Õpetaja või kasvataja

/ Eveliis / 2 Comments

Minuvanused mäletavad oma lasteaiast kasvatajaid ja kuigi juba aastaid on lasteaias riiklik õppekava ja õpetajad, siis ma näen ja kuulen ikka, et vana harjumus on  visa kaduma. Ikka kiputakse ütlema, et lasteaias kasvatajad ja koolis õpetajad, sest nii oleme me vanast ajast harjunud. Aga tegelikult laste kasvatajad oleme meie, vanemad. Õpetajateks on inimesed, kes on selleks õppinud. Lasteaias ja koolis.

Mina olen nagu te teate esimene kritiseerima asju meie lasteaiasüsteemis, kuid tihti jääb lugejatele ekslik mulje nagu ma kritiseeriks õpetajaid. Kritiseerida meie õpetajaid, vähemalt neid kellega ma olen kokku puutunud ja keda tunnen, ei tuleks mulle mõttesegi. Ma näen inimesi, kes suudavad väikeseid inimesi, nende rõõme ja muresid mõista (mõnikord paremini kui vanemadki), ma näen inimesi, kes on hoolivad ja armastavad (kuigi ma ei saa aru, kuidas nad seda teevad, sest ma julgen öelda, et lapsed ei ole alati 100% armsad, nad võivad olla ka väikesed pahalased), ma näen inimesi, kes tahavad lastele anda kaasa väärtushinnangud ja teadmised, millega läbi elu minna, ma näen inimesi, kes õpetavad läbi mängu lastele tähti, numbreid ja lugemist, ma näen inimesi, kes pingutavad, ma näen inimesi, kes teevad oma tööd missioonitundest. Ma olen Facebookis lasteaia õpetajate grupis ja kuigi mina ei nõustu aegajalt nendega ja nemad minu vaadete ja arvamustega, siis see ei olegi teatud kontekstis oluline. Oluline on see arutelu ja ideed, mida ma seal grupis näen. Ja see teeb rõõmu.

Kui rääkida konkreetselt Ida õpetajatest, siis minu arvates on tegu võrratute inimestega. Nende oskus vaadata asju lapse tasandilt, nende oskus minusuguseid vanemaid õpetada ja panna mind nägema asju lapse silmade läbi on imetlusväärne. Nende loovus lausa tase omaette. Kõik kaardid, mis Ida on emadepäevaks või mõneks muuks tähtpäevaks koju toonud, on nagu väikesed kunstiteosed. Nii lihtsad ja armsad ideed, mida õpetajad lastega koos teostavad. Lasteaia etendused, mille tegevuse üks õpetajatest välja mõtleb, on geniaalsed. Jällegi, nii lihtsad, aga nii armsad.

Täna on õpetajate päev. Nii nagu on emadepäev eriline emadele, isadepäev isadele, on eriline õpetajate päev ka õpetajatele. See on see päev, kus me peaksime neid tunnustama selle töö eest, mida nad igapäevaselt teevad. Käsis südamel ütlen mina, et kuigi laias laastus mulle lapsed meeldivad, siis mina ei suudaks sellist tööd kunagi teha. Mu süda ei ole nii suur ja mu teadmised on üsna puudulikud. Aga nemad teevad seda südamest ja annavad oma parima, et meie lastest kasvaksid toredad inimesed, mitte sellised kibestunud ja kurjad, vaid inimesed, kes oskavad arvestada ja mõista. Tänan neid selle eest südamest! Tunnustage teie ka täna neid! Kinkige neile väike lilleõis lapsega! Koolis ju saavad õpetajad lilli. Ärge unustage, et ka lasteaias töötavad õpetajad!

*Päisepildil Ida rühma sügisesed meisterdused. Mina pole grammigi teinud, lapsed lasteaias õpetajatega tegid. Mina asi oli rühma seinal neid vahvaid meisterdusi nautida. Vaadata, kes, kuidas ja mida on meisterdanud.Mitte vaadata seda kui tubli on ühe või teise lapse EMA või ISA;) 

What to wear to the office?

/ Eveliis / 12 Comments

Hehh, vaatasin just üks päev oma halli tiibadega pusa ja tahtsin seelikuga selga panna, aga vale pikkusega jäi. Siit videost leiab geniaalse viisi, kuidas pusa + kampsun sobituma panna. Katsetan kohe ise ka järgi.

Kriss Soonikul on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju uusi ja ägedaid asju, kasutage võimalust – laupäevani allahindlus 20%

Capture.JPG

alison (1)

kris

leather (1)

Hoidke Kriss Sooniku blogil silm peal, sealt saab täiega inspiratsiooni,kuidas natuke kastist väljapoole riietuda.

