“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Käisime eile Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Kooli “Lumeeide” etendust vaatamas ja kui ma täna hommikul kell kuus end surmväsinuna üles ajasin, et Ida viia bussile, sest täna on veel etendused ka Arukülas tuli mulle meelde, et kõik see logistika, sadu kilomeetreid edasi-tagasi sõitmist on kestnud juba seitse aastat. Selle seistme aasta sisse on mahtunud lisaks meeletule positiivsele laengule, mis sealt koolist saab ka teistsuguseid hetki.
Siia on mahtunud palju nuttu, sest ühel hetkel avastas Ida, et ta ei taha tundi minna ja lihtsalt karjus ukse taga. Siia on mahtunud loobumine, sest kaua me siis seal käime kui lapsele ei meeldi. Ei ole mina see ema, kes oma lapsepõlve ambitsioone läbi lapse saavutada tahaks. Mitte et mul kunagi oleks olnud ambitsioon näitlejaks (lauljaks, tantsijaks) saada. Ma kardaks laval olemist rohkem kui tuld, tuvisid ja šampanja avamist kokku. Siia on mahtunud pettumusi. Kurbust. Ja minul ka tülisid teiste vanematega.
Ma usun, et teile võib juba tunduda, et viimasel ajal ma muust ei räägigi kui Kriss Soonikust, aga sinna ei ole midagi parata kui viimased paar nädalat on päris palju ka selle ümber just keerelnud. Kõik sai alguse sellest, et ühel brainstormingul mõtlesime me, et aga miks mitte proovida Iglupargis pop-up poodi teha.
Kellele seda pakkuda? Kes võiks mõ ttega kaasa tulla? Sest ei saa ju kindel olla, et see mõte lendab. Üks nendest, kellele ma idee välja käisin, oligi Kriss. Ilma pikemalt mõtlemata oli ta mõttega kaasas. Ja sealt läks asi edasi, et aga siis võiks juba teha ühe nö launch-peo. Sellise mõnusa naisteka, kus keskmeks oleks sõnum, et me õpiks võtma aega ka iseendale.
Jube lihtne on kogu aeg joosta nagu orav rattas, mõelda teiste peale, et neil oleks hea ja siis kõige selle käigus iseennast ära unustada. Otsustasime, et kamba ägedate naistega võtame aja maha, meigi maha, naudime sauna, head toitu, jooki ja seltskonda. Nii sündiski Krissmas x Iglupark õhtu.
See oli täpselt üks selline õhtu, mida naised peakski endale aegajalt lubama. Ma ei liialda kui ütlen, et selle sündmuse emotsioon oli nii hea, et järgmisel hommikul (kuigi magada sain ma vaid neli tundi), tundsin ma end kui uus inimene. Kuidagi nii teistmoodi energiaga laetud, Rahul. Võin käsi südamel öelda, et just enne seda sündmust olin ma end väga kehvasti tundnud ja kaalunud, kas peaks endale kiirabi kutsuma uuesti (aga see on ühe teise korra jutt). Nii et kui ma ütlen, et järgmisel hommikul olin ma justkui uus inimene, siis see pole üldse sõnakõlks. Päev otsa oli naeratus suul, sest eelmise õhtu emotsioonid kandsid jätkuvalt.
Emotsioone oli naerust nutuni. Ei suutnud mina mingi hetk oma pisaraid – heldimusepisaraid, tagasi hoida, ei suutnud teised. Mul iseenesest oli plaan ka saunatamisest ja endale aja võtmisest pikemalt rääkida, aga kui ootamatult mulle kingikarp ulatati, läks kõik meelest ja tulid vaid pisarad. Ikka need heldimuse omad. Aga rohkem sai ikkagi naerdud. Minu jaoks ei olnud seal palju tuttavaid inimesi, kuid tekkis selline tunne, et olen nendega aastaid juba tuttav. Ilmselt oli asi ka selles, et kõikidel emadel/naistel on ikka sellised ühed ja samad olmemured. See liidab instantselt. Nende murede üle koos naermine. Sest need on ka sellised nunnud mured. Pseudomured. Et laps tahab, et ema küpsetaks koolilaadale küpsiseid. Minu oma tõstab alati käe kui küsitakse, kas kellegi ema saaks viia/tuua. Ja muu selline.
Ja no mida ma valetan, et ei olnud tuttavaid palju (peale Mari ja Maaria). Anna näiteks tuletas meelde, kuidas ma Diibis kunagi nende esimese moeshow korraldasin. Njaa. Selle üle sai naerda. Samas selline soe ja lahe mälestus.
Imeline õhtu oli. Aitäh, Kriss ja Adelia ning kõik superpowerwomanid, kes te kohal olite❤️
Joik hoolitses selle eest, et me saaksime enne saunaõhtut näomaski teha, Veinekspress tõi proovida oma uued proseccod (need on kohe ka Iglubaaris saadaval – soooooooovitan!), juba tuttav Linda Maitsed (aitäh, Mari-Leen tutvustamast! Ahjaa, Trad.Attack pani meile kinkekottidesse ka oma kontserdi piletid (kontserdid toimuvad 17. ja 18.12 Kultuurikatlas) MUCH LOVE!
Hommikuti on kaks küsimust, mida ma küsida ei julge enam. Mida sa otsid ja kaua sul veel läheb? Ja ma ei ole kindel kumb neist ohtlikum on. Esimese küsimuse vastused panevad mind ikka ja jälle imestama.
