Sightseeing

Minu (tegelikult Herlingu) täpiline tassike teed

/ Eveliis / 2 Comments

Et see Varnja ja Peipsäär ja sealsed inimesed. Ega ma ei oskagi tegelikult midagi uut öelda, sest kõik justkui nagu juba öeldud ja sõnad ei annagi seda õiget tunnet ilmselt edasi. Või noh annavad ka, aga mitte minu omad. Lugege näiteks Herlingu enda blogi (aga te ju loete seda juba niikuinii?), tema oskab kohaliku elu ja olu ja melu ja võlu sõnadesse ka panna. Mina käin lihtsalt kohal, ahmin seda kõike endasse, imestan, et nii idülliline koht olemas on, kadestan (vist ikka heas mõttes) seal toimetavaid inimesi, unustan külakosti kaasa võtta (ja saan alati Marekilt selle eest sugeda, samas võiks ta ju mind juba teada ja siis ise selle eest vastutada) ja püüan mõne pildiklõpsuga natukenegi edasi anda seda, mida seal kogeda saab.

Kui tundub, et kõik ongi juba nähtud ja kogetud, mitte et MINUL küllalt saaks (oi, ei, see on selline paik, millest ei saa küllalt saada!), mul on lihtsalt kohati tunne, et ma ahistan oma lugejat nende Peipsi lugudega (öelge, et ei ahista, onju), siis suudab perekond Mesi meid jälle üllatada ja ma ei saa teisiti kui jälle pean oma muljeid jagama. Esiteks karakatisafari. Kes teab palju sellist talve üldse enam tuleb ja mul on nii hea meel, et selle ära teha saime. Veel rohkem on mul hea meel, et see juhtus mitte päevake hiljem, sest no Peipsi VEEL autolaadse asjaga sõita tundub ikka naaaatukene hirmus. Ma saan aru, et karakatirehviremonditrall ei pruukinud asjaosalistele just kõige meelelahutuslikum olla, kuid mina ei kurda. Meie saime sel ajal nautida Samovarimaja.

See on nüüd jälle üks selline koht, kus aeg peatub. Peale väikest maja ja samovaride ajaloo tutvustust jääd teetassi taha mõtisklema. Isegi ei räägi teistega, vaid jääd üht ja teist detaili vaatama ning unistama, kaod kuhugi teise reaalsusesse ära. Vahepeal kallad endale jälle tassikese samovariteed, räägid paar lauset juttu ning jääd jälle unistama, sest detailid ja selle maja imeline aura tõmbavad su endasse. Täielik zen paik. Hoopis teise vaibiga kui Mesi Tare. Ma siiani olen Mesi Taret kõige romantilisemaks paigaks pidanud, aga Samovarimaja trumpab selle üle. Aeg päriselt jääb seisma.

Meil oli Tallinnast ära sõites korraks väikene dilemma, et kas võtta tagasihoidlik koerapoiss Dexter kaasa või mitte. Ida arvas, et nii tobe on ku Dexter peab vabariigi aastapäeval üksinda kodus olema, aga Marek arvas, et ta ei pruugi just kõige eeskujulikum külaline olla, noh et tirib ja hüppab ja tahab mängida ning siis on jälle nii, et kogu tähelepanu keskendub koerale ja me ei saagi päeva nautida. Õudusega mõtlesime me Samovarimajas istudes, mis sellest majast oleks järele jäänud kui koerapoiss seal ringi oleks saanud joosta nii nagu ta ise oleks tahtnud. Ilmselt oleks Varnja piiri peale pandud meie nägudega silt, millel juures tekst “mitte sisse lubada, lammutavad kõik maatasa”. Okei, okei, ma teen muidugi Dexterile liiga ja liialdan, et oleks põnevam, aga te vaadake seda I-M-E-L-I-S-T kapitäit täpilisi teetassikesi. Mis oleks neist saanud kui Dexter oleks kogemata sinna riiulile hüpanud, et midagi hambusse haarata. Ei jaksa rohkem sellele mõelda, valus hakkab. Umbes sama valus kui eelmisel aastal Ida ronis köögikapile, et sealt klaas võtta ja kukutas maha kümme (!) Tarbeklaasi klaasi. Praeguse hulluse juures terve väike varandus lendas kildudeks. Ühesõnaga. Vaadake seda kollektsiooni! Ükski kord saan ma õhata, et nii minu teetassike, ilma et keegi saaks ärrituda, et nii tobe väljend.

Lõpetuseks tegi Ida meist perepildi. Dexter ja Skype näivat hästi läbi saavat. Mulle tundus, et ma nii memm veel ei ole (13. märtsil võib olla saan, kes teab, mis see 4.0 uuendus kaasa toob endaga) ja otsustasin perepildi pigem muinasjutuks ümber vesta. Mäletate seda muinasjuttu? Ida küsis, kuidas nii, et väikesel hiirel nii palju jõudu on. No vot. Alati välimus ei loe. Väikeses hiirekeses võib sees peidus olla võimas jõud. Selliste tarkuseteradega ekskursioon läbi saigi.

Armastan. Mutionu. Kukeseen. 103

/ Eveliis / Leave a comment

Eesti vabariigi aastapäev on minu jaoks alati olnud erilise tähendusega päev. Ma ei saa öelda, et ma alati tunnen, et Eestis on kõige parem elada, ma leian ikka ja jälle midagi kritiseerida ja millegi kallal nuriseda, kuid Eesti sünnipäev on üks nendest päevadest, kus ma tunnen Eesti üle uhkust. No vaata enda ümber ringi, mille üle siin uhkust tunda on, küsite te võib olla, aga ma ei pea silmas seda hetke siin, milles me elame, vaid seda, et me saame elada oma riigis, oma keele ja oma meelega, olla eestlased ja ei pea kartma, et hümni laulmise või sinimustvalge lipu pärast naaber meie peale kaebaks ning meid ootaks ees pikk rongisõit tundmatusse. Minu jaoks on minevik oluline, minu jaoks on oluline see, kes ma olen ja kust ma tulen. Eveliisi ja eestlasena. Mulle on oluline, et seda teaks ka minu laps, et ta väärtustaks ajalugu ja hindaks seda. Õnneks on Ida väga “Eesti vabariigi laps” nagu me teda mõnikord hüüame. Ta armastab hümni, teda huvitab ajalugu, tema lemmikfilm on on “Seltsimees laps” ja tal on miljon miksi, et saada teada, miks üks või teine asi juhtus. Ma olen selle üle väga uhke.