Haiged piidrid ja mei armas valitsus veel soosib ka iga sugu erinevaid “sugu veidrikuid”

/ Eveliis / 23 Comments

See on vaid üks kommentaar Õhtulehe artiklile, mis räägib sellest, et Peeter Rebane teeb gay-filmi, sest ta loodab, et eelarvamustega inimesed õpivad sellest midagi, aga raudpolt kindel on ka see, et homofoobid reageerivad raevukalt. Täpselt nii võiski eile lugeda Õhtulehest kommentaare nagu see sama, mis pealkirjaks pandud. Mina ei mõista inimesi, kes homosid tulihingeliselt vihkavad. Mind näiteks jätavad samasooliste suhted täpselt sama külmaks nagu teiste inimeste suhted, st see mida nad teevad oma magamistoas. Ei taha ma teada, mida teevad seal Jüri ja Mari ja ei taha ma teada, mida teevad seal Jüri ja Jaak ning Mari ja Malle. Kui ma suudaksime inimesi vaadata ilma nende seksuaalsele orientatsioonile mõtlemata näeksime me, et nii Jaak kui Jüri võivad seksuaalsest orientatsioonist hoolimata olla nii persevestid või meeldivad inimesed. Nende omadusi inimesena ei muuda see, mida nad teevad oma magamistoas.  Kas teid on kunagi huvitanud mida teeb magamistoas teie kolleeg, kes käib ranges kostüümis või nohik-hipster, kes tundub häbelik? Ei. Te ei mõtle selle peale, te näete neid kui inimesi. Nii aga nagu tuleb jutu omasooliste armastusest on kõik perversne. Uskuge mind, teie naabri-Mati ja kolleeg Kati võivad oma magamistoas olla palju rõvedamad kui Jüri ja Jaagu armastus.

Ma ei saa aru inimeste vihast ja kurjusest. Kui te olete olnud mõnda aega Eestist eemal, siis te märkate, et eestlased on nii kurjad nii kurjad. Miks? Ma nägin eile Peeter Rebase intervjuud poole silmaga ja mulle meeldis tema mõte ja suhtumine: “Eestimaa tulevik on täpselt selline, nagu meie ise täna tunneme. Kui tunneme, et oleme kõigi peale kurjad ja pahased, ongi riik kuri ja paha. Kui tunneme, et tegelikult oleks väga tore elada sellises Eestis, kus naabrid naeratavad ja suhtuvad minusse hästi, siis ainus, mida ma teha saan, on iseenda käitumist muuta ning hakata teistesse nii suhtuma. Kui kõik seda täna nii teevad, ongi homme maailm juba sõbralik ja naeratav. Kuid jube lihtne on alati vastutus kellelegi teisele panna ja süüdistada riiki ning teisi. Tegelikult on kõik endas kinni.“

Laske ometi ükskord lahti sellest homo-vihast.

Paar päeva varem nägin pealkirja, et Mart Haber ja Taivo Piller saavad kaksikute isaks. Laias laastus jättis see uudis mind külmaks, aga samas oli mul seda uudist lugedes kuidagi hea meel. Nii tore ju, et inimesed saavad vanemateks. Olles ühe pisikese põnni ema juba viis aastat, siis ma julgen väita, et pole paremat tunnet kui olla vanem, pole paremat tunnet kui armastada last ja vahet ei ole kas seda last armastavad kaks ema või kaks isa. Kõige olulisem on armastus ja hoolivus. Aga kommentaarid, mida muide oli pea 300,  selle artikli all olid klassikaliselt: “ärge oma “pere” asju iga päev meedias avaldage.
Jätke lapsed rahule. Lapsed vajavad klassikalist pere. Eesti pere on ema, isa ja lapsed!”

Tõesti? Kas mitte statistika ei ütle, et üle poolte perede on lahutatud ja kui polegi siis elatakse visiitabielu, kus üks pool on sunnitud tööl käima välismaal. See “klassikaline Eesti pere” on siis parem kui kaks teineteist armastavat vanemat?

Loe ka: “Mul on inimeste pärast häbi”

 

The mental benefits of the sound of silence

/ Eveliis / 6 Comments

Leidsin ühe põneva artikli ja kuna eelmise teemaga läheb nats kokku ka, siis jagan seda teiega ka. Inglisekeelne kahjuks:

This is part of a series looking at micro skills – changes that employees can make to help improve their health and life at work and at home, and employers can make to improve the workplace. The Globe and Mail and Morneau Shepell have created theEmployee Recommended Workplace Award to honour companies that put the health and well-being of their employees first. Register for 2018 atwww.employeerecommended.com.

Did you know that silence is good for your mental health?

Noise is all around most of us for all our waking moments, from the hum of a computer, fans, people and traffic to airplanes landing. Pause for a moment and listen closely to what you hear. Take note as you focus on the different sounds what happens inside of you. If anything changes as you bring the sound forward, you may become distracted until you tune it out again.

Nick Seaver, who does the TEDx talk called The Gift of Silence, begins by displaying 18 seconds of silence to set up the story of where he and his wife spent 18 months in silence. He purports that silence and solitude are the worst form of punishment, because people are left alone with their own minds. Would you agree? Do you find it hard to stop and find quiet and enjoy pure silence?

This micro skill promotes the value of silence. Some may think that we like background noise because we find it soothing. This may be true; however, if the brain is actively processing noise it’s working and as a result it doesn’t get a chance to turn off, rest and reset.

Silence is different than sleep; it’s akin to meditation for the brain. However, different than meditation, we’re left alone to process our thoughts.

It can be hard to escape noise to find silence. Silence is the absence of noise. Adding silence to your day can increase your creativity and decision making that can assist you to solve daily challenges to keep you on track to your desired goals.

