkaubanduse teema meeldib mulle. Issand kui valesti see viimane pool lausest kõlab, aga saate ju aru, et mulle ei meeldi inimkaubandus ise, aga teema. Ajab oksele küll kui loen ja vaatan, aga ikka loen ja vaatan, tunnen vastikust ja hirmu, millises maailmas me elame ja kellest me ümbritsetud oleme. Seks ja prostitutsioon selleks, aga varastada või meelitada lõksu noored naiivsed naised, keda siis kasutada, alandada, peksta, edasi müüa, osta kuni neist enam kasu ei ole ja füüsiliselt ja psüühiliselt kurnatuna minema vistakse, tapetakse või nad lihtsalt enesetapu teevad – see on teema, mida minu mõistus tõrgub mõistmast.

“Vastuhakkajaid peksti.  Sõnakuulmatud lukustati kolmeks päevaks vee ja toiduta pimedasse keldrisse, kus kihas rottidest. Üks tüdruk keeldus anaalseksist ja õhtul tüi omanik kaasa viis meest. Nad hoidsid teda põrandal kinni ja vägistasid teda kõik kordamööda anaalselt. Vaeseke kisendas südantlõhestavalt ja me kõik nutsime.”

Inimkaubanduse olemasolu ja suurus paneb mind hirmu tundma. Ma ei arva, et peaksime kartma ja oma tütreid kõige rohkem hoiatama Mangisuguste nilbikute eest, kaine mõistus kuidagi ütleb, et sellistest nö kahtlastest kujudest hoiavad normaalsed naised lihtsalt eemale ja ei lase oma tšakraid puuõõnes avada. Kaine mõistus ütleb, et Mang pole kõige suurem ja koledam koll, keda karta. Palju suurem ja koledam koll on pealtnäha ilus poiss, kes kannab kallist kella, kannab moodsaid riideid, sõidab uhke autoga, meelitab elustiiliga, mis võib paljudele noortele tunduda ahvatlev. Ma ei valeta kui ma ütlen, et kuulsin bussis sõites hiljuti kahe umbes 15-16-aastase tüdruku vestlust, kus nad arutasid, et päris okei oleks kui oma sugar daddy olemas oleks. Ja võib juhtuda, et see “sugar daddy” satubki nende teele – teeb kingitusi, on šarmantne, kutsub reisile.

On ohvreid, kelle meelitab piiri taha uus “kallim”, ahvatledes neid põneva õhtuga võõras linnas. Nemadki aetakse ootavatesse sõidukitesse ning müüakse rahapataka eest kupeldajale või inimkaubitsejatele.

Iga päev peibutatakse kümneid endiste idabloki riikide noori naisi tööpakkumistega, mis viivad neid seksiorjuse ja vägivalla põrgusse. Ja see mõte on nii kohutav. Oluliselt olulisem, et noored naised teaksid, et kõik, mis hiilgab, ei pruugi kuld olla. Aga kuidas hoida lapsi? 10-12 aastaseid poisse ja tüdrukuid, keda röövitakse, et need Tai seksituriste räpastes urgastes rahuldaks? Õudne.

Seksiturism õitseb õige mitmel põhjusel. Eelkõige annavad need mehele vabadusetunde. Välismaale seksima sõites tunnevad nad, et võivad teha tegusid, mida nad muidu mingil juhul ei julgeks kas ühiskonnas kehtivate normide, peresidemete või kriminaalsanktsioonide tõttu. Paljusid mehi köidab võimalus magada noore tütarlapse, eelistatavalt ilusa teismelisega. Nad teavad, et kodumaal satuksid nad selle eest trellide taha. Ent seksireisile minnes on teada, et neid ootavad ees meeleheitel tüdrukud, keda on õpetatud meeste meele järgi olema.

Sofi Oksaneni “Puhastust” olete lugenud – näinud? Ja “Human Trafficking”? Nii nendes kahes kui “Natašades” räägitakse tüdrukute kohutavatest tingimustest. Ma süda tahab neid lugusid lugedes katki minna ja täitub jõuetu vihaga.

“Ühe reidi käigus läksime keldrikorrusele, kust leidsime valvuri ja kuus luku taha pandud tütarlast. Kui tüdrukuid taheti, läks valvur kongi, viis üles teenust osutama, siis tõi jälle tagsi ja pani luku taha. Tualetti polnud. tüdrukud urineerisid keldri nurka, Keskpäeval lükkas valvur ukse alt sisse toitu, näiteks hamburgeri. See oligi kõik. Kella neljast õhtul kella kolme-neljani öösel pidid tüdrukud kliente teenindama, viisteist korda öö jooksul seksuaalvahekorras olema.”

 

Teate, mis mind ilgelt närvi ajab?

Ma võtsin Tartusse sõites autos lugemiseks raamatu kaasa. “Me sureme üksi”.  Marekile kingiti, aga egoistina hakkasin mina seda esimesena lugema. Äärmiselt hea raamat.