Küll otsitakse koolipusa, mis on jäetud mõnda trennikotti känkrasse ja loomulikult ei ole meeles enam, millises kotis see olla võiks ja kus kott olla võiks. Küll otsitakse sahtlitest asju, mida ma kindla veendumusena tean, et meil ei ole kodus. Aga ikka otsitakse. Sest äkki ikka on. Küll otsitakse kodutööde vihikut, sest loomulikult tuli viimasel hetkel meelde, et midagi on tegemata. Küll otsitakse telefoni. Ühesõnaga…igal hommikul otsitakse midagi.
Ma pean täiesti ausalt ütlema, et mul on täiesti kopp ees sellest, et enam ei tohi absoluutselt arvamust avaldada. Eks sel teemal on tegelikult omajagu juttu olnud, et mis on arvamus, mis on solvang, kust läheb piir ja nii edasi ning ma ühelt poolt olen nõus, et kui midagi head pole öelda, siis ära ütle üldse, aga teistpidi käib see mulle täiega närvidele.
Mõnikord tõesti olen ka nõus, et inimesed ei peaks suud lahti tegema, Siia saan kohe tuua ühe näite. Kiek in de Kök on jõudnud paari välismaisesse naljagruppi, aga naljakam kui nali ise, olid osad kommentaarid selle postituse all. Miks selline silt Tallinnas on kui tegu on ju hollandikeelse sildiga? Oh well…
Okei, see pealkirjas esitatud küsimus on suht rumal. Keda ei ajaks inimesed mõnikord nutma, st nende teod või väljaütlemised? Mind küll ajavad. Mis ei tohiks tulla üllatusena, sest kuigi ma terve elu olen püüdnud hoida seda jääkuninganna vaibi, siis tegelikkuses olen ma paras piripill.
Ilma naljata. Ma võiksin olla professionaalne nutunaine. Pulmad, sünnipäevad, laste esinemised, laulupeo rongkäigud, “Ta lendab mesipuu poole”, teatri etendustel aplodeerimine… Kel alati silm märg? Minul. Ja need on vaid positiivsete emotsioonide puhul.
Iga kord kui ma lähen Dexteriga arsti juurde, saan ma aru,miks tema kindlustusmakse on kallim kui mu auto oma. Lähen ühe murega arstile, tulen tagasi kolme rohuga hoopis teiste murede vastu. Nii ka täna.
Läksin temaga tervisekontrolli ja silmi üle vaatama, aga ravima hakkame kõigepealt käppasid. Silmaarst, et saada teada, kui pime ta täpselt on ja mis edasi saab, ootab meid ees uuel nädalal.
See oli vist eile kui keegi meesterahvas Threadsis kirjutas, et kas lõpuks võiks keegi jagada ka ilusaid sünnituslugusid, et kogu aeg on muudkui vaid valu ja blablablaa. Mulle tuli kohe meelde oma sünnituslugu ja ainus ilus asi selle kõige juures oli see, kui see pisike skorpionitüdruk lõpuks sündida otsustas. Emotsioonidest võib lugeda näiteks siin (ahhh, millised imelised varbakesed mul olid!), aga võite lugeda ka emotsioone nr 96 kuni emotsioon nr 100. Blablablaa…
Ühesõnaga oli juba siis selge, et Idast tuleb laps, kes teab, mida ta tahab, millal ta tahab ja tema tahab kõike ise otsustada. Ise teha ja ise hakkama saada. Jonnakalt. Abi küsimata. Nii juhtus ka eile. Tahan veelkord tänada KÕIKI, kes mu üleskutsele reageerisid ja kohe appi tulid, olin eile heas mõttes veel pikalt šokis inimeste abivalmidusest, ja politseile ka suured tänud, et nad samamoodi kohe otsima hakkasid last.
Mis on see hetk, mil arvamuse avaldamine ja kommenteerimine läheb üle ahistamiseks? Tahaks öelda, et asking for a friend ja mingil määral nagu ei valeta ka, aga samas olen ise selle sõbraga samas paadis ka.
Me ei räägi siin mingitest jaburatest heiteritest (fun fact – ma ei tea, kuidas ma selle ära olen teeninud, aga neid põhimõtteliselt enam polegi), kes lihtsalt põhimõtteliselt tahavad sulle halvasti öelda ja siis sobivad kõige jaburamad kommentaarid stiilis “sa vaata, milline sa välja näed” nagu me oleks 5B klassis. Kuigi tänapäeval vist on 5. klassi õpilased ka targemad sellistest interneti targutajatest.
Lühike vastus on: see on kõik väga lihtne. Pikem vastus kui kedagi huvitab, koosneb rohkematest komponentidest ja ongi siin postituses ära toodud.
Väsimust on omajagu, aga ausalt, see kõik oli seda väärt. Sest eks ikka on neid hetki kui mõtled, et mujal on raudselt muru rohelisem (ja kui täna tuli too eriti kiitev ja mind kohe ootav tööpakkumine, kuhu ma pole kandideerinud, vaid kontakt on vanast ajast olemas, siis korraks ju tuli roheline muru eriti hästi meelde), aga vaadates tagasi sellele tsüklile, ütlen ma vaid, et iga kell uuesti.
Selle postituste(sarja) pealkiri võiks olla “neli päeva kestnud tsükkel, mis kipub venima kuuepäevaseks”, aga ma tunnen juba eos, kuidas mu ema saab vaid seda pealkirja ja sissejuhatust lugedes südamerabanduse, nii et ma ütlen ära, et ega see postitus nüüd sellest tsüklist küll ei räägi.
Te ju arvasite, et ma hakkan rääkima joomisest? Tegelikult tahan ma rääkida hoopis sellest, kuidas ma pidude tsüklisse jäin. Mis on pretty much sama asi. Kui välja arvata üks pisiasi.
