Kompromiss ehk kuidas Oli meie majja kolis

December 20, 2019August 21, 2025 / Eveliis / Leave a comment

Pole vist olemas last, kellele ei meeldiks onne ehitada. Diivanipatjadest ja tekkidest ja muust sellisest, mis ühes “minusuguses” lapsevanemas tekitab tunde, et kodu on sassis. Eriti kui seda tahetakse teha elutoas, mis on ka ühelt poolt loogiline, sest kus need diivanipadjad mujal on kui elutoas. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et onni ehitamine oli üks kõige ägedamaid asju üldse ja mäletan ka seda, et ega see emale väga ei meeldinud. Samal põhjusel, mis mulle.

Nii hakkasin ma otsima alternatiive ja otseloomulikult jõudsin ma tipitelkideni, mis mulle tundus, et on iga lastega pere kohustuslik sisustuselement. Olegm ausad, mõned neist olid ikka väga nunnud, kuid nende hinnad mitte nii väga. Kui ma vaatasin telke, mis mulle meeldisid, siis nende hinnad algasid 110 eurost. No ei raatsinud, ausalt! Lõpuks leidisn kogemata Hortesest telgi, mis maksis vaid 35 eurot ja oli piisavalt neutraalne, et mulle tundus, et see ei häiri mind ka elutoas. Etteruttavalt ütlen, et häiris küll. Telgi miinuseks oli see, et tal ei olnud põhja ja nii ei olnud mu (ega ka Ida) arvates tast lõpuks suurt tolku. Asju sinna peita ei saanud ning põhjaks pandud tekk paistis kogu aeg telgi vahelt välja nagu seda liigutada, nii et üsna kiiresti jäi telk kasutamata ja kolis ühest toast teise, kuniks lõpuks kolis kokkupanduna magamistoa voodi alla tolmu koguma. Ainus põhjus, miks ma seda ära ei andnud, oli mõte, et seda saab suvel hoovis kasutada. Mul oli täitsa hea meel, et ma 110-190 eurot tipi peale ei raisanud, sest odava telgi pealt nägin ma, et tegelikult meeldis see rohkem ka mulle kui Idale. Ju ma tundsin survet, et see peab kodus olema, sest kõikidel teistel ju oli.

Nii jäi meie pere telgita. Aga onni tahtis Ida ikka ehitada. Hambad ristis lubasin ma tal siis aegajalt elutoa sassi ajada. Kuni läksin suvel Taani ja kohtusin Oliga. Ma sattusin Olist, loost selle taga ning ka disainerist vaimustusse ning tundsin, et see on toode, mille peale ma olen nõus 200+ eurot kulutama. Miks? See ei ole niisama juhuslik ostan-paariks-korraks-mängimiseks-telk, vaid selle juures on vägagi palju olulisi nüansse. Mulle endale, olen aus, meeldis ka see, et ta on piisavalt madal ning neutraalset tooni, et mind mitte koduses interjööris segada:D

Aga alustame algusest. Oli on õpetlik ja inspireeriv. Selline onn/telk võiks olla ükskõik, mis kujuga, aga Veronika, noor Sloveenia disainer seletab, miks just vaal: “Vaalad on paljus nagu meie. Nad on ühed vähesed olendid, kellel on arenenud kõik viis meelt. Nad on väga sooja südamega – kui üks neist on viga saanud toob teine ta veepinnale, et ta saaks piisavalt värsket õhku, et ellu jääda. Kõige kurvem on see, et ookeanides on nii palju plastikut, et täna ähvardab vaalasid väljasuremisoht. Ma teadsin, et minu disainil peab olema ka keskkonda toetav lugu...” Ma olen tänu Olile saanud Idale päris palju looduse ja keskkonnasäästmise kohta selgitada, miks me ei osta kõiki plastikmänguasju, mis poes meeldivad ja miks me peame mõtlema, mida sööme, joome ja tarbime. Uskuge mind, see paneb mõtlema. Kuueaastased on palju teadlikumad kui me arvama kipume.

Oli uimed on ideaalne paik mänguasjade peitmiseks. Meil sai üks uim nii palju asju täis topitud, et rebenes lausa lahti õmblusest, aga õnneks ei ole meie peres kõik nõela ja niidiga nii kobad nagu mina ja Oli sai kenasti terveks ravitud.

