Mina lähen õue ehk kuidas tähistada pulma-aastapäeva

August 28, 2019August 28, 2019 / Eveliis / 2 Comments

“Noh, mis te siis täna (pulma-aastapäeval) teete?” küsiti mult ja Marekilt laupäeval. “Mina lähen õue ja Marek jääb koju Idat hoidma,” vastasin mina kui mult küsiti ja Marek vastas, et tema naudib kodus abikaasavaba õhkkonda ja hoiab Idat. “Midagi siis täna koos ei teegi?” kohkuti ja mulje jäi umbes selline, et nüüd hakkame küll lahutama. Mu meelest oli meil lausa võrratu 12. pulma-aastapäeva tähistamine. Kõige pealt Varnja romantika SaunafEstil ja siis Smilers´i kontsert Kalju-laval. Palju sa ikka jõuad tähistada. Oleks siis veel kuld- või hõbepulmgi, aga meil oli kõigest…mis see 12. aasta ongi? Ahah, Google ütleb, et siidipulm. Kuna selle tähistamise kohta ma kiire guugeldamise järgi mingit infot ei leidnud, siis mulle tundus, et siidipulma oligi õige tähistada just nii nagu meie seda tegime.

Ma üldjuhul veedan oma nädalavahetused koduses Ussipesas veini mekutades ja (suviti) paljajalu mööda hoovi ringi silgates, juuksed sassis ja seelik triikimata, aga aegajalt satun ma kodust ka välja. 99% ajast maandun ma sellisel juhul Telliskivi loomelinnakus. Mõnikord aga juhtub, et ma satun hoopis koos oma õe ja oma venna õega (saite ikka aru jah, et mitte oma õdedega?) Tallinna lahele peopaadile. Mine pekki kui lahe pidu see oli! Ja milline lahe seltskond. Ma pean siis silmas meie moodsa perekonna situatsiooni.

Kõik allolevad fotod: Andre Ozdoba

Koju jõudes võttis meid vastu ülevoolavas tujus Marek. “Musi, sa oled kodus! Ma nii ootasin!” hüüatas ta meid nähes ja jooksis mind embama. Selge. Purjus. Marekile oli parim sõber külla tulnud ja nemadki otsustasid tähistada. A miks ka mitte. Siidipulma võib ka nii tähistada.

Lotte, vaata ette, sul on konkurent!

July 30, 2019July 31, 2019 / Eveliis / 9 Comments

Ühtepidi tunnen ma, et ega enam ei olegi midagi uut öelda. Sellest ajast saati kui me aastaid tagasi Lottemaa pisikuga nakatusime, on sellest saanud koht, kuhu igal aastal nii suvel kui talvel jõudma peab, ilmast hoolimata, sadagu või pussnuge – kui plaan on minna Lottemaale, siis Lottemaale me ka läheme!

Samas tunnen ma, et ma ikka tahan jagada neid emotsioone, mida Lottemaa pakub. Mitte vaid lastele, vaid ka täiskasvanutele, või siis vähemalt lapsemeelsetele täiskasvanutele. Üks mu tuttav ütles, et tema pole oma kuue-aastase lapsega enam aastaid käinud, et ei tea, laps vist kasvas kuidagi Lottest välja. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas see võimalik on. Ma olen 38-aastane ja kohe kuidagi ei näe, et Lottest ja teistest vahvatest tegelastest välja hakkaks kasvama. Pole isegi mitte plaani.

Sel aastal juhtus selline imetabane lugu, et ma sattusime oma käigu planeerima just sellesse nädalasse, kui Eestimaale oli jõudnud (vähemalt nädalaks) suvi ja lisaks oli ka Lotte ja Roosi sünnipäev. Eriti tähtis päev kohe! Ida meisterdas terve õhtu neile kahele kingitusi. Ma muidugi ei tea, mida ta lõpuks oma uhkelt kaunistatud kinkekottide sisuks pani (ma eemaldasin sealt vanad vesivärvid ja paar tühja kindermuna), aga mõte loeb, eksju? Ma alguses natukene kartsin, et ehk on liiga palju rahvast, kuid pean ausalt tunnistama, et teemapark on siiski nii palju suur, et mass kaob ära, küünarnukitunnet ei olnud, etendust vaadates sai kinnitust vanasõna, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Ja oligi lihtsalt lõbus!

