“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Mõnikord ma üritan nalja teha. Aegajalt tuleb välja. Teinekord mitte. Huumorisooned on ka erinevad. Näiteks koristasin ma Ida tuba ja kui olin suurema osa ära koristanud, panin üles story, et teise poole koristamiseks on küll juba veini vaja. Ei läinud palju aega mööda kui teatud keskkonnas oli üleval mure, et issand, kas tõesti nii suur probleem, et isegi koristada ei oska ilma veinita. S**t nali ühesõnaga.
Aga palju naljakamad on need korrad kui ma üritan nalja teha ja “hahaa, naljakas” reaktsiooni asemel tulevad asjalikud ja nõuandvad kommentaarid. See pole nii vaid minu puhul, olen seda teiste juures ka tähele pannud.
Ma mäletan kui mu sugulane rääkis, et tema õelastel muud ei olegi kui sünnipäevad. Iga nädalavahetus on kellegi sünnipäev. Tookord ma muigasin, et kammoon, mida sa liialdad, iga nädalavahetus ei saa olla sünnipäevasid ja no kui ongi, siis mis seal siis nii hullu on. Nüüd olen ma ise samas olukorras. Ma päriselt peaks ostma eraldi seinakalendri, kuhu vaid kõik sünnipäevade info kirja panna.
Mkm, palun jällegi ärge arvake, et ma virisen. Või noh virisen ka, aga mitte selle pärast, et last sünnipäevadele kutsutakse, vaid sellepärast, et ma kardan kogu aeg, et ma unustan midagi ära, ajan sassi. Asjad kattuvad, tuleb teha valikuid ja ma päriselt unustan mõnikord ära, et kahjuks sellele ja tollele sünnipäevale Ida ei jõua.
Need, kes ütlesid, et kapedega on võimalik ära harjuda, valetasid. Tegelikult ikkagi ei ole. Nad segavad päris palju. Aga nendega on võimalik elada ja hakkama saada. Ja see vastas küll tõele, et nende elastikute kinnitamine, mis tundus alguses täiesti võimatu ülesanne ja ma pusisin peegli ees nii kaua esimesed korrad, et arvasin, et lihtsam on söömine järele jätta kui neid suust võtta ja tagasi panna, on muutunud lapsemänguks. Pole jätkuvalt kõige graatsilisem tegevus, kuid käib kiiresti ja nii, et teised ei pane tähelegi. Mugavam on muidugi need enne söömist vannitoas/wc/kusagil nurga taga eemaldada.
Tormasime eile peale tööpäeva koju, istutasime end köögiaua taha, et PREP koolitusest osa võtta, aga kuna olime natuke vara valmis jõudsime me hakata olmest rääkima. Minu lemmikteema. Ma lähen suht alati närvi kui me sellistel teemadel rääkima hakkame.
Järgmisel nädalal pean ma Norras olema ja Marek oli pahane, et ma temaga ei ole seda arutanud, sest tal on hambaarst ja uus töö, kus pole veel asendajat. Mina jällegi tundsin, et mulle tehakse liiga, et pean end süüdi tundma, et armastan oma tööd ning selle juurde kuuluvad ka lähetused. Esimese hooga tundsin ma, et tahaks kaklema hakata, ründama, aga mõtlesin algavale koolitusele ja sellele, mida olin õppinud ning jäin vait. Kuulasin.
Alustame kohe sellest, et seda postitust ei kirjuta ma selleks, et kaevata, et omg, sain tünga, vaid selleks, et nii naljakas vahejuhtum. Aga samas võib-olla on see hoiatuseks neile, kes päriselt kirbukatest mingeid nö brände taga ajavad. Et kontrollige igaks juhuks.
Kellele tuleb üllatusena, et ma armastan second hand ostlemist, käsi püsti? Palju teid ilmselt polnud. Nii nagu ikka sel ajal kui Ida on teatritunnis, veedan mina aega, kas arvutis või lähiümbruse kaltsukates/kirbukates. Pikalt olen ma taga ajanud üht konkreetset tüüpi saapaid. Poolsaapaid, paksu, vist roomiktallaga, noh sellised nagu hetkel moes on. Pärispoest osta ei raatsinud. Nii väga ka neid vaja polnud. Lihtsalt tahtsin.