“Erakordne lugu põgenemisest ja vastupidavusest
Teise maailmasõja päevil.
„Üks kõige hämmastavamatest pääsemislugudest,
mida te kunagi lugenud olete… lihtsalt erakordne.”
Andy McNab
1943. aasta märtsis asus välismaal elavatest Norra
eriüksuse liikmetest moodustatud rühm Briti kõige
põhjapoolsemast osast natside okupeeritud Norra
suunas teele. Neile oli antud ülesandeks Norra
vastupanuliikumise organiseerimine ja toetamine.
Nad reedeti; natside korraldatud varitsuses jäi ellu
vaid üks mees.
Külmakahjustustest sandistatud, lumepimeduse all
kannatav ja sakslaste jahitud Jan Baalsrudil õnnestus
jõuda väiksesse polaaraladel asuvasse külla. Soniva
ja poolsurnuna leidis ta külaelanikke, kes olid valmis
tema päästmiseks omaenda eluga riskima. David
Howarth jutustab kaasahaarava, vaprust ja inimvaimu
vastupanuvõimet kirjeldava loo Jani uskumatust
pääsemisest.” (LINK)

Ma jõudsingi täpselt selle kohani, kus peategelane sandina, elava surnuna, ühe maja juurde jõudis ning kuidas teised ta seal, oma elud ohtu seades, elule turgutasid. Me jõudsime Tallinnasse tagasi. Ma tean, et see raamat sai Tartust kaasa. Aga ma enam ei leia seda üles. Eks ma torkasin kuhugi kindlasse kohta (võib olla on Ida ka aidanud) ja ma lihtsalt ei leia seda raamatut enam üles. See ajab mind ilgelt närvi. Oleks mingi igav raamat. Aga täiega põnev. Ja täiega põneva koha peal jäi pooleli. AJa kadunud. Pagan noh! Hommikul oleks nii hea rongis lugeda…

Jõuluvana saladus paljastatud

Kopenhaagenis oli täiesti tavaline tuuline neljapäev. Jaapani turiste täis bussid sõitsid sel kellaajal  laevast maha, tegid kohustusliku peatuse väikese merineitsi kuju juures ja olgugi, et paljude pisikeste jaapnalaste nägudelt oli näha pettumus – kas see ongi kogu merineitsi – tegid nad kohustuslikud selfie´d ja grupipildid merineitsi taustal.  “Ma tahan väikest merineitsit näha!” kuulen ma turiste tihti esimese asjana ütlemas. Ma ei ole aru saanud, miks minna selle väikese kuju juurde tunglema, samasuguse kuju saab endale soetada igast suveniiripoest. Ausõna, kui te veel näinud ei ole, siis originaal on sama väike kui need meened, mida endale poest soetada saab. Ma ei oleks esimene kord seda osanud ülessegi leida, õnneks tunglesid seal ees ka tookord pildistavad turistid, nii et ma sain aru, et ju seal see kuulus kujuke ongi. Nojah.

Mul poe aknast avaneb vaade täpselt promenaadile ja nii on mul hea inimesi jälgida. Ma tean juba täpselt, mis kell tulevad turistid pildistama, kui kaua on pildistamiseks aega jaapani turistidel, milliseid pilte teevad sakslased, milliseid soomlased, ma olen siit aknast inimesi nii kaua jälginud, et ma oskan pildistamise järgi öelda, mis rahvusest turistid on. Aususe huvides pean ma ütlema, et alguses jälgisin ma rohkem busside registreerimisnumbreid, lihtsalt oli huvitav vaadata, kust maailma eri paikadest nad seda maailmaimet vaatama sõitnud on, ajapikku aga hakkasin ma pildistamistes ära tundma mingit mustrit. Järjekordne buss vuras kujukese ette. “EST” registreerimismärgiga. Ma sättisin end akna juurde ja asusin jälgima.

“Kill-kõll,” segas mu vaatluse uksel kliendi saabumisest teavitav kelluke. Ma vandusin natuke sisemiselt, et keegi mind just praegu segama pidi tulema. Tavaliselt on mu poekeses 10-11 täielik vaikus, väga harva tuleb keegi nii vara hommikul aluspesu ostma. Aga just nüüd pidi see harv kord olema. Ajasin end aknalaualt püsti ja läksin klienti tervitama. See oli üks kummaline tegelane. Meenutas mulle kohe esimesest pilgust kedagi, aga ma ei suutnud välja mõelda, kes ta olla võiks. Ta pidi olema kuulus, sest ma sain kohe aru, et ta püüdis oma tegelikku isikut varjata. Päikeseprillid peas sellise ilmaga? Ilmselgelt tahtis ta oma nägu varjata. Ma ei saanud isegi täpselt aru, kas ta oli naine või mees. Kehakuju ja suuruse järgi oleks ta just nagu olnud mees, aga see naiselik valge karvane sall, mis oli ümber ta kaela ja vaata et ümber näogi, nii et vaid ninaots välja paistis, vihjas nagu naisele. Salli märkasin ma kohe, see oli mõnus ja valge nagu jõuluvana habe. Musta poncho alt paistis punakas kleit või mingi hõlst, sametist. Mingil kummalisel põhjusel püüdis ta ka seda mu eest varjata. “Ei peaks,” mõtlesin ma, “punane samet on selle hooaja moevärv.” Aga tema varjas. Ma püüdsin välja nuputada, kellega tegu on, kust ma teda teadsin, miks ta oma maskeeringust hoolimata nii tuttav tundus.