24. veebruar on see päev, kus ma mõtlen tänutundega tagasi ajaloo peale, nende inimeste peale, kes on kannatanud või andnud oma elud, et me saaksime 24.veebruaril Eesti sünnipäeva tähistada. Võibolla mõtlete te, et mida ma targutan, see on minevik ja möödunu, keda see enam huvitab? Ma toon teile mõned näited ajaloost, mis panevad mind tänulikkust tundma. Ma tean oma vanaema ja tädi Helju elust päris palju, ma veetsin lapsena palju aega tädi juures ja ta rääkis mulle lugusid. Üht-teist on mulle meelde jäänud. Ma ei usu, et minu õde ja onupoeg sama palju teavad, nad on liiga noored. Enne kui tädi suri palusime me tal oma lood kirja panna. 

“25.märtsi hommikul pool seitse olid sõdurid püssidega õues ja oligi vabadus läinud. Sõnadesse seda panna ei oska, ka praegu 2005.aastal kipitab kurgus kui meenutad. Olime noored, liiga noored selleks, et sõita loomavagunites Siberi steppidesse, kus algas täiesti uus piinarikas elu, mis kestis kaheksa aastat.”/…/”Ühte vagunisse mahtus 45-50 inimest. Kõik segamini – naised, lapsed, mehed, vagunid olid külmad, oli ju märtsikuu. Segadus, masendus, nukrus, pisarad, ääretu hingevalu, mis tabas tuhandeid inimesi. Ja mille nimel? Mis oli mu väike õde, kes sai jaanuaris 17-aastaseks, nii kohutavat teinud, et ta pidi oma kõige õitsvamal noorusel jätma hüvasti kodu ja kodumaaga? /…/”Aga hädad -puudus ju wc võimalus. Kõik oli nii läbi mõeldud, et rong peatati kõige lagedamal kohal, kus ei olnud ühtegi puud ega põõsast. Siis lasti kõik vangid välja vagunite alla oma asju ajama. Minestus tuli peale, kisu oma perse paljaks sadade teiste nähes ja tee oma asi ära. Püssimehed vaatasid pealt, püssid käes ja irvitasid.”/…/”Kõik ei pidanud sellele kahenädalasele loksumisele vastu. Küüditatute hulgas oli vanureid, lapsi ja haigeid inimesi ja nende elutee lõppes seal vagunis. Vagunist tõsteti nad välja. Mis neist edasi sai ei ole minule teada. Aga neid oli palju palju.”/…/”Järgmisel päeval pidime tööle minema. Pidime lund rookima. Mõne päevaga olid peopesad verivillis, ei suutnud labidat käes hoida, sest villid läksid katki ja valu oli kole. Kedagi ei huvitanud, öeldi, et harjute ära.” (http://diipkunstiinimene.blogspot.com/2014/06/elamisejoud-on-talumisejoud-aalliksaar.html)

Rohkem tädi kirja panna ei jõudnud. Mul on kahju, et ta ei jõudnud rohkem kirjutada, kuid olen tänulik ka nende seitsme lehekülje eest. Kui kunagi Britt Ida selle märkmiku leiab ja neid ridu loeb, saan ma talle edasi rääkida nii palju kui mäletan. See on meie lugu. Seepärast on 24.veebruar minu jaoks ka päev, kus ma tunnen häbi nende inimeste üle, kes ütlevad, et nende jaoks ei ole Eesti sünnipäev mingi tähtpäev, neil on suva, nad ei ole seda kunagi tähistanud ja neid ei huvita Eesti. Nad kommenteerivad presidendi kõnet lausetega “söö si**a” ja “p***ui, esimesel võimalusel tõmbaks minema”. Mind teeb kurvaks nende inimeste kitsarinnalisus ja piiratud maailmavaade, analüüsivõime. Nagu ma ütlesin ei pea ma silmas seda, et me peaksime armastama poliitikuid ja nende tegudega nõustuma, aga me peaksime oskama hinnata oma riiki. Vaba riiki. See ei ole sugugi väike asi. Palju on meie endi teha,milline see riik saab olema ja millised me ise, eestlased, oleme. Ma ei arva ka, et sünnipäeva peab tähistama vaid kurbasid sündmusi meenutades või et ilmtingimata peab sööma kiluleiba, minema lipuheiskamisele ja laulma hümni (meie tegime neid asju ka), tähistada saab igat moodi, peaasi, et seda tehakse. Näiteks Tartus sai sünnipäeva puhul Eestile häid soove läkitada läbi sõnapusle. Lisaks kilupiltidele nägin ma eile sotsiaalmeedias nii palju meeleolukaid Tartu pilte ringlemas. Meie veetsime oma päeva Peipsi ääres karakatisafaril. Siinkohal suur aitäh Herlingule ja Markole, esiteks muidugi kutsumise eest ja teiseks, et nad nii vägevat asja veavad Varnjas. Hämmastavad inimesed. Inspireerivad, positiivsed, töökad, julged. Sellised nagu minu meelest eestlased olema peakski. Au ja rõõm oli see eriline päev veeta just nende seltsis. Aitäh! Oleme jälle ühe elamuse võrra rikkamad ja veel rohkem võrgutatud.

Samovarimajast pean ma eraldi postituse tegema. Iga kord kui ma arvan, et ma olen Peipsi ääres juba piisavalt näinud, et mis mind ikka enam üllatada saab, siis saab. Minu Peipsi on nagu üllatusmuna. Kullakarvaline. Siiruviiruline.

PS: Jagage oma pidupäeva pilte ERR kodulehel

“Kui saun, viin ja tõrv ka enam ei aita, siis on tegemist surmatõvega.” (Soome vanasõna)

/ Eveliis / 16 Comments

Veel umbes neli aastat tagasi ei saanud ma üldse aru, mis värk selle saunatamisega on, mitte miski ei ajanud mind riideid seljast viskama ja lavale higistama ronima, tundus täielik ajaraisk. Veel vähem sain ma aru inimestest, kes vabatahtlikult keset talve külma vette ronisid. Püha jeesus, milleks. Mu jaoks ei olnud tihti suvelgi vesi piisavalt soe, et ujuma minna, mitte miski ei oleks mind ajanud vette keset talve.  Hytta´sse kolides see kõik muutus. Ma sain aru, et saunatamine ei ole niisama laval higistamine, vaid mõnus vaba aja veetmise viis. Elustiil. Sama ka talisuplusega. See on midagi nii värskendavalt mõnusat, et sõnadesse panna ei õnnestugi. Satu juures elades sai minustki saunakultuuri austaja. Lisaks õppisin ma seal, et talv ei olegi nii kohutav aastaaeg, tuleb vaid osata seda nautida. Aastakümneid olin ma talve vihanud, sest kohutavalt külm on ju, tänaseks olen ma jõudnud nii kaugele, et võin vabatahtlikult – sealjuures seda ka nautides – keset talve riided seljast visata.