Foto: Kärt Kaljuvee

Foto: Kärt Kaljuvee

Me olime platsis kohe kui park avati, kell kümme ja uskuge mind, ka viis tundi hiljem ei olnud meil kõik tegevused läbi tehtud. See on koht, kus iga kord on midagi uut avastada ja aeg lendab linnutiivul. Eks ma olen seal näinud ka pahuraid vanemaid, kes kiiruga on kõik majad läbi tormanud lastega ja siis mossitavad, et lapsed veel ära ei taha minna. “Siin ei ole ju rohkem midagi teha!” pahandavad nad, “isegi karusselle pole!” Vaadake, Lottemaa ongi selline koht, kuhu tuleb kaasa võtta annus lapsemeelsust, soovi koos lapsega lustida ja aega. Hea tuju ei pea ilmtingimata kaasa võtma, sest peab ikka olema ääretult tundetu inimene kui Lottemaa tegelased ei suuda naeratust näole tuua.

Kuigi ma olin üsna kindel, et selle aasta tõmbenumbriks saab väikene Roosi (alguses tunduski nii!), siis juhtus aga hoopis niimoodi, et Lotte sai endale tugeva konkurendi rebane Julia näol. Juliast, kes oli samasugune natuke edev ja roosat armastav nagu Idagi, sai meie selle aasta vaieldamatu lemmik. Ma kuulsin veel pärast pikalt Ida uuest sõbrannast, rebasest.

Foto: Kärt Kaljuvee

Mõnikord Lottemaal olles mõtlen ma, milline geniaalne suvepuhkuse vorm oleks seal töötamine. Tantsid, laulad, teed nalja ja teatrit ning sind lihtsalt jumaldatakse. Mu meelest Lottemaa üks tugevusi ongi see, et nad suudavad multifilmi/raamatu maailma maagia nii ehedalt edasi anda, kõik kaasa haarata ja panna unustama, et tegu on teemapargiga. Ongi selline tunne nagu oled päris Lottemaale, kus elu ongi täpselt selline nagu paistab, sattunud. Saate aru, mida ma mõtlen? Et elu ongi täpselt selline, ei mingit etendust. Naiivne? Võibolla, aga mulle meeldib, et on üks paik, mis minus (ja ilmselt paljudes teistes) selle lapsemeelsuse eriliselt välja toob. Nii et seda ei pea häbenema.

Südasuvine Lottemaa on nii sõnaseletamatu. Nii ilus. Nii armas. Nii põnev. Nii tagasikutsuv. Sealt ei saa kuidagi ära. Kohe ei taha hakata väljapääsu poole liikuma, kuigi päike on viis tundi lagipähe paistnud ja söönud pole. Mitte et seal süüa ei oleks. Mu meelest on Lottemaal väga hea toiduvalik ja ka hinnatase (eriti võrreldes näiteks Disneylandiga, kus ma sõin oma elu kõige ülehinnatumad friikartulid), meil lihtsalt oli nii palju teha, et söömine läks meelest ära ja siis kui meelde tuli, oli see parasjagu kõigile meelde tulnud ning me ei jaksanud päikese käes oodata. Ma ei nurise järjekordade üle, see on loomulik ja oleks olnud ka toite, mida oleks kiiremini saanud, lihtsalt Ida on erakordselt pirtsakaks muutunud toidu suhtes.

Õhtul läksime me Idaga metsa jalutama. Ida tegi kätega suu juurde ruupori ja hüüdis metsas käies: “Tulge kõik, tulge kõik, kohe algab meie maja juures etendus! Kohe-kohe, liikuge kõik meiega kaasa!” Jalutasime edasi ja Ida rääkis, kuidas kõik tahavad temaga pilti teha. “Miks nad sinuga pilti tahavad teha?”küsisin ma. “Kas sa ei näe siis, et ma olen Minnie-Hiir,” vastas ta etteheitvalt ja osutas oma Minnie-Hiire kõrvadele ja kleidile. Ma olin need silmatorkavalt puna-valge-mummulised detailid tõepoolest kahe silma vahele jätnud. “Ma ju töötan Disneylandis!” lisas ta, mõtles veidi ja ütles siis: “Aa, ei, ma täna olen Disneylandis, aga tegelikult ma lähen Lottemaale tööle, siis ma saan ka rebane Juliaks hakata!”

Mis vanusest Lottemaale tööle kandideerida saab?

