“If you think adventure is dangerous try routine, it’s lethal.” – Paulo Coelho

/ Eveliis / 5 Comments

Kui midagi saaks veel minu reisiettevõtmisi iseloomustada, siis just nimelt see tsitaat, sest nagu te aru saite, siis ka seekord ei lähe ma punktist A punkti B otse, vaid läbi punkti C, D, E ja F. Sest lihtsalt saab. Ja on huvitavam. Ja (vist) soodsam. Ma reisi lõpus löön kulud kokku ja vaatame, palju siis soodsam tuli (kui üldse). Kuid oluline ongi just seiklus.  Oluline on reis ise, mitte vaid sihtkoht. Kõik teed viivad niikuinii Rooma või siis antud olukorras Disneylandi.

Riias olles natuke tundsin, et krt seekordne reisiplaneerimatus oli ka minu jaoks natuke liiast, aga mul läks hommik nii kiireks ja ma lihtsalt mõtlesin, et ah küll saab ja on aega, lõppes see aga nii, et kui õhtul sõbrannadele rääkisin, kuidas ma Riiga jõudsin ja nuputasin, kuidas bussijaamast ilma rahata lennujaama saada, ütlesid nad, et vaid mu juttu kuulates said nad seitse miniinfarkti. Mina aga mõtlesin välja plaani B ja lennujaama me jõudsime.  (Igaks juhuks ütlen, et tegelikult olen ma dramaatilisem kui olukord ise, sest kuigi mul 15 minutit enne Riia bussi väljumist ei olnud piletit ja ma ei saanud selle eest maksta, oleks mul aega olnud veel asjad korda saada, sest tegelikult pidime me alles 1,5h pärast väljuvale bussile minema. Lihtsalt saime varem valmis ja väike paus Riias vanalinnas tundus nii ahvatlev, sellest ka see kiirustamine ja paanika, et kas jõuame.

Riia vanalinn oleks lihtsalt külastamata jäänud. Ja sellest oleks natuke kahju olnud, sest Riia on mu meelest nii ilus linn. Huvitav, kas lätlased mõtlevad oma vanalinnast samamoodi nagu mina Tallinna omast? Et ilus küll, aga et liiga palju turiste, ülehinnatud kohad ja pole nagu see. Et Riia ei võrdu vaid vanalinn või midagi sellist? Aga ilus on ikkagi. Mulle meeldib Riia vanalinnas turist olla. Idale ka. Ta sai mööda kirikuid käia. Pole mina veel näinud last, kes niimoodi kirikuid fännab. Kas teie teate mõnda?

36724790_1804739412897928_7946521849377062912_n36744267_1804739396231263_4999857839720628224_n36685989_1804739532897916_7290018725040750592_n

Nynäshamni jõudsime me alles hilisõhtul. Jube tüütu on see, et lend kestab vaid tund, aga emme juurde sõit terve igaviku. Ma sellepärast lähen homme Oslosse ka rongiga, sest hommikuse lennu jaoks peaks me kell kolm öösel juba liikuma hakkama. Ma ei viitsi. Ma parem istun kuus tundi rongis. Pealegi saabki blogida ja lugeda ja natuke tööd ka teha, puhkuse ajal nii kui nii pole nii, et haarad arvuti iga hetk kätte. Puhkus on üks kummaline asi – elu toimub väljaspool internetti. Muide, veel pool tundi tagasi ei teadnud ma, kuidas ma ikkagi Oslosse lähen. Ma ei olnud viitsinud nii kaugele mõelda.

Kui me muidu tormame kohe Stockholmi ja selle lähilinnadesse second hand´e rüüstama, siis seekord jäi see ära. Lihtsalt ei viitsinud. Mis muidugi ei tähendanud, et emme ja Ida ei oleks mind mööda poode jooksutanud. Nad on ikka täiega soulmates mis puutub shoppingusse. Ja kingadesse. Sest no Ida sai kolm paari uusi kingi + veel ühed, mis emme oli juba ette valmis ostnud, aga emma arvas ikka, et äkki võiks veel osta. Ma pidin neid kahte shoppahoolikut lihtsalt taltsutama. Õnneks nad shoppasid suurema osa Lidlist. Kõlab küll nagu läheks Säästumarketisse shoppama, aga ilma naljata sellest poest võib pärleid leida. Vaadake ise neid Pochahontase kingi!

Kleiti ei suutnud mina ühte kohalikku second handi jätta;)

36659442_1804742729564263_4918315995820457984_n

Peale shoppingutuuri koperdasime Nynäshamni sadamas nagu õiged turistid. Ega see linnake muidu midagi ülierilist ei ole, tavaline Rootsi väikelinn, aga sadama osa ja nood kaljud, kus me eelmine kord turnimas käisime, muudavad selle linna mõnusaks ja omanäoliseks. Nii, et ei peagi alati Stockholmi ronima. Soovitan täitsa seda linnakest külastada. Gotlandile minekuks peabki? Igatahes Gotlandi laevad siia sadamasse saabuvad.

36701150_1804741366231066_7238643941153701888_n36707656_1804740639564472_7203241161387933696_n36710740_1804740969564439_4814254079314231296_n36723874_1804741432897726_6984718890429317120_n36724793_1804742356230967_2756162315790319616_n36742208_1804741322897737_4126887474607685632_n36768133_1804742439564292_3344841537086291968_n36744857_1804739976231205_440677555968671744_n

Ilm oli täna nii mõnusalt kuum, et ma olin peaaegu vabatahtlikult nõus Idaga ujuma minna. Ma ei tea, miks see lahesopp mulle alati järve meenutab ja ma saan aru, et see on meri alles siis kui soolane vesi suhu läheb. Jube mõnus on ikka kui mererand on majast vaid väikese jalutuskäigu kaugusel. Kergelt kadedaks teeb isegi. Või siis mitte. Sest Idaga mere ääres elades tähendaks see vist vaid rannas passimist. Ja nii palju ma ka ei viitsi.

PS: Minusse see laps ikka üldse ei ole. Vaadake ise kui lähedal ta nendele partidele on.

36623645_1804742519564284_6417636117612331008_n36693045_1804742706230932_5777754679920295936_n36755023_1804742602897609_6652906312893988864_n36817106_1804742632897606_378154982601392128_n36684842_1804742526230950_6890510505073442816_n

Päeva lõpuks tegin mina meile paramadillopadroneid Pimientos de Padrón´e ja Ida suhkru-kummeli-tomati salatit. Viimase “sõin” ma salaja ära ja kiitsin.