Koos Elli ja Baymaxiga on mul olnud viis kassi ja kuigi ma tean, et nii ei ole ilus öelda, sest üks õige kassimamma ei vali oma “karvaste beebide” (kui olete “6 kangelast” multikat näinud, siis see väljend on ju naljakas) seas lemmikuid, siis Elli on minu arvates kõige ilusam ja armsam kass, keda ma näinud olen. Mitte et ma ütleks, et teised ei oleks ilusad ja armsad, aga Elli on minu arvates kassimaailma kaunitar. Habras ja tilluke. Konksus sabaga ja lihtsalt nii ilus, et ma armusin temasse esimesest silmapilgust.
Kahjuks ei armunud temasse Baymax. Ma tunnen natukene selles oma süüd, sest ega ma ju kasside hingeelu ja käitumist ei tunne, aga kui me Elli koju tõime, siis ta oli julge ja uudishimulik. Mina panin ta Baymaxiga ühest toidunõust sööma ja Elli tõesti ei kartnud suurt kassi, hakkaski sööma, aga Maxile see ei sobinud, ta virutas Ellile käpaga ja sellest hetkest alates oli nende vahel nagu must kass läbi jooksnud. Me proovisime nii ja proovisime naa. Vahepeal tundus, et nad teevad edusamme ja me saame ikkagi hakkama, et laseme asjal omasoodu kulgeda ja küll nad lõpuks sõpradeks saavad. Mid aeg edasi, seda rohkem Max väikest kassi terroriseerimas käis ja nii oli Elli suurema osa ajast Ida toas teki all peidus. Tuli välja vaid siis kui keegi meist seal öösel temaga magas. Siis oli ta julge kassilaps, kes parkuuris ja ronis kardinates, mängis oma palliga. Päeval ei tulnud ta peidust välja ka siis kui uks kinni oli. Ja uks oli kinni praktiliselt kogu aeg, sest Max käis sõi ta söögi ära, pissis ta liivakasti ja nagu muuseas läks virutas ka käpaga. See kõik tähendas ka seda, et Elli ei käinud oma liivakastis. Mkm, mitte et ta ei oleks osanud, vaid ta kartis ja nii pissis ta pidevalt ka voodisse, riietesse – ühesõnaga sinna, kus ta parasjagu peidus oli. Ei, me ei pahandanud temaga, sest me ju saime aru, miks ta seda teeb.
Peale õhtusööki läksin ma vannituppa oma kapesid suhu paigaldama. See osa on lihtne. Kõige keerulisem on nende elastikute kinnitamine, see võttis tibake aega, natuke pidin kodulehelt pilte vaatama, et aru saada, kuhu need ülemiste kapede puhul kinnituvad. No oli ikka pusimist, aga sain hakkama. Vannitoast tagasi tulles möödusin köögisaarel taldrikule alles jäänud pitsalõigust. Mul on komme näksida. Tahtsin ka seekord seda teha, aga siis tuli meelde, et ei saa ju. Sinna see minust jäi. Paar tundi hiljem läks Marek kööki. “Ahh, aga mulle meeldib see,” lausus ta rahulolevalt pitsalõiku vaadates, “muidu oleks siin näritud tükk juba ammu, aga nüüd ma saan selle pitsalõigu panna kenasti külmkappi ja selle hommikuks süüa.” Nali on tema kulul, sest hommikul sõin ma ikka selle ise ära, ta oli unustanud selle kappi.
Kindel on, et igasugu näksimine jääb ära. See lihtsalt ei ole võimalik, kapedega ei saa süüa ja neid ära võtta selleks, et hammustada pitsast tükk või pista suhu kaks kartulikrõpsu, ei hakka ma never neid kapesid suust eemaldama. Nagu mingid dieedirauad suus. Välja näevad nad iseenesest sellised.
Hakkasin eile õhtul blogi kirjutama, kirjutasin ja kirjutasin ning panin korraga arvuti kinni ja ütlesin Marekile, et ei taha…”Sa ju just pool tundi kirjutasid midagi,” üllatus ta. Vastasin, et jah, aga siis kustutasin kõik ära, sest “mojot” ei tulnud peale. “Sa oled ikka imelik,” imestas Marek. Ma nõustusin ja ütlesin, et lihtsalt kõik, mis ma kirja panin, tundus nii ebaoluline. Alles hommikul sain ma teada KUI ebaoluline kõik see tegelikult ka oli.
