Nii ta tuli. Piltides

Marek nõudis pidu ja kui mees tahab pidu, siis pidu peab tema saama. Meil oli sõbrannadega kokku lepitud, kes mida kaasa toob ja ainukesed reeglid olid, et laual peab olema 12 vaagnat (et sööki jaguks igasse kuusse) ja et laual ei oleks kana (et õnn ära ei lendaks), aga kogustest ei rääkinud me midagi. Nii juhtus, et meie laual oli ilma pingutamata 28 vaagnat ja põhimõtteliselt kui me  oleks külmkapist toonud välja veel ülejäänud söögid, mis lihtsalt ei mahtunud lauale, oleks meil laual olnud kolme aasta jagu toitu. Ma ei tea, kes meist selle valearvestuse tegi, aga võite täna meile külla sööma tulla. Sööki on poole Harjumaa jagu. Alkoholiladu on ka selline nagu oleks me kõik Keila poed alkoholist tühjaks ostnud, miks see tarbimata jäi, on iseasi küsimus. Uut aastat alustasime me veega (st viisakam pool seltskonnast ehk naised). Mina muidugi peakski mõned kuud vaid vett jooma, sest no kui ikka juba ämm ütleb, et me oleme perekond paksukesed, siis on ikka kusagil mõni rasvavolt ülearu. Ahjaa, kui nii toidu kui alkoholiga sai ilmselge valearvestus tehtud, siis üks külalistest oli ka ilutulestikku varunud nii, et korraks jäi tunne nagu oleks sattunud vaatama Tallinna ilutulestikku.

Mõnikord on ikka hea kui mees pidu nõuab, sest nii vahva oli. Ja teate mis veel juhtus? Mina andsin alla kell kolm, mehed jäid veel istuma. Ei, mitte see ei ole erakordne, vaid see, et kui mul siiani oli olemas isepuhastuv köök, siis üleöö on mulle tekkinud ka isepuhastuv kodu. Vähe sellest, et laud oli korras, isegi lisalaud ja toolid olid nagu võluväel kadunud. Miski ei andnud märku sellest, et siin majas oleks eile pidu olnud. Müstiline isepuhastuv maja.

PS: Ida jõudis neli korda kostüüme vahetada ja mina suutsin tal isegi juuksed ära kammida. Pidupäeva puhul.

IMG_6573.JPG

IMG_6590.JPG

IMG_6604.JPGIMG_6612.JPGIMG_6613.JPGIMG_6629.JPGIMG_6639.JPGIMG_6642.JPGIMG_6648.JPGIMG_6653.JPGIMG_6659.JPGIMG_6670.JPGIMG_6673.JPG

2016

Ma ei viitsi tegelikult teha tagasivaateid ja suuri plaane uueks aastaks,sest noh see, mis on möödas on möödas ja uuelt aastalt ei oska ma midagi tahta, pidavat Kuke aasta olema, nii et ilmselt saan ma rahapakkidega lihtsalt ilma pingutamata vastu pead, unistused täituvad ja mind ootab ees meeletu edulugu. Tegelikult aga ilma naljata on meil 2017 aastaks vaid üks plaan – ehitada saun (viimase lükke selleks andis Tanel Jani saadetud jõulukaart, kus ta soovitas meil glögi juua ja sauna teha. Aitäh Tanel! Ilma irooniata.)

2016 aastale tahan ma vaadata tagasi läbi “lugemise väljakutse“.  Ma olen hästi suur raamatusõber, kuid peale seda kui ma rasedaks jäin, sattus mu kätte raamatuid aina vähem. Ma ei teagi miks, polnud vist aega nagu on popp öelda. Ma ei lugenud läbi kõiki, isegi, isegi mitte pooli väljakutse raamatuid, kuid asi polnud mitte niivõrd laiskus, vaid see, et ma sattusin uuesti raamatute maailma ja lugesin palju ka väljakutseväliseid raamatuid. Ma olen sellele grupile õudselt tänulik, sest ma hakkasin uuesti lugema. Selle asemel, et öelda, et igav on või et telekast ei tule midagi või veel hullem, vahtida mõnda nõmedat seriaali, loen ma nüüd.

Minu selle aasta suurim üllataja on kindlasti Mart Sanderi “Litsid”(LINK). Kaks osa on loetud ja see on nii minu teetassike, et ma ootan põnevusega ja kärsitult kolmandat osa. Kõik, kel teil on eelarvamus Mart Sanderi suhtes visake see eelarvamus prügikasti. Ta kirjutab suurepäraselt. Kaasahaaravalt. Tõetruult.

Selle aasta parim, vaimukam, kasulikum lugemine oli Mihkel Raua “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” (LINK). Mulle meeldib raamatu humoorikas ja eneseirooniline ülesehitus, ühtpidi loed nagu ühe kuulsa inimese salajast päevikut, teisalt aga eneseabiõpikut, kus autor muuhulgas keskendub teemadele nagu kuidas teenida palju raha; kuidas kuulsaks saada; kuidas tuba koristada; kuidas kriitikaga toime tulla, kuidas alkoholism kontrolli alla saada jne.

Kõige intrigeerivam ja inspireerivam lugemine oli Karl Ove Knaustgårdi ““Minu võitlus 1. Surm perekonnas.” (LINK). Ma käisin vaatamas ka samanimelist etendust (PS: Keegi, nt Theatrum võiks sama tüki tuua lavale eesti keeles) ja see oli mu eelmise aasta parim teatrielamus. Siis ma ei olnud veel raamatut lugenud. Nii etendus kui romaan olid valusad ja halastamatult avameelses. Autor ise öelnud, et raamat tegi paljudele lähedastele haiget, kuid oleks see veel rohkem haiget teinud, siis oleks see veel ausam olnud. Hingekriipivalt kaasahaarav ja mõlemapanev. Ma tahaks samamoodi kirjutada osata. Knaustgård on minu kirjnik. Ka välimuselt (vt päise pilti, iroonilisel kombel ei kannata ma aga suitsetamist).

Pooleli on mul hetkel Elena Ferrante neljaosaline Neapolitan Novels ja sellest tundub vähemalt esimese osa – My brilliant friend – järgi tulla võimas lugemiselamus.