Suvi on täiuslik kui oled ära käinud maailma servas

July 17, 2019 / Eveliis / 28 Comments

Üks mu tuttav küsis just hiljuti, kas peaks puhkuse edasi lükkama, sest ilmateade lubab ikka vihma. Ma ise loomulikult eelistaksin ka päikeselist puhkust, kuid seekordne suvepuhkus möödus just vihmas. Selles mõttes, et taevast sadas vihma, aga päikest annab leida ka mujalt. Üks selline koht, kus päike alati paistab on, Voronja galerii Varnjas. Asub justkui maailma servas, aga vahemaa ei ole küsimus – peale seda kui ma sinna kolm aastat tagasi esimest korda sattusin, tean ma, et ma pean sinna suvel paar korda saama. Hing puhkab ja isegi kui ma ütlen, et läheme vaid korraks, pooleks tunniks, et süüa üks vahvel ja juua klaasike kraadidega rabarberilimonaadi, venib Voronja galerii külastus ilma et arugi saaks, kolmetunniseks. Kui just Marek kaasas ei ole, tema ei suuda liiga kaua paigal istuda – tegutseda on vaja, tegutseda, aga meie Idaga ei saa sealt kunagi tulema.

Suvi on täiuslik ja päike tuleb ka kõige vihmasemast taevast välja kui jõuad nende tagahoovi, näed Rauli sõbralikku naeratust ning tunnd värskelt küpsetatud vahvlite lõhna. Teed oma tellimuse, ajad juttu, tunned end nagu vanal tuttaval külas, valid laua (see ei ole lihtne, sest issand jumal, see galerii tagahoov on midagi sellist, mida sõnadega kirjeldada ei anna, muinasjutumaa!), teed esimese kiire tiiru galeriis sees, silmad toimekat Kailit (tal on alati midagi lõbusat käsil!), pildistad teda nagu oleks ta osake galerii väljapanekust, isegi küsimata, kas see teda ei sega või kas tohib, imestad selle üle, kui palju nad on aasta jooksul teha suutnud ja lähed tagasi aeda, et süüa ära maailma kõige parem vahvel. Ida on juba kadunud. Õunapuu otsa. “Oma” majakesse.

Möödunud on esimene tund. Majja näitust vaatama pole me veel jõudnudki. Voronja galerii kuuendat suvehooaega kureerivad Riias resideeruvad kunstiteadlased Valts Miķelsons ja Indrek Grigor, kes toovad galeriisse Eesti, Läti ja Leedu meediakunstnikud. Näitus „Wanderlust” ei keskendu aga nii väga meediale, vaid igihaljale küsimusele, kuidas ja mida inimene maailma kohta teab. Loe rohkem näituse kohta siit.

Möödunud on teine tund. Üks maja põnevam osa – teine korrus, kuhu võib end lebotama unustadagi, eriti vihmase ilmaga – on veel läbi käimata. Olge hoiatatud, sinna minek on omal vastutusel, mina ei ole süüdi, kui te sealt enam lahkuda ei taha. Kes tahaks? See on täielik unistuste peidupaik. Ma ei tea, mida ma annaks, et mul endal selline koht olemas oleks. Iga kord seal olles tunnen ma sellist mõnusat segu kadedusest ja loomingulisest tulvast, ma tunnen, kuidas mu patareid saavad laetud ja ma lähen trepist alla, tagasi argipäeva (kui ma just ei lähe edasi Mesi Tare saunapaati nagu traditsiooniks on saanud!) täis emotsioone, inspiratsiooni ja pakatades heast tujust.

Kolm tundi on möödunud. On aeg (natuke vastumeelselt!) lahkuda. Teades, et me tuleme tagasi. Sest seal maailma ääres paistab alati päike.

Kuremäe klooster

July 13, 2019July 13, 2019 / Eveliis / Leave a comment

Kuremäe kloostris olen ma ikka paar korda käinud. Ühe korra kunagi algkoolis ja teise korra Norra perekonnaga 1999. aastal, tegime nendega koos ühe vahva Ida-Viru reisi. Kusagilt lugesin ma hiljuti, et kui 1999. aasta tundub nagu eile, siis olete te ilmselgelt vanad. No mulle tundub nagu olekski eile olnud. Mitte 20 aastat tagasi. Ma ei saa ikka mõnikord reaalselt aru, kuidas aeg nii kiiresti läheb. Nagu oleks peale 1999. aastat kohe 2013 tulnud.

On selle ajaga nagu ta on.