Mulle endale meeldivad mänguasjad, mis on inspireeritud enda lapsepõlvest, mälestustest ja soovidest. Pole kahtlustki, et Oli on saanud alguse laste soovist mängida peitust ning ehitada onni, aga pn üks väikene vimka veel, mis lastele kipub meeldima, aga vanematele mitte nii väga. Seintele joonistamine. Oli seintele saab ka joonistada! Vaala sees on topeltsisu – kõigepealt karvane ja pehme, et seal oleks mugav magada, aga kui lukk lahti teha “suulael”, on seal peidus materjal, millele saab joonistada. Niiske lapiga tuleb see kenasti ka puhtaks.

Kui laps saab suureks (see võib ju juhtuda imekiiresti ning juba 7aastaselt võib onnis mängimine tunduda titekas), ei jää Oli kurvalt nurka norutama. Seda saab ideaalselt kasutada ka magamiskotina. Väga praktiline kui laps läheb näiteks vanaema juurde ja tahab oma tekki ja patja kaasa võtta. Pakid Oli kokku ja ongi olemas. Pühade ajal tulebki Oli meiega Tartusse kaasa.

Minu jaoks on Oli ideaalne kompromiss, kuidas elamine on korras ja laps saab onni mängida. Mõnikord kui sõbrad on külas, kipub kodu ikka sassi minema. Kui ma üks kord Idale ütlesin, et nad jäätist ei saa enne kui ülemine korrus on korda tehtud, jooksid nad sõbrannaga kribinal krabinal üles ning juba paari minuti pärast olid nad all tagasi. Kuidas nad nii kiiresti hakkama said? Õige vanemana ma muidugi ei uskunud neid ja läksin kontrollima. Tuba oli tõesti puhas. Vaid Oli keset tuba seal, natuke eemal sellest kohast, kus ta koht on. Hiljem, kui ma Olit liigutama hakkasin, sain ma aru küll, kuidas koristamine nii kiiresti käis. Kõik asjad visati Oli kõhtu ja tõmmati lukk kinni. Geniaalsed väikesed koristajad!

Oliga saate rohkem tutvuda siin.

“Burn the candles, use the nice sheets, wear the fancy lingerie. Don’t save it for a special occasion. Today is special.”

December 9, 2019December 9, 2019 / Eveliis / 14 Comments

Kui ma olin laps, siis meil olid olemas pidupäeva nõud, mida kunagi kapist välja ei võetud, sest ükski päev polnud piisavalt eriline; meil olid pidupäeva noad-kahvlid, mida kapist välja ei võetud; meil oli palju asju, mis olid mõeldud vaid erilisteks puhkudeks, mis suure tõenäosusega kunagi kapist päevavalgust ei näinudki. Kui ma Tallinnasse kolisin, tahtsin ma emalt neid “pidupäevanõusid” endale. Ema raputas pead ja ütles, et hull oled või, need on pidupäevaks. Läks mööda üle kümne aasta (ilma ühegi piisavalt piduliku sündmuseta, et ma oleks neid kapist väljas näinud) kui ema lõpuks need oma kolimise käigus mulle andis. Esimese hooga panin ma ka need kappi ära, sest tegu on ikkagi pidunõudega, aga hetkel, mil ma kapi lahti tegin, mõtlesin ma, et ei, ma ei lähe traditsioonidega kaasa. Iga päev võib olla pidupäev! Milleks oodata. Nii me söömegi igapäevaselt ema pidupäevataldrikutelt ning mu lapsepõlves kallimaks kui kullakoormad hinnatud välismaalt toodud (vist hõbedast) söögiriistadega. Kõlan nagu reklaam, aga me oleme lihtsalt seda väärt.

Nii on ka riiete ja jalanõudega. Kes mäletab, see mäletab, et suurt midagi vanasti saada ei olnud ning välismaalt saadud uhkemad asjad pandi kappi erilisi sündmusi ootama. Mitu korda pidi onu Oskar mulle pakke saates juurde märkima – “hakake kohe kasutama, ärge oodake erilisi hetki!”. Nõukaaja inimese harjumused olid visad kaduma ning nii mitmedki popid talvesaapad jäid erilisi hetki oodates mulle väikseks. Ma ei tea, kas see ongi mingi nõukaaja taak või mis värk meil nende eriliste hetkedega ootamisega on. Kas ma peaksin selle imelise satiinist hommikumantli kappi panema erilist aega ootama või tohin ma end igal hommikul kohvi juues hommikumantli nime väärilisena (Queen) tunda? Ma valin viimase.