Vot selline 2016.

Vanainimeste laps

Lapsed ja lastekasvatamine on minu jaoks nagu imedepõld. Ma ei teadnud ju enne Idat lastest mitte midagi, mõnda beebit olin võõristavalt kaugelt piilunud, aga midagi rohkemat ma nendest ei teadnud, ega ka lastest. Ei ole ma end ka väga kurssi viinud sellega, et mis hetkel nad, mida ja kui palju tegema peavad,s eetõttu leian ma end ikka ja jälle imestamast. Täna käisime Idaga poes ja kui ta oli mulle öelnud, et tema “teeb ühe ringi ära” ehk siis läheb ringiga ja teiselt poolt kui mina võileti juurde ning kui me seal kokku saime minut aega hiljem, leidsin me end jälle mõttelt, et kuna see siis juhtus, et ma võin oma lapse korraks silma alt ära lasta ja ta ei jooksegi minema. Kuna see juhtus, et ta saab aru, mida ma talle räägin? Mis ajast ta mulle nagu päris inimene vastab? Ja mis ajast ta mu sõna kuulab? Kuna ja kuidas see juhtus?

Nii naljakas on Idat teinekord vaadata, sest ta on nagu väike vanainimeste laps. Just oma sõna-ja keelekasutuselt. Ma ei oska seda isegi seletada, aga no näiteks mõnikord tal on jonnituju ja me hakkame ääri veeri seletama, miks näiteks ei tohi plastiliini laua peale suruda, oleme valmis hullemaks protestiks ja vastulauseteks, kuid väikesest suust tuleb lihtsalt vastuseks “aa okei”. Või siis seletan ma, et sellel pildil olid sa emme kõhus ja ta vastab jälle “aa okei” nagu see oleks maailma kõige loogilisem asi. Ma ei imesta kui ta varsti küsibki, et kuidas ta sinna kõhtu sai ja ma selgitan, et tehti seksivärki ning ta vastaks samuti “aa okei”. Olgu, võib olla ma päris nii ei ütle, et tehti seksivärki, aga mingitest kapsalehtedest ja mesimummudest ma ka rääkima ei hakka.

Kui ma olin Idavanune, siis ma olin päris palju vanatädi juures, kel olid igasugu põnevad haigused. Näiteks oli tal süda haige. Kui ma tädi juures koristama pidin, siis tabas mind tihti mõni haigustest, mida ma kuulnud olin, klassikaliselt hakkas mul “süda valutama”. Ma ei imesta kui Idal varsti samad mured on. Jalg tal juba aegajalt valutab, ja sinna on ilmtingimata vaja plaastrit peale panna, olgugi, et vahepeal läheb meelest ära, kuhu plaastrit vaja on panna ja kumb jalg see täpselt valutaski. Hetk tagasi läks Ida prille tooma, sest ta ei näinud väikest kirja lugeda piparkoogitaigna paki pealt.

Selleks, et norra keel ei ununeks, räägin ma aegajalt Idaga norra keeles. Küsin talt norra keeles, mis ta tegi, kus ta käis, mida sõi ja kuigi ta 98% ajast vastab eesti keeles, saab ta mu küsimustest aru. Mu jaoks on see täiesti müstika. Eile hakkas ta aga ootamatult meiega norra keeles rääkima. “Går det bra, pappa?” (kas kõik on hästi, issi) küsis ta issilt ja pani talle teki peale. “Nå sover vi” (nüüd magame) ütles ta ja lisas siis eesti keeles, et läheb tööle, aga meie pangu silmad kinni.

Ma tean, et ma kõlan nagu mingi tohman, kes lastest midagi ei tea (ja ei teagi ju!), aga mu meelest on see lihtsalt uskumatu KUI ÄGEDAD nad on ja KUI PALJU nendega koos saab teha, KUI lõbus see on. Okei-okei, muidugi on ikka ka neid päevi, kus ma mõtlen, et fakk, Ida, sind peaks puuri pistma, sest ma lihtsalt ei jaksa temaga tegeleda nii palju, kuid aina enam hakkavad need emotsioonid, mis mind tema beebieas valdasid, ära ununema. Ma saan iga päevaga aina rohkem aru, et kogu see “kamm” on kõike seda väärt olnud, sest no ausalt, lapsed on ikka niiiiiiiiiiiii naljakad. Ma ei teadnud seda varem!

Üks päev sõitsime me Idaga rongiga ja meie kõrval seisis tüdruk, kel oli seljas üübermini. Ida vaatas teda ja ütles siis kõva häälega: “Emme, vaata, tädi on paljas!” Kõik naersid. Paljal tädil olid õnneks kõrvaklapid peas.

IMG_4776.JPG

2016 kokkuvõte – TOP7

Aastalõpp on ikka selline aeg, kus tehakse kokkuvõtteid ja  nii otsustasin minagi 2016.aastale tagasi vaadata ning panna kirja oma selleaastased lemmikud. See ei olnud lihtne, sest absoluutselt igal külastatud hotellil on olnud oma eelised ja head küljed, kuid ikka on ju nii, et mõni kogemus jääb eriliselt eredalt meelde.

Postituse pealkiri on mõnevõrra eksitav, sest paremusjärjestusse ei oskaks ma hotelle ka parima tahtmise juures panna, seega toon ma hoopis ära oma lemmikud erinevate kategooriates.

Aasta üllataja – Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel (LINK). Spaad otsides olin ma sellest hotellist ausalt öeldes mööda vaadanud, sest keset liiklusummikuid asuv hotell ei tundunud kuigi hubane. Suur viga, sest Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel on nagu omaette maailm Tallinna südames, heaoluoaas, kus olles teil pole õrna aimugi ummikutest, kiirustamisest. See on hotell, kus te puhkate.

2513929_54_z

Parim hommikusöök – Grand Hotel Viljandis (LINK).  Minu arvates pakutakse Eesti parimat hommiksuööki Viljandis Grand Hotel’is. Ma ei räägi isegi sellest, et valikus oli sushi ja värske šokolaadikook, vaid sellest, et isegi praemuna oli täiuslik. Kuldkollane, parasjagu “jooksev”, ümar – moodustades röstsaial sulava või ning peekoniga täiusliku kombinatsiooni. Kas pole imeline, et midagi nii lihtsat ja justkui tavapärast saab pakkuda midagi nii meeliülendavat?