Kui ta oma koti, mis meenutas jõuluvana kingikotti, letile pani, sain ma lõpuks aru, kellega tegu. Kuidas see mul ometi nii kaua aega võttis? See oli jõuluvana! Päris ehtne jõuluvana. Aga mida tegi jõuluvana minu pisikeses pesupoes?

Tegu on Apollo raamatupoe poolt algatatud lühijutu väljakutsega, et tutvustada Peeter Oja esimest  täispikka raamatut pealkirjaga „Kuidas kirjutada raamatut“ https://goo.gl/FU9h5v. See on selline pisut iroonilises ja humoorikas võtmes kirjutatud. See raamat on pühendatud kõigile julgetele, kes pole veel raamatut kirjutanud või tahaks kirjutada järgmiseks hiti. 

Väljakutse seisneb selles, et mina kirjutasin valmis lühijutu esimese osa, edastan  väljakutse järgmisele blogijale, kes võiks kirjutada  valmiskirjutatud esimesele osale juurde teise osa vastavalt Peetri juhistele. Ning nii see teatepulga andmine käib edasi kuni mitme blogija koostööl sündinud lühijutt on valmis. Lõppversioon jõuab ka Peeter Oja endani. 

Marimell, juhised on sul olemas, hakka nüüd edasi kirjutama!

Kui tahate endale Peeter Oja raamatut võita, siis jätke postituse alla üks väike jõuliline kommentaar. Kui lühijutt valmis, loosin raamatu välja. Ilmselt järgmine nädal siis!

Sennahoi ja Nurrnopsu

Apollo Lasteklubi teate? Kui ei tea, siis siin on ülevaade ühest sellisest hommikust. Üliäge üritus on. Lastele meeldib ja lastemeelsetele. Laupäeval kl 12 seame me jälle sammud Solarise Apollosse, sest uus lasteklubi hooaeg on avatud. Seekord tuleb lastele metsloomadest rääkima Aleksei Turovski! Lisaks loetakse  üheskoos Helen Eikla kaunist lasteraamatut “Sennahoi ja Nurrnopsu“ (https://goo.gl/vTuiXN) Lauldakse, mängitakse lõbusaid mänge, värvitakse ägedate Maped ColorPeps guaššidega näputehnikas ning uudistame erilisi värvimuutvaid palle Tinti veemaagia töötoas! Kõlab ägedalt, onju!

Kes tulevad?Siin on ka Facebooki üldüritus. Ja pärast taimetoidumessile. Ja pärast “Teisitimõtleja” esietendusele. Ja pärast…Aa need viimased on juba minu üritused:D Ühesõnaga kohtume laupäeval kl 12 Solarises!

 

 

 

“Musta pori näkku” auhinnaloos + autogrammitund

Ma kujutan ette, et olen üks neist vähestest, kes raamatut “Musta pori näkku” (vist) lugenud ei ole. Tean aga seda, mida Raud ise on oma “Kus ma olen” raamatus kirjutanud:

Eestis peetakse hitiks raamatut, mis müüb üle tuhande eksemplari. Suurem osa raamatuid, mida sa poes näed, müüb kusagil paarsada. 2008.aastal oli suurim aks müügihitiks Peep Vainu “Kõige tähtsam küsimus”. Lehed kirjutasid, et populaarset teost on ostetud juba 3000 tükki.

/…/

“Me oleme siin Ennoga mõelnud,” alustas Tiina, ” ja meile tundub, et kuna tekst on tugev, siis me vist julgeme suure esiktiraaži trükkida. 

Ma olin sillas ja numbrid hakkasid mu peas ringi tiirutama. Kirjastaja oli mulle korraliku protsendi lubanud ja ma asusin arvutama, mitme nädala pärast ma oma BMW ära ostan.

“Me usume, et poolteist tuhat on piisav tiraaž. Seda on meil mõnusalt aega uue aastani müüa ja jõulud on ka kaetud.”

/…/

Ma helistasin Märt Treialile, kes oli toona TV3 uudiste juht ja uurisin, kas minu kodukanal tahaks mindraamatu ilmumise puhul “Seitsmestes uudistes” usutleda. 

“Nja,” venitas Märt. “Praegu on selliseda ajad, et iga eestlane kirjutab raamatu. Küsimus on, kes neid lugeda tahab.” Ta lubas vaadata, kas ja mida teha annab, kuid sinna meie jutt jäigi. 

Mõne nädala pärast tuli raamat välja. Tegime esitluspeo, kuhu tuli palju rahvast. Kolme päeva pärast helises telefon. 