Kehv 2020 aasta sai uue tähenduse. Nii raske on uskuda, et allolevatel piltidel olev alati naerusuine ja positiivne ema, vanaema ja ämm on meiega nüüdsest vaid mälestustes.
Mis mulle temaga seoses alati meelde tuleb, on esimesena Prangli saar. Vist 12 aastat tagasi hakkasime me perega seal käima. Mareki ema oli see, kes meid laupäevahommikuti saare ekskursioonile viis. Ma mäletan seda esimest korda kui ta meid hommikul üles ajas ja lubas, et tegu on lühikese tiiruga. Eve jaoks oligi kümme kilomeetrit lühike tiir. Sellest saare ekskursioonist sai traditsioon, me oigasime ja ägisesime kui Eve kõps kell üheksa laupäevahommikul ukse taga oli ja meid jalule ajas. Me ristisime selle “Erna retkeks”, aga aastast aastasse tegime retke kaasa.
See siin on üks mu lemmikumaid mälestusi. Peale Prantsusmaale tehtud perereisi. Teisel päeval vingerdasime meie Evega end Disneylandi minekust ära ja veetsime päeva mööda Pariisi muuseume ja butiike külastades. LV poes käisime ka. Näitasin Evele käekottide hindasid ja ta oli veendunud, et ma valetan talle, sest ükski kott ei saa ometi nii palju maksta. Sai. Näitasin talle pärast netist uuesti. Parfüümimuuseumist ostsime ühesugused parfüümid. Mul on nii hea meel nende mälestuste üle.
Eve arusaam meie huumorisoonest oli legendaarne. Ta võttis kõike tõsiselt ja me pidime talle alati üle seletama, et teeme nalja. Leidsin vanast blogist ühe sellise seiga.
Istume Prangli saarel. Lahti tehakse veinid, õlled. Kallan endale klaasi “Kellukest”. “Nooh, nüüd on sul võimalus kõike kainena pealt vaadata,” itsitavad teised. Noogutan ja ohkan: “Ohh, elu alksiga oli ikka palju ilusam, kõik oli nii kena!” “Kellega?”kiljatas Mareki ema ehmunult nagu oleks kuulnud kõige õudsamat lauset elus. Punastasin ja tundsin end AA liikmena. Jälle. Ja siis ma taipasin. “Alkoholiga oli elu ilusam,”täpsustan ma. Janeki ema hingas kergendatult. “Ja mina mõtlesin juba, et…” Mareki ema oli arvanud, et ma räägin kellestki mehest, kelle nimi on Alks, ja kellega elu on palju ilusam kui tema pojaga.
Ma jään sellest kõigest nii puudust tundma. Sellest suhtlusest, tema üle heas mõttes naermisest ja sellest, kuidas ta mind ikka õpetas kui palju Marekit kiitma peab. Ma vastasin talle alati, et ise ta lasi pojal sellise valiku teha, et sai endale naise, kes ei kiida. Eve vastas alati, et ühe asja üle on tal hea meel. Et lapsed saavad elus hästi hakkama ja on kaasade näol hea valiku teinud. Et ei pea laste pärast muretsema ja nende ellu sekkuma.
Eve oli parim ämm, keda endale tahta. Ja mul on Marekist ja ta õest nii kahju, kui ma vaid teaks ja oskaks, kuidas seda valu ära võtta või leevendada.
Lubasin endale hommikul, et olen tugev, et olen Marekile kõiges toeks, tegin Instagramis isegi nalja, et vat kui hea, et leina ja kriisikommunikatsiooni hinneteks ülikoolis “A”-d sain, et nüüd on aeg neid A-väärilisi teadmisi jälle rakendada, et Marekile toeks olla nii palju kui oskan, sest ausalt, ma ei taha teada kui raske temal võib olla. Nad olid nii lähedased. Viimane kord kui ema Marekile helistas rääkisid nad maast ja ilmast, tervisest ja iseloomudest. “Sina oled tugev!” ütles ema Marekile ja Marek vastas, et jah, olen küll. Hommikul nägin ma teistsugust Marekit. Kurba, segaduses ja šokis Marekit. “Sa võid lubada endale nõrk olemist,” püüdsin ma teda lohutada. “Ma olen sulle toeks,” lisasin ma ja juba paar tundi hiljem sõin ma oma sõnu. Ikka pidi Marek tugev olema.