Nüüd olime me tänu järvefestivalile, mis täna-homme on jõudmas Mehikoormasse ja Räpinasse, kloostrile nii lähedal, et patt oleks seda külastamata jätta olnud. Ikkagi selline teistmoodi kogemus. Isegi kui ilm ei soosinud. Vihmariided selga ja polnud häda midagi. “Kas me oleme ikka Eestis?” küsis Ida mitu korda, lisaks sellele, et ta uuris, miks muumiad (loe: nunnad) seal niimoodi eraldi elavad ja mida see püha vesi siis teeb. Ütlesime talle, et see muudab ta heaks lapseks, nagu pailapsiin või midagi. Õhtul oli Idal jonnituju ja ta teatas pettumusega, et näed ju see vesi ei aidanud üldse.

20+ aastat hiljem ehk Peipsi järvefestivali teine päev

July 9, 2019 / Eveliis / Leave a comment

Järvefestival jõudis teiseks päevaks Rannapungerjasse. Kui Vasknarva oli mulle täiesti uus sihtkoht, siis Rannapungerja ei ole mulle sugugi võõras. Lapsena käisime me Kauksis suvitamas, hiljem kui ma 18-19 olin, käisime me emaga Rannapungerjas päikest võtmas, sest seal oli tibake vähem inimesi, mingi hetk viitsis ta vaid Kallasteni sõita. Sellest ajast kui ma olin teismeline või noor, ma enam ei tea kust see piir läheb, on möödas 20+ aastat.

Täna olin ma siin tagasi. Ma ei mäletanud kui ilus see koht on. Pussnuge ei sadanud, inimesed olid rõõmsad, tegevusi jagus – elustamisest kuni lodja meisterdamiseni, hea muusika, hea kohalik toit, käsitöö, perega veedetud kvaliteetaeg. Kas midagi rohkemat saabki ühelt puhkuselt tahta? Ahjaa, kala püüdsime ka. Mina soovisin suitsuangerjat, Ida vürtsikilu. Neid ei saanud, aga oma elu esimese ahvena püüdsin küll. Läks kalasupi sisse. Kui toitudest rääkida, siis lapsepõlves oli üks mu lemmiktoite tädi Helju juures kuivatatud Peipsi tint. Täna pakkus Mesi Tare peremees praetud tinti. Lapsepõlv tuli meelde, ainult et maitses veel paremini! Sry, kui keegi ilma jäi. Ma vist pooled sõin üksinda ära.

Spontaansus

April 28, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 9 Comments

Ärkasin hommikul enne pühapäevahommikusi multikaid. Just nii parajalt, et sain võileivad ja kohvi valmis teha ning plaanisin kella 12ni diivanil hiire Desperaux ja Shreki saatel veeta. Mulle on alati multikad meeldinud, nüüd tänu Idale ei pea ma end ka lapsikuna tundma, sest laps tahab vaadata ja mina vaatan olude sunnil;) Pühapäevase matka olin ma maha matnud, sest kolme järve matk oleks mulle ikkagi üle jõu vist käinud ja pealegi ei saanud ma üldse aru, kuidas matk mitmes kohas ühe korraga sai olla. Eks ma olen midagi valesti aru saanud, mõtlesin ma ja ei süvenenud. Reklaamide vahel skrollisin Facebookis ja sain lõpuks aru, et Rummu karjääri matka ei korralda Hiking Estonia, vaid Lääne-Harju vald. Ahhaaa, et ikka Rummus ka matk, taipasin ma. Lugesin ürituse infost, et lapsesõbralik ja kaheksa kilomeetrit ning küsisin Idalt, kas lähme. Talle ei tule kaks korda öelda, et teeme midagi ägedat. 10 minutit hiljem olime me riides ja autos, pudrukauss jäi poolikuks ja kohv lõpuni joomata. Õnneks on Rummu vaid 10-15 minuti sõit.

Me oleme Idaga varem ka seal uudistamas käinud, aga mitte matkal, nii et eks ma ikka natukene kahtlesin ka, et kas ta ikka saab hakkama, kuigi viimase aja rattamatkasid vaadates olen väsinud olnud lõpuks pigem mina, mitte tema. Rada Rummu ümber on mulle tuttav, seega mõtlesin, et kui ta ei jõua ka tempoga kaasas käia, siis käime lihtsalt oma tempos. Matka pikkus mind ei hirmutanud, just tempo. Etteruttavalt öeldes võin ma öelda, et ajalugu kordus. Koju jõudes jäin mina (jälle multikat vaadates) diivanile tukastama, Ida sõi kaks jäätist ja ei näidanud mingeid väsimuse märke. Kui siis vaid nii palju, et rattaga ta enam sõitma minna ei tahtnud, nii nagu ta oli plaaninud. Ida motiveerimiseks kandsin ma teda natuke ikka kukil ka, aga seda vaid siledal maal. Kogu metsaraja ja suurema osa teest kõndis ta ise vapralt ja üsna kiirel sammul.