“Raamat on läbi müüdud.” See oli minu kirjastaja. Tõsi, mis tõsi, ainsa nädalavahetusega müüdi ära kõik poolteisttuhat eksemplari.

/…/

Nädal hiljem helises telefon uuesti: 

“Teine tiraaž on läbi müüdud,” teatas kirjastaja, “me teeme uue, viis tuhat.”

Viis päeva hiljem tuli uus kõne ja uus number – seitse tuhat. Novembri alguses helises telefon taas. 

“Mul on sulle hea ja halb uudis,” ütles kirjastaja. “Hea uudis on see, et raamatupood on meilt järgmise koguse “Pori” tellinud. Viisteist tuhat. Halb uudis on see, et paber, millele me sinu raamatut trükime, on otsa saanud.”

Tammerraamat käivitas pretsedenditu operatsiooni ja Poolast toodi eraldi veoautoga paberit, et “Musta pori näkku” oleks võimalik juurde toota. 

Eesti raamatumaastikku raputanud ja enam kui 35 000 eksemplari müünud Mihkel Raua raamat „MUSTA PORI NÄKKU“ kordustrükk uues kuues on valmis. Kõikide raamatusõprade jaoks avaneb EKSKLUSIIVNE VÕIMALUS: kolmapäeval, 1. novembril kell 18:00 kohtub Mihkel Raud lugejatega Solarise Apollos, sest lisaks on Mihklil ilmunud ka UUS ja humoorikas „Eestlase käsiraamat“. Kohapeal saab vahetada mõtteid Mihkliga ja loomulikult küsida raamatusse autogramm ja pühendus!

Facebookis leiate ürituse SIIT.

Mina loosin kõikide kommenteerijate vahel reedel ka ühe uue kaanekujundusega raamatu välja. Loosiks osalemiseks kirjutage kommentaaridesse, miks teile Mihkel Raud meeldib/ei meeldi või mida teie tema teostest arvate. 

thumbnail_musta pori 2 kaas 3D valmis (1)

 

 

Vahepeal tuleb siit ära käia, et kõike seda (ilu) märgata!

Ma olen hingelt väga kirglik reisija, füüsiliselt piirduvad minu reisid mainstream maadega – Saksamaa, Itaalia, Inglismaa, Kanaarid jne, Rootsis ja Norras nagu maal vanaema juures käimine ei lähe arvesse.  Igal juhul meeldib mulle lugeda erinevate maade kohta, ma loen hea meelega reisikirju, vaatan reisisaateid, uurin lihtsalt aegajalt nende paikade kohta, kuhu ma minna tahaksin.

Kerli Nõu andis välja raamatu “Mina ja maailm”, kus ta jagab oma lugusid 102 maast, mida ta külastanud on. Maailmas on üldse 193 riiki. See number ütleb päris palju selle kohta, kui kogenud maailmarändur raamatu autor on. Raamat keskendub 41 maale ja kuigi raamatus on üle 300 lehekülje, on selge, et väga põhjalikult nendest maadest ülevaadet anda ei õnnestu. Autor isegi ütleb, et nendele, kes ootavad põhjalikke kirjeldusi religioonist, kultuurist, arhitektuurist, poliitikast, jääb “supp” lahjaks, aga puljongisõpradele peaks ajaviitena meeldima küll. Täpselt nii ongi! Minul oli raamat nädala jooksul kaaslaseks rongisõitudel, Tallinna ja Keila vahet sõites sain ma samal ajal teha kiire ümbermaailmareisi.

Nii nagu ka raamatu autor mõnest sihtkohast kirjutab rohkem ja põnevamalt, teistest kiiremini üle libisedes, lugesin ka mina mõnda peatükki suurema huviga, teisest libisesin üle.  Mõni peatükk/maa/kirjeldus ei kõnetanud, mõnest oleks aga tunduvalt rohkem tahtnud lugeda. Paapua Uus-Guinea oleks kindlasti üks selliseid riike, mille vastu raamat kindlasti suurema huvi tekitas. “PUGi kõrgmäestikes asuvad hõimud mõõdavad rikkust seeläbi, kes kui palju oma lähikondlastele teeneid on osutanud. Jõukus on tulevikus tekkiv abstraktse sisuga vastuteene. Staatusesümbolitena ripuvad meeste vöödel või kaelas nende sigade arvu näitavad sabatutid või bambuskaunistused, naiste puhul pärlikarpides ehted.”  Ka autor ise soovitab just seda riiki külastada, kui vähegi võimalust, enne kui “progressi teerull põliskultuurist üle vurab”.

Trans-Siberi rongisõit Hiinast läbi Mongoolia Venemaale on midagi, mis mind alati paelunud on. Ma ei tea miks täpselt, aga mul on vastupandamatu soov rongiga läbi Venemaa reisida. Reisikirjeldus ühelt poolt suurendas seda soovi veelgi, teisalt aga tõi maa peale tagasi, sest punktist A punkti B läbib selle vahemaa otsast lõpuni vaid turist ja lennukiga reisides säästaks nii aega kui raha. Põnev lugeda oli igatahes.