12794396_1699925580224642_2080562195393795438_n1

Tahad teada, kes on ülejäänud viis 2016.aasta lemmikut? Edasi loe Hotelliveebi blogist SIIT

#tõelisedsõbradlendavadmõnikordMÕTETESplatsi*

Selleks, et meenutada, mis ajast ma juba Heilyt tean, oleks vaja erakordselt head mälu. Minul seda ei ole. Seepärast ei teagi ma täpselt, mis ajast me üksteist teame, kuidas me esimest korda kohtusime või miks meist sõbrannad said. Ma tean vaid seda, et ta on alati olemas olnud. Ma olen tihti pidanud Heilyt tutvustades tegema pausi, et mõelda, kuidas me siis sugulased olemegi, sest öelda, et me oleme „lihtsalt sõbrannad“ kõlab sama valesti kui sool kohvi sees. On olnud perioode, kus me oleme suhelnud vähem, on olnud perioode, kus me oleme olnud lahutamatud kui sukk ja saabas, kuid Heily on üks neist inimestest, kellega ma pole kunagi tülitsenud. Ma ei mäleta isegi ühtegi lahkheli. Ja uskuge, mind tundes kõlab see lausa uskumatult!
Ja ma ei pea tegelikult ragistama kuigi palju oma blondeeritud juuste all olevaid ajurakke, et meenutada erinevaid Heilyga seotud naljakaid, südamlikke, ka piinlikke seiku. Mulle tuleb meelde, kuidas me koos Enelini moekoolis käisime ja end juba tegijatena tundsime. Aga miks ei oleks ka pidanud? Enelini moekoolist tulid omal ajal modellid. Meie tunniplaani kuulusid koreograafia, lilleseade, prantsuse keel ja me saime ikkagi modellidena suisa Pariisis lavalaudadel kõndida. Mis sellest, et koledates hallides tolmumantlites ja kusagil tundmatu ja inimtühja kooli treppidel. Mitte paljud ei saa uhkustada sellega, et on modellina Pariisis (või Pariisi-lähistel kolkas) esinenud.
Ma mäletan, kuidas ma puberteedina kirjutasin varjunime all oma südantlõhestavast murest tolleaegsesse noortelehte „Meie Meel“, kuidas Heily siis ühel päeval mulle lehe justkui muuseas sülle pistis, et ma loeksin kellegi tundmatu vastust sellele murele. Ma mäletan, kuidas vastus algas sõnadega „Kallis X, ma tean, et tegu on minu parima sõbrannaga ja seepärast ka vastan sulle“ ja kuidas ma omaette itsitasin, et keegi rumal oli arvanud, et tundis kirjas ära oma sõbranna. Alles veidike hiljem taipasin ma, et Heily oli hoolimata varjunimest mind siiski ära tundnud. Me ei rääkinud sellest kirjast ja vastusest kunagi, ma ei mäleta isegi milles minu mure seisis, aga ma mäletan seda hetke, kui ma taipasin, et kirjale vastajaks oli Heily, kes anonüümsele kurtjale oli sama anonüümselt vastanud. Me olime siis umbes 15-16-aastased.
Kui mul aga palutaks meenutada esimene asi, mis mul Heilyga seoses pähe torkab, on see kahtlemata öised „kanamammad liivakastis“ Heily köögis. Meil oli kombeks pärast suviseid kontserte, meievanused mäletavad kõik kui popid olid suvised kontserttuurid, kus esinesid 2 Quick Start, Nancy, Kuldne Trio, Bläck Rokit, Maarja-Liis ja teised, jalgsi koju kõndida. Taksosõit ei tulnud meile isegi pähe ja kuna Heily elas Tartu laululavale palju lähemal, mina elasin Annelinnas, lõppesid kontserdid tihti Heily juures. Ja eranditult lõppesid need Heily kodus köögis. Praemuna süües. Ja mitte tavalist. Vaid nii, et leivaviilu oli lõigatud auk, kuhu mahtus sisse muna. Nii oli muna kollane iluasti raamiga ümbritsetud. Ja istus kenasti paigal. Nagu kanamamma liivakastis.
Võib-olla siit ongi alateadlikult meie kulinaarne reis alguse saanud? Vähemalt võin ma ausalt öelda, et meie kulinaarne tutvus on küll just Heily köögist alguse saanud.
davidspets
* Meil on üks inside joke, et kasutame sellist hashtagi #tõelisedsõbradlendavadalatiplatsi kui kedagi üllatame ootamatult, ma siis täna lendasin mõttes platsi;)
NB! Heily FB lehega hoidke end kursis SIIN

If love is blind, why is lingerie so popular?

Hiiliv keskeakriis või mis, aga pesuteemadel ma jätkan. Tegelikult on aga ilma naljata lood nii, et mul oli eile võimalus käia Bon Bon Lingerie tootmises ja  kogu selles pesuparadiisis tuli mulle meelde, miks ma kunagi ammu ammu BonBoni armusin.

Nagu te eelmisest postitusest aru saite, siis pesu on minu jaoks väga oluline. Mul on pesuga seotud kaks kiiksu – aluspüksid ja rinnahoidja peavad olema ühest komplektist või vähemalt sama värvi ning pesu peab olema kvaliteetne ja mugav. BonBoni poest käisin ma Tallinnasse kolides natuke kaarega mööda, ma kartsin sinna sisse astuda, sest see tundus nii luksuslik ja kallis. Ühel palgapäeval võtsin ma julguse kokku, astusin sisse ja üldiselt võin ma öelda, et nüüd juba üle kümne aasta on minu parimad ja lemmikumad pesukomplektid just sellelt brändilt.

Ma ei valeta teile, kui ma ütlen, et selle brändi pesu annab teile Victoria Secretsi modelli keha. Tehke proovi. Pange mõni nende komplekt selga, vaadake end peeglist, näidake end oma mehele ja te näete ise, et ma ei valeta.