One study reported that just two minutes of silence a day can – for some – be more relaxing and helpful than listening to relaxing music. Another study found that increasing periods of silence helps the brain generate new brain cells that can positively support mental health.

Awareness

First, see how difficult it is for you to find a quiet space with the absence of any noise. Once you get there, set your watch for two minutes of silence where you sit in quiet and relax. If you find this difficult, that’s fine. The real first step to adopting silence is noticing it. The more you do, the more likely your brain will be grateful, as well as you and the people around you. Practicing silence is a form of mindfulness where you’re aware and in the moment, open to just pause from the world of noise, and allowing your brain some resources and space. In these moments, you may find more clarity.

Accountability

When some people are learning skills like silence or mindfulness, their brain may not co-operate, resulting in some tension and the brain firing off a mini alarm: “I forgot to call Mary back; I need to text her now that I will call in the morning.”

This micro skill requires practice, patience and the self-discipline that you will accept your first thought. For example, “For the next two minutes I’m going to sit in silence and the world can wait.”

Action

Creating silence action steps:

· Begin with preparation – Determine where your quiet spot will be, and have all distractions like cell phones and telephones turned off. Safe ear plugs and noise cancellation headphones may be helpful for finding silence.

· Set a silence target – Start with short silence sprints of two to three minutes, and build from there.

· Be still and silent – Get into a comfortable position with your eyes open, gazing down at the floor, and allow your mind to do as it pleases. Set no rule other than being still and silent for the targeted silence session. There’s no need for pressure; this isn’t a pass or fail, just silence.

· Ignore the impulse for stimuli – Commit to your silence target without checking texts, e-mail or reading. Just be still and silent with your thoughts. Keep it simple; no distractions.

· Stop and re-enter your world – Once your time is up, get on with your day. With pressure gone, notice how you may have remembered a name you were looking for, found a solution to a particular problem or felt more relaxed after the silence session. This can help your critical conscious brain see the benefits. The more you practice, the more you’ll notice how silence can help you gain new perspectives that were not possible with all the stimuli and noise around you.

ALGALLIKAS: The Globe and Mail

One solution for finding a quiet place to increase your creativity and decision making is Silen Space 

_KH_8650

Foto: K. Haagen

_KH_8645.jpg

Foto: K. Haagen

“I find television very educating. Every time somebody turns on the set, I go into the other room and read a book” (Groucho Marx )

/ Eveliis / 4 Comments

Meie varahommikud algavad tavaliselt sellega, et Ida nõuab multikaid ja õhtud lõppevad sellega, et Marek vaatab saateid, mis mind närvi ajavad. Tegelikult ta otseselt ei vaata, aga tal peab telekas taustaks käima ja kui telekas just ETV peal pole, siis tuleb sealt ikka igasugu s…a. Mõnikord jään ma ka vaatama ja siis pärast vannun end, et päriselt raiskasin ära mitu tundi oma elust vaadates asju, mis mind absoluutselt ei huvita. No ütleme näiteks Kuuurija või Krimi või Reporter või või Naabriplika või …Prrrr!

Meil oli (UUS) telekas vist üle kuu aja remondis. JUBA TEIST KORDA, GARANTII AJAL (ent ometi pidime me väljakutse ja remondi eest maksma, sest viga ei leitud?!????) ja kuigi mind ajab marru see, et meie telekas ON vigane ning ma ei tea, kas süüdi on Euronics, kes on meile müünud vigase teleka ja ei võta seda tagasi, või Elisa, sest peale seda kui Starman asendus Elisaga ei ühendu meie telekas enam internetiga, oli mul hea meel kui seda riistapuud meil kodus ei olnud. Asi polegi niivõrd nendes saadetes, mille peale me oma aega raiskame, vaid see tohutu müra, mis sealt tuleb. Ausalt, kui telekas ei ole ETV peal, siis reklaamid ja muu mõttetu ning kasutu müra ajavad mu pea valutama. See vali taustamüra. Uksest ja aknast voolab igasugust infot niikuinii päev otsa ja siis veel õhtul lisaks. Ma kuulaks taustaks muusikat või veel parem naudiks üldse vaikust, aga ma ei ela üksinda ja nii ma pean arvestama ka teiste pereliikmete soovidega, mis tähendab hommikul kell kuus “Ladybug” multikat (neil hommikutel kui meil õnnestub telekas Netflixiga ühendada) ja õhtul kella kuuest muud taustamüra.

Jummel, kus ma tunnen, et televiisori olemasolu häirib mind. Ma tahaks olla nagu Groucho Marx, aga ma ei ole nii intelligentne. Või ma olen piisavalt laisk, et teise tuppa minna, nii et ma teen oma asju arvutis siin samas diivanil selle müra keskel ja mõtlen, et for the love of God, miks ma end piinan (ja siis internetis halan)! See kuu aega ilma telekata oli nii ilus aeg. Või no jällegi. Valetan. Tegelikult me ju vaatasime koos filme kas Ida toas telekast DVD-sid või paar korda Marekiga arvutist filme, kui ma üksi kodus olin, siis ma vedelesin ka reede õhtul Ida toas ja nautisin filme telekast, aga see ei ole nagu sama kui otseselt zombie´na kogu seda saasta vaada, mida helendav kast meile pakub.