Rummus olen ma matkamas käinud nüüd kolm korda. Iga kord erineva ilmaga. See on nii põnev koht, eriti kui giidid veel põnevaid lugusid juurde räägivad. Totaalne turismiatraktsioon. Vaated tuhamäe ostast nagu väljamaal. Metsaalune ülaseid täis. Majake, kus ma alles jaanuaris, teed jõin puhkepausi ajal, poolenisti vee all. Nii omanäoline ja sürreaalselt ilus koht.

Nalja ka lõpetuseks.

Kõnnime matka lõpu poole koos ühe mu matkatuttavaga. Ida sosistab mulle, et nii ilus tädi on, et kõnnime tema lähedal. Mina ütlen Idale, et ilus küll, aga et tema enda emme on ju maailma kõige ilusam. Ida raputab pead ja ütleb, et ei ole, see tädi on ilusam. Peeglike-peeglike seina peal:D

Eelmised Rummu külastused:

Tunne oma kodukanti

https://eveliisieluviis.com/2019/01/27/17-kraadi-matk/

/Abandoned Soviet prison and former limestone mining quarry which now is known as the “Blue Lagoon of Estonia” is located in Rummu, ten minutes drive from our home. Still I had not been there before, but today I decided fix this mistake.

It is unlikely that the prisoners in this Soviet prison ever imagined that the quarry they were forced to work in would someday become a beautiful diving spot. But it’s a weird world, and time is long.

The ruins of the abandoned prison camp outside the small Estonian town of Rummu were once a dreaded stone edifice, but are now a beach attraction. The prison was already established in the 1940s by the Soviet Union. It was built in a convenient location: on the lip of a limestone quarry in which the inmates were forced to toil.

The seemingly impenetrable walls of the prison were not to last forever. When Estonia regained its independence in 1991, the Soviets moved out and many of their institutions fell, including the labor prison at Rummu. Both the prison and the quarry were abandoned in the changeover, but only the quarry needed to be continually pumped clear of water. Without anyone to look after the natural ground water that seeped into the former quarry, it soon filled up with water, creating a new lake with alarming speed. It filled up so fast that many of the mining machines and even some of the buildings ended up getting swallowed whole by the rising waters.

Today, some of the former prison can still be seen on land, and some sticking out from the crystal clear lake waters. The spot has become a prime location for divers and adventurous beach goers, who come for the sunken ruins beneath the waves. (Text: Atlas Obscura)

Vastuoluline Paldiski: pilpakülast merekivideni

April 14, 2019April 14, 2019 / Eveliis / 6 Comments

Tänasest Hiking Estonia matkast Paldiskisse ja Pakri tuletorni võiks teha mitu postitust, sest kui on üks Eesti linn, mis on…teistsugune…siis on see kahtlemata Paldiski. Seda linna saab porteteerida mitmel moel. Seda võiks vaadata kui linnakest, mis pakub võimalust ajas reisimiseks. Kuna te viimati käisite turul, mis pakub Poola kaupa? Mina käisin umbes 1995. aastal kui iga endast lugupidav Tartu inimene käis laupäeval Annelinna täikal ja kui see endast lugupidav tartlane oli nii umbes 14-aastane, siis ta nurus ema, et too sealt lapsele ometi poppi Poola kaupa ostaks. Paldiskis on see võimalus olemas veel 2019. aastal.

Paldiskist saaks maalida pildi, kus on aeg seisma jäänud. Pilpaküla ja Hiinalinn on minevik, aga Paldiski oma pilpaküla on täies elujõus. Jaluta nagu ajaloomuuseumis, sellises veidike teistsuguses vabaõhumuuseumis. Samas ei ole Paldiski vaid trööstitu paik, kus võib leida igasugu meenutusi Nõukogude Liidu sõjaväest, suletud linnast. See on linn, millel on pakkuda ka palju muud. Raudteejaama peahoone, A.Adamsoni ateljeemuuseum, kirikud. Me lihtsaltt seekord ei keskendunud nendele kohtadele, me keskendusime sel korral Paldiski ja Pakri loodusele, möödudes kohalikust pilparajoonist.