Mõned aastad tagasi oli neil üks vintage korsetiga komplekt, see oli nii imeline, et ma ostsin mitmeid paare pükse. Korseti ostsin ma kahjuks vaid ühe. Enam seda müügil ei ole. Kuigi see, mis mul kodus pesusahtlis on, pigistab natukene, sest ma olen ikkagi kaalus päris mitmed kilod juurde võtnud, siis  on see siiani minu lemmik, mille ma erilistel puhkudel selga panen. Ma ikka loodan aegajalt, et ehk tuleb see mudel tagasi tootmisesse.

Senikaua kuni ma ootan, olen ma endale leidnud uued lemmikud. Lyra komplekt on see, mis on täpselt minu teetassike – must ja pitsiline, lihtne, kuid elegantne. Mugavust ei hakka ma eraldi välja toomagi, sest selle brändi puhul on see minu jaoks lausa iseenesestmõistetav.

lyra2

Ma olen siin blogis ka “paljastanud” oma lameda rinna. Tegelikult on nii, et sellel lamedal rinnal on palju eeliseid. Mulle meeldivad väga särgitüüpi tugevduseta rinnahoidjad ja eest avatavad kolmnurksed rinnahoidja. Need sobivad minu keha- ja rinnatüübiga kõige paremini (nt seesama) . Mugavad, loomulikud ja mu meelest äärmiselt seksikad. Vanasti kandsin ma lameda rinna tõttu vaid push up rinnahoidjaid, ka täna meeldib mulle mõne riietuse all neid kanda, kuid igapäevaselt armastan ma väga kanda “comfort”- tüüpi rinnahoidjaid.

Minu vaieldamatu salaarmastus on aga body´d ja korsetid. Eile BonBon laos olles leidsin ma end lausa mõttelt, et mulle meeldib pesu vist natukene rohkem kui vein. Ideaalset korsett-rinnahoidjat olen ma püüdnud leida erinevatelt tootjatelt, kuid peale seda vintage-korseti leidu olen ma truuks jäänud BonBonile. Need on samamoodi lihtsad, elegantsed ja istuvad nii hästi (nt see mudel)

lyra4

Ma ei arva, et naise juures on kõige olulisem olla seksobjekt või keha, kuid kauni pesu kandmine on naisena meie (eelis)õigus ja ma ei saa sinna midagi parata, et minu jaoks on see selline nauding kanda kvaliteetset ja mugavat pesu, et ma ei vahetaks seda iial millegi muu vastu.  Nagu ka öeldud eelmises postituses ei ole mul  väga palju pesukomplekte, sest ma keeldun ostmast odavat pesu ja kui mul pole võimalust osta seda, mida ma tahan, siis ma ka ei osta.

Mingi  aeg tagasi sattusin ma kusagil lugema arutelu pesuteemadel, kus paljud noored naised ütlesid, et üle viieka ei raatsi küll rinnahoidja eest kulutada. Ausalt? See ju läheb peale teist pesu katki!  Ja kui vaadata Bon Bon Lingerie hindasid, siis siit saate luksusliku pesu ja kõrge enesehinnangu täiesti keskmisest hinnaklassist. Mu meelest, kui ma ei eksi, siis H&M pesu maksab kohati sama palju.

lyra3

Üks kommentaator küsis minult hiljuti, et kust ma oma põhjendamatult kõrge enesehinnangu ostnud olen. Ma nüüd vastan talle, et ilmselt BonBon Lingerie poest.

Koeralood

Ajendatuna viimase aja koerteteemalistest postitustest mõtlesin ma kirja panna oma kemplused meie le craanziga. Hugo praegu suurepärane kodukoer, aga selleks, et temast korralik kodukoer saab oleme me hullult vaeva näinud. Suur osa on lausa meelestki läinud, nagu lapse puhulgi.

Ma üldse kartsin koera võtta, sest tegelikult olen ma kassiinimene ja koerad ei ole mulle väga kunagi meeldinud, aga varjupaigas hakkas see naljakas ponts-ontsu meile nii meeldima, pani oma pontsaka käpa läbi puuri mu põlvele ja ta tundus lihtsalt nii meie koer. Mul on hea meel, et me selle otsuse tegime tookord.

P6300002.jpg

Hugo The Boss on meie pere liige olnud kaheksa aastat (vist, ma ei viitsi minna passi otsima) ja kui ma lugesin oma vana blogi, siis Hugoga on peavalu olnud rohkem kui küll. Kusjuures ainult närimine kutsikaeas on läinud valutult, niivõrd kuivõrd, sest ainuke asi, mis Hugo kaheksa aasta jooksul toas katki on närinud, on mu valge vaibaäär, mille ma kunagi hingehinna eest soetasin. Aga mis seal ikka. Ma ei tea, mis koeratõugude laps Hugo on, kuid me avastasime kohe kui ta varjupaigast koju tõime, et ta on äärmiselt sõnakuulelik ja kergesti õpetatav. Nii käisime me mõnda aega koertekoolis ja Hugo õppis tõesti kiiresti ära lihtsamad käsklused, siis tuli mulle aga laiskus peale ja kool jäi pooleli. Sellest on mul natuke ikka kahju, aga ma ei saa kedagi peale enda laiskuse süüdistada.

Tore koer, tark ka. Ühtegi probleemi ei olnud temaga mitu aastat ja siis korraga algasid mured. Hugo hakkas kodust ära jooksma. Meil ei ole maja ümber aeda (tol korral siiski oli, pean täpsustama, aga Hugo hüppas üle kiviaja või isegi ronis üle langenud puu) ja ükskõik kuidas me ka ei proovinud, pani Hugo plehku kohe kui me tööle läksime. Igal õhtul pidime me talle nagu lasteaeda naabri juurde järgi minema. Kuna tookord naaber meid veel väga hästi ei tundnud, siis oli ta kindel, et me piiname koera, sest kohe kui koer meid nägi, viskas ta alandlikult ja kartlikult pikali ning keeldus meiega tulemast. Kui koertele jagataks Oscareid, siis Hugo oleks nende etenduste eest pidanud saama parime koernäitleja auhinna. Nagu me koju saime, pani Hugo 75% kordadest jälle plehku. Lõpuks palusime me, et naaber ise koera koju tooks, et äkki koer siis saab aru, kus ta kodu on. Ja lisaks sellele tahtsime me naabriga tuttavamaks saada, et ta ei arvaks, et me loomapiinajad oleme. Siinkohal peame me tegelikult Hugot tänama, sest tänu tema minemajooksmisele saime me naabritega tuttavaks.