84745020_812560845873064_1387605823399657472_n

Mesi Tare hilissuvisel saunafestil olime me juba osalenud, sel nädalavahetusel otsustasime me osaleda grammike kangemal saunafestil, mis hõlmas kogu Sibulateed. Et oleks meeleolukam, kutsusime endistest tallinlastest tartlased ka kaasa ning juba vanast ajast on teada, et kui ühte autosse satub üks Prangel ja üks Kund, siis on oodata üht meeleolukat seiklust.  No ja nii täpselt läkski. Otsustasime alustada oma saunateekonda kõige kaugemast saunast – Ranna puhkebaasi omast – ning kui te arvate, et me ei suutnud 36789 korda õigest teeotsast mööda sõita, siis te arvate loomulikult valesti. Naersime omaette, et panime esimese hooga nii palju mööda, et oleksime varsti otsapidi juba Narvas olnud. “Oleksime kella seitsmeks tagasi jõudnud ja öelnud, et oli küll pikk sõit, aga see Narva saun oli seda kõike väärt!” kujutasime me elavalt ette, kuidas oma eksirännakutelt lõpuks tagasi Varnjasse jõuame.  Narva asemel jõudsime siiski õigesse kohta, testisime ära sauna, Peipsi veetemperatuuri, saime kätte oma templid ja liikusime edasi, et leida üles järgmine saun. Hinnang saunale: 5+

85046178_758262038030567_1296834339593519104_n

Kui esimeses saunas jäi kümblustünnis käimata, siis Kadrinas ei õnnestunud mul sellest enam kõrvale vingerdada. Lisaks sellele, et Ida on hull saunataja, ma ikka imestan mõnikord kuidas ta isegi leilile vastu peab, on ta täiesti hull kümblustünnide järel. Me oleme ikka püüdnud Marekit mõjutada, et ta meile ka kümblustünni muretseks, ma usun, et ühel hetkel ta ikka murdub. Kadrina mõisa saunakogemusele anname me hinnanguks 5+

84746429_180268939923288_2267623808938541056_n85053354_493203228058733_2999916205352943616_n

Vene saunas ei olnud ma kunagi varem käinud ja nii olid meie järgmisteks sihtkohtadeks loomulikult Nina küla vene saunad. Peale järjekordseid eksirännakuid, edasi-tagasi ja möödasõitmisi jõudsime me kohale ka. Enne seda püüdsime üles leida Juhan Liivi sünnikohta, suure tee pealt silt näitas ja kuna me olime sildist umbes neli korda mööda sõitnud, siis me tundsime, et see on märk ja me peame minema vaatama kui must lagi sel meie toal siis oli. “Pole ime, et ta depressioonis oli, kui ta siin pimeduses ja lumesajus keset metsa pidi üksinda ringi jalutama, tuli linnast, lumesadu, tööd ei leidnud kusagilt, jalad väsind, läbi, läbi näljane, ja siis jõudis koju, kus must lagi, must ja suitsuga, ämlikuvõrkude, prussakatega,” improviseerisime me Eesti luuleklassiku ainetel ja püüdsime õiget taret leida. Ei leidnud. Sujuvalt sõitsime mööda. Aga see eest leidsime üles nii Vaino talu kui eelmise aasta rahvalemmiku Kalamehe Talu.
84399680_488562781830129_3464995171337240576_n

Vaino Talu saunakogemusele annan mina oma lemmiku tiitli. Vene saun ja peale seda järjekordne Peipsi temperatuuri mõõtmine (ikka oli külm) oli kokku nii positiivne elamus, et ma teisiti lihtsalt ei saa. Hästi raske kusjuures oli üldse lemmikut valida, sest igal saunal oli midagi, mis selle omapäraseks ja eriliseks tegi.  Esimestes saunades esindasime meie võistkonda vaid mina ja Ida, nii et ma sain naerda, et mul oli kaasas oma saatjaskond – hommikumantlihoidja, kaardilugeja ja fotograaf/videograaf. Allolev pilt iseloomustab seda hästi. “Marek, tule siis hoia mu mantlikest kui ma kümblen!” Mhm, pole siis ime, et “Tagametsa tangot” ümisema ajas. Mu abikaas saaks minult loa mind kätel kanda, ta tohiks olla mulle elus kindlaks toeks. Mu naerul pilk võiks talle sulnist õnne anda, mu korvi mantlit võiks ta kanda uhkelt piimapoes saunafestil.

Hinnang saunale otseloomulikult 5+

85193682_2639213089639845_5864800094913560576_n

Üldse ei imesta, et Kalamehe Talu eelmisel aastal rahva lemmikuks osutus. Astud autouksest välja, juba võetakse sind naerusuise ja lõbusa perenaise poolt vastu, öeldakse, et saunas on järjekord, aga tulge tuppa koduõlut ja sibulapirukat maitsma. Laud lookas ja hinnaks viis eurot inimesele. Pliidil podiseb borš. “Kas paneme hapukoort ka?” – “Muidugi.” Ja juba järgmisel hetkel on külaliste ees laual kausike kuuma koduse boršiga. Tuba on täitunud sibulapiruka ja supi lõhna, külaliste mõmina ja naeruga.

Hinnang: üllatus, üllatus 5+

84843076_788686171627394_6888349848760745984_n

Väiksele saunalisele mõeldes, kes väidab küll, et pole väsinud, jätame külastamata kuppelsauna ja Koosa külasauna, mida hiljem teiste kommentaaride põhjal küll kahetseme, käime hommikumantlites tankimas ja poes (kas te olete kunagi hommikumantlis poes käinud?) ning võtame suuna Mesi Tare poole, kus meid ootab veel viis sauna. Sealhulgas ka eriliselt äge suitsusaun.

85066780_195778498289275_8779140283779514368_n

Ja ei saa midagi öelda, Mesi Tare on ikka see koht siin maamuna peal, kus ei ole killukestki negatiivsust, kõik on nii ilus ja armas ja nunnu ja hooliv, nii ülivõrdes, et nakatud ise ka selle positiivsusega. See on täiesti ebareaalne koht! Tuppa minnes tabas meid selline rammestus, et tundus, et me ei jõuagi sauna, aga võtsime end kokku ja oleks ikka paganama kahju olnud kui oleksime siinsed saunad vahele jätnud. Orava saun oli täielik üllataja. Megahea saun. Hinnang: mis te arvate? Muidugi 5+.