Paldiskist saaks tänu tuulepargile edasi anda imposantse pildi. Korraks oleks nagu Taani sattunud. Mina ei saa aga midagi parata, aga igakord kui ma neid suuri rajatisi näen, tuleb mulle meelde film “Maailmade sõda”. Lapsik, või elava kujutlusvõimega osa minust mõtleb, et aga mis siis kui need ei olegi moodsad tuuleveskid, vaid tulnukad, kes praegu lihtsalt vaikselt olukorda kaardistavad, et siis ühel hetkel rünnata. Ma tean, ma tean, ei ole arukas täiskasvanu mõte, aga ma ei ole kunagi end ka väga täiskasvanuks pidanud.

Paldiski loodus pakub aga hoopiski teistsuguse pildi. See Paldiski on muinasjutuliselt kaunis. Ma jäin vahepeal grupist täiesti maha, sest mul oli vaja rannas iga kivi pildistada. Need lihtsalt olid nagu kunstiteosed. Sillerdavad nagu vääriskivid päikese käes. Mingil põhjusel tulevad mulle meelde “Merekivide” kommid. Pakri tuletorn teine samasugune kunstiteos. Ajahambast räsitud, aga kuidagi nii romantiline ja eriline. Ikkagi ka Eesti kõrgeim. Jalad annavad kinnitust sellest, et sai päris kõrgele ronitud. Lillehammeri suusahüppetornile jääb küll alla, aga paras trenn oli siiski.

Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on igal pool (nii nagu kevadeti ikka) silma torkav prügi. Et anda oma väike panus koristamisse on Hiking Estonia matkadel kaasas kotid “kõkutamiseks” («Kõkuta» ehk «Kõnni ja kummarda» on aktsioon, mis on innustust saanud 2016. aastal loodud spordialast «plogging», mis tähendab jooksmist ja samal ajal prügi korjamist läbitud rajalt.). Kurb on muidugi, et koristatud saab nii vaid killuke kogu massist, mis metsa alla vedelema jääb, aga parem väikene omapoolne panus kui mitte midagi, onju?

Jah, Paldiski on vastuoluline, omanäoline, linn, kus tänapäev ja minevik on omavahel nii sügavalt põimunud. Moodsa linnana on Paldiskis ka oma Plaza olemas.

Shopping (is cheaper than therapy)

March 21, 2019March 23, 2019 / Eveliis / 9 Comments

Kunagi vanasti olin ma selline tröösti-shoppaja, et kohe kui paha tuju oli, tormasin poodi mingit nodi kokku ostma. Sellest tobedast kombest olen ma ammu lahti saanud, aga eile oli vaja Idale poest midagi ja ma tundsin, et tahaks midagi VEEL osta. Isegi mitte endale. Ostsin Idale, ja hüpersuure allahindlusega, aga tröösti-shoppamiseks saab seda ikkagi nimetada.

Sellega seoses tuli mulle meelde, et tahtsin soovitada teile üht ostukeskust Milanos. Scalo Milano shopping village, mida meilegi soovitati. Muidugi kui lähete Milanosse eesmärgiga shopata, siis leidub kindlasti lähiümbruse paremaid ja suuremaid ja ägedamaid ostukeskusi, aga meie eesmärk ostlemine ei olnud, lihtsalt mõtlesime, et sõidame uudistama. Tasus sõita küll. Esiteks olime me mõlemad jalutamiseks pannud jalga valed jalanõud ja tundsime, et kui me korralikke jalanõusid ei leia, siis on meie linna peal koperdamisel kriips peal. 40 euro eest saime kaks paari IMELISI jalanõusid. Pean ütlema, et mu uued valged käimad on isegi mugavamad kui vanad sissekäidud Lacoste´id ja see tähendab, et nad ON mugavad.

Kui veel ostukeskusest, siis Calvin Kleini, Converse ja Pepe Jeans asju müüdi naeruväärselt odava hinnaga. Ferrari (pood) ei ole mind kunagi tõmmanud, aga Mareki rõõmuks läksime sisse. Mina ei tea, mis meestel nende Ferraridega on. Oma üllatuseks pean ütlema, et see ei olnudki pealaest jalatallani koledat Ferrari punast sportkaupa täis, vaid ka ilusaid lasteriideid oli. Mul on natuke isegi kahju, et Idale üht roosat dresskleiti ei ostnud, aga samas tuli mulle meelde, et ta oli palunud kingituseks kas kohvrit või printsessikleiti, nii et Ferrari kleit ei oleks ilmselt olnud see, mis teda lakke hüppama oleks pannud.