Aga jooksmine ei lõppenud.  Jooksmine lõppes lausa nii õnnetult, et ühel korral tuli Hugo koju lahtise haavaga, keegi oli teda löönud niimoodi, et ta vajas arstiabi. Te võite muidugi öelda, et oleme hoolimatud loomaomanikud, kes ei suutnud oma koera kodus hoida ja see vastab ka tõele ning võib ka olla, et keegi oli teda enesekaitseks löönud, kuid lüüa nii, et koeral oli vaja mitmeid õmblusi, on ka liiast. Haav oli nii sügav, et tal oli vaja lausa sisemisi õmblusi. Järgnes mitu kuud Hugo eest hoolitsemist, temaga igal hommikul ja iga ilmaga enne tööle minekut jalutamist, haava puhastamist, õhtul pikemat jalutuskäiku,sest terve tööpäeva pidi ta ju toas olema. Jube tüütu oli, kuid me ise olime selle “kohustuse” endale võtnud ja pealegi oli see meie süü. Hugo ei ole muidu kuri koer, aga üle kõige maailmas vihkab ta loomaarste. Tookord kui me käisime tal arsti juures haava puhastamas, hoidsime me teda kolmekesi kinni, sest ta oli nii viha täis. Suukorv on arstile minnes alati meil kohustuslik.  Üks kord käisime me tal arsti juures pärakupaunasid puhastamas (jp, päris nasty) ja kuna Hugo on väga hella hingega, siis ta oli peale seda meie peale nii solvunud, et keeldus terve päeva kodus istumast ja meie poole vaatamast. Seisis lihtsalt püsti ja oli meie poole seljaga. Ma arvan, et sellest ajast on tal ka viha loomaarstide vastu.

75098_1343299683054_1848112546_656638_237419_n.jpg

Aga siis hakkas jälle see jooksmine. Kõik kiitsid raadiopiiret ning nii sai see endale soetatud. Ma ei mäleta kellele ma seda just rääkisin, aga igatahes tahtsin ma  teada, kui kõva suraka sellest piirdest saab ja panin Hugo rihma endale jala ümber, et no kui koer peab elektrilöögi saama, siis ma pean ka teadma. Väga hull ei olnud, aga ebameeldiv küll. Igatahes nägime me megavaeva, et koera treenida raadiopiirdest aru saama, sest kahjuks ei olnud nii, et piire maa sees, koeral rihm kaelas ja ta sai kohe aru, mis värk on. Käisime ja jalutasime pikki päevi ja tunde aias. Kui siis lõpuks tundus, et Hugo on aru saanud, kus ta territoorium on, jätsime me ta üksi jälle koju. Mis te arvate, kas ta sai sellest piirdest õigesti aru? Oo ei, ta arvas, et piirdest tuleb võimalikult kiiresti läbi joosta ja siis mitte eam koju tulla. Sest koju tuleks tähendas talle valu, talle jäi vaid see meelde. Nii läksid meie päevad veel hullemaks, sest nüüd pidime me kõige pealt peale tööd koerale järele minema ja siis nägema tund aega vaeva, et ta oleks nõus autost välja tulema. Raadiopiiret saimegi me kasutada umbes paar kuud, sest Hugo oli nii kaval, et suutis endal kaelarihma kaelast saada ja metsa kaotada.

img_06641

Mingi kord oli naaber koera koju toonud ja värava külge sidunud ja teate, sellest ajast peale on Hugo kodune. Käib oma metsatiiru ära (ta ei suuda oma hädasid kodus hoovis teha) ja tuleb tagasi. Hädade tegemine on teine Hugo eripära. Näiteks kui ta oli koerte hotellis, siis ta oli väga pikalt kannatanud enne kui oma häda sinna aedikusse teinud. Esteet. Samuti ei sobinud talle oma hädasid teha kui me temaga jalutamas käies pealt vaatasime, me pidime pea kõrvale keerama ja alles siis oli Hugo nõus oma keha kergendama. Ükskord oli talvel Hugo toas terve pika päeva ja hullu lumetormi tõttu jäime me poolel teel koju lumevangi. Me olime kindlad, et Hugo on oma häda tuppa teinud, sest no kuulge ükski loom ei kannata 12 tundi oodata. Kui me koju jõudsime, tormas ta metsiku hooga õue, kuid saate aru, tuba oli puhas.

Hugoga on olnud palju peavalu, kuid samas me teadsime juba teda võttes, et see ei ole nagu kassidega, kes on isepäised ja saavad endaga rohkem ise hakkama, koer vajab hoolt ja on samasugune kohustus nagu laps. Kohati ehk hullemgi veel.  Ja kuigi ma olen mingitel hetkedel ehk isegi kahetsenud, et koera võtsime, noh näiteks  ei ole nii, et lihtsalt sõidame nädalaks puhkusele, siis mul on ikka hea meel. Kasvõi juba seda, kui kiindunud ta Idasse on, on armas vaadata. Kui Ida titt oli, siis Hugo mingi aeg arvas vist, et ta peab last kõikide pilkude eest kaitsma ja kui keegi siis lapsele lähenes, näitas Hugo hambaid. Ahjaa, me vahepeal naerame, et Marek on Hugo välja koolitanud, sest ükski meessoost isik ei tohi mulle lähedale tulla ilma et ei oleks ohtu, et Hugo teda tagumikust näksab (kui Hugol on juba selge,et mees ei kujuta endast mulle ohtu, siis on kõik ok, aga alguses, ei tasu meestel üksinda meie hoovi peale jalutama tulla, eriti kui ma läheduses olen).

See postitus sai nüüd pikem kui keskmine romaan, aga ma lihtsalt avastasin, et ma ei ole tegelikult oma koerast kuigi palju head kirjutanud, kuid ta on lihtsalt nii chill, oma veidruste ja harjumustega, et ta vääris üht keskmise romaani pikkust postitust.

photo-1.jpg

Milleks meile 50 halli ja hallimat varjundit?/ Why there is 50 shades of grey?

