Me oleme nüüd peaaegu kuu aega kodus olnud ja kui ma tegelikult ütlen, et vahelduseks on väga meeldiv oma kodus elada ja näha oli ka, et Ida on rahul – muudkui jooksis mööda maja ringi ja avastas aina uusi mänguasju ning “kiusas” Hugot ja kasse, siis nüüd ma näen, et ta on rahutu. Juba mõnda aega pakib ta jälle mängult kohvreid, sõidab lennukiga ja käib mulle pinda, et tahab tädi Satu juurde minna. “Lähme Rootsi!” ütleb ta mulle, justkui sellisel toonil, et no kui mujale ei saa, siis lähme vähemalt sinna. Eile vaatasime “Meie aasta Austraalias” ja Ida arvas, et ta tahaks issi ja emmega sinna minna. Mängu on tulnud uuesti Lillehammeri lasteaed ning aegajalt räägib Ida minuga eesti-norra segakeeles.

Samas ei ole selles mitte midagi imelikku, et ta reisida tahab. Alates kuuendast elukuust on ta kogu aeg ringi rännanud, tõsi küll Eesti-Rootsi-Norra vahet, ei midagi eksootilist, kuid mingi reisipisiku on see temasse päris sügavale süstinud. Päris naljakas on vaadata.

Õnneks vist töö viib mind jaanuaris uuesti Norra ja Lillehammer võib asenduda Osloga, nii et me saame Idaga jälle seljakotid selga tõmmata, kuid sellest juba pikemalt kui asi tõesti ka teoks saab. Täna suudan ma Ida rahutut hinge natuke rõõmustada sellega, et lähme rongiga linna. TEMA tädi Pepega kohtuma. Seegi väikene reis;)

We have been in Estonia now almost a month and I actually think it is quite nice to stay at home for a while and Ida seemed to enjoy it too, but now I see she is getting restless and confused. Why are we notr packing? Why are we not going anywhere? She is playing her travel games, packing suitcases and insists on visiting “tädi” Satu when we play. “Let´s go to Sweden,” she told me one day, like saying if Norway is too far, let´s just go somewhere. “To Australia,” she told yesterday we watched a TV show about Australia. “One day,” we promised her. 

It is of course understandable that she misses travelling and is confused. Since she was 6months old, we have been travelling quite a lot. Not any exotic places, but in Sweden and Norway. She is a demanding child, but becomes totally different – nice and cool kid- when we travel. It is obvious she likes it. And now I see she misses Lillehammer a bit, she even talks in her own Estonian-Norwegian language the me. 

If everything goes well, my work takes me to Oslo from January and me and Ida can pack our backpacks again, but I do not want to talk about this assignment more before it actually happens. 

Today me and Ida will take train to town to meet HER “tädi” Pepe. At least a bit of travelling;)