Homme 5.40 hakkan ma Oslo poole liikuma. Over and out.

PS: Sain selle kirjatüki valmis ja see meenutab mulle täiega mu põhikooliaegseid kirjadeid teemal “Minu suvi”.

 

Ma olen nii retro//La la la la la la tonight

/ Eveliis / 15 Comments

Kuulasin Retro FM raadiost New Kids On The Block lugu. “Tonight“.  See oli üks mu lemmiklaule kui ma väike olin. Ma olin väike aastal 1990. Siis lugesin Jane blogist, et ta vaatas väiksena juba õudukaid. “Jeepers Creepers”. Jane oli väike aastal 2001. Õhtul nägin pilti, kus keegi näitas oma lapsele floppy disk´i ja laps ütles, et “vau sa oled 3D printeriga endale “Salvesta” ikooni printinud.” Minul olid ülikooli kodutööd floppy disk´il. Umbes 2001.aastal. Esimesed aastad tegime ettekandeid ikka kenasti grafoprojektoril.

Ma olen nii retro, kas pole?

Ma andsin eile ühe tibatillukese intervjuu blogimisest. Pärast seda intervjuud jäin ma end võrdlema teiste blogijatega. Populaarsete blogijatega. Mõnikord ma mõtlen, et tahaks ka teha midagi ägedat ja jagada ägedaid ettevõtmisi, aga kõik need ägedad asjad, mis ma korda olen saatnud, on jäänud sinna floppy disk´i aega. Ma olen kõik need asjad, mida nemad teevad, avastavad ja kogevad, juba ära teinud ja elangi nüüd täitsa tavalist keskmise eestlase elu. Selles mõttes pole ju isegi ime, et mu blogi on ühe “näägutava vanadaami” blogi, sest mul ei ole lugejatega midagi põnevat ja ekstraordinaarset jagada.

Miks siis üldse blogida? No vot. Siia see koer ongi maetud. Mulle meeldib kirjutada. Raamatute kirjutamiseks ei ole mul piisavalt annet. Ai, kus ma selles mõttes kadestan Maed, kelle sulg lihtsalt lendab ja kes paneb kõik nii kaasahaaravalt kirja! Ma tahan ka kirjutada. Ja nii ma kirjutangi. Arvamusblogi. Sest kui enda elus midagi väga põnevat ei toimu, siis asjadest arvama jään ma midagi kogu aeg. Selle asemel, et mõtted endale jätta, panen kirja ja jagan teistega. Mõnikord inimestele meeldib, enamus ajast ei meeldi. Aga ma ikka kirjutan. Saan ennast nii välja elada. Muud hobi peale kirjutamise ja lugemise mul ju ei ole.

Reisimine oleks. Peaks reisiblogi. Aga selleks oleks vaja reisida. Ja selleks oleks vaja kaamerat. Enda oma viisin Fotoluksi juba sada aastat tagasi, et nad vaataks, kas sellesse saab veel eluvaimu sisse puhuda, aga nad ei ole mulle isegi tagasi helistanud. Ma ei liialda kui ma ütlen, et varsti olen kuu aega oodanud. Paljast kaamerast ei ole ka kasu, sest pilte tuleks osata teha.

Mood oleks. Peaks moeblogi. Sekkarileidudest, disainileidudest, ägedatest inimestest ägeda stiiliga. Samas tähendaks see jutu asemel rohkem pilte ja ka ei sobiks, sest 1) kaamera ja pildistamise oskus ning 2)ma ei saaks rahuldatud oma vajadust kirjutada.

Kodusisustus oleks. Peaks kodublogi. Samas jällegi nii palju takistusi. Raha, aeg, anne ja viitsimine vanakraami restaureerida, kaamera, pildistamise oskus. Vaatan näiteks Miramii blogi ja suren kadedusse. Vaatan Höme blogi ja suren kadedusse. Vaatan…issand mulle ei tule selle blogi nimi hetkel meelde…ja suren kadedusse.

Mis alles jääb? Arvamusblogi. Mida ma pean hobiks. Mitte selleks, et end blogi kaudu paremaks teha ja end paremana tunda (Perekooli vanasõna). Kuidas see üldse välja peaks nägema? Ma ei oska. Mina oskan end läbi blogi pigem halvemaks teha.

Uhhh…ma ei tohiks enam Retro FMi kuulata. See paneb mind end liiga retrona tundma. Eriti blogijana.

//

I heard “Tonight” by New Kids On The Block in the radio. It was one of my favorite songs when I was little. I was little in 1990. Then I read from one blog, how the author was already watching horror movies when she was a kid, “Jeepers Creepers”. She was a kid on 2001. In the evening I saw a picture where somebody was showing floppy disk to a child who was then amazed how “the SAVE button was printed out with 3D printer.” I saved my university homework on floppy disks that was around 2001. The first years we used graphical projectors for presentations of course.

I am so retro, aren’t I?

I gave a tiny interview yesterday about blogging. After that I started comparing myself to other bloggers. The popular bloggers. Sometimes I wish I would do something awesome and share awesome things, but I have already done this awesomeness, around the floppy disks’ time. I have already done everything what they are discovering and doing now, which leaves me to live my normal average Estonian life. In that sense it cannot be a surprise that my blog is by “an old nagging lady” because I have nothing existing and extraordinary to share with my readers.

Why blog then? Well … this is the truth. I like writing. I am not talented enough to write a book. I really envy Mae in that sense, because she can write page after page after page and still keep the excitement. I want to write too. So I write. An opinionated blog. Even if anything special is not happening in my own life, I will always remain having an opinion. Instead of keeping my thoughts to myself, I write them down and share with everybody. Sometimes people like them, most of the times they don’t. But I keep writing. I can get things off my chest this way. Like you know, I have no other hobbies beside writing and reading.

Travelling could be. What if I start writing a travel blog. But would need to travel. And I would need a camera. I took mine to repair ages ago to see if it can be fixed. I still haven’t heard back from them. I am not exaggerating when I say it’s been nearly a month. Having a camera is not everything as you also need to know how to take pictures.

Fashion could be. What if I start writing a fashion blog. Tell about findings from second hand stores and new design discovers, talking about cool people with cool style. But this would still mean more photos and less writing which wouldn’t be suitable for me, because a) it needs a camera and skill to shoot b) I wouldn’t be able to satisfy my need to write.