Igatahes tasub sellesse ostukeskusesse kiigata. Rongiga on lihtne sinna saada, boonuseks näete Milano lähiümbrust ja võite avastada mõne vahva toidukoha nagu meie.

Poodides ikka vaatasime ringi, et kui palju mood erineb. Mulle tundus, et mood erineb totaalselt, aga samas ei ole ma kõige adekvaatsem hindaja, sest Eestis ma ju väga poodides ei käi. Igatahes hinnataset vaadates tundus mulle küll, et selle asemel, et Eestist endale riideid osta, oleks soodsam teha paaripäevane tripp Itaaliasse – saaks soodsamalt ja ägedamalt garderoobivärskendust. Peale tossude ostsin mina endale vaid päisepildil oleva trikoopluusi. See karjus mu nime. Teiste blogijate ees, kellele lubasin ka selle tuua, et nagu ametlik vormiriietus või nii, pean vabandama, sest sattusin küll sinna poodi tagasi, ent suurused, mis olid alles olid xs ja s – andke siis andeks kui ma teid liiga suureks pidasin, aga need nägid MEGAväikesed välja. Nende Itaalia numbrite järgi olen ma muide üldse totaalne bigfoot. Mu jalanumber on 39, aga suurem osa Itaalia jalatsitest, mis mulle sobis, olid 41 suurus.

Miss Sixty pood on see pood, kuhu peab minema. Otsast lõpuni ägedat ja nooruslikku kaupa täis. Kui me üleval kohvikus istusime, jälgisime me nagu realityt ühte noort tüdruku, kes oli vanematega shoppingule tulnud. Ta proovis selga sada erinevat asja, ema tõi asju juurde, müüjad tõid asju juurde, isa istus tülpinult pingil ja noogutas/raputas pead. Tüdruk keerutas siiapoole ja sinnapoole. Me elasime üleval korrusel kaasa, et mis ta siis ostab, ei tahtnud enne ära ka minna kui näeme, et mis ta lõpuks välja valib. Umbes 50 minutit hiljem läksid nad kõik riidekuhjaga alumisele korrusele, kus asusid kassad ja (vist ka) garderoobid. Me tegime panuseid, et mitme kotiga ta üles tagasi tuleb. Saate siis aru, et nad tulid tagasi ILMA ÜHEGI kotita. Meile jäi täiega kripeldama, et kas nad jätsidki kõik asjad ostamata või jätsid nad kotid sinna hoiule kuni näiteks linnas ringi jalutavad. Ma siiani kahetsen, et müüjalt ei küsinud. Seriaal jäi niimoodi poolikuks ju.

Viimasel päeval guugeldasin, kuhu veel minna. Internet soovitas ühe parimana Rinascente keskust. Ütleme nii, et seniks kuni mu rahakott ei luba sealt ekspromt osta 615 eurot maksvat D&G seljakott/kohvrit Idale, siis mina käisin selles poes pigem kui muuseumis.

Moegurmaanidele on Milano kahtlemata täielik pärl. Igas hinnaklassis. Kingahullud nagu mu ema oleks Milanos (Itaalias üldse?) täielikus paradiisis. Mu meelest seal on kingapoode iga kahe meetri tagant.

Mida teha kui vihma sajab?