Ma olen unistanud reisist Antarktikasse, kuid peale järgneva lõigu lugemist võin ma öelda, et isegi kui mul oleks olemas finantsid, jääb see reis minu jaoks kindlasti ära. “Kruiisilaevade skaalal tagasihoidlikes mõõtmetes Ljubov Orlova rapub maailma tormiseimate merede hulka kuuluval Drake´i merel nagu kanasulg tuuleiilis. Suur osa kruiisipublikust hoiab kaheks päevaks kajutite ligi. Meeskonnaliikmetest merehundid itsitavad pihku – Drake´i võimete skaalal on kogetu pigem tagasihoidlik lainetus. Kümnekraadine kõikumine maksimaalse 54 suhtes on titemäng, tühi-tähi.”  Jah, mina külastan Antarktikat vaid läbi raamatute või filmide. Sellist “titemängu” ma üle ei elaks.

Mulle meeldib raamatu ja autori juures see, et ta annab edasi vaheldust – superluksusest äärmise vaesuseni. On aru saada, et raha taha ei jää sellel maailmaränduril midagi ja seetõttu saab ta lugejale pakkuda erinevaid emotsioone, mitte vaid nõuandeid, kuidas kõige soodsamalt hakkama saada, aga samas ei keskendu ta ka vaid luksusele. Kõike on parasjagu. Igaüks leiab oma. Juhtusin nägema ka intervjuud temaga ja mulle meeldis üks mõte, millega ka mina nõus olen. Meil on siin Eestis kõik olemas, meie loodus on kaunis, loomastik ei jää sugugi alla kaugemate paikade loomastikule, aga selleks, et seda kõike märgata, tuleb aegajalt ära käia.  Ma olen nii nõus. Kui Eestist ära käia, siis on koju tagasi tulla eriliselt hea ja soe tunne, paljudele asjadele, mille kallal muidu viriseda tahaks, vaatame tagasitulles hoopis teise pilguga.

Kerli Nõu raamatuesitus toimub homme 19.09 Solarise Apollos 18.00- 19.00 Esitlust juhib reisisell, blogija ja “Minu Bali” autor Jesper Parve. Soovitan kuulama tulla! Minu loosin oma lugejate vahel ka ühe raamatu välja. Selleks ei ole teil vaja midagi muud teha kui kommentaaridesse kirjutada, milline on teie unistuste reisisihtkoht (ärge oma kontaktandmeid unustage!). Võitja loosin välja reedel 22.09.

Elu on lill!

Ma sõitsin kolmapäeval autoga linnast koju ja klõpsisin raadiokanaleid, peatusin Kuku kanalil kuuldes sõna “ajurveeda”. Ma ei tea, miks. Lihtsalt automaatselt peatusin. Oma uut raamatut “Elu maitsed. Praktiline ajurveeda” tutvustas raamatu autor Kaja Keil.

Hästi armas intervjuu oli, kus autor selgitas, et ajurveeda ei ole midagi sellist, mis midagi lubab, vaid mis annab näpunäiteid selleks kui inimene peaks soovima ise midagi endas muuta või end paremini mõista. Rääkis sellest ja tollest ning lõpetuseks  maa ja vesi-tüüpi inimestest. Mina olen osaliselt vesi. Ma jäin kuulama, et vesi tüüpi inimene ei sobi töötama paigal istudes, st klassikaliseks kontoritööks, sest siis muutub ta raskeks ja tulevad ka terviseprobleemid. See olen täpselt mina ja just sellepärast mul ilmselt ongi nagu Hunt Kriimsilmal üheks ametit. Mulle meeldib ja sobib. Tundub, et ka teistele sobib. Ma võin täiesti käsi südamel öelda, et ma ei saaks oma eluga rohkem rahul olla. Alati on mingeid muresid, aga öelge mulle ausalt, kellel neid tegelikult ei oleks. Lihtsalt enda mured tunduvad alati kõige suuremad ja olulisemad, nii et teinekord on õnnelik olemise asemel lihtsam viriseda, vinguda ja hädaldada. Pole seda ja toda ja kolmandat, see ja too ja kolmas on valesti, alati on vaja midagi rohkem ja juurde, ikka et naabrile näidata või midagi kompenseerida. Pole siis ime, et inimesed on stressis ja depressioonis. Selleks, et olla rahulolev on vaja lihtsalt leida inspiratsiooni. Inspiratsioonist saab kõik alguse.

Inspiratsioon on ka Kaja Keili kirjutatud raamatu mõte. “Ometigi ei ole see õpik, vaid pigem huvi äratav inspiratsiooniseeme, millest suure tarkusepuu kasvatamine jääb sinu enda hooleks. Püüan sind innustada märkama lihtsaid seoseid looduse toimimise täiuslikus sümfoonias, mida sa ehk juba niigi tead, kuid ei ole kunagi tulnud selle peale, et mõnda neist praktikas järgi proovida. Ajurveeda on ühest küljest imelihtne, aga teisalt oma kohati hoomamatuses täiuses looduse kõrgema matemaatika keerulisim valem ja poeesia tippteos. Nii nagu elu.