Suitsusaun, mida me olime terve päeva oodanud, jäi siiski külastamata. Ei leidnud enam jõudu. Käige ise päeva jooksul seitsmes saunas, võtab ikka läbi küll. Hoiatasime Herlingut ka, et isegi kui sel aastal ei jõudnud igale poole poole, siis võtku teadmiseks, et meist enam lahti ei saa, me tuleme ikka ja uuesti tagasi. Rääkisime tartlased ka pehmeks, et järgmisel saunafestil oleme suurema võistkonnaga esindatud. Aga ise Herling meid kutsus ja ära võrgutas.

84623793_488064032144569_1610759112780414976_n

Enne seda kui me kell KAHEKSA voodisse kukkusime, saabus Mesi Tare hoovile ka kamp Nublusid. Nii nagu telefon ütleb mõne salvestamata numbri kohta, et “maybe see ja see”, siis oli ka siin võimalus, et üks viiest “maybe Nublu” ja tahtsime pilti teha “mina ja kuulsus”. Oli selleks põhjuseks naabrimehe koduvein, pimedus või salapära Nublu ümber, aga fännipilt tuli selline. “Kroonikasse” ei saada.

84835437_180899079897768_6798472877793345536_n

Uni Mesi Tares oli imeline. “No näed,” naeris Herling. “Ja meil pole isegi Napsie´t, piisab vaid Peipsi õhust”. Nõustun temaga.

85061678_550455918903745_8359646898084118528_n84994738_616560372412150_5955592293346967552_n

“You are crazy, my child. You must go to Berlin.” –Franz von Suppe

/ Eveliis / 8 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et tööotsingud viisid mind otsapidi Berliini, kuhu ma pidin minema töövestlusele. Poolnaljaga ütlesin enne jõule emale, et kui ma tagasi ei tule, siis teate, et mind on kas prostituudiks müüdud või organidoonorina mustale turule paisatud. Järgmisel hetkel hakkas ema süda valutama ja veel järgmisel hetkel tuli meile geniaalne idee kinkida kogu perele jõuludeks Berliini lennupiletid, nii et saame kohe terve suguvõsaga töövestlusele minna. Võib olla te mäletate, et ma näitasin Instagramist, et mul oli eelmiseks ja selleks nädalaks 76590 piletit edasi tagasi Riiast Berliini. Põhjus oli väga lihtne. Me pidime minema kahe grupina, et vanaema ei peaks üksi olema kodus – laupäevast esmaspäevani ühed, esmaspäevast kolmapäevani teised + olid minul olemas piletid töövestluseks, nii et mina oleks jäänud veel edasi Berliini eilsest laupäevani. Aga te ju teate, et iga kord kui ma plaanin midagi, läheb kõik hoopis vastupidiselt plaanile. Nii läksime Berliini laupäeval vaid mina ja Ida, jäime sinna koos emme ja õega (selle pärast olid mul ka uued piletid, sest Ida oleks esialgu pidanud Marekiga koju tulema, aga ma ostsin meile uued piletid. Uued edasi-tagasi piletid olid odavamad.) Ja töövestluse ajal olin ma hoopis perega loomaaias. Tagasituleku piletid jäid kasutamata. (Teoreetiliselt kui ma tahaks võiksin ma veel praegu lennujaama põrutada ja uuesti Berliini tagasi minna, sest mul on täiesti kehtivad piletid olemas:) Töövestluse ütlesin ära. Korraga tuli nii palju pakkumisi, et otsust teha on üsna keeruline, aga samas mu enda sisetunne kisub ühe konkreetse pakkumise suunas. Ma loodan, et teen seekord vahelduseks õige valiku.

Edasi-tagasi piletite hind ühele – 17,98 eurot. Miinuseks küll alguspunkt Riiast, lihtsalt lisaks soodsamale hinnale olid ka lennuajad paremad. Lisatagasisõidu piletite hind Berliinist Riiga – 4,99 eurot. Saate nüüd isegi aru, miks nende piletitega võis hullata. Palju autoga Tallinnast Tartusse sõit maksma läheb? Või bussiga? Kui ma lisan ka bussisõidu hinna, siis minu pileti hind Tallinn-Riia-Berliin-Riia-Tallinn  tuli kokku 48 eurot. Muidugi peab Ryanairi juures tähelepanema seda, et iga lisaliigutus maksab ja käsipagasiks loetakse vaid seljakotti/käekotti/läpakakotti, aga mul tekkis kohe hasart proovida järele, kas me saame neljaks päevaks reisile minna nii, et meil oli kaasas vaid rahakott, elementaarsed hügieenivahendid ja aluspesu. Saime. Uskuge või mitte, aga nendesse seljakottidesse mahtusid ka shopingutulemused ja nagu te aru võisite saada, siis mõni meist sai endale täielikult uue garderoobi jalanõudest mütsi ja kinnasteni. Ja see ei olnud mina. Mina ostsin huulepulga. Ma küll ei poolda odavpoodides ostlemist, aga lasteriiete koha pealt on Primark ületamatu. Eriti kui seal on jaanuarikuised allahindlused.

Shopingust veel nii palju, et nägin ühes poes ilusaid DKNY tenniseid/tosse. Hind ka ilus. Mõtlesin, et vaatan veel natuke ringi ja juba järgmisel hetkel tuli õde mu juurde, kaasas samad tossud, et vaata, Liisu, kui lahedad jalanõud ma leidsin. No ei osta ju enam samasuguseid. Mingis poes proovikabiinis proovisin seelikut selga, tulen välja ja samal ajal hüüab õde, et tulge vaadake ta seljas seelikut. Jälle täpselt sama. Jätsime siiski mõlemad ostmata, sest natuke tundus vale pikkus. Järgmisel hetkel proovin selga mantlit. Üllatusena vaatas emme täpselt sama mantlit. No way, mina nägin esimesena, mina ostan. Ostsin. Lisaks huulepulgale. Samad stsenaariumid kordusid veel ka pluuside juures. Me kõik vaatasime samu asju. Kui me poleks koos kolmekesi olnud, siis vabalt oleksime me hiljem sarnased nagu kolmikud välja näinud. Samasugustes jalanõudes, pluusides ja mantlites. Ida lahkus Berliinist nagu Primarki kataloogist välja astunud.

Seda, kui palju aega ma kulutan selleks, et leida sobiv ööbimiskoht, seda te ju juba teate. Kui ei tea ja tundub, et pakub huvi, siis palun lugege siit. Nii ka seekord scrollisin ma läbi vist kõik Bookingus pakutavad hotellid, lisaks kõik võimalikud AirBnB-d. Hinna ja kvaliteedisuhte poolest langes valik AirBnB kasuks.  Schönefeldi lennujaama lähedal. Uberiga kümme minutit ja 15 eurot. Hind neljaks ööks 3 täiskasvanule + 1 laps – 300 eurot.  Ei saaks valikuga rohkem rahul olla. Imearmas korter idüllilises piirkonnas, 30 minuti kaugusel kesklinnast. Korteri oleks saanud ka ca 50 eur/öö. Korraliku.