Home design could be. What if I start writing blog about home. Again, too complicated. Money, time, talent and will to restore old things, camera, skill to take photos. Sometimes I go to Miramii blog and die of envy. I check Höme blog and die of envy. I look at … oh dear, I cannot even remember the name to that blog … and I die of envy.

So what is left? An opinionated blog. Which for me is a hobby. Not to show myself better via blog and feel myself better (a saying in our infamous forum). How one does that anyway? I don’t know how. If anything, I know how to show myself worse via blog.

Hm … I shouldn’t listen to retro music anymore. It makes me feel too retro. Especially as a blogger.

Ikka majanduslikel põhjustel

/ Eveliis / 21 Comments

Et ilkumist ära hoida vähemaks tõmmata ütlen 36542793182 kord, et mulle ei saada Perekooli linki sõbranna. Ise käin seda lugemas aegajalt. See on minu meelelahutus. Twisted? Ehk tõesti, aga teate aastatega tulebki nii paks nahk selga, et 98% asjadest ei morjenda. Mis ei tähenda sugugi seda, et blogijal ei ole üldse tundeid. On siiski ka olnud kommentaare, mida ma olen hinge võtnud, aga samas – keegi ei käsi mul seda seal lugeda.

Täna lugesin küsimust ja vastust, aga ma tahaksin sellele  hea meelega ise vasta. Perekoolis ma vastata ei saa, hoolimata sellest, et ma kogu aeg seal end reklaamimas käin, ei ole mul seal kontot, ja kuna ma tahtsin niikuinii Airbnb-st kirjutada, aga polnud lihtsalt veel jõudnud, siis võtan selle teema siin nüüd vahele. Las teised “põletavad” teemad ootavad:D

Nimetu.png

Norras elades tulime me mõttele oma maja välja üürida, aga samas tahtsime me ikkagi, et meil oleks olnud võimalus koju tulla kui tahaksime ja seepärast jäi see mõte teostamata. Üks tuttav pakkus välja Airbnb. Mõtlesime ja kaalusime ning otsustasime, et mida meil kaotada on. Panin pildid üles ja ootamatult saabuski esimene külaline. 585 eurot nädalase ööbimise eest ei olnud just paha teenistus. Palju külalisi ei käinud, ent mõni siiski ja kuna maja oli ka tihti tühi,  tundus see täitsa loomulik.

Siis kolisime me Eestisse tagasi. Maja välja üürida enam ei saanud, sinna paika see jäigi. Pildid jäid üles, aga aktiivne kuulutus (vist) ei olnud. Sel aastal mõtlesin, et aga miks mitte üürida välja ühte tuba. Lisaraha ei tee paha kunagi ja me oleme harjunud, et maja on rahvast täis. Samamoodi oleme me ise kasutanud Airbnb teenuseid, nüüd ma isegi väga ei vali ööbimiseks hotelle. Uurisin Marekilt, kas ta on ka nõus ja mõeldud, tehtud

Olgu öeldud, et ma ei võta vastu iga külalist, vaid vaatan külaliste kontolt kui kaua nad on lehekülje kasutajad olnud ja mida nende kohta kirjutatakse. Näiteks kui nüüd soovis meil kuuks ajaks tuba rentida meesterahvas Türgist, kellel polnud ka ühtegi soovitust ning ta oli  liitunud leheküljega alles nädal enne päringut, vastasin ma eitavalt. Mitte et ma tahaks kedagi diskrimineerida, aga nagu ka Kägu kirjutab, me elame selles majas ka ise ja siis on oluline, et külalised tunduksid mulle usaldusväärsed. Kui tuba üles sai pandud, siis isegi mitte otsese eesmärgiga üldse raha teenida, ma isegi ei arvanud, et keegi soovib pärapõrgusse metsa ööbima tulla, aga läks teisiti – sel suvel on meile tulnud nii palju päringuid, et ma ise ka ei usu. Külastuseks on läinud pooled. Erinevatel põhjustel. Rikkaks ühe toa üürimisega ei saa ja majanduslike probleemide korral oleks palju loogilisem ja lihtsam lahendus (lisa)töö leida, kui et paarikümne euro kaupa probleemi lahendada.

Samas on sellel üürimisel ka üks rahaline eesmärk.

Nagu te võib olla teate, siis meie majas ei ole sauna ja minu üks unistusi on saada meile saunamaja/külalistemaja. Esiteks sest no mis maamaja see on, kus sauna pole ja teiseks mulle meeldikski turistide võõrustada. Ma tahaksin, et sellest kasvakski välja konkreetne tegevus, millega raha teenida ja kindlustada oma pensionipõlve. Mul on plaan olemas ja mõtteid rohkem kui küll, aga selleks on vaja kusagilt alustada. Airbnb-s toa välja üürimine seda ongi.

Seega vastuseks Käo küsimusele – ei, majanduslikud raskused ei sunni meid tuba OMA KODUS välja üürima, küll aga on selle taga soov kunagi teenima hakata majutusega.

Palju on üldse küsitud, et kas ebamugav ei ole, et võhivõõrad majas on. Nagu ma ütlesin, siis ma valin külastajaid päris korralikult. Kui meile tahab külla tulla aastase lapsega pere Valgevenest või lastega abielupaar Saksamaalt, siis kirvemõrvareid ei oska ma neis karta. Jah, alati võib juhtuda, et meie ei meeldi, meie maja ei osutu selliseks nagu oodati või et meile ei meeldi külastajad, aga siiani (ptui ptui ptui) ei ole selliseid kogemusi. Hästi palju on hoopis positiivset. Nii huvitav on kuulata inimeste mõtteid ja kogemusi Eestiga. Nii huvitav on kuulata, millega inimesed tegelevad, miks nad Eestisse tulid. Näiteks praegused turistid – abielupaar Moskvast. No nii põnev oli eile nendega vestelda, koos jalgpalli vaadata, minul vene keeles suhelda.  Erineva kultuuri, tausta ja keelega külalised mõjuvad nii silmaringi avardavalt. Sõpradeks võib ka saada.