Täna ka. Tulime koju. Nautisin võimalust olla ilma telekata nii kaua kui sain, vaatasin koos Marekiga poole silmaga “Radarit” (Eeva Esse Kuperjanovi pataljoni baaskursuse eksperiment oli nauditav!) ja kui teised läksid magama panin ma teleka sekundi pealt kinni, sest “Krimi” algusmuusika tegi mu kõrvadele juba füüsiliselt valu. Ma luban pühalikult, et alates homsest keeldun ma teleka ees istumast, sest ega need saated paremaks ei lähe.

Why fit in, when you were born to stand out!?

/ Eveliis / 13 Comments

Tänu sellele, et Satu mulle paar nädalat tagasi oma kapist mõned vaat et ikoonilised riideesemed pärandas ja see mind hullupööra rõõmustas, hakkasin ma mõtlema, et tegelikult ei eksi ju need, kes ütlevad, et riided on minu jaoks olulised.  Ma vaatan riideid ja teatud kaubamärke kui kunstiliiki. Ja kunst teeb mind õnnelikuks. Mulle meeldib kunst. Järelikult jah, mulle meeldivad ka riided.

Küll aga ei kannata ma absoluutselt arutut ostlemist. Ostukeskused muudavad mind närviliseks ja ma tahan sealt võimalikult ruttu ära saada, odavaid hilpe, sest mida rohkem seda parem, ei osta ma juba aastaid. Kui nüüd üdini aus olla, siis ega ma täpselt ei mäletagi, kuna ma midagi viimati pärispoest ostsin, st nii, et läksin ostukeskusesse pakiautomaati paki järgi, kuid väljusin kolme kotitäie uute riietega. Ma julgen öelda, et hetkel on 90% minu riietest pärit erinevatest taaskasutustest või saadud päranduseks emalt-vanaemalt-tädidelt-õelt-you name it. Hulka mõned üksikud disainerite poolt loodud riidetükid, mis uuena minu garderoobi rännanud.

Samamoodi jäin ma mõtlema nendele kommentaaridele, kes mind maitsetuks kaltsakaks kutsuvad. Ega nemadki ei eksi. Vanaema on seda mulle terve elu rääkinud, lihtsalt ta on end viisakamalt väljendanud ja öelnud , et ma olen riides nagu mutsumoor.

Ühesõnaga, kogusin kokku mingi hunniku oma lemmikuid. Lihtsalt niisama. Tuli tahtmine. Eputada oma leidudega või pimestada teid oma maitsetu “kaltsakas-lookiga” Valige ise sobiv variant.

Ma ise olen täitsa uhkelt taaskasutus-kaltsakas-mutsumoor.

31081467_2052763834940813_5898035694311309312_n

Tagi ostsin Lindexist seitse (!) aastat tagasi kümne euro eest. Täielik lemmik. Alles sel aastal panin äraantavate asjade kuhja, tugeva ohkega, sest no lemmik, aga ei mahu eest kinni juba mitu aastat. Nats ebapraktiline. Tennised on Sarapuu kirbukast. Seelik Kriss Soonik. Ka üks lemmikuid. Igapäevaselt tööl just ei käi, aga vabal ajal küll päris tihti.

Diesel teksatagi ostsin Sarapuu kirbukast sel suvel, kui ei eksi 10 euro eest. Marco Polo teksad samast kohast viie euroga. Lemmik valge t-särgi panin pihta Marekilt. Kahjuks ajasin punast veini peale ja nii sai see särk oma kurva lõpu. KrissSoonik x Toku kingad …olete ilmselt aru saanud, et selle suve vaieldamatud lemmikud. Studio August “Olen Severus Snape” mantel sai teiseks lemmikuks.

14915352_1799428513607681_756020342811062452_n

A blast from the past

19554512_1915981115285753_8671588932774660637_n

Need Lacoste tennised ostsin ma kuus aastat tagasi ja kandsin reaalselt ribadeks. Eelmisel kevadel olin sunnitud jälle ohkega prügikasti viskama, sest taldadesse tulid augud. Kivisaare särk on ÜLIM. Reaalselt siiani ei näita ühtegi kulumise ega venimise märki ja ma kannan neid väga tihti. Väga.

Vuokko Nurmesniemi mantli sai tegelikult ühelt Rootsi sugulaselt emme endale. Õnneks pärandas mulle edasi. Maailma kõige coolim mantel. Pruuni nahktagi ostsin mingilt kirbuturult viis aastat tagasi ühe euro eest. Väikesel musta kleidi pildil mul jalas olevad Nike tossud on 11 aastat vanad.

14600874_1785173421699857_8644237571316683914_n

Tiger of Sweden teksad sain Norrast kolme euroga. Mantli Humana Vintage´st ühe euroga. Kollased saapad on ka olemas olnud…no raudselt ajast enne Idat. Seega vähemalt viis aastat.

Minu lemmik “kaltsaka-kampsun”. Tädi tegi. Supermõnus ja mugav. ja nii mina. Seeliku, valge pluusi ja kampsuni ostsin Keilast second hand´ist. Kokku kuue euro eest.