Mida me need neli päeva tegime? Ausalt, suurt ei midagi. Pühapäeval kui poed kinni on (ma ei teadnud seda kusjuures) alustasime Idaga päeva loomaaias. Tip of the day: mine kohale varakult, sest kui meie kell kümme loomaaeda jõudsime, olid sabas vaid mõned turistid lisaks meile, kui me kella ühe ajal lahkusime, oli järjekord täitsa mehine. Aquariumis oli ka juba liiga palju rahvast. Teine soovitus on kindlasti loomaaeda osta pilet ka aquariumi külastusega, ma arvasin alguses, et ah, mis seal ikka et niisama kalad. Tegelikult oli seal aga äärmiselt põnev – korruste kaupa kalasid, sisalikke, ämblikke, millimallikaid, krokodille… Ma ei saa öelda, et ma oleksin väga suur loomaaedade fänn, aga sellest siin sattusin nii vaimustusse ka ise, et lubasin Idale, et muidugi me tuleme tagasi. Seda, et me juba kaks päeva hiljem sinna sattusime uuesti, ei osanud ma aimata. Ma ei teadnud, et mu õde on ka loomaaedade fänn. Nii me siis nelja päeva jooksul kaks korda loomaaias käisimegi. IG story´de highlightsidesse panin mõned videod ka nii enda kui Ida kontole. Muidugi ei anna see edasi pooltki seda kui lahe loomaaed tegelikult on. Ja ka talvel. Kaelkirjakud, pandad, elevandid…kõik on kenasti väljas. Ahvimaja täiesti fenomenaalne. Vaatad lummatult nende tegevusi ja mõtled, et kas võiks olla tõsi, et vähemalt osadest inimestest on ahvid küll intelligentsemad.

Piletid 21 eurot täiskasvanule (ilma aquariumita 15,5), lapsele 10 (ilma aquariumita 8).

Teletornis käisime ka ära. Ma olen lapsest saati mõelnud, et sinna tahaks minna. Lapsena tundus see postkaartidelt vaadates ju eriti põnev ja suur ja kättesaamatu. Ega seal midagi erilist erilist ei ole, teletorn nagu teletorn ikka, aga lapsepõlveunistuse täitmiseks käisin nüüd ära, lõime Idaga baaris klaase kokku (igaks juhuks ütlen, et Ida jõi Fantat;) ja imetlesime vaadet. Tehtud. Uuesti enam ei viitsiks minna. Kui siis restorani sööma. 17 euro eest saaks soovi korral poest osta vähemalt kaheksa pudelit veini. Ja mitte kõige odavamat. Berliin on joodikute paradiis. Rohkem vaatamisväärsusi me läbi käia ei jõudnudki. No mis sa teed matkasellidega, kellest üks on rase ja teine valede kingade ja villidega. Berliini müüri monumendist jäin ma kolme kilomeetri kaugusele. Mulle tuli meelde üks perereis, kus me tahtsime Värskasse minna, ka umbes kolm kilomeetrit enne Värskat pidime me ümber keerama. Onu lausus nukralt “Nii lähedal, samas nii kaugel”. Seekord ütlesin mina sama Berliini müüri kohta. Aga pole üldse hullu. Esiteks on mul plaan tagasi minna natuke soojemal ajal. Hoian piletitel ja pakkumistel silma peal. Teiseks selline niisama linnas kulgemine on omaette puhkuseliik. Vaatad maju, inimesi, mõlgutad omi mõtteid…Mõnus vaheldus.

Samas nüüd ma tunnen, et tahan puhkusest puhkust. Ida on küll väga kihvt reisikaaslane, aga teatud hetkedel on ta ikkagi kõigest laps, kes oma jutuvada ja jonniga, kui selgub, et kõiki maailma asju ei saa kokku osta, ikkagi ka väsitab. Aga mulle meeldib, et tal ei ole mitte mingit probleemi päev otsa ringi trallida, 11 000 sammu päevas on päris palju kuueaastaste jalakeste jaoks mu meelest, aga Ida ei tee teist nägugi. Mulle meeldib see matkaselli hing tema sees. Ja huvi asjade vastu. Isegi kui need küsimused, et miks Berliin on suurem kui Eesti ja muud sarnased, lõpuks väsitavad.

Mina lähen õue ehk kuidas tähistada pulma-aastapäeva

/ Eveliis / 2 Comments

“Noh, mis te siis täna (pulma-aastapäeval) teete?” küsiti mult ja Marekilt laupäeval. “Mina lähen õue ja Marek jääb koju Idat hoidma,” vastasin mina kui mult küsiti ja Marek vastas, et tema naudib kodus abikaasavaba õhkkonda ja hoiab Idat. “Midagi siis täna koos ei teegi?” kohkuti ja mulje jäi umbes selline, et nüüd hakkame küll lahutama. Mu meelest oli meil lausa võrratu 12. pulma-aastapäeva tähistamine. Kõige pealt Varnja romantika SaunafEstil ja siis Smilers´i kontsert Kalju-laval. Palju sa ikka jõuad tähistada. Oleks siis veel kuld- või hõbepulmgi, aga meil oli kõigest…mis see 12. aasta ongi? Ahah, Google ütleb, et siidipulm. Kuna selle tähistamise kohta ma kiire guugeldamise järgi mingit infot ei leidnud, siis mulle tundus, et siidipulma oligi õige tähistada just nii nagu meie seda tegime.

Ma üldjuhul veedan oma nädalavahetused koduses Ussipesas veini mekutades ja (suviti) paljajalu mööda hoovi ringi silgates, juuksed sassis ja seelik triikimata, aga aegajalt satun ma kodust ka välja. 99% ajast maandun ma sellisel juhul Telliskivi loomelinnakus. Mõnikord aga juhtub, et ma satun hoopis koos oma õe ja oma venna õega (saite ikka aru jah, et mitte oma õdedega?) Tallinna lahele peopaadile. Mine pekki kui lahe pidu see oli! Ja milline lahe seltskond. Ma pean siis silmas meie moodsa perekonna situatsiooni.