Meie oleme võõrustajad, aga eile tundus korraks, et me olime hoopis ise külalised. Olga kattis meile laua ja kui poleks tööpäeva täna olnud, oleks me ilmselt hommikuni istunud. Täna on minu kord Eesti toitu tutvustada. Soovitusi, mida pakkuda? Lisaks on meil nüüd Moskvas olemas tuttavad, kelle juurde ööbima minna. “Meil on Moskva lähedal datša, tulge külla, kuna teile aga sobib!” kutsus Olga ja näitas pilti “tagasihoidlikust” datšast, mis on samasugune kui meie maja.

See ongi Airbnb pluss, et tutvud inimestega üle maailma ja lisaks teenid veel  taskuraha. Kuna me üürime hetkel välja Ida tuba, siis pool summast jääb kontole, kuhu ma Idale lasteraha kogun. Ma arvan, et see ei ole paha mõte? Airbnb miinused? Ma ei teagi. Kui külalisi valida ja ise okei olla ning pakkuda seda, mis välja reklaamitud, ei tohiks kumbki pool pettuda. Lihtsalt inimesed ja suhtlemine peab meeldima. Muidu võib olla päris piin võõrastega koos oma elutoas diivanil telekat vaadata.

Nii lihtne lugu sellega ongi.

PS: Perekooli kasutajatele on varem ka soovitatud, et tulge kirjutage blogisse kommentaar, küsige otse, ärge genereerige ise vastuseid välja. See on ausalt lihtsalt sõbralik soovitus.

Täpselt sellepärast suvi nii kiiresti lähebki

/ Eveliis / 2 Comments

Osake minust mõtleb, et ei tohiks suvel nii palju ringi rallitada, et peaks maja lõpuni värvima ja sada tuhat muud asja tegema, mis tegemist vajavad kodushoovis, aga teine osa minust mõtleb, et no kammoon, kuna siis veel…ja suve on meil niikuinii nii vähe, et seda tulebki nautida.

Nii me saatsimegi Mareki Pranglisse ja läksime ise Idaga Lõuna-Eestisse. Maiki ärasaatmispeole. Ärasaatmine kõlab muidugi iseenesest nagu kõike muud kui lõbusalt, aga tegelikult ei olnud asi sugugi nii traagiline. Kui siis natukene. Nimelt kolib ta ära Austraaliasse ja siis tuli ju nats õhtusöögilistega teda mälestada. Jah, nimelt kasutasime terve õhtu selliseid väljendeid. Must huumor.

Lasin isal end Vidrikele viia ja kui mina olen kaardilugeja siis võib ju kindel olla, et otse me ka sinna kohale ei jõudnud. Isa viis mu kenasti Vidrike puhkemajani, aga minna oli vaja ju Vidrike külamajja. Panin sealsamas puhkemaja parkimisplatsil oma gps-i sisse, selle asemel, et sisse minna ja uurida, kas olen õiges kohas, ning gps näitaski, et Vidrike külamaja on 4,7 km kaugusel. Sõitsime siis 4,7 km ja jõudsime ringiga tagasi samasse kohta. Poleks ju mina kui poleks väikest mööda sõitmist. Vidrike puhkemajast polnud ma kuulnudki, aga see restoran seal on nii külastamist väärt, et kohe on. Hea väike söögivalik, suussulavad spinatiravioolid ja jumali tiramisu.

Kusjuures, kui üks meie õhtusöögilistest poleks üle küsinud, et kus õhtusöök toimub, oleksin ma 100% sõitnud Sangastesse, Vidriku restorani.

Peale õhtusööki kolistasin end tädi juurde, hoidsin teda veini juues üleval kella kolmeni hommikul ja isegi ei tunne süümekaid. No olime järgmine päev natuke väsinud, aga nii vanad me nüüd ka veel ei ole, et ei suudaks üle elada viietunnilist iluund.

Enne Varnjasse sõitmist tegime Idaga ka väikese shoppingu. Ida sai vanaisalt taskuraha ja nii lubasin ma Idale, et lähme mänguasjapoodi ja ta võib ise valida, mida tahab. Ida ei saanud üldse aru, et mis mõttes. Ma luban tal väga vähe mänguasju osta. Isegi mitte selle pärast, et ma kooner olen, vaid mulle tundub, et mänguasju lihtsalt pole nii palju vaha. Nad ei oska neid hinnata kui kogu aeg saab poest valida, mida ise tahab. Nüüd aga sai. Reaalselt olin temaga KAKS TUNDI poes, sest ta ei suutnud otsustada. Ma olin juba hulluks minemas! Minu arusaam laupäevasest meelelahutusest on kõike muud kui ostukeskuses jalutamine.

Lõpuks sai preili ikka oma valikud tehtud. Ka riidepoes ei olnud temaga lihtne. Muudkui söötsin talle ette kleite, mis mulle meeldisid, aga vastuseks sain kogu aeg vaid “ei,”, “ei”, “ei”. Täitsa lõpp kui pretentsioonikas shoppaja. Aga tuleb tunnistada, et lõplikud valikud ei ole ju pahad? Jah, Ida ostsis mulle ka uue kleidi. Vot see on juba hea laps eksju. Ja kuigi ma pigem olen taaskasutus ja second hand riiete pooldaja, siis Reservedis olid hetkel küll sellised aled, et oleks võinud sada kleiti osta. Ida kleit maksin näiteks 9.99. Reserved on mu meelest üldse selline pood, kust võib täiega ägedaid asju skoorida ja kui neid teiste asjadega miksida, siis ei saa arugi, et odav kiirmood.

Õhtu lõpetasime onu ja tädi juures maal. Tõmbasime sulejoped selga ja grillisime. Ükski õige Eesti suvi ei möödu ilma sulejopeta.

Ida jäi Tartusse. Mina käin veel mõned päevad tööl ja siis algab meie suve teine osa. Väljamaareisid. Mult on palju küsitud, et miks me otse Tallinnast Pariisi ei lenda. Esiteks. Mina ju. Liiga mainstream oleks. Ja teiseks lennupilet Skavstast Varssavisse oli kõigest üheksa eurot inimesele. Miks siis tulla Rootsist tagasi 130-eurose laevapiletiga, et sõita 168eurose lennupiletiga Pariisi, kui saab üheksa euroga Varssavisse ja sealt edasi 24 euroga Pariisi? Elu olgu seiklus.