Sellise sissejuhatusega algab raamat ise. Mul on tunne, et selle raamatu minuni jõudmine on mingi märk, sest nii umbes minuteid kümme peale seda kui olin intervjuu kuulamise lõpetanud, tuli mu telefoni sõnum, et Apollo raamatupoest ootab mind Smartpostis pakk. Selle sama raamatuga. Ma hakkasin raamatut samal õhtul lappama ja tahtmata kõlada nagu Pantalone “Armastuses kolme apelsini vastu” pean ma siiski ütlema, et see on nii hea raamat. Täpselt nii lihtsalt ja ilustamata ütlengi. Ma ei ole jõudnud kogu raamatut läbi lugeda, küll aga olen ma jõudnud seda kaks korda läbi sirvida, mõningaid asju järgi proovida (mul oli just algamas nohu ja raamatus oli nipp, kuidas nohu peletada) ja nüüd kui ma jälle raamatu kätte võtsin, et seda lugema hakata, tundsin ma, et pean seda teiega kohe jagama.  Nädalavahetus on tulemas, võib olla keegi just otsib, mida maal aias lugeda. Minu soovitus on just see raamat!

Raamat koosneb kuuest osast – ajurveeda ABC, seedimise alkeemia, elutantsu rütmid, saladustest praktikaks, köögikunst ja lisad.

Esimene osa tutvustab meile ajurveeda põhimõtteid. See on ka enese äratundmise teadus. Terve meie elu on suhe – iseenda, lähedaste, tuttavate ja kolleegidega ning looduse ja universumiga. Suhtes me pidevalt reageerime. Kõik, mis on väljaspool meid. õpetab peegelpildina reaalsuses aru saama sellest, kes me tegelikult oleme ja mil viisil kõige ülejäänuga suhestume. Mulle endale tundub, et mina olen enda tegeliku mina leidnud, kuid nüüd seda raamatut sirvides ja kaasa mõeldes, sain ma aru, et olen alles teekonna alguses. Raamatu järgi olen mina vist vata-pita tüüpi inimene. Liikuv aja loominguline, kes ei talu rutiini, aga oma kaootilise elustiili juures vajan tasakaalustamiseks kõige enam heas mõttes rutiini ja lõõgastust. Pole siis ime, et Marek, kes mind tasakaalustab, minu jaoks kõige õigem partner elus on. Mareki tüübi kohta lugedes muigasin ma mitu korda omaette, et “jaajah, just täpselt selline ta ongi”.

Teine osa keskendub seedimise ja söömise tarkustele. Näiteks olete te mõelnud sellele, et kui teile mõni söögikoht väga meeldib, siis me kirjeldame seda tihti kui “hubane ja kodune”. Ideaalis on kodus söömine alati toitvam tegevus kui mistahes avalikes ruumides einestamine. Seepärast me ilmselt ka otsime einestamiseks kohti, mis tekitaks meis sama tunde. Söömisesse tuleb suhtuda austusega ja mitte siduda sellega pingelisi kõnelusi, nagu näiteks ärikohtumised.

Kolmas osa – elutantsu rütmid – pani mind täiesti mõtlema. Elu on voolamine. Elukunst peitub teadlikult pärivoolu ujumises ning õigel ajal ja õiges kohas vooluga kaasa minemises. Näiteks Argentiina tangot võib teoreetiliselt tantsida ükskõik millise pala järgi, kuid selles puudub talle omane harmoonia. Harmoonia teeb elutantsust tõelise kunsti, luues kooskõla. Ebakõlad ei ole loodud looduses kaua kestma ja elu voolamist takistab sel juhul näiteks mõni haigus. Ma olen tihti mõelnud selle peale, et õnnetus suhtes, olgu see siis partner- või töösuhe, olevad inimesed on tihti haiged. Sellel on väga lihtne põhjus. Ebakõla!

Mida enam ma raamatut lugesin, seda enam hakkas mulle tunduma, et Marek elakski nagu alateadlikult ajurveeda põhimõtete järgi. Ilma naljata. Ta ärkab vara. Ideaalis on hea ärgata enne seda, kui maa ja elemendi raskus uniseks teeb. Tulised tööalased vestlused jätab ta alati pärastlõunaks kui ollakse valmis nägema suurt pilti. Magama läheb ta hiljemalt 22. Viimane “ingliekspress” kosutava une juurde lahkub umbes 22. Sellest maha jäädes tuleb leppida teiste sõiduvahenditega, mille tee ei vii otse, vaid läbi unehäirete väsitavat rada. Mina seevastu olen siiani elanud täpselt ristivastupidi.