Te ju teate, et “Viiskümmend halli varjundit” on minu arvates üks maailma kehvemaid raamatuid, “Viiskümmend tumedamat varjundit” veel hullem ja kui just mu sõbranna mulle kolmandat osa ei kingi, siis vabatahtlikult ma kolmandat osa lugema ei hakka ka. Mu sisemine jumalanna ei taha. Ometigi on tegu ühe loetuima (erootilise) romaaniga. Miks see nii on? Milles on selle raamatu fenomen?

Ma usun, et kõik need, kes räägivad midagi sellest, kuidas neid paelub selle raamatu psühholoogiline pool, sest lapsepõlve kannatused on see, mis teeb Christian Greyst sellise “koletise”, valetavad. Sellel raamatul ei ole midagi pistmist psühholoogiaga, nii nagu igal kehval erootikafilmil on mingi lugu, oli lugu vaja ka sellele raamatule. Vaadake, minu arvates on asi väga lihtne – 20aastaselt on naine lihtsalt kaunis, 30+ tuleb mängu panna midagi rohkem ja 40+ tuleb mängu panna kõik.Selle raamatu edu seisneb selles, et mingist vanusest vajavad naised midagi rohkem.

IMG_64851.jpg

Ma olen aru saanud, et mehi ei huvita mitte niivõrd kui sale või vormis on naise keha, vaid kui enesekindlalt naine end oma kehas tunneb. 20aastaselt võisin ma ilma probleemideta kanda odavat pesu, sest olgem ausad, 20aastaselt avaldame me pigem muljet oma kehaga. Ma olen kümme aastat abielus olnud, õnnelikus abielus, kuid abieluga käsikäes käib ka rutiin. Teate, kuna mu mees mind teise pilguga vaatab? Kui mul on seljas kaunis ja kvaliteetne pesu. Ta ei pruugi mehena aru saada materjalist ja kaunistusest, kuid kaunis pesu muudab naise enesekindlaks ja meestele meeldib enesekindlus. Minu keha ei ole ideaalses vormis, ma üldjuhul  püüan seda pigem varjata, kuid kena pesu paneb mind unustama pisikest punnkõhtu ja sangasid, need justkui kustuvad imeväel.  Ma tunnen end jälle nagu 25. Ja sellepärast ei ole mul ka häbi endast poolpaljast pilti siia lisada.

IMG_6534.JPG

Mu kapis ei ole palju pesu. Mul on üks kiiks. Pesu peab olema ilus. Ja kui mul seda endale võimalik soetada ei ole, siis ma jätan pigem ostmata. Nagu öeldud, noorena võib naine endale palju rohkem lubada, mida vanust juurde tuleb seda tähtsam on endale meeldida ja endaga rahul olla – pesu on kõige lihtsam moodus selle saavutamiseks – sealt tuleb seksikus ja enesekindlus. Ärge alahinnake seda!

IMG_65121.jpg

Miks on nii, et püsisuhtes/abielus olles sattume me, naised, mingisse mugavustsooni – me jookseme kodus ringi vanas pesus ja karvaste jalgadega ning võtame kaalus juurde. Kui siis peaks midagi lõplikult vussi minema ning tekib uus suhe, võtab naine end uuesti kätte, investeerib oma pesusse ja võtab 20 kilo alla. Miks naised pahatihti mammideks muutuvad?

Ja kui veel tulevad lapsed, kipuvad naised unustama ära, et esmajoones oleme me naised, mitte emad või vanaemad. Mis te arvate, mis on põhjuseks, et eriti lapse esimestel eluaastatel paljud paarid lahku lähevad? Ilmselt ma ei pea teile vastust ette ütlema.

IMG_64921.jpg

Tangad Bon Bon Lyra (LINK)

Rinnahoidja Bon Bon Lyra (LINK)

You know that “50 shades og grey” is one of the most annoying books in the world, but there are still so many women loving this novel. Why? The ones saying that they love the psychology in the book are just big fat liars, there is no psychology in there. Just like any bad erotic movie needs a srory this book needed somekind of story. The phenomenon of the book lies on the fact that from certain age we need something more. At the age of 20 we are just beautiful, we can wear any lingerie and still feel confident, from the age 30+ we need to use more to feel confident. Lingerie is one of the easiest way to feel sexy and confident, good lingerie erases extra fat from our stomachs and makes us forget about those extra kilos. We don´t notice that and our husbands neither – they see a confident sexy woman. And don´t lie to yourself – we may not like the word sexy, but we sure want to feel sexy. 

This is why from the age 30+ we should not buy cheap underwear, it makes us look cheap. I do not have a lot of lingerie in my drawers, I have this obsession that underwear needs to be pretty and of good quality. When I have no possibilities to buy it, I do not buy any at all. Simple as that.

I have been married for 10 years. And you know when my husband looks at me passionately? When I wear something like this under my conservative boring clothes. It is a small thing, easy to forget, but yet so important. 

img_6481_1

Tanga Bon Bon Lyra (LINK)

Bra  Bon Bon Lyra (LINK)

//Saadud kingituseks//

Miks kaltsakas julgeb öelda, et ta stiilne on?

Me oleme siin omakeskis nii palju naernud minu kaltsakuse ja Ida kammimata juuste üle, et ma leidsin, et on viimane aeg ära rääkida, et miks minusugune kaltsakas julgeb öelda, et ta on stiilne. Tegelikult ma seda ei arva, ma arvan,et mul on oma väljakujunenud stiil, mis on kooskõlas sellega, kes ma olen ja ma arvan,et mul on hea maitse ning hea stiilitunnetus. See on natukene midagi muud kui stiilne.

Stiilsed on minu arvates Norra blogijatest Jenny Skavlan ja Tine Monsen (kumbki neist pole minu stiili, kuid nad on stiilsed)

Eesti blogijatest on minu vaieldamatu lemmik Aljona Eesmaa (LINK). ERANDITULT KÕIK, mida see naine kannab, on stiilne ja TÄPSELT minu tassike teed. Ühtlasi on ta ka ainus moeblogija, keda ma Eesti mõistes moeblogijaks nimetaksin, paljud teised on lihtsalt wannabe´d. Kaunid noored naised, seda küll, kuid moega pole tihti seal midagi pistmist. Aga Aljona on Mood suure algustähega.