Koduteel käisin läbi tillukesest külapoest, et oma külalistele hommikusööki osta, mõtlesin veel, et viisakas oleks ju õhtusööki ka teha, aga ei viitsi. Kodus ootas mind ees suur potitäis ehtsat borši. Meil on hetkel majas turistid Moskvast ja täitsa loogiline, et söök juba hoopis meid ees ootas. Borši olen ma n+1 korda söönud, aga see borš oli küll kõikide boršide ema. Ulmehea! Airbnb boonused;)

Muideks, ma ei tea, mis värk on sel aastal, aga mulle tuleb reaalselt iga päev uusi päringuid ööbimiseks. Põhimõtteliselt ongi nii olnud, et ühed tulevad ja teised lähevad. Nii äge, kui palju saab teada, tundma erinevaid inimesi maailma eri paigust. Külalised on kõik nii erinevad. Mõni on vaikselt omaette, teised suhtlevad rohkem, aga kui huvitav on saada teada nende arvamust ja kogemust Eestist. Näiteks seekord on meil külas perekond Moskvast.  Ülikihvt kogemus. Vaadata vene rahvusest inimestega jalgpalli, kus vastamisi on Venemaa ja …Hispaania? Mitte et mind jalgpall huvitaks, aga nii teistmoodi kogemus on. Ja proovida vene keeles suhelda. Keelekool missugune.

Järgmiseks aastaks loodan ma väga, et me saame ikka tillukese saunamaja/külalistemaja püsti. Mulle muidugi meeldib kui majas on rahvast kogu aeg, aga ma usun, et meie külalised hindaksid ka rohkem privaatsust.

Nii “põnev” random lobapostitus saigi. Ma ise ka ei tea, miks sellist läksin-tegin-enne-pärast-siis-postitust vaja kirjutada oli. Ju oli vaja näidata kui palju ma ühe nädalavahetusega jõuan. Seepärast ka suvi nii kiiresti lähebki, et me ei püsi pudeliski kinni. Tarmo imestas mu julguse üle minu autoga Tartusse sõit ette võtta, aga…no mis seal ikka enam juhtuda saab, millega ma harjunud ei oleks?

Nüüd tööle! Trööstiplaastrid on jõudnud Apothekasse ja mul on pooleli intervjuu Shamaga, kes on Trööstiplaastrite looja. Intervjuu temaga saab loodetavasti olema põnev lugemine. Eriti neile, kes on olnud depressioonis ja olnud mustas augus.

 

Kui ma vananen

/ Eveliis / 3 Comments

Kui ma paar aastat tagasi ühe tuttava Instagrami kontolt nägin pidevalt pilte Voronja galeriist, mõtlesin ma ohates, et vaaaauuu, nii äge koht, tahaks ka sinna minna, aga no liiga kaugel juuu. Eelmisel aastal kui Herling meid saunapaati külastama kutsus sain ma teada, et “liiga kaugel” on umbes 30 kilomeetrit Vasulast. Mitte et ma Eestimaad ei tunneks, tartlasena käisime me alati suvitamas Peipsi ääres, aga lapsena tunduski see kant nii kaugel ning ilmselt mul sealt see “liiga kaugel” meeles oligi.

Peale eelmist aastat teadsin ma, et Varnja külast saab osake minu suvest ja ega ma sel aastal ka ei tahtnud kuidagi leppida, et juba polnud sinna jõudnud, aga tundus, et enne augustit lihtsalt ei jõua. Vaatasin Mesi tare ja Sibulatee ja Voronja galerii postitusi ja ohkasin, et issand, nii minu teetassike. Täna sõitsime Idaga Tartust Vasulasse ning ühtäkki leidsin ma end mõttelt, et aga miks minna Vasulasse otse, kui saab ka ringiga. Meil ei olnud Idaga mingeid plaane ja miski ei takistanud meil teha üht tiiru Varnjalt läbi. Mõeldud-tehtud.

Kui ma Voronjasse olin läbi tuttava instagrami juba ammu armunud olnud, siis eelmisel aastal muutus see armastuseks,aga peale tänast oleks ma tahtnud selle galeriiga abielluda. Ida vist ka. Istusime ja olime ja … lihtsalt olime…nagu osa näitusest. Mitu tundi. Sest see koht on võrrrrrrrratu. Näitus suurepärane. Pererahvas muhe. Vahvlid täpselt sama maitsvad kui eelmisel aastal. Kunst suure tähega igal pool. See on koht, kust ei taha ära minna.

Ehk siis. Kui te ei ole veel Voronjas käinud, siis võtke kohe jalad selga ja minge. Uskuge mind, see on hoopis teine maailm, lausa paradiis.

Aga miks “kui ma vananen”? Sest raamat. «Tunnistan liialdamata, et Raul Oreškini lühipalade sari «Kui ma vananen» on olnud viimaste aastate üheks rõõmustavamaks ja ka mõtlemapanevamaks kirjanduslikuks üllatuseks. Nendes tekstides on globaalset ja lausa kosmilistki haaret, ent samas on nende keskmes teema, mis kultuuris eriti päevakajaline ning muutub üha aktuaalsemaks – kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada mälu, empaatia ja eluärksus suurte tehnoloogiliste muutuste ajastul, mille käigus paljugi praegu veel enesestmõistetavat on kadumisohus. Sestap on selle tekstikogumi ilmumine raamatuna väga vajalik lisandus meie kirjandusse – ning olen ka veendunud, et sel on omajagu tõlkepotentsiaali.» Berk Vaher

IMG_0990IMG_0991IMG_0992

IMG_0995IMG_0996IMG_0997IMG_0998IMG_0999IMG_1001IMG_1006IMG_1007IMG_1008IMG_1009IMG_1010IMG_1011

Keelame ära raamatud, kus tegelasteks on ema ja isa?

/ Eveliis / 13 Comments

Ma olen kasvanud üles raamatutega nagu Pipi Pikksukk, Tom Sawyer ja Huckelberry Finn, Karlsson katuselt. Kõikide nende raamatute ümber on käinud tõsimeelne debatt, et need ei ole poliitkorrektsed ja kui ma õigesti mäletan, siis Huckelberry Finni on lausa tahetud ära keelata.