Neljas osa andis praktilisi näpunäiteid hommikurituaaliks (sh ärka võimalikult vara), päevarituaaliks (püüa vältida liigset kiirustamist ja muretsemist) ja õhturituaaliks (lülita keha ja meel töörutiinist välja ning praktiseeri armastust ja lähedust, püüa vähendada ekraanide ees istumist, eriti enne magamaminekut). Magada soovitatakse nii, et pea oleks itta või lõunasse. Jällegi. Mareki pea on alati itta olnud, ükskõik, kus meie voodi ka olnud poleks, mina jään alati magama läände vaadates.

Mina tahan nüüd järgi proovida päikesetervitust. Suvised varahommikud maal tunduvad just olema õige aeg sellega algust teha.

Viies osa köögikunst pakub huvitavaid toiduretsepte vastavalt aastaaegadele. Nõgesesupp värske kartuli kroketitega, köögiviljakotletid ja basiilikukreem ning nii hummus kui pesto saavad sel suvel meie söögilaual kindlasti rohkem esindatud olema kui varem. Ma ei ole otseselt see, kes iga suvi räägib, et grill-lihast on kõrini, küll aga olen ma puudust tundnud huvitavatest lisanditest. Ma ei tea, miks ma olen oodanud, et need lisandid ise nagu võluväel sinna juurde tekivad. Ise tuleb teha kui midagi ei meeldi ja millestki puudus on!

Viimases on ära toodud sobimatud toidukooslused (äärmiselt huvitav ja täiesti uus info mulle), toidu mõju meelele, esmaabi köögiapteegist ja vastumürgid. Näiteks nohu esimeste tunnuste ilmnemisel uhmerda paar tera musta pipart, kuumuta kuival pannil, jahuta ja tõmba ettevaatlikult sisse hingates mõlemasse ninasõõrmesse; aevastamise tagajärjel kanalid avanevad.

Kuigi esmapilgul võib tänapäeval tunduda pea ilmvõimatu looduse rütmi ideaalselt sisse sulanduda ja kõigi tema kõrgema matemaatika valemite kohaselt toituda, ei ole see siiski mingi raketiteadus. Ajurveeda õpetabki laiemas tähenduses elu kõiki maitseid omal nahal praktiliselt läbi proovima. Arengu kontekstis on naljaga pooleks öeldes targem teha pigem uusi vigu. Selles suur osa elukunstist peitubki. 

Elu on ikkagi lill! Lilleõied sümboliseerivad veeda traditsioonis ruumi elementi, millest saab kõik alguse ja milles ka kõik aset leiab. Kõik.

Armastades taimetoitu

Noh, mis oli teie esimene mõte seda pealkirja lugedes? Et olen lolliks läinud ja taimetoitlaseks hakanud? Et siit tuleb mingi taimetoidu üle nalja viskav postitus? Et suvi on tulekul ja on aeg oma vormitu keha iga hinna eest vormi saada?

Tegelikult on Apollos käimas tervisekampaania  “Terves kehas terve vaim”, kus väljapanekus tooteid, mis on seotud tervisliku eluviisiga, trenniga, dieedi, kaalu alandamisega, tervisliku toiduga (LINK) ja mille eesmärk on   inimestele pakkuda inspiratsiooni liikumaks tervisliku eluviisi poole.

Nagu te teate olen ma ise ka sellega algust teinud ning käin aasta algusest korralikult trennis, et minu soov on ka kaalu alandada, hakkasin ma eelmisest nädalast jälgima oma toitumist. Ja vot see on minu jaoks raske. Esiteks olen ma terve elu olnud halbade söömisharjumistega. Ma kipun sööma üks kord päevas ja õhtuti, ajades endale siis sisse kõike, mida külmkapis leidub. Teiseks armastan ma küll taimetoite, kuid minu enda oskused taimetoitude valmistamisel on väga kehvad. Mu taimetoidud ei näe kutsuvad välja ning on ka maitsetud. Aga ma võtan seda tervislikuma eluviisi poole püüdlemist tõsiselt ja seepärast olen ma endale soetanud ka mõned raamatud, et end harida. Sealhulgas ka antud kampaania raames Külli Holstingi ja Erle Jõema “Armastades taimetoitu”, et saada inspiratsiooni tervislikemate õhtusöökide valmistamiseks.

Mis mulle selle raamatu juures eriti meeldib on see, et ära on toodud ka mineraalid ja vitamiinid, mida ühest või teisest juurviljast saab. Näiteks armastan ma peeti ja tean, et see on kasulik, kuid milliseid vajalikke mineraalaineid ma sealt saan, sellele ei ole ma varem mõelnud ega pole see mind varem ka väga huvitanud. Või miks on kasulikud kikerherned ja läätsed, minu enda suured lemmikud. Ma saan aru, et inimestele, kes on taimetoiduga nö sina peal juba ammu, võivad minu avastused mõjuda naeruväärselt ja naiivselt, kuid mina ei ole tervisliku toitumise peale varem oma elus mõelnud ja seepärast on see mulle uus, huvitav ning ka tundmatu maailm.