13567134_1747383612145505_3421798584372942674_n

Oops. Another blast from the blast

12687923_1696356920581508_1900487021778767995_n

Nahkkoti pärisin õelt ja kandsin ribadeks. Jube kahju oli ära visata, aga Marek ei lubanud enam käia sellega. Mulle endale tundus, et sellele kotile sobis selline “vana ja väsinud” look. Jälle, nii mina ju.

Kingad on tegelikult Norra rahvariiete juurde kuuluvad bunadsko, aga kes see Eestis seda nii väga teab, eksju. Ostin Norras second hand´ist kahe euroga. Filippa K kleidi skoorisin “ostustopilt” ühelt väga moeteadlikult ja superstiiliga naiselt.

img_5515

Need hipster-kukepüksid on mu kõige lemmikumad püksid üldse. Ma olen neid kandnud igal moel, igal pool, igal aastaajal. Kaks eurot. Humanast. Või olid üks euro?

13439185_1747383578812175_1786750231426393707_n

Blast from the past

img_2389

Üks lemmikpluuse. Loomulikult second handist. Millisest ei mäleta, aga üle paari euro ei maksnud. Vist oli Uuskasutus, sest mu meelest ostsin ma need koos kingadega sealt.

img_5294

Helllooooo täielik lemmik Satu kapist. Maffia-Marimekko. Kingad sain Uuskasutuskeskusest. Või Humanast. Igatahes ikka second handist.

Kuna ma olen sada kilo juurde võtnud, siis vajasid mu lemmikud Tiger Of Sweden teksad väljavahetamist. Paksul inimesel ei ole lihtne leida teksasid, eriti kui on väga kindlad erisoovid. Humanast sain kaheksa euroga TÄPSELT sellised nagu tahtsin. Istuvad valatult ja on mugavad. Levis 501.

12800188_1706310949586105_8837015993112290084_n

Ouch. Blast from the past

img_5513

Satult saadud Massimo Dutti seelikust saab raudselt mu selle sügise üks lemmmmmmik

Jumala eest see ei olnud nüüd postitus, et vaata vaata vaata mind, ma olen tegelikult maailma kõige ägedama stiiliga ja astun täiega moeblogijatele kanna peale. Ei, kindlasti mitte. See oli postitus, et ausalt tunnistada, et jah, ma armastan riideid ja moodi ega arva, et seda isegi häbenema peaks. Maitse pärast jään ma niikuinii paljudega kaklema.

*Blogipäises olevad saapad saatis mulle üks blogilugeja. Saate aru, tal oli meeles, et otsisin Idaga sarnaseid saapaid ja kui ta Valka poodi sattus ning neid saapaid nägi, mõtles ta minu peale. Ma siiani olen nii liigutatud, et tal see meeles oli ja et ta viitsis jamada, st saata mulle pilte ja oodata kuni ma vastan, et siis need ära osta ja mulle teele panna. Sellistel hetkedel mõtlen ma, et blogimine on ikka cool ja blogilugejad (need, kes mind ei vihka) veel coolimad.

Lootusetu unistaja

/ Eveliis / 4 Comments

Ma vaatasin eile “Walt before Mickey” filmi. Film, Walt Disneyst enne kui ta Miki-Hiire lõi, ise ei olnud midagi erilist, pigem mu meelest selline kehvemapoolsem ja kergelt isegi haigutama ajav, aga ühel lihtsal põhjusel mulle sellised lood meeldivad. Ma olen nimelt lootusetu unistaja. Kuigi aastatega aru saanud, et mitte midagi mulle väga iseenesest sülle kukkuma ei kipu, olen ma oma unistustes jonnakas ja järjepidev. Jumal Kogu internetimaailm teab, kui palju kordi ma olen eksinud ja lühendades öelduna läbi kukkunud. Ma ise tean, kui mitu korda ma olen endale lubanud, et enam ei püüa ise mingit äri ajada, sest mitu korda peab üks inimene kukkuma, et aru saada, et ei ole annet ja ei ole õnne, eksju. Samas on mul kaasasündinud iseloomuviga – ma kukun, pühin põlvedelt tolmu ja katsetan uuesti. Katsumuste kiuste või nendest hoolimata.

Ma tean kui naiivselt see kõlab, aga sellised lood, kus enne edu tuli sada korda läbi kukkuda, isegi lootus ja usk enesesse kaotada, annavad mulle jõudu ja energiat. Kui nemad ei andnud alla ja said hakkama, sest nad julgesid unistada, siis miks ei peaks mina lõpuks hakkama saama. Nii ka Walt Disneyga. Vaatasin seda kehva filmi, kus mingi hetk peategelane prügikastist võileiba sõi ja mõtlesin, et aga ma olen ju põhimõtteliselt seal olnud. Kui palju erineb restoranist teepaki varastamine prügikastist võileiva söömisest? Paras põhi mõlemal juhul. Aga põhjast saab üles tõusta ja tunneli lõpus valgust näha. Ma võin ausalt ka öelda, et valguse asemel paistavad mulle praegugi veel tunneli lõpust tihti hoopis vastusõitva rongi tuled, aga ma ei ole alla andnud.