Minu üheks lemmikseriaaliks lapsena (ja tegelikult praegu ka) on “Väike maja preerias”. Ma ei tee kusjuures üldse nalja. Selline naiivne, aga armas seriaal – head võitsid alati. Vähemalt mina arvasin nii, aga võta sa näpust, peategelased ei olnudki vaid head, olid hoopis rassistlikud ja stereotüüpsed, ei sobi kaasaegsesse ühiskonda. Tere tali! Raamatu tegevus toimus 19.sajandi lõpupoole. Maailm OLIGI siis teine. Kirjandus oli ka teistsugune.  Selle asemel, et ära keelata, ümber kirjutada ja maha salata, tuleks ajaloost õppida, selgitada ja seletada, miks vanasti nii oli. Ei ole midagi jaburamat kui ajaloo ja kirjanduse ümber kirjutamine.

Mis järgmiseks. Keelame ära Bullerby lapsed? Sest perekond on liiga stereotüüpne? Ema ja isa ja kaks last. Kirjutame ümber. Teeme Liisa mustanahaliseks adoptiivlapseks, Olle gay´ks ja vanemateks kaks ema või kaks isa, et sobituks tänapäeva? Vahtramäe Emil, mis on meie pere üks lemmikraamatuid ja multikaid, peaks olema juba ammmmmmu keelatud. Seal saavad lapsed konkreetselt rihma. Kus on nüüd Lastekaitse Liidu juhi silmad? Miks ta ei nuta?

On täiesti loomulik, et ajad muutuvad. On täiesti loomulik, et kirjandus muutub koos ajaga. Üks päev sattus mulle kätte Leelo Tungla raamat “Kartul, lehm ja kosmonaut”. Mulle meeldis lapsena see raamat. Ka praegu on täitsa tore raamat sirvida. See on õnnelikust lapsepõlvest. Samas ülistuslaul kolhoosielule. Mis inimese see minust teeb, et ma seda raamatut toredaks pean? Kas ma tahan öelda, et elu Nõukogude Liidus oli tore?  “/…/ oligi tõesti juba köögis tunda veidi õnneliku lapsepõlve lõhna, ükskõik mis õhkkond kodust väljaspool valitses,” ütleb ühes intervjuus Leelo Tungal. Täpselt nii saab lugeda ka seda raamatut. Ja teisi oma ajastu raamatuid.

Me ei pea minesatama kui näeme aknakardinaid, kus kaks mustanahalist last Pipile tuult lehvitavad. “Kas nüüd vaatavad valvsad ühiskondlikud tsensorid kogu lasteklassika kullipilguga üle ja löövad küüned sisse kõigele, mis nende meelest on rassiliselt või sooliselt ebakorrektne. Mis saab Tootsist Kiire ristjatsel? Kuidas nimetatakse tulevikus Julk-Jüriks hüütud köstrit? Millega asendatakse Paunvere poiste lahing, kus Toots kutsub üles punanahkadele valu andma?” (Leelo Tungal)

 

Aus vastus Heilyle

/ Eveliis / 6 Comments

Mina hommikul kui otsustasin rattaga tööle ja tagasi ja lasteaeda ja koju sõita:

ive-got-the-power-gif-4.gif

Mina avastades, et pean ekstra kaheksa kilomeetrit sõitma:

download

Mina 1,5 kilomeetrit enne kodu:

giphy.gif

Mina peale 22 kilomeetrit rattasõitu kodus diivanil istudes:

giphy (1).gif

LgQu0sJ.gif

Ja see, armas Heily, on põhjus, miks ma 3647828 aastat Roheliste Rattaretkest kõrvale vingerdan. Minu maksimum on 6 kilomeetrit rattasõitu päevas. Mitte 600.  Mu pepu valutab ja mingi valemiga ei sunniks te mind uuesti homme ratta selga istuma. Ehk ülehomme. Aga kui selle tempoga rattaretke läbi sõita, siis ma saaks vist jõuludeks sõidetud.

Kui aga naljad, ja ebamugav rattapaigutus võimalus rongis, kõrvale jätta, siis see rattasõit on päris lahe. Mulle tuli täiega meelde lapsepõlv kui Andu ratta pakikal sai Vasula poodi sõidetud ja heal päeval juhtus seal ka jäätist olema. Saba oli nii pikk, et enne kassasse jõudmist oli jäätis juba sulanud, aga isssssand kui hästi see sulanud jäätis maitses.

 

Ma PEAN kaalust alla saama!//Get inspired by Jo

/ Eveliis / 7 Comments

Et kõik ausalt rääkida, siis tuleb alustada sellest, et ma ei vingu niisama, et vihkan oma paksu ja lodevat laiskloom Sid keha, vaid jälgin oma toitumist ja teen ka täitsa korralikult trenni. Või noh võiks teha veel rohkem, aga kui kubjas tagant ei piitsuta, siis tuleb laiskus kontidesse. Kaks korda nädalas on siiski parem kui mitte midagi eksju?

Kaal ei ole ikka veel langenud pean ma oma sõbrannadele üle päeva tunnistama ja ilmselt pean ma minema psühholoogi juurde, et saada aru, mis siis mu lapsepõlves juhtus, et ma ei ole nõus oma kilodest lahti laskma. Kui nali kõrvale jätta, siis kaalunumbrist on mul suva – see ei näita suurt midagi, aga jah ma olen ikka sama paks ja lodev kui kuu aega tagasi.

Miks ma PEAN kaalust alla võtma? Te ju teate, et riided ja (Eesti) disain on minu mitteniisalajane salakirg. Kui pool minu garderoobist võiks vabalt olla studioaugustilikult must-valge, siis teine osa sellest garderoobist oleks selline nagu allolevas Kriss Sooniku videos. See viimane outfit karjub minu nime. Samuti karjub see outfit “for the love of God, võta kaalust alla naine, sest sellised riided EI SOBI paksudele nagu sina!”  Ja just selle pärast, et ma saaksin ka ÄGEDAID RIIDEID kanda PEAN ma alla võtma!

 

Mai jakk/jacket SIIT

Mai lühikesed püksid/shorts SIIT

Kristel polo suspender top SIIT

 

“Koolitunnistus ei tähenda midagi – alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on.” (Karl Ristikivi)

/ Eveliis / 20 Comments

Teate, mis mind aegajalt tohutult häirib? Edukultus. Samas võib olla see ei ole päris õige sõna, sest iseenesest ma leian, et olla omal alal edukas ja teha seda hästi, olla oma valikutega rahul, on igati sobilik eesmärk. Võib olla oleks õigem öelda, et mind häirib tohutu võrdlemine ja võistlemine, mis hakkab juba maast madalast peale. Alustame ikka sellest, et lasteaed peaks kohustuslik olema, see teeb lihtsamaks sissesaamise “õigesse” kooli, sealt edasi tuleb “õige” ülikool, “õige” töökoht. Ja.Nii. Edasi. Aga kelle jaoks see kõik õige on? Meie endi või ühiskondlike normide jaoks?