Ma läksin hommikul tööle, et mõtted oleks mujal ja ilmselt ei olnud ka kogu see sündmus mulle veel kohale jõudnud. Korraga tundsin, et kõik mu silme ees läheb mustaks, mu süda oli paha, ma tahtsin oksendada ning mu pea oli plahvatamas. Helistasin Marekile ja ütlesin, et lasen end kellelgi koju viia. Selleks ajaks kui ma alla korrusele jõudsin, tundsin ma, et pean vist endale kiirabi kutsuma. Andsin Marekile ka teada. Mul ei ole ammu nii piinlik olnud, et samal ajal kui teistel on sada muud muret ja asjaajamist, suudan mina ikka panna asjad veel enda ümber keerlema. Aga ausalt, esimest korda elus oli mul hirm. Ma jõudsin kiirabit oodata 20 minutit ning kogu see aeg keerles mu peas vaid üks mõte – minuga ei tohi midagi juhtuda, ma ei saa talle seda teha, ma ei saa seda teha oma lapsele, ma pean vastu pidama. See on hirmus tunne kui süda klopib, käed värisevad, silme ees on must ja iga minut venib nagu tatt. Lõpuks ometi saabus kiirabi. Turgutas mind rohtudega üles ja andis Marekile üle. Marek viis oma drama queeni koju puhkama ning sõitis ise tagasi linna. Asju ajama. Tugevana.
Kui ta koju tagasi jõudis, murdus tema. Näha oma abikaasat sellisena on valus. Mu süda murdus sellest vaatepildist tuhandeks tükiks.
Blogimisel on teatud varjukülgi või ma ei teagi enam, tegelikult olen ma aastatega vist üsna tuimaks muutunud, et ega õelad kommentaarid enam ei mõjugi, õnneks pean ka ütlema, et neid ei ole kuigi palju viimasel ajal olnudki. Kriitika ja minuga mitte nõustumine on midagi muud – on loomulik, et kõik ei saa minuga nõustuda. Blogimisel on aga ka üks tore teine pool, see kui inimestele läheb kirjutatu korda, nad suhestuvad kirjapanduga ning kirjutavad mulle otse. Ei, ma ei pea siinkohal silmas kiitust. Seda on ka tore saada, muidugi, aga mulle meeldib kui inimesed kirjutavad mulle oma kogemustest, sest teemad, millest olen kirjutavad, puudutavad neid. See on nagu omamoodi teraapiavorm. Mingil määral anonüümne, aga samas isiklik ja vastastikune. Mina saan välja kirjutada oma mõtteid, lugejad oma mõtted.
Aga.