30833217414_51bb39b4d2_c.jpg

Eestist on minu vaieldamatu lemmik Maarja-Liis. Välismaalt tuleb mulle esimese hooga meelde Jennifer Aniston. Sienna Miller, Victoria Beckham, Eda-Ines…

Ma ei viitsi rohkem näiteid tuua, aga nende näidete puhul julgengi ma öelda, et mul on hea maitse ja stiilitunnetus, sest vaadake, mina võin siin kaagutada palju ma tahan, aga millegi pärast peab ka laiem üldsus neid inimesi stiilseteks, nii et kuidagi kummaline oleks mõelda, et kõik need inimesed eksivad.

Nüüd te võiks muidugi öelda, et nemad on lihtsalt nii ilusad inimesed, et võivad kasvõi kartulikoti selga tõmmata ja on ikka ilusad. Ilu ei mängi mingit rolli. Sarah Jessica Parker ei ole klassikaliselt kaunis, eksju, ometi on ta särav ja stiilne.

2E81E31000000578-3320897-image-m-15_1447707044449.jpg

Maitsed on muidugi erinevad, kuid ma ei tea…ju siis ikka on olemas mingi selline mõiste nagu stiilsus, mida mõned hoomavad ja mõned mitte. On palju neid, kes käivad viisakalt ja korrektselt ja kenasti riides, kuid ei ole stiilsed. Esimesena tuleb mulle pähe Kersti Toots. Iseenesest nii kauni välimusega hoolitsetud daam, kuid tema riietus ei kaunista teda sugugi.

Eesti blogjatest ja tänavapildist võiks ma stiilituid näiteid tooma hakatagi, kuid ma ei viitsi liigseid kirgi kütma hakata. Esimene suur “ei” minu jaoks on igasugu Hiina rämpsu tellimine, enamus neid asju,mida blogides näidatakse, on kohutavalt koledad ja teiseks ei suuda ma juba mõista seda suhtumist, et ah, pole päris see, aga tasuta sain. See on lausa traagiline. Teiseks “ei”ks on igasugu mikrominid ja üüberdekolteed, loomamustrid ja suurte firmamärkidega riideesemed. Linnapildis ei suuda ma taluda kui inimesel on seljas miniseelikud ja sportjoped, suusapüksid ja pidulikud käekotid, heledad (mitte päris stretch)teksad, lühikesed joped ja tumedad ülepõlvesaapad… Retuusid muidugi on lausa katastroof. Stiilituse näiteid võiks ma tooma jäädagi. Ja kõik need üliseksikad kleidid, mis mõjuvad lihtsalt odavalt. Prrrr!

Mingil põhjusel jällegi, kipub minu arvamus laiema üldsuse arvamusega stiilitusest ühtima.

Tibistiilist veel hullem on aga “mammi-stiil”. On okei, kui seda kannab 70+ raamatupidaja, kuid kui selliseid riideid kannavad siiski nooremapoolsed naised, nii 40+, siis see on traagiline.

1_1_16088910

No vot. Nüüd te ehk saite aru, mida ma silmas pean kui ma stiilist räägin ja miks ma julgen arvata, et mul ongi natuke parem maitse kui nendel, kes mind kaltsakaks nimetavad. Samas ma saan ka aru, et minu väljaveninud kampsunid ei saagi meeldida kellelegi, kes kannab ülaltoodud kleite. Meie maitsed ongi liiga erinevad ning me jäämegi üksteise stiile maha tegema. Kummal õigus on? Enesekindla ja ülbe inimesena ütlen ma, et loomulikult minul:D

Säästan ka kommeteerijate vaeva minust piltide otsimisel. Võtsin arvutist esimesed random pilti endast. Ei hakanud otsima pilte, kus ma arvan, et näen parem välja kui argipäevadel, et kiitust välja meelitada. See ei ole eesmärk. Ometi enesekindla inimesena kaltsakat ma kah ei näe, aga samas võib ka ju olla, et nii kõrges vanuses vajan ma juba prille.

img_0397

blogger-image-779151603

Ja teate, mis veel on naljakas. Mulle heidetakse ikka aegajalt ette kui pinnapealne inimene ma olen, et välimus nii oluline on. Mulle ei ole välimus sugugi mitte oluline, st kõige olulisem, ma olen lihtsalt naine ja naised arutavadki aegajalt ka sellistel teemadel. Need, kel pole blogi, teevad seda koos sõbrannaga teetassikese taga, need, kel on blogi, panevad selle kirja. Välimusest on minu jaoks TUNDUVALT olulisemaid teemasid, kuidma ei häbene ka öelda, et mood ja moeuudised mulle meeldivad. See ei tee mind tühisemaks ega pinnapealsemaks.

Jõulud ei ole ammu enam toredad pühad vaid kohustuste jada

Ma suhtlesin täna ühe sugulasega, kes võttis minu jaoks jõulud kokku lausega, mis ilmselt iseloomustabki eestlaste suhtumist jõuludesse. “Jõulud ei ole ammu enam toredad pühad vaid kohustuste jada” ütles ta ja lisas, kuidas ta peab käima seal ja seal ja tegema seda ja toda ja suurpuhastust vanemate juures ja omas kodus ja tegema kingitusi ning kuidas töö jaoks pole aegagi. Ta ei ole ainus, kes nii öelnud on. Paar postitust tagasi kirjutasin ma, et suhtlesin tuttavaga, kes oli jube närvis, sest pidi õhtul minema ämmale külla, aga kõik kingid veel ostmata ning nüüd vaja kuuele inimesele veel kingid osta, aga Järvevana tee on umbes ja siis veel vaja salat ka valmis teha ja…Lisaks olen ma siit ja sealt kuulnud, et appikene kui kohutav see võõrustamine on, et terve suguvõsa tuleb külla ja jumal teab veel mida. Kui lisada siia veel kõik need närvitsevad inimesed, kes Tallinna kesklinna ummikus 23. 12 lõuna paiku signaalitasid, sest kõigil oli kiire kiire kiire kuhugi jõuda, siis see lause, mille mu sugulane välja ütles, ongi täpselt see, mida jõulud meile vist tähendavad. Ebameeldivaid kohustusi ja stressi! Iroonilisel kombel on muidugi sotsiaalmeedia üleujutatud piltidest jõuluvanade ja kingikuhjadega, kus perekonnad rõõmsalt kuuse all naeratavad, stress on oskuslikult maski taha ära peidetud.