Ja nii see film andiski mulle jälle nii palju jõudu, et ma saatsin peale filmi ära 12 meili. Ma sain ühe vastuse, mitte jaatava, aga “võib-olla”. Ma olin nii rõõmus, sest ma olen neid meile küll ja veel saatnud ja iga kord saanud vastuse “kahjuks ei ole huvitatud”. Lisaks sain ma kolm (!) hinnapäringut ühe päeva jooksul kohast, kust ma seda üldse ei oodanudki.  Lootusetu unistaja minus hõiskas, et näed sa, kõike võib juhtuda. Realist minus, jah mul on ka see pool olemas, naeris selle peale sarkastiliselt ja ütles (omaette, et mitte rõõmu ja usku unistustesse vähendada), et õnne ja juhuste ja unistustega ei ole siin midagi pistmist.

Aga vahet ei ole. Ma olen uhke, et ma siiski julgen proovida ja proovida ja proovida, kuni… On vaid kaks varianti. Ma kas õnnestun. Või ei jaksa enam. Seda viimast ma ei usu.

Kas laupäevaõhtused külaskäigud jäävadki lapse ümber keerlema?//Saturday nights and Peter Rabbits

/ Eveliis / 9 Comments

Mingi aeg tagasi kirjutas Marimell, et neil on sõpradega nii vedanud, et kõikidele meeldib Hedoniga mängida ja aega veeta, et kui on külalised, siis ei ole vahet, kes temaga parasjagu tegeleb. See väide tekitas minus vastakaid tundeid. Meil on ka vedanud, et meie sõpradele meeldib Idaga tegeleda, kuigi olgem ausad, ma ei suudaks ka väga sõber olla inimestega, kellele mu laps ei meeldiks, ja milline sõber üldse ütleks, et kuule ma tuleks küll külla, aga su laps käib mulle ilgelt närvidele.

Ida on ainus laps ja  mina see halb vanem, kes piisavalt temaga ei meisterda ja ei mängi, nii et on täiesti arusaadav, et ta muutub hüperaktiivseks, edvistavaks ja tahab tähelepanu kui keegi külla tuleb. Kõige hullemaks muutub ta koos Jaagupi, Klaudia ja mu õega. Mitte halvas mõttes tegelikult, ta lihtsalt fännab neid ja ootab neid külla, et kui nad lõpuks kohale jõuavad, siis ripub ta neil seljas ja kaelas, tahab nendega mängida, nendele kõiki oma asju näidata.

img_7572

img_8019.jpg

Üks osa minust tahab Idat kogu aeg keelata, sest ma ei taha, et ta need inimesed surmani ära tüütab. Teine osa minust mõtleb, et nad on ju suured inimesed ja oskavad ise su lahti teha ning öelda kui nad enam ei viitsi. Kolmas osa minust kahtleb, et aga äkki nad ei julge. Neljas osa minust muutub mugavaks ja naudib seda, et ma ei pea ise jooksma iga Ida soovi peale. Viies osa minust muutub ülbeks ja ütleb Idale, et mine, las Klaudia/Jaagup/Marian aitab sind. Kuues osa minust on tüdinenud, et kõik mu täiskasvanud sõprade külaskäigud keerlevad ümber lapse. Ma saan aru, et kui üks ainus laps on täiskasvanute seltskonnas, siis paratamatult läheb suur osa tähelepanust lapsele, aga püha jeesus see on ju nii tüütu. Jällegi, mitte otseselt halvas mõttes, aga…Ma ei oska seda isegi seletada, toon ühe näite.

Meil olid eile külalised. Loomulikult tähendas see seda, et Ida edvistas ja eputas ning tahtis nende tähelepanu, me rääkisime lasteaiast, trennidest, laste iseloomudest, Ida naljadest, mina sain rahulikumalt istuda ja veini juua, samal ajal kui mu õde pidi trepist üles ja alla jooksma, sest Ida tahtis talle 789364982 asja näidata. Ei saa ju tegelikult pahaks panna ja tegelikult oli ju väga tore. Ausalt, mul ei ole midagi selle vastu, et laupäeva õhtul plastiliinist kooki süüa ja “Peeter Pikk-kõrva” vaadata, kõik me vaatasime seda hea meelega (hea, et mu sõbrad-tuttavad-pere on laias laastus sama lapsemeelne kui mina, kes multikaid ja koguperefilme naudib), kuid osake minust tunneb puudust sellest ajast kui laupäevaõhtu ei keerelnud vaid ümber lapse ja multikate. Muidugi on siin kindlasti oluline osa sellel, et me laseme Idal sellistes situatsioonides füürer olla (issand, ärge hakkake mind siin selle sõna kasutuse pärast kasvatama), aga ma ÜHE lapse vanemana mõistan Idat.  Muidugi on tal üksinda igav, muidugi ta tahab tähelepanu.  Ma peaks rohkem lastega sõpradel-tuttavatel paluma külas käia, sest ma olen tõesti ise kehv mängija ning teengi sellega endale karuteene kui täiskasvanud sõbrad külla tulevad, aga ega siin metsas elamisel on ka oma miinused. Kes see viitsib tund aega sõita? Meie ühed parimad (samavanuse lapsega) sõbrad elavad Meriväljal. No reaalselt kaugemale enam ei saaks ju sõita külla! Ja ega need Tallinnas elavad sõbrad ka liiga lähedal ei ole. Muidugi, puhas laiskus minu poolt, aga teate kui ma pool oma ajast veedan reisides (eriti tihedad tulevad nüüd järgnevad kuud), siis ma tahan kodus olla. OMA kodus.