Mõnikord jäävad need “anonüümsed” lood kripeldama. Näiteks paar päeva tagasi rääkisime kolleegiga taga (jah, just nii labaselt) inimesi, kes on oma elus teinud valesid valikuid. Just pereelus. Et elatakse fassaadiabielu, surutakse end alla, et teine pool oleks rahul, ei julgeta tegeleda oma hobidega, kohtuda sõpradega ja siis meie, kel on suhteliselt ideaalilähedased kaaslased, julgeme ikkagi vinguda, viriseda ja rahulolematud olla. Mitte tihti, aga ikka tuleb ju ette, et mõtled, et ahhh, milline jobu. Sellega seoses tuli mulle meelde üks viimase aja nö anonüümseid vestlusi ühe blogilugejaga. Ta lohutas mind Hugo lahkumise pärast ja rääkis oma tunnetest seoses oma koera lahkumisega ning sujuvalt läks jutt üle sellele, et ta saab kodus peksa. “Ära muretse, iga päev ei saa peksa, on lihtsalt vaimne vägivald,” ütles ta nagu muuseas ja rääkis, et on enda jaoks ehitanud oma väikese turvalise mulli, milles ta elab ning kuidas hakkama saab. See tundus nii kohutav lugeda, kuidas üks naine võtab seda kui paratamatust, lihtsalt loomulikku osa elus, et keegi teda peksab. Ja ta ei ole ju ainus. Koduvägivald on hirmus teema, millest me õnneks/kahjuks teame vähe. Õnneks, sest nii on lihtsam. Kahjuks, sest vägivalla käes kannatajatel ei ole lihtsam. Ma küsisin talt, kas saan teda kuidagi aidata ja ta vastas jälle, justkui muretult, et ah tead, mul on ka olnud ilus elu ja Eesti naine on suss, samas tugev nagu Suure Tõllu Piret, ma kannatan kõik ära. No kuidas? Mu süda lihtsalt tahtis murduda, aga mida ma teha saan, peale selle, et olen tema jaoks internetis olemas kui vaja rääkida. Vaatasin huvi pärast ta Facebooki profiili. Sealt vaatas mulle vastu kaunis minuvanune naine ja mitte kusagilt ei paista välja, et tal võiks kodus olla vägivaldne mees. Ta profiil oli täis ilusaid, rõõmu täis fotosid. Ma olen üsna kindel, et tegu on ühe seda tüüpi naisega, kelle kohta keegi ei tea, mis toimub koduuste taga, sest ta ei kurda, ta ei jaga oma muret, ta ei taha teistele tüliks olla. On tugev nagu raudnael. Üksinda. Oma väikeses mullis.
Ma usun, et see naine ei pahanda, et temast kirjutan, sest ma ei kavatse tema isikut paljastada mingil moel, aga ta ei ole ainus, kes mulle on oma muresid jaganud. Selliseid muresid, mida teistega ei ole julgetud jagada. Ma olen tegelikult nii tänulik, et inimesed mind (tegelikult tundmata) niimoodi usaldavad, aga kohati jääb kripeldama, tekib abituse tunne, sest mis kasu on virtuaalsest olemas olemisest kui see tegelikult midagi ei lahenda.
Sirvisin öösel kui und ei olnud Perekoolis (jah, influentserite teemas, mis muidugi on 99% TL+J armastuseloo teema), aga muuhulgas jäi mulle silma ka kellegi kahjurõõmus kraaksatus, et Ebapärlikarp jäi ka töötuks kuigi oli just rääkinud töökohavahetusest ning leidsin end mõttelt (lisaks sellele, et inimesed on mõtlemisvõimetud idioodid!), et kui koroonakriis teid (neid) ei puudutanud ega räsinud, siis teil vedas täiega. Mul ikka keeras korraks kogu elu peapeale. Alustame sellest, et ka mina olin alles uues töökohas alustanud ning minu töö ülesandeks oli leida uusi kliente, aga koroonaajal müüa meie tooteid uutele klientidele, kes polnud meist ei kuulnud ega meid näinud, tundus üsna eskimole jää müümisena. Töömahud kukkusid, projektid jäid ootele, messid lükati edasi ja tühistati, ka meie ettevõtet ootas ees koondamine. Kes on need, kes saavad koondamisteate esimesena? Jah, need, kes viimasena on tulnud. Ehk siis teiste seas ka mina.
Õnneks oli mulle samal ajal tehtud ka üks tööpakkumine, mis tundus täiega minu tassike teed (mida ma esialgu siiski ei plaaninud vastu võtta, sest mul oli töö olemas) nii et ma otseselt krokodillipisaraid ei valanud ja ütlesin, et I’m in. Aga ka siin oli üks aga – selle tööga oli lugu selline, et ega suurt midagi teha ei oleks saanud, sest pool tööst oleks olnud Norras, kuid maailm nagu me teame oli lukku pandud, samuti olid lukku pandud need poed, kellega ma seal oleks pidanud töötama. Ühesõnaga ootas mind too töökoht, aga mõne aja pärast. Paar kuud oleks ma pidanud hakkama saama suhteliselt ilma sissetulekuteta. Ikka ei valanud ma krokodillipisaraid, sest Marekil oli ju töö olemas. Tõmbame vöö koomale ja saame ikka hakkama, mõtlesime me. Kuniks Marek koondati. Sellest sürreaalsest kogemusest võite lugeda “hüpoteetiliste lugude”-sarjast. Marek tegi nalja ja ütles, et meil vist käibki nii, et kaotame tööd kriisiajal, ka eelmise kriisi ajal (2008) jäime me koos töötuks. Ei tundunud just kõige lillelisem seis. Okei, Töötukassa toetusega just selle pärast ei pidanud muretsema, et kuuse alla jääks, aga ega muudeks kohustusteks väljavaated väga head ei olnud.
