Esimest korda seda sõna lugedes, ei tahtnud suu kuidagi seda sõna välja öelda, kuigi ma olen üsnagi krõbedaid väljendeid kahjuks päris varmas kasutama tundus see sõna nii vulgaarne ja sobimatu. Samas on sel sõnal endal on ammu surematu koht eesti kirjandusklassikas – “Litsid mehed need Vargamäe omad”, eks ju. Suure tõenäosusega ei oleks ma Mart Sanderi “Litsid” lugema sattunudki, kui Heily poleks seda taevani kiitnud ja soovitanud.

Nüüd kui kohe on ilmumas raamatu teine osa, sai siis lõpuks raamat ka mul loetud. Esimesed paar lehekülge olid isegi pettumus, sest ootused olid nii suured ja kõik teisedki lugemise väljakutse liikmed, kes lugenud olid, olid raamatut vaid ülivõrdses kirjeldanud. Keel tundus kuidagi ehk liiga kunstiline. See tunne läks mul aga täpselt paari leheküljega üle ja edasi lugesin ma raamatu  läbi põhimõtteliselt ühe jutiga. Tegu on äärmiselt ladusa ja kaasahaarava romaaniga, keel on elegantne ja väljapeetud ning poleks ma usknud, et ka mina liitun Mart Sanderi kiitjate kooriga. On tõesti mees nagu orkester ja kirjutada oskab. Oskab kohe väga hästi.

Raamatu pealkirjast ärge laske end häirida või segadusse ajada.Pornograafia või seksiga on raamatul väga vähe pistmist. “Litsid” on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939-1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbi kulgevate inimeste pilgu läbi, elegantne ja terav põnevik, kus ajaloolised tegelased on kõrvuti väljamõeldutega. Suurepärane on ka romaani kaanekujundus, kus naisakt on purunemas ja purustajaks on Stalini portree. Väga kõnekas kujundus.

Härrastemaja on  idülliline koht. Seal on heatahtlik emand Kukk, kellel on oma „kanakestega” suurepärased suhted, konkreetne asutus on elitaarne, külastajateks on jõukad härrasmehed. Murrangulised sündmused jõuavad härrastemajja justkui kauge kaja, elu selles asutuses kulgeb justkui teises dimensioonis. Esimesed esimesed mõrad idüllilisse argiellu tulevad kõrgete nõukogude sõjaväeametnikega külastuse. Balti-saksa aadel asendub traditsiooniliselt poristes kirsades, odava tubaka järgi lehkava ja viina kaaniva venelasega. Ka härrastemaja pole Nõukogude Liidus enam aktsepteeritud ja nii “võetakse ette samme, et vormistada teie asutus kui punalippude õmblemise käitis”. Tüdrukud, kes olid talvel hooga kudunud vabatahtlikult Talvesõtta minejaile kampsuneid, olid sunnitud valmistama plakateid, “spontaansele” rahvademonstratsioonile nõudmaks Eesti liitumist Nõukogude sõbraliku perega. Tüdrukud peavad olema meele järele kõikidele, et mitte põhjustada kelleski vastumeelsust Eesti vastu. Seega kandub see keha müümine lõpuks üha enam ja enam enesemüümisele igas muus mõttes.

Litsid selle sõna otseses tähenduses on kõige vähem litsid, üha sügavamale imbuv okupatsioonivõim koos reetmise ja hirmuga  muudab enesemüümise tavapäraseks nähtuseks, eriti mida kõrgemal ametipostil ollakse – “aga ma parem lehvitan tribüüni ees nelkidega, kui küürutan pommivarjendis. See väike tsirkus tuleb lihtsalt üle elada; kunagi me veel vaatame sellele tagasi ja naerame!“

Raamatu viimast peatükki, kus proua Kukk põgeneb talle vastumeelse ohvitseridega pidutsemise eest ning kõnnib jäises tuules koju Piritale, tegi mind nukrameelseks. Ma jäin mõttesse. Mõtlema selle peale, mida inimesed okupatsiooniaastatel tegelikult läbi elasid. Mina loen nendest sündmusest ajalooraamatutest, kasutades edasijutustamiseks sõnu “põnev”, “kaasahaarav”, “liigutav”, päriselt justkui aru saamata, et see kõik on ka päris elus juhtunud. Meie (riigi) ajalugu.

Igatahes ootan ma suure põnevusega teist osa.