No vot. Nii tekibki olukord, et kui tulevad külalised, keerleb 70% ajast ümber Ida. Ega ma ei taha see kanaema olla, kes vaid lapsest räägib ja ega ma ei taha oma tuttavaid-sõpru ära tüüdata lapsega, aga üksiku lapse sündroom + laisa/mugava vanema sündroom löövad välja. Kas nüüd ongi nii, et kuna on üks laps, siis külaskäigud jäävadki lapse ümber keerlema? Kui ma ennast ei muuda?

//

A little while back one blogger wrote how they are very lucky to have friends who enjoy spending time and playing with their son Hedon and when they have guests, it doesn’t matter who is occupied with him at any particular moment. This statement gave me mixed emotions. We are lucky too to have friends who love spending time with Ida, but let’s be honest, I can’t really be friends with a person who didn’t like my child. What sort of friend would say anyway that “he would gladly come over, but my kid is really annoying?”

Ida is an only child and I am that bad parent, who doesn’t do different DYI projects with her or play different games, so it is understandable that she becomes hyperactive, starts to show off and seeks for attention when we have guests over. She gets the worse with Jaagup, Klaudia and my sister. Not in a bad way, but she is a really big fan of them and cannot wait for their visit so when they do finally arrive, she is glued to them, wants to play with them the whole time and show every single thing she has.

One part of me wants to restrain her all the time, because I don’t want her to get on people’s nerves. But then I think we are talking about adults and they are capable of opening their mouth and say when they have had enough. Another part of me wonders if they dare to say anything, but I must admit, I do enjoy when I don’t have to run for every single wish she has. A part of me becomes arrogant and tells her to go Jaagub/Klaudi/ Marian to get help. And then I become fed up with the fact that all my adult friends are buzzing around her when they come for a visit. I can understand that as an only child surrounded by adults, she will get the majority of attention, but my god … HOW annoying is that? Again, not in a bad way, but … I cannot even explain, I’ll describe a situation.

We had guests last weekend. Of course it meant Ida showing off and looking for their attention. We spoke about nursery, afterschool activities, children’s characters, Ida’s jokes. I was able to sit and have a glass of wine while my sister was running up and down the stairs, because Ida had something to show her all the time. You can’t really blame her and all in all the evening turned out really well. Honestly, I have nothing against eating playdough cake and watch cartoons on Saturday evening, we all enjoyed “Peter the Rabbit” (I’m glad my friends still have their inner child with them), but a part of me misses the times when Saturday evenings wasn’t about the child and her cartoons. If I’m honest, then it is mostly because we let her act like a fyrir (please don’t start to educate me about using this word), but as a parent of ONE child I understand Ida. Of course she is bored on her own, of course she seeks for attention. I should really invite over friends with kids more often, because I really am bad when it comes to game time with Ida and it doesn’t help having grown ups here playing with her either. It’s not all fun and games when you live in the middle of a forest you know. Who can be bothered spending one hour to visit us? One of our best friends (who have a child same age as Ida), live on the other side of Tallinn. Seriously, it can’t be any further than that! And the friends living in Tallinn are not that close after all. Of course, this is mostly my laziness talking here, but if I spend half of my time travelling (especially the next few months), then I want to be home. In MY home.

So there you go, this is why we have end up in a situation, where having somebody visiting us means spending 70% of the time with Ida. I don’t want to be that mum, who only speaks about her child and I don’t want to bore my friends out with Ida, but the combo of being an only child and being a lazy/convenient parent is the reason for this all. Will Saturday evenings always be about the child from now on? If I don’t change myself?

“EWTBB on endast jälle liiga heal arvamusel, tundubki et tema laps on ülim ja tema arvamus ainuõige, vastu pole mõtet vaielda, sest siis saad.”

/ Eveliis / 8 Comments

Ma oleks natukene pettunud olnud kui keegi Marimelli feikide blogijate postituses mind poleks feigiks nimetanud. Nagu ma ka ütlesin eelmises postituses, küll vaid parooliteadjatele, siis jah blogi-mina on parasjagu feik.

Marimellide postituse kommentaarides oli minu kohta kirjutatud “EWTBB on endast jälle liiga heal arvamusel, tundubki et tema laps on ülim ja tema arvamus ainuõige, vastu pole mõtet vaielda, sest siis saad.”