Minu õnneks on mu hobi turundus, ma ei ole seda õppinud ega selles valdkonnas otseselt töötanud, kuid see lihtsalt pakub mulle huvi ning omal kodukootud moel mulle tundub, et mul tuleb ka täitsa okeilt välja. See hobi tuli siin kasuks, sest kui otse müüa ei saa, siis turundada oli koroonaajal ikkagi vaja. Nii õnnestus mul ikkagi poole kohaga tööd teha. Marek nagu me teame läks Pranglisse ehitama. Ehitamine on jällegi tema hobi ja tuli siinkohal kasuks. Nii me selle koroonaaja ära tiksusime ja ellu jäime, mõned kohustused tõepoolest jäid sel perioodil täitmata ja ega neid tagantjärgi lappida lihtne pole, aga midagi muud ka teha ei olnud.
Ja siis korraga sai koroona otsa. Maailm läks natukene lahti ning mulle tuli korraga kaks tööpakkumist, lisaks hakkas vaikselt taastuma elu ka selles töökohas, kuhu olin aasta alguses läinud ning kust, mind oli plaanis koondada (koondamisteade võeti tagasi). Esimest korda elus ei mõelnud ma südamega, nagu tavaliselt teen, vaid mõtlesin rahale ning võtsin vastu tolle Norraga tihedalt seotud tööpakkumise. Mis oleks mul saanud olla selle vastu, et sõita mööda Norrat ringi ja suhelda inimestega? Saada selle eest palka. Kõlas nagu unistuste töö. Kahe nädalaga sai mulle selgeks, et ei ole. Ma ei olnud enne töö vastu võtmist uurinud, kas saan ikka niimoodi kohe Norrasse lennata (ei saanud!) ning minu töö oleks laias laastus olnud üheksast viieni kontorilaua taga telefonikõnede tegemine. Mõte sellest pani mind õlgu võdistama. Kui ma Tallinnasse kolisin, oli mu esimeseks töökohaks kõnekeskus. Palk oli megahea tolle aja kohta, aga tööd sai tehtud hambad ristis ja vaid seepärast, et meil oli supertiim. Pooled meist olid niikuinii kursaõed, sest palju neid norra keele oskajaid tol hetkel ikka oli. Mu uus töö meenutas mulle seda kõnekeskust. See ei ole enam 2020 aastal minu töökoht. Nii mu karjäär selles töökohas kahenädalaseks jäigi. Vaatasin just kontot, et arve on neil muidugi veel maksmata (vana hea klassika!), loodan, et ei pea siin oma raha taga ajama hakkama nagu eelmisel aastal ühes teises kohas, kuhu ma meeltesegaduses tööle läksin. Ka ei olnud ikka üldse minu koht. Ju mul siis oli eelmisest tööst nii kopp ees, et võtsin vastu kohe esimese suvalise pakkumise.
“Ah, sa leiad niikuinii kohe uue töö,” öeldi mulle kui ma detsembris töötuks jäin ja te ei kujuta ette, kuidas see mind vihastas. Mitte selle pärast, et ma oleks kahelnud, vaid ma kogu aeg mõtlesin, et jaa, kindlasti leian, aga selleks võib ikkagi kuu või paar aega minna ning ma ei taha rahalist auku, mul on niigi veel natuke raske sealt välja ronida, aga ma olen juba nii servani ulatumas, et enam masenduses just ei ole. Seekord sain ma kodus olla tervelt ühe päeva ning olen kenasti tagasi seal, kus aasta alguses alustasin. Jube lahe on.
Tahate ma viskan lõppu ühe klišee? Kui armastad oma tööd, siis ei pea sa kunagi elus töötama. Ma vist olen sellise töö leidnud. Eksport ja turundus käsikäes. Brändi juures, mida olen aastaid varasemalt juba fännanud.