Eile sai õhtusöögiks ära proovitud kikerhernevorm kookospiimaga. Väga huvitav lähenemine tavalisele vormiroale, kus kookospiim andis argiselt hallile kartulile mõnusa maitse. Minu jaoks jäi küll toit natuke magedaks, kuid kui järgmine kord lisada veidike rohkem karripulbrit, siis võib sellest toidust saada küll üks minu lemmikuid nii argiroaks kui ka pidulauale.

IMG_9416.JPG

IMG_9424.JPG

Mul on hea meel, et aina rohkem püütakse inimesi suunata tervislike eluviiside juurde, sest tahame me seda endale tunnistada või mitte, keskmine eestlane on ikka väga ebatervislike harjumustega ja stressis ning ei mõtle sugugi oma tervise peale. Aga peaks. Ja  tihti tekitab ka mõte tervislikust eluviisist ja toitumisest meis stressi.  Ma tean omast käest. Ära stressa – iga algus on raske! Kõik algab mõttetasandilt, ka eluviisi muutus tervikuna.

Et esimest sammu tervislikuma eluviisi poole kergem teha oleks Apollo kokku koondanud laia valiku toitumis- ja terviseteemalisi raamatuid ja tooteid! Ostes Apollo tervisekampaania väljapanekust 20.03-2.04.2017 vähemalt 20 € väärtuses kaupa võid võita 100 € väärtuses treeningtooteid Sportlandilt. Osalemiseks peab olema Apollo Klubi liige või liituma Apollo Klubiga.

 

*Ja et ma ei läheks ootamatult liiga tervislikuks, siis pakkusin ma eile tervisliku vormiroa kõrvale külalistele ka klaasikese valget veini. Beebisammude haaval tervislikuma mina poole, ei saa inimesi ära ehmatada kohe oma uute eluviisidega;)

 

 

HARRY POTTER JA ÄRANEETUD LAPS. I ja II osa” eestikeelse versiooni esmaesitlus

Rääkisime täna just tuttavatega lemmikfilmidest, mul on neid palju ja nii ma unustasingi loetellu lisamast Harry Potteri. Ma ei tee nalja, ma olen täielik Harry Potteri fänn. Kui ma ei oska dvd riiulist midagi valida vaatamiseks, valin ma Harry Potteri. Kui ma lugesin, et Britt käis Sigatüükas (LINK) surin ma natukene sisemiselt kadedusest. Ühesõnaga Harry Potterist ei saa kunagi küllalt. Irooniline on muidugi kogu selle armastuse juures, et “Harry Potter ja äraneetud laps” saab esimeseks HP raamatuks, mida ma kohe lugema hakkan. Elevil nagu väike laps.

Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida, vaid tegelikult tahtsin ma lihtsalt natukene reklaami teha Apollos toimuvale eriüritusele. Homme, 3. märtsil kell 18:00 toimub Solarise Apollos Harry Potteri kaheksanda loo “HARRY POTTER JA ÄRANEETUD LAPS. I ja II osa” eestikeelse versiooni eriüritus. Kõik, kes tulevad eriüritusele mõne Harry Potteri kangelaseks kostümeerituna, saavad raamatu 20% tavahinnast soodsamalt! 🙂

Üritusel on kohal näidendile eesti keelse tõlke andnud kirjastus Varraku andekad tõlkijad ema-tütar Krista ja Kaisa Kaer, kelle pikaaegseks ühistööks on olnud mitme „Harry Potteri“ köite eestindamine. Tõlkijatega tuleb vestlema kirjandusminister Mart Juur.

„Harry Potter ja äraneetud laps“ on Jack Thorne’i uus näidend, mis põhineb J. K. Rowlingu, John Tiffany ja Jack Thorne’i uuel lool. See on kaheksas Harry Potteri lugu ning esimene, mis on ametlikult lavale seatud. See peaproovi versioon toob Harry Potteri, tema sõprade ja pereliikmete edasise elukäigu kõikjal lugejateni kohe pärast näidendi maailma esietendust Londoni West Endis 30. juulil 2016. Kaheksanda loos stsenaarium hargneb lahti 19 aastat hiljem. Harry, Ron ja Hermione on nüüd juba täiskasvanud ning neil on endal lapsed. Harry on Võlukunstiministeeriumi teenistuja, tööd on palju ning võib-olla ei suuda ta iga kord kõige paremini mõista oma lapsi, eriti aga Albus Severust, kellele on isa kuulsus pisut liiga ränk koorem. Siis aga näitavad mitmed märgid, et kogu must maagia ei ole veel maailmast kadunud ning see, et Harry arm on uuesti valutama hakanud, üksnes kinnitab Harry, Roni, Ginny ja Hermione kahtlusi. Taas pead tõstvale pimedusele omal kombel vastu astuma nii vanemad kui ka lapsed.

Mina püüan homme kell 18:00 kohal olla. Kas kohtume?  Lisainfot leiate Facebookist SIIT