Ma võtsin Tartusse sõites autos lugemiseks raamatu kaasa. “Me sureme üksi”.  Marekile kingiti, aga egoistina hakkasin mina seda esimesena lugema. Äärmiselt hea raamat.

“Erakordne lugu põgenemisest ja vastupidavusest
Teise maailmasõja päevil.
„Üks kõige hämmastavamatest pääsemislugudest,
mida te kunagi lugenud olete… lihtsalt erakordne.”
Andy McNab
1943. aasta märtsis asus välismaal elavatest Norra
eriüksuse liikmetest moodustatud rühm Briti kõige
põhjapoolsemast osast natside okupeeritud Norra
suunas teele. Neile oli antud ülesandeks Norra
vastupanuliikumise organiseerimine ja toetamine.
Nad reedeti; natside korraldatud varitsuses jäi ellu
vaid üks mees.
Külmakahjustustest sandistatud, lumepimeduse all
kannatav ja sakslaste jahitud Jan Baalsrudil õnnestus
jõuda väiksesse polaaraladel asuvasse külla. Soniva
ja poolsurnuna leidis ta külaelanikke, kes olid valmis
tema päästmiseks omaenda eluga riskima. David
Howarth jutustab kaasahaarava, vaprust ja inimvaimu
vastupanuvõimet kirjeldava loo Jani uskumatust
pääsemisest.” (LINK)

Ma jõudsingi täpselt selle kohani, kus peategelane sandina, elava surnuna, ühe maja juurde jõudis ning kuidas teised ta seal, oma elud ohtu seades, elule turgutasid. Me jõudsime Tallinnasse tagasi. Ma tean, et see raamat sai Tartust kaasa. Aga ma enam ei leia seda üles. Eks ma torkasin kuhugi kindlasse kohta (võib olla on Ida ka aidanud) ja ma lihtsalt ei leia seda raamatut enam üles. See ajab mind ilgelt närvi. Oleks mingi igav raamat. Aga täiega põnev. Ja täiega põneva koha peal jäi pooleli. AJa kadunud. Pagan noh! Hommikul oleks nii hea rongis lugeda…