Kõik allolevad fotod: Andre Ozdoba

68923738_2283902448324960_7424112959846088704_o69698302_2283900981658440_2876854620544565248_o68980633_2283903501658188_4188970870389080064_o69360949_2283901458325059_3401135458686599168_o69649131_2283903108324894_2615803961378078720_o69511864_2283901181658420_5369236851221594112_o69686809_2283903194991552_5831195905717436416_o69525910_2283904668324738_6656110414331379712_o (1)69260939_2283904971658041_2150292002560802816_o

Koju jõudes võttis meid vastu ülevoolavas tujus Marek. “Musi, sa oled kodus! Ma nii ootasin!” hüüatas ta meid nähes ja jooksis mind embama. Selge. Purjus. Marekile oli parim sõber külla tulnud ja nemadki otsustasid tähistada. A miks ka mitte. Siidipulma võib ka nii tähistada.

 

Lotte, vaata ette, sul on konkurent!

/ Eveliis / 9 Comments

Ühtepidi tunnen ma, et ega enam ei olegi midagi uut öelda. Sellest ajast saati kui me aastaid tagasi Lottemaa pisikuga nakatusime, on sellest saanud koht, kuhu igal aastal nii suvel kui talvel jõudma peab, ilmast hoolimata, sadagu või pussnuge – kui plaan on minna Lottemaale, siis Lottemaale me ka läheme!

Samas tunnen ma, et ma ikka tahan jagada neid emotsioone, mida Lottemaa pakub. Mitte vaid lastele, vaid ka täiskasvanutele, või siis vähemalt lapsemeelsetele täiskasvanutele. Üks mu tuttav ütles, et tema pole oma kuue-aastase lapsega enam aastaid käinud, et ei tea, laps vist kasvas kuidagi Lottest välja. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas see võimalik on. Ma olen 38-aastane ja kohe kuidagi ei näe, et Lottest ja teistest vahvatest tegelastest välja hakkaks kasvama. Pole isegi mitte plaani.

DSC09474DSC09476DSC09477

Sel aastal juhtus selline imetabane lugu, et ma sattusime oma käigu planeerima just sellesse nädalasse, kui Eestimaale oli jõudnud (vähemalt nädalaks) suvi ja lisaks oli ka Lotte ja Roosi sünnipäev. Eriti tähtis päev kohe! Ida meisterdas terve õhtu neile kahele kingitusi. Ma muidugi ei tea, mida ta lõpuks oma uhkelt kaunistatud kinkekottide sisuks pani (ma eemaldasin sealt vanad vesivärvid ja paar tühja kindermuna), aga mõte loeb, eksju? Ma alguses natukene kartsin, et ehk on liiga palju rahvast, kuid pean ausalt tunnistama, et teemapark on siiski nii palju suur, et mass kaob ära, küünarnukitunnet ei olnud, etendust vaadates sai kinnitust vanasõna, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Ja oligi lihtsalt lõbus!

DSC_2846

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC_2854

Foto: Kärt Kaljuvee

Me olime platsis kohe kui park avati, kell kümme ja uskuge mind, ka viis tundi hiljem ei olnud meil kõik tegevused läbi tehtud. See on koht, kus iga kord on midagi uut avastada ja aeg lendab linnutiivul. Eks ma olen seal näinud ka pahuraid vanemaid, kes kiiruga on kõik majad läbi tormanud lastega ja siis mossitavad, et lapsed veel ära ei taha minna. “Siin ei ole ju rohkem midagi teha!” pahandavad nad, “isegi karusselle pole!” Vaadake, Lottemaa ongi selline koht, kuhu tuleb kaasa võtta annus lapsemeelsust, soovi koos lapsega lustida ja aega. Hea tuju ei pea ilmtingimata kaasa võtma, sest peab ikka olema ääretult tundetu inimene kui Lottemaa tegelased ei suuda naeratust näole tuua.

DSC09482DSC09506DSC09518

Kuigi ma olin üsna kindel, et selle aasta tõmbenumbriks saab väikene Roosi (alguses tunduski nii!), siis juhtus aga hoopis niimoodi, et Lotte sai endale tugeva konkurendi rebane Julia näol. Juliast, kes oli samasugune natuke edev ja roosat armastav nagu Idagi, sai meie selle aasta vaieldamatu lemmik. Ma kuulsin veel pärast pikalt Ida uuest sõbrannast, rebasest.

DSC_2894.JPG

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC09543DSC09564DSC09583

Mõnikord Lottemaal olles mõtlen ma, milline geniaalne suvepuhkuse vorm oleks seal töötamine. Tantsid, laulad, teed nalja ja teatrit ning sind lihtsalt jumaldatakse. Mu meelest Lottemaa üks tugevusi ongi see, et nad suudavad multifilmi/raamatu maailma maagia nii ehedalt edasi anda, kõik kaasa haarata ja panna unustama, et tegu on teemapargiga. Ongi selline tunne nagu oled päris Lottemaale, kus elu ongi täpselt selline nagu paistab, sattunud. Saate aru, mida ma mõtlen? Et elu ongi täpselt selline, ei mingit etendust. Naiivne? Võibolla, aga mulle meeldib, et on üks paik, mis minus (ja ilmselt paljudes teistes) selle lapsemeelsuse eriliselt välja toob. Nii et seda ei pea häbenema.

DSC09591DSC09600DSC09625DSC09648

Südasuvine Lottemaa on nii sõnaseletamatu. Nii ilus. Nii armas. Nii põnev. Nii tagasikutsuv. Sealt ei saa kuidagi ära. Kohe ei taha hakata väljapääsu poole liikuma, kuigi päike on viis tundi lagipähe paistnud ja söönud pole. Mitte et seal süüa ei oleks. Mu meelest on Lottemaal väga hea toiduvalik ja ka hinnatase (eriti võrreldes näiteks Disneylandiga, kus ma sõin oma elu kõige ülehinnatumad friikartulid), meil lihtsalt oli nii palju teha, et söömine läks meelest ära ja siis kui meelde tuli, oli see parasjagu kõigile meelde tulnud ning me ei jaksanud päikese käes oodata. Ma ei nurise järjekordade üle, see on loomulik ja oleks olnud ka toite, mida oleks kiiremini saanud, lihtsalt Ida on erakordselt pirtsakaks muutunud toidu suhtes.

DSC09662DSC09546.JPG

Õhtul läksime me Idaga metsa jalutama. Ida tegi kätega suu juurde ruupori ja hüüdis metsas käies: “Tulge kõik, tulge kõik, kohe algab meie maja juures etendus! Kohe-kohe, liikuge kõik meiega kaasa!” Jalutasime edasi ja Ida rääkis, kuidas kõik tahavad temaga pilti teha. “Miks nad sinuga pilti tahavad teha?”küsisin ma. “Kas sa ei näe siis, et ma olen Minnie-Hiir,” vastas ta etteheitvalt ja osutas oma Minnie-Hiire kõrvadele ja kleidile. Ma olin need silmatorkavalt puna-valge-mummulised detailid tõepoolest kahe silma vahele jätnud. “Ma ju töötan Disneylandis!” lisas ta, mõtles veidi ja ütles siis: “Aa, ei, ma täna olen Disneylandis, aga tegelikult ma lähen Lottemaale tööle, siis ma saan ka rebane Juliaks hakata!”