Mulle on sada korda öeldud, et oota oota, kuni Ida kooli läheb, küll sa siis ka hakkad närveldama, et saaks ta ikka parimasse kooli sisse, et tal ikka kõik “viied” oleks, vead teda ühe eraõpetaja juurest teise ja ühest trennist ja tunnist teise, et ta ei oleks teistest kehvem. Jumala eest, ma siiralt loodan, et minust ei tule sellist ema, kuigi ühiskond tõepoolest liigub minu arvates kahjuks sinnapoole, et kui laps “õiges” koolis ei käi ja vanem selle nimel ei pinguta, oledki rongaema ja lapsest tuleb luuser.  Ma ei taha, et see nii on. Ma tahaksin, et mu laps saaks käia kodu lähedal koolis, et ta saaks kooli käia jalgsi, rattaga, koolibussiga. Ma tahaksin, et ma ei hakkaks oma last defineerima läbi hinnete ja saavutuste. Ma tahaksin, et mu lapsel püsiks uudishimu ja loovus ning julgus olla tema ise ka peale kooli lõpetamist. Ma tahaksin, et mu lapse koolis oleksid väikesed klassid, kus õpetajal oleks aega individuaalselt läheneda õpilastele.

Võite jälle mulle öelda, et oota oota, kuni ta kooli läheb. Ega ma ei ütlegi, et panen siin, ilma kogemuseta kirja absoluutse tõe. Ma räägin lihtsalt, milline on mu unistus ja mis oleks minu arvates ideaalne kool. Kahjuks aga ei ole selliseid koole palju. Riik ei toeta väikeseid kogukonna koole, lihtsam on need sulgeda, lihtsam on nende asemele ehitada hotellid ja restoranid.Meie maal kipub olema suhtumine, et suurest linnakoolist saab õigema hariduse kui väikesest maakoolist.

Ei ole harv lugeda uudiseid maakoolide sulgemisest, lapevanemate, õpetajate ja õpilaste võitlustest koolide ja õpilaskodude püsimise eest. Argumendiks ikka üks ja see sama – ei ole piisavalt lapsi, ei ole piisavalt hea haridus, ei ole õpetajaid. See on selline nokk kinni – saba lahti teema. Pole kooli – kolivad lastega pered linna, pole elanikke – pole põhjust kooli lahti hoida. Kogu selle “pole piisavalt hea haridus” taustal unustatakse ära üks väga oluline aspekt, mis maakoolide kasuks räägib. Koolitunnistus ei tähenda midagi. Alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on. Väikestes maakoolides õpivad lapsed suhtlema, õpivad teineteisega arvestama. Nad ei saa massi ära kaduda, sest õpetajal on kõigi jaoks silmi. Nad ei saa tunniks õppimata jätta, sest nad on liitklassis ainsad, kes vastata saavadki. Nad saavad kaasa teised väärtused ja teised alustalad elule.

Aga moodsam ja kasulikum on mõelda, et milleks kodukool kui koolis saab käia ka kaugemal kus on suurem ja parem kool. Parem mille suhtes? Millega võrreldes? Ma julgen väita, et vahet ei ole, millises koolis sa käid, kas oled koolis viieline või kolmeline, elus kuhugi jõudmine sõltub vaid meist endist. Ajal kui me kõik istume vaid ninapidi arvutis, ei liigu looduses ja lapsed teavad koduloomigi vaid raamatu ja loomaaia kaudu on mu arvates nii oluline püüda säilitada väikesed koolid maakohtades. Seda enam, et maal elamine on muutunud populaarseks. Inimesed tahavad maale kolida.

Lääne-Nigula valla lehel on kirjas “Tule meile elama! Ootame sind, päriselt!” Koolid ja lasteaiad kenasti ära toodud, sealhulgas ka põhikool, mis asub Nõva männimetsade vahel imekaunis mõisahoones. Ma külastasin seda kooli hiljuti. Ma ei ole ühtegi väikest kooli oma elus külastanud ja osa minust on alati mõelnud, et võib olla ma idealiseerin neid üle, kujutan ette, et elu sellistes koolides on hoopis midagi muud, aga ei…mu sisetunne ei ole mind petnud. See kool oli täpselt kõike seda, mida ma olen arvanud.  Looduskaunis asukoht ning armas 9-klassiline kool on viimastel aastatel piirkonda pidevalt toonud uusi peresid, kes tahavad eemale linnakärast ning soovivad oma lastele paremat koolikogemust väikeses stressivabas maakoolis, kus igaüks on märgatud ja toetatud ning kus kõik löövad aktiivselt koolielus kaasa. Loodusõppe kallakuga kool paistab silma mitmekülgse projektitegevuse ja heade akadeemiliste tulemustega. Isver, milline rõõm, et selliseid koole veel leidub!

Oot, kerime tagasi.

Rõõm ei olnud tegelikult see põhjus, miks ma kooliga tutvuma läksin. Nõva kooli ähvardab sulgemine. Kuulates peamisi sündmusi, mis seal juhtunud on, tuli mulle kohe meelde Varstu kooli lugu, lisaks Laupa ja Käru koolide juhtumid ning paratamatult tekib küsimus, kas haldusreformi käigus on kellegi lauale antud juhtnöörid ükskõik kuidas väikesed maakoolid sulgeda. Me kutsume inimesi elama maale, päriselt, ja samal ajal töötame selle vastu, et maaelu säiliks. Ma kuulasin Nõva kogukonna muret kooli pärast ja osa minust tundis rõõmu, et kõik kinnitasid minu arvamust maakoolide plusside kohta ning et on inimesi, kes ei lase endast teerulliga üle sõita, vaid võitlevad, kuid teine osa minust tundis kurbust, et nad koolielu arendamise asemel peavad tegelema sellega, et kool üldsegi püsima jääks.