Ma ei suuda ausalt seda stressi mõista. Kui kinkide tegemine on stressi tekitav, siis palun ole inimene, osta kingid juba jaanipäeval ära. Kui kinkide tegemine on ebameeldiv kohustus, siis palun ära teegi kingitusi. Või ära ütle, et see on kohustus, mis sulle on kaela pandud. On inimesi, kellele meeldib kinke teha, ja on inimesi, kes satuvad sellest stressi. Kui elu on niikuinii suur stressiallikas, siis jumala eest ära tee endale ise lisastressi.

Koristamine. Jälle kohustus, mida peab tegema. Aga miks? Tahma-Toomast ei tooda enam ukse taha, on teised ajad ja teised majad. Meie majal on kaks korrust, kuid ometi ei võtnud jõulude-eelne koristus rohkem kui mõned tunnid. Leonard Coheni saatel koristasime mina ja Ida ülemist korrust ja Marek alumist, kõik sai puhtaks, peale koristust olime me rahuolevad, kuid mitte stressis ega väsinud. Mina lubasin endale veel klaasi veini. Jah, me ei löönud läikima lauahõbedat, kuid ka siis kui me kunagi Britt-Ida juures jõule tähistasime ja kõik potid-pannid ning lauahõbeda läikima lõime, ei olnud me pärast seda stressis. See oli vahva tegevus, mida me koos enne õhtusööki tegime. Sellest, et inimesed enne külaliste saabumist hullult vaeva näevad, et kõik läikima löövad, ei saa ma üldse aru. Milleks? Koristad siis kui külalised on läinud, milleks topelt aega raisata. Ka siin meeldis mulle Mihkel Raua ütlus, et kui tahad ilu näha, mine KUMUsse, kui tahad meile külla tulla, siis arvestad sellega, et meil on lapsed ja põrandal kultuurikiht. Nii lihtne elu ongi! Ja ma ei pea silmas seda, et maja peab olema nagu seapesa, üks korralik maja on niikuinii enamvähem korras kogu aeg. Nukuvanker, klotsid või kampsun tooliseljal ei tapa kedagi. Tolmu ei ole vaja samuti kaheksa korda päevas puhastada.Mu vanatädi koristas terve oma elu IGA päev, pühkis tolmu ja pesi põrandaid, alles päris vanana sai aru, et sel pole mõtet, sest kodu lihtsalt ei lähe nii mustaks, et seda oleks vaja kogu aeg küürida. Või kellele me seda näitame? Teeb see meist paremad inimesed, kui saame öelda, et appikene ma olen nii väsinud, sest ma tegin suurpuhastust. IGA PÄEV.

Jõuluõhtusöögi jaoks söögitegemine ei pea samuti olema stress. Pooled asjad saab ette valmis teha ja kui kokku on tulemas terve suguvõsa, siis igaüks saab midagi kaasa haarata. Kes võtab pardi, kes verivorstid, kes veinikastme, kes koogi. Ja ongi kõik. Ei pea keegi minema enam ise siga tapma, et liha lauale saada ja verivorste teha, pealegi on nii paljud tänapäeval veganid, et liha peale pole üldse vaja mõelda. Paned porgandilaastud lauale ja laud kaetud. Okei, ma püüdsin nalja teha, ma tean väga hästi, et veganid ei söö vaid porgandeid. Ärge hakake mulle palun linke saatma;) Mulle tulevad aastavahetuseks külla sõbrannad oma peredega. Kas te arvate. et ma tunnen stressi, sest pean neid võõrustama ja süüa tegema. Kaugel sellest. Me saame juba päeval meie juures kokku ja hakkame koos köögis vaaritama. Nii et söögitegemine ei ole tüütu kohustus, vaid lõbus meelelahutus.Osake meie pidustustest. Sama võib olla ka jõuludega. Jõuluhani ei pea kella pealt valmis saama, et köögis stressata,sest kõik ei ole “õigeks ajaks” valmis. Lauad on niikuinii lookas. Sööge esmalt ära vanaema heeringasalat ja tädi kartulisalat, naabrinaise marineeritud seened ja õemehe tehtud kõrvits. Kuulake taustaks jõululaule ja võtke üks jõuluporter. Küll see hani ka ahjus valmis saab. Jõuluõhtu ja pidusöömaaeg kestab ju hiliste õhtutundideni. Kiiret ei ole. Unustage korraks kiirustamine!

Ämm ja äi ajavad närvi ning sa ei taha neid külla? Noh siis võib olla tasub jõulud veeta kellegi teisega. Kellegagi, kes sulle päriselt ka meeldivad. Milleks teeselda. Olla keegi teine. Teate kui palju lihtsam on elu, kui sa oled see, kes sa oled ning käid läbi inimestega, kes sulle mingeid positiivseid emotsioone pakuvad. Mitte ei aja sind närvi.

Mul ei ole laias laastus vahet, kas inimesed tähistavad pööripäeva või Jeesuse sündi, käivad kirikus või mitte, kuid jõulud ei ole “kohustuste jada”. Me saame jõulud selleks teha. ISE. Miks me seda teeme, mul pole õrna aimugi. Kas ei oska me stressita elada või ei oska me lihtsalt elu nautida? Minu jaoks on jõulud olnud alati mingi sarnase tähendusega nagu Ebapärlikarp hiljuti kirjutas (LINK). Kommertshullus ja moodne jõulustress minu jõulupilti ei mahu.

Ja mul on õudsalt kurb vaadata inimesi, kes jõulude “kohustuste” alla mattuvad ning omal moel Grinchideks muutuvad.