Mis vanusest Lottemaale tööle kandideerida saab?

 

Suvi on täiuslik kui oled ära käinud maailma servas

/ Eveliis / 28 Comments

Üks mu tuttav küsis just hiljuti, kas peaks puhkuse edasi lükkama, sest ilmateade lubab ikka vihma. Ma ise loomulikult eelistaksin ka päikeselist puhkust, kuid seekordne suvepuhkus möödus just vihmas. Selles mõttes, et taevast sadas vihma, aga päikest annab leida ka mujalt. Üks selline koht, kus päike alati paistab on, Voronja galerii Varnjas.  Asub justkui maailma servas, aga vahemaa ei ole küsimus – peale seda kui ma sinna kolm aastat tagasi esimest korda sattusin, tean ma, et ma pean sinna suvel paar korda saama. Hing puhkab ja isegi kui ma ütlen, et läheme vaid korraks, pooleks tunniks, et süüa üks vahvel ja juua klaasike kraadidega rabarberilimonaadi, venib Voronja galerii külastus ilma et arugi saaks, kolmetunniseks. Kui just Marek kaasas ei ole, tema ei suuda liiga kaua paigal istuda – tegutseda on vaja, tegutseda, aga meie Idaga ei saa sealt kunagi tulema.

Suvi on täiuslik ja päike tuleb ka kõige vihmasemast taevast välja kui jõuad nende tagahoovi, näed Rauli sõbralikku naeratust ning tunnd värskelt küpsetatud vahvlite lõhna. Teed oma tellimuse, ajad juttu, tunned end nagu vanal tuttaval külas, valid laua (see ei ole lihtne, sest issand jumal, see galerii tagahoov on midagi sellist, mida sõnadega kirjeldada ei anna, muinasjutumaa!), teed esimese kiire tiiru galeriis sees, silmad toimekat Kailit (tal on alati midagi lõbusat käsil!), pildistad teda nagu oleks ta osake galerii väljapanekust, isegi küsimata, kas see teda ei sega või kas tohib, imestad selle üle, kui palju nad on aasta jooksul teha suutnud ja lähed tagasi aeda, et süüa ära maailma kõige parem vahvel. Ida on juba kadunud. Õunapuu otsa. “Oma” majakesse.

DSC08966.JPGDSC08958DSC08971DSC08972DSC08987DSC08980DSC09036DSC09037DSC09039DSC09034

Möödunud on esimene tund. Majja näitust vaatama pole me veel jõudnudki. Voronja galerii kuuendat suvehooaega kureerivad Riias resideeruvad kunstiteadlased Valts Miķelsons ja Indrek Grigor, kes toovad galeriisse Eesti, Läti ja Leedu meediakunstnikud. Näitus „Wanderlust” ei keskendu aga nii väga meediale, vaid igihaljale küsimusele, kuidas ja mida inimene maailma kohta teab. Loe rohkem näituse kohta siit.

DSC08949DSC08950DSC09020DSC09021DSC08970DSC09026

Möödunud on teine tund. Üks maja põnevam osa – teine korrus, kuhu võib end lebotama unustadagi, eriti vihmase ilmaga – on veel läbi käimata. Olge hoiatatud, sinna minek on omal vastutusel, mina ei ole süüdi, kui te sealt enam lahkuda ei taha. Kes tahaks? See on täielik unistuste peidupaik. Ma ei tea, mida ma annaks, et mul endal selline koht olemas oleks. Iga kord seal olles tunnen ma sellist mõnusat segu kadedusest ja loomingulisest tulvast, ma tunnen, kuidas mu patareid saavad laetud ja ma lähen trepist alla, tagasi argipäeva (kui ma just ei lähe edasi Mesi Tare saunapaati nagu traditsiooniks on saanud!) täis emotsioone, inspiratsiooni ja pakatades heast tujust.

DSC08993DSC08995DSC09003DSC09008DSC09014DSC08994

Kolm tundi on möödunud. On aeg (natuke vastumeelselt!) lahkuda. Teades, et me tuleme tagasi. Sest seal maailma ääres paistab alati päike.

DSC09010DSC09024DSC09043.JPG

Kuremäe klooster

/ Eveliis / Leave a comment

Kuremäe kloostris olen ma ikka paar korda käinud. Ühe korra kunagi algkoolis ja teise korra Norra perekonnaga 1999. aastal, tegime nendega koos ühe vahva Ida-Viru reisi. Kusagilt lugesin ma hiljuti, et kui 1999. aasta tundub nagu eile, siis olete te ilmselgelt vanad. No mulle tundub nagu olekski eile olnud. Mitte 20 aastat tagasi. Ma ei saa ikka mõnikord reaalselt aru, kuidas aeg nii kiiresti läheb. Nagu oleks peale 1999. aastat kohe 2013 tulnud.

On selle ajaga nagu ta on.

Nüüd olime me tänu järvefestivalile, mis täna-homme on jõudmas Mehikoormasse ja Räpinasse, kloostrile nii lähedal, et patt oleks seda külastamata jätta olnud. Ikkagi selline teistmoodi kogemus. Isegi kui ilm ei soosinud. Vihmariided selga ja polnud häda midagi.  “Kas me oleme ikka Eestis?” küsis Ida mitu korda, lisaks sellele, et ta uuris, miks muumiad (loe: nunnad) seal niimoodi eraldi elavad ja mida see püha vesi siis teeb. Ütlesime talle, et see muudab ta heaks lapseks, nagu pailapsiin või midagi. Õhtul oli Idal jonnituju ja ta teatas pettumusega, et näed ju see vesi ei aidanud üldse.

DSC08655DSC08658DSC08662DSC08666DSC08675DSC08683DSC08695DSC08699DSC08700DSC08706DSC08663DSC08657

 

 

20+ aastat hiljem ehk Peipsi järvefestivali teine päev

/ Eveliis / Leave a comment

Järvefestival jõudis teiseks päevaks Rannapungerjasse. Kui Vasknarva oli mulle täiesti uus sihtkoht, siis Rannapungerja ei ole mulle sugugi võõras. Lapsena käisime me Kauksis suvitamas, hiljem kui ma 18-19 olin,  käisime me emaga Rannapungerjas päikest võtmas, sest seal oli tibake vähem inimesi, mingi hetk viitsis ta vaid Kallasteni sõita. Sellest ajast kui ma olin teismeline või noor, ma enam ei tea kust see piir läheb, on möödas 20+ aastat.