March 15, 2019 / Eveliis / Leave a comment

Vastus on väga lihtne. Tuleb minna sinna, kus vihma ei saja! Ehk siis meie reisi ajal tuli ette ka üks vihmane päev, mis meile kohe üldse ei meeldinud. Aga mida me teeme selle päevaga mõtlesime me? Käime mööda muuseume, istume hotellitoas, restoranis? Kõik ju täiesti mõeldavad tegevused, aga meie võtsime lahti Rome2Rio, Accuweather ja Google mapsi ning hakkasime vaatama, kuhu minna, et oleks päikeseline ilm. “Tahaks Veneetsias ka käia,” ütles Marek ja esimesena torkas mulle pähe, et aga davai, istume rongi peale ja sõidame sinna. Õnneks sadas ka seal vihma. Miks õnneks? Rongipiletid olid tegelikult natuke liiga kallid. Kooner minus tõstis pead. Torino, Asti, Genova, Bergamo ja Verona olid samuti vihmased. Selge, tuli vaadata rohkem lõuna poole. Bologna, Firenze, Pisa olid täiesti päikeselised, aga jällegi tundusid meile piletid liiga kallid (kuigi nad seda ei olnud). Vaatasime kaardilt, et mis veel valikutesse on jäänud. Silm jäi seisma Parma peal. Piletid sinna maksid 11 eurot ja ilm näitas 21 kraadi ning päikest. Mõeldud-tehtud! Ja täpselt nii me Parmasse sõitsimegi. Veetsime imevahva päeva, sõime suurepäraseid tortellinisid, jõime odavat pakiveini, kõndisime vähemalt 25 kilomeetrit, läksime korraks tülli ja leppisime ära. Iroonilisel kombel jäi meil söömata ja kaasa ostmata parmesan (Parmigiano-Reggiano) ja prosciutto di Parma. Aga linnake oli armas. Ja päikeseline. Hea valik sattus.

Omapärane ja armas linnake oli. Mul ei oleks midagi selle vastu, et sinna uuesti tagasi minna. Kas või juba selle pärast, et mul kripeldavad söömata jäänud sink ja juust.

Hakuna matata! Love from Africa!

March 13, 2019March 13, 2019 / Eveliis / 2 Comments

Kui toidukohtadest rääkiva postituse juures heideti mulle ette, et kas ma selleks läksin reisile, et väljas söömas käia, siis ma muidugi esiteks palun vabandust, et enda teadmata reisietiketti rikkusin ega teadnud, et väljas söömine ning kohaliku toidu nautimine ei olegi üks osa reisist. Teiseks tähendab reis (ükskõik kuhu, lähedale või kaugele) minu jaoks seda, et ma käin linna/küla/alevi risti-põiki läbi. Nii palju kui on aega ja nii palju kui jalad võtavad. 15-30 kilomeetrit päevas ei ole mingi asi maha kõndida. Aga millisele turistile oleks, eksju. Lisaks on suuremates linnades selline imeline asi nagu metroo. Minu kõige parem reisisoovitus? Metrookaart taskusse ja tuld! Ei ole midagi lihtsamat punktist A punkti B jõudmiseks. Ei pea sõitma vaid ühe turismiobjekti juurest teise, vaid saab lihtsalt niisama linnaga tutvuda. Ma ise tahan muidugi tänada neid, kes soovitasid meil Navigli linnaossa minna. See on jumalik!

Kogu reisi vältel tundsin ma end korraks ka nagu roheline turist. Roheline selles mõttes, et algaja. Teate ju küll tänavakaubitsejaid, kes sulle lilli ja käepaelu ja muud sodi sülle topivad, et for you my beautiful friend ja siis selle eest raha hakkavad küsima. No nii ka meile lähenes neid hordide kaupa, üks eriti visalt. Toppis oma värvilist niiti mulle käe külge, ise nagu mantrat korrutades “hakuna matata, love from Africa“. Me raputasime pead ja liikusime edasi, aga kutt ei olnud rumal, viskas oma niidi mulle mantli peale ja järgnes, ikka hakunamatatatades. Võtsin niidi, et see talle tagasi anda. “No,no, this is gift, free for you, love from Africa, lots of love“, korrutas ta ja sidus oma niiti mulle juba osavalt käe külge. Ah pekki kah, mõtlesin ma, seo siis pealegi oma “armastuseniit” mulle käe külge. “Husband too,” lisas ta kui mind oli ära niidistatud. “Free, free, for you my friend lots of love, lots of sex!” Kui me olime lollakalt ära niidistatud, hakkas pihta teine jutt. No see vana hea, et palju selle eest maksad. Tema suureks kurvastuseks oli meil rahakotis kahepeale täpselt üks eurone münt. Ma ei tea, kas me nüüd peaksime muretsema, et ei tule nii lots of love and sex kui lubatud?

Aga tagasi Milano juurde. Ma saan nüüd aru nendest inimestest, kes on seda üheks oma lemmiklinnaks nimetanud. Võib olla oli asi muidugi ka selles, et ei ole ju veel turismihooaeg, aga nii nagu keegi ka ütles, siis linn ei mattu turistide hordide alla (veel). Erinevalt Roomast, mis mulle siiani on äärmiselt armas olnud, tundus mulle, et võib olla on Milanos isegi mõnusam vibe. Kes nõustub?