Palun öelge mulle, milline ema ei peaks oma last ülimaks? Kas pole nii, et igale emale on oma laps kõige armsam ja targem ja nunnum? Vähemalt niikaua kuni lapsest ei ole saanud narkomaani, varast, sarivägistajat, Breivikut… Ma ei tea, kas see tegelikult ka nii oli, aga mu ema on mulle rääkinud, et kui ma sündisin, siis ema ei jõudnud ära imestada, et isssssand kui ilus laps. Vanaema oli mind vaadanud ja öelnud, et mis ilus, vaata kui suured kõrvad tal on. Aga oma emale jäin ma kõige ilusamaks lapseks kõrvadest hoolimata. Ma ise olen ka mõnikord (jah, ma olen just nii palju halb inimene) vaadanud mõnd beebit ja jumala eest, samal ajal kui ema ilu kiidab, näen mina Benjamin Buttonit, aga see pole oluline. Nii nagu igale emale on ka minu laps minu jaoks ülim. Ja ta on tõesti ülim. Selles mõttes, et mul puudub igasugune varasem kogemus lastega ja võib olla ongi kõik lapsed oma loogikaga sama säravad pliiatsid, ma ei vaidle üldse vastu, aga Ida on mulle õpetanud, et lapsed on tihti palju andekamad ja targemad kui me oskame ettegi kujutada. Viie-aastane küll, aga nupp nokib nii, et ma jummmmala tihti lihtsalt jään hämmingus mõtlema, kust lapsed oma teadmised võtavad. Või vankumatu loogika, millele on raske vastu vaielda.

Ida on ka äärmiselt tubli ja tragi laps. Temaga koos reisida on 99% ajast lausa lust, sest ta ei muutu virilaks ega väsi ära. Pikad jalutuskäigud, kirikud,muuseumid – me ei ole pidanud käima vaid  nö laste asju tegemas, sest Idat huvitavad need asjad, kuhu me teda tirime. Muidugi naudib ta nagu iga väike laps üle kõige lõbustusparke ja mänguväljakuid, aga ei ole haruldane juhus kui Ida kirikust möödudes ütleb, et tahab sisse minna. Me oleme külastanud kirikuid Riias, Stockholmis, Kopenhaagenis ja ma olen püüdnud lapsele arusaadavalt selgitada, miks seal on küünlad ja hauakivid ja muud sellist värki. Hariv endale ja hariv talle.  Ida on tubli laulutunnis, näitetunnis, tantsutunnis, lasteaias ronimas käies, ujumas käies, matkamas käies…Jah, ma julgen öelda, et ta on isegi andekas.

Ida on tõesti (mulle kui emale) ÜLIM.

Kui see kõik on öeldud, siis pean ma ka ütlema, et Ida on nagu te teate ainuke laps ja ma näen, et tal on, hoolimata sellest, et me püüame teda mitte ära hellitada, üksiku lapse sündroom. Meil on kodus päris ranged reeglid, kuid Ida on meister reeglite väänamises. Kui diivanil pole lubatud süüa, sest määrib diivani ära, paneb ta pleedi alla ja ütleb, et aga diivanit ja pleedi saab pesta ning pealegi on ta näinud, et mina ju söön. Miks siis tema ei või. Õige. Ma ei ole alati kõige parem eeskuju emana. Kipun olema see “tee mu sõnade mitte tegude järgi” tüüp.   Ida oskab seda ära kasutada.

Ta oskab jonnida, lihtsalt jonni pärast tunde. Ta võib olla nagu Tõnisson, raputa ja sakuta ja pane pärast tunde “see, kes on meie Issand” salmi pähe õppima, aga ta ei ütle, kas tema lasi parve põhja. Ta on meister ignoreerimises ja vaikimises kui ta tahab, st ei taha rääkida ja vastata.

Ida on kangekaelne, isepäine ja enesekeskne, ta ei oska teistega arvestada ja teistega asju jagada. St ma küll üldistan siin natuke ja teen talle liiga, sest see ei ole alati nii, aga kui Ida tahab, et tal jalanõud ära võetakse KOHE, siis see peaks olema KOHE, mitte siis kui ma olen endal 7438029621 poekotti käest pannud. Kui oleks tema teha ja ta ei oleks vaid viie-aastane, siis jääks igas vaidluses tema sõna peale.

Ida on keerulise iseloomuga ja ma juba tean, ette et me hakkame päris tuliselt vaidlema kui ta vanemaks saab, sest no Skorpion ja Kalad…Mu ema on ka Skorpion, ma tean, kui tuliseks nende kahe tähtkuju vahelised vaidlused võivad minna.

Sellest kõigest hoolimata jääb Ida mulle ikka ülimaks. Sest see on loomulik.

Ja mis puutub minusse ja sellesse, et olen endast liiga heal arvamusel. Teate, ma olen olnud väga madala enesehinnanguga ja mul on ausalt hea meel, et ma olen muutunud, selle kallal tööd teinud ja endasse uskuma hakanud aastatega. Ma ei tahaks olla see ebakindel suss. Mulle hakkas täna silma Õhtulehe pealkiri, kus Brigitte Susanne Hunt ütleb, et ta on parem ülbe lits kui odav kuivik. Ma ei ole küll sõnakasutusega nõus, AGA PÕHIMÕTTELISELT olen ma nõus. Parem liiga heal arvamusel kui ebakindel tossike.

Minu arvamus pole kindlasti alati ainuõige, ma ei usu, et ma olen seda ka kunagi väitnud, aga mulle meeldib, et mul on oma arvamus. Kui see on pahe, siis  – põrgus pidigi lõbusam olema;)