Täna olin ma siin tagasi. Ma ei mäletanud kui ilus see koht on. Pussnuge ei sadanud, inimesed olid rõõmsad, tegevusi jagus – elustamisest kuni lodja meisterdamiseni, hea muusika, hea kohalik toit, käsitöö, perega veedetud kvaliteetaeg. Kas midagi rohkemat saabki ühelt puhkuselt tahta? Ahjaa, kala püüdsime ka. Mina soovisin suitsuangerjat, Ida vürtsikilu. Neid ei saanud, aga oma elu esimese ahvena püüdsin küll. Läks kalasupi sisse.  Kui toitudest rääkida, siis lapsepõlves oli üks mu lemmiktoite tädi Helju juures kuivatatud Peipsi tint. Täna pakkus Mesi Tare peremees praetud tinti. Lapsepõlv tuli meelde, ainult et maitses veel paremini! Sry, kui keegi ilma jäi. Ma vist pooled sõin üksinda ära.

DSC08799DSC08775DSC08803DSC08854DSC08869DSC08886DSC08839.JPGDSC08888.JPGDSC08892DSC08895.JPGDSC08899DSC08908DSC08911.JPG

 

Spontaansus

/ Eveliis / 9 Comments

Ärkasin hommikul enne pühapäevahommikusi multikaid. Just nii parajalt, et sain võileivad ja kohvi valmis teha ning plaanisin kella 12ni diivanil hiire Desperaux ja Shreki saatel veeta. Mulle on alati multikad meeldinud, nüüd tänu Idale ei pea ma end ka lapsikuna tundma, sest laps tahab vaadata ja mina vaatan olude sunnil;) Pühapäevase matka olin ma maha matnud, sest kolme järve matk oleks mulle ikkagi üle jõu vist käinud ja pealegi ei saanud ma üldse aru, kuidas matk mitmes kohas ühe korraga sai olla. Eks ma olen midagi valesti aru saanud, mõtlesin ma ja ei süvenenud. Reklaamide vahel skrollisin Facebookis ja sain lõpuks aru, et Rummu karjääri matka ei korralda Hiking Estonia, vaid Lääne-Harju vald. Ahhaaa, et ikka Rummus ka matk, taipasin ma. Lugesin ürituse infost, et lapsesõbralik ja kaheksa kilomeetrit ning küsisin Idalt, kas lähme. Talle ei tule kaks korda öelda, et teeme midagi ägedat. 10 minutit hiljem olime me riides ja autos, pudrukauss jäi poolikuks ja kohv lõpuni joomata. Õnneks on Rummu vaid 10-15 minuti sõit.

Me oleme Idaga varem ka seal uudistamas käinud, aga mitte matkal, nii et eks ma ikka natukene kahtlesin ka, et kas ta ikka saab hakkama, kuigi viimase aja rattamatkasid vaadates olen väsinud olnud lõpuks pigem mina, mitte tema. Rada Rummu ümber on mulle tuttav, seega mõtlesin, et kui ta ei jõua ka tempoga kaasas käia, siis käime lihtsalt oma tempos. Matka pikkus mind ei hirmutanud, just tempo. Etteruttavalt öeldes võin ma öelda, et ajalugu kordus. Koju jõudes jäin mina (jälle multikat vaadates) diivanile tukastama, Ida sõi kaks jäätist ja ei näidanud mingeid väsimuse märke. Kui siis vaid nii palju, et rattaga ta enam sõitma minna ei tahtnud, nii nagu ta oli plaaninud. Ida motiveerimiseks kandsin ma teda natuke ikka kukil ka, aga seda vaid siledal maal. Kogu metsaraja ja suurema osa teest kõndis ta ise vapralt ja üsna kiirel sammul.

Rummus olen ma matkamas käinud nüüd kolm korda. Iga kord erineva ilmaga. See on nii põnev koht, eriti kui giidid veel põnevaid lugusid juurde räägivad. Totaalne turismiatraktsioon. Vaated tuhamäe ostast nagu väljamaal. Metsaalune ülaseid täis. Majake, kus ma alles jaanuaris, teed jõin puhkepausi ajal, poolenisti vee all. Nii omanäoline ja sürreaalselt ilus koht.

Nalja ka lõpetuseks.

Kõnnime matka lõpu poole koos ühe mu matkatuttavaga. Ida sosistab mulle, et nii ilus tädi on, et kõnnime tema lähedal. Mina ütlen Idale, et ilus küll, aga et tema enda emme on ju maailma kõige ilusam. Ida raputab pead ja ütleb, et ei ole, see tädi on ilusam. Peeglike-peeglike seina peal:D

DSC06318DSC06320DSC06329DSC06331DSC06349DSC06351DSC06358DSC06361DSC06366DSC06378DSC06391DSC06396DSC06414DSC06416DSC06418DSC06425DSC06429DSC06444DSC06447

Eelmised Rummu külastused:

Tunne oma kodukanti

https://eveliisieluviis.com/2019/01/27/17-kraadi-matk/

/Abandoned Soviet prison and former limestone mining quarry which now is known as the “Blue Lagoon of Estonia” is located in Rummu, ten minutes drive from our home. Still I had not been there before, but today I decided fix this mistake. 

It is unlikely that the prisoners in this Soviet prison ever imagined that the quarry they were forced to work in would someday become a beautiful diving spot. But it’s a weird world, and time is long. 

The ruins of the abandoned prison camp outside the small Estonian town of Rummu were once a dreaded stone edifice, but are now a beach attraction. The prison was already established in the 1940s by the Soviet Union. It was built in a convenient location: on the lip of a limestone quarry in which the inmates were forced to toil. 

The seemingly impenetrable walls of the prison were not to last forever. When Estonia regained its independence in 1991, the Soviets moved out and many of their institutions fell, including the labor prison at Rummu. Both the prison and the quarry were abandoned in the changeover, but only the quarry needed to be continually pumped clear of water. Without anyone to look after the natural ground water that seeped into the former quarry, it soon filled up with water, creating a new lake with alarming speed. It filled up so fast that many of the mining machines and even some of the buildings ended up getting swallowed whole by the rising waters. 

Today, some of the former prison can still be seen on land, and some sticking out from the crystal clear lake waters. The spot has become a prime location for divers and adventurous beach goers, who come for the sunken ruins beneath the waves. (Text: Atlas Obscura)