Kui ma oleksin lapsevanem, oleksin mina (nagu olid ka Nõva kooli laste vanemad) õnnelik, et mu lapsel on võimalus käia sellises koolis. Kui ma oleksin selle valla vanem tunneksin ma uhkust, et minu vald on selline, kus inimesed ei pea muretsema vahemaade pärast kooli ja kodu vahel. Kui ma oleksin Eesti riik, siis ma toetaks väikeste maakohtade elu ja koolide ning lasteaedade säilimist. Ma oleksin nii palju tark, et ma mõistaksin, et kõik ei saa ega peagi käima Tallinna kesklinnas eliitkoolis. Ma oleksin nii palju tark, et ma saaksin aru, mida tähendab võimalus käia väikeses koolis. Ma ei peaks maakooli halvemaks. Ma ei vähendaks nende koolide tähtsust. Ma toetaks neid koole.

Aga ma ei ole Eesti riik. Ma olen lihtsalt üks tavaline inimene, kes hoolib väikestest kohtadest. Kui sina ka hoolid, ja mitte vaid Nõva koolist, vaid tahad aidata  luua pretsedenti ka teiste maakoolide tarbeks, et seista maaelu säilitamise eest Eesti Vabariigis pead tõstvate tsentraliseerimise protsesside kiuste, siis ole hea ja aita meil sõna levitada, et rohkem inimesed teaksid ja kuuleksid, millised on maapiirkonna inimeste võitlused. Ja et maakohtades elavate laste vanemad ei taha oma lapsi saata “paremasse” kooli, et saada paremaid hindeid, et saada parem töö, et saada parem elu. Nad teavad, et nende lapsed saavad ise oma soovide, püüdluste ja pingutustega need hinded ja tööd ja elud. Isegi kui nad käivad väikeses maakoolis.

MTÜ Nõva Koolikogukonda aitavad advokaadibüroo Sorainen partnerid Allar Jõks ning Carri Ginter. Esimesed lahingud on edukalt peetud, kuid pikk tee seisab veel ees. Palun aidake meid meie võitluses:

1. Rahalise abi palume kanda:
Saaja: MTÜ Nõva Koolikogukond
Arveldusarve: EE107700771002710261 
Viitenumber: 5005
Selgituseks võib märkida: “Annetus Nõva Kooli toetuseks.”
Igasugune abi on teretulnud, sõltumata selle suurusest!
2. Palun levitage meie sõnumit, et aidata meil laiemat üldsust kaasata!
3. Tulge Nõvale elama ja tooge oma lapsed siia lasteaeda ja kooli!

Päästame Nõva Kooli Facebooki lehega saate liituda siin.

Ratas, millel on lugu rääkida

/ Eveliis / 4 Comments

Iga kord kui ma ütlen, et mu auto on jälle katki, ütleb mu ema mulle, et olgu see viimane kord kui me selle auto parandamisse raha paneme. Ma enam isegi ei vaidle temaga, noogutan lihtsalt kaasa. Ei ole mõtet mulle öelda, et kas lihtsam ei oleks uus auto soetada. Ma ei tee seda niikuinii, sest 1) ma ei taha enam vana ja kasutatud autot 2) ma ei saa vähemalt kaks aastat lubada endale liisingut 3) tihti on “auto katki” pisivead, mille kuldsete kätega abikaasa ise remonditud saab – seekord piduriklotsid ja pidurisadul (?) 4) sellel vanal auto on oma sarm. Pikki sõite temaga enam ette ei julge võtta, mitte et ma isegi kardaks temaga teele jääda, aga ma ei taha teda rohkem kulutada kui vaja. Niisiis, niikaua kui ma ootamatult kusagilt rahapatakaga pihta ei saa, jään ma oma traktoriga liikuma. Kuni see liigub.

Ja tegelikult ei tahtnud ma üldse autost rääkida, vaid rattast. Ma olen ammu tahtnud ratast, aga mu rahapaigutuse prioriteedid on mujal olnud, nii on see ratas soetamata jätnud. Ema on mulle 7649328409879 korda maininud, et toogu ma Tartust tema vana ratas ära, kuid erinevatel põhjustel on seegi toomata jäänud. Kuni siis eelmisel nädalal üks blogilugeja oli nii armas ja toimetas ratta läbi raskuste minuni. Te ei kujuta ette kui õnnelikuks üks vana ratas võib inimese teha.

img_0670

Tahate ma räägin teile miks? (Ja isegi kui ei taha, siis ma ikka räägin)

2000.aasta suvel tulid emme, onu ja Marian mulle Norrasse järgi. Me sõitsime autoga Stockholmi ja saime kokku onu Oskari ja tädi Lolaga. Neil oli kaasas see ratas. See pidi minema vanaemale. Mina pidin sellega laeva sõitma, autodekile. Ma mäletan, et mul oli natuke piinlik, sest tol ajal ei olnud retro kindlasti mitte moes ja ma ise olin ka…paras tibi. Mul on sellest laevale sõidust ka üks video, ma peaks seda lausa näitama, sest püha jeesus kus ma aastal 2000 olin ikka stiiliguru – üleni Nike´is – lühikesed spordipüksid, valged froteesokid poole põlveni ja üks kummaline karvane kampsun kõige selle peal. Ma olin nats pettunud, et mina pean selle ratta laevale viima, samal ajal kui teised said BMW-s laevale sõita. Noh, et miks mina pean mingi hipster olema. Aga siiski sõnakuuleliku lapsena sõitsin ma rattaga laeva ja ratas sai Eestisse toodud.

Ega selle rattaga keegi suurt sõitnud küll ei ole. Vähemalt vanaema küll mitte. Ma isegi tegelikult ei teadnud, et see alles on enne kui emme mulle pinda hakkas käima, et toogu ma ratas ära. Alles siis tuli mulle meelde, et issake, see on ju see sama 18 aastat vana ratas. (Lisaks tuli mulle detailselt meelde see meeleolukas reis Norrast Eestisse, mõni reis on kohe selline, et jätab kustumatu mulje, sest niiiiii lõbus on.) Ja muidugi tahtsin ma seda ratast endale.

Sest retro ja (wannabe) hipsterlus on minu teema. Täiega. Ma sõidaks jumalast hea meelega mingi vana Ereliukasega ka. Vat, kuidas inimene aastatega muutub. Nüüd on mul sada aastat vana (sest no ilmselgelt ei olnud see ratas enam esimeses nooruses ka 2000. aastal)  Pollux, millega ringi kihutada. Mulle nii meeldivad asjad, millel on lugu rääkida. Ja sellel rattal on minu jaoks päris mitu lugu rääkida.

Täiuslikust õnnest on puudu veel vaid korv ja rattalukk.