Sugar Skin Queen hommikumantli leiate Pesubutiigist SIIT

Sugar Skin on Pesubutiigis uus bränd Lätist ja minu arvates on nende pesu näide sellest, et lihtne (ja mugav) saab olla superseksikas. Vaadake ise! Lätist ikka tuleb häid asju – Madara, Stenders, Karums, Positivus, nüüd siis Sugar Skin… Ei saa me läbi Lätita. Mulle meeldib. Mulle on Läti alati meeldinud.

Lugesin hiljuti ühest foorumist aluspesu kohta, kus naised arvasid, et igapäevaseks kandmiseks sobivad viieeurosed aluspüksid, aga pidulikumate puhkude pesu on siis natukene kallim. Milline on piisavalt eriline hetk selleks, et kanda ilusat aluspesu? Minu jaoks on eriline hetk iga esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede, laupäev ja pühapäev. Jah, eks muidugi on mu pesusahtlis ka nii öelda argisemaid komplekte, kuid mitte miski ei keela mul selga panna kaunist pitspesu sinisel esmaspäeval. Keegi kirjutas seal, et eriline pesu on vaid suhte alguses oluline, et hiljem lähed ikka üle mugava puuvillase aluspesu peale. Ma ei saa aru. Seksikas, kaunis ja mugav ei tohiks olla sõnad, mis ei sobi ühte lausesse. Kui seksikas ei ole teie arvates mugav, siis te lihtsalt olete vale pesu kandnud. Sugar Skin pesu nägite ju? Oli seksikas? Tundus juba pildult mugav? No vot. Mulle tuleb meelde ka üks inglisekeelne tsitaat: “When do we put on the lingerie? Always at the beginning of the relationship – first couple of months, strutting around the bedroom wearing a teddy. Yeah, six months later, you’ve stopped shaving your legs and you look like a teddy.“

Mina ei ole sellega nõus. Kaunis pesu ja enda eest hoolitsemine muudab enesetunde paremaks ka kõige halvemal päeval. Ja kust enesekindlus pihta hakkab? Ikka seestpoolt.

79279224_456571521608133_2639701060628774912_n (1)

Võrratu Ewa Bieni Majuna rinnahoidja on pärit SIIT. Majuna püksikud SIIT. Kui punane tundub liiga julge, siis vaadake seda Carla komplekti. Jumalik!

Mina ei ole nõus selle väitega, mida naised tihti ütlevad – et nüüd mul on lapsed ja keha ei ole “instabeibelik”, et mul ei ole aega, võimalust ega vajadust seksikas olla. Ilus pesu ei tähenda vaid seksikust, aga enesekindlust ja sisemist glamuuri. Öelge mulle, millisele naisele seda vaja ei oleks? Me kõik tahame seda ja oi kui hea on tunda end enesekindlalt isegi kui välja paistad nagu keskpärane koduperenaine (endast räägin, ikka endast;)

Mul on nii naistele kui meestele mõned soovitused ka siia lõppu.

NAISED:

Minge liituge Pesubutiik uudiskirjaga ja juba aasta lõpus loositakse kõikide liitujate vahel välja üks komplekt teie enda valikul.
Põletage küünlaid, kasutage head voodipesu, kandke edevat pesu. Ärge hoidke seda kõike erilisteks puhkudeks. Täna on ka eriline.

MEHED:

Kui te ei tea oma naise pesu eelistusi ja suurusi (aga miks ei tea?), siis teie elu on Pesubutiigis lihtsamaks tehtud kinkekaartide näeol. Uskuge mind, see on üks pagana hea kingitus! Kinkekaardid leiate siit.
Naistele meeldib kanda aluspesu. Probleem on selles, et te tahate selle liiga kiiresti seljast ära kiskuda. Kui naisel on seljas ilus pesu, siis laske meil viis minutit end selles seksikana tunda. Kiiret pole;)

Põnev, hoog ja rõõm, loll naer, sassis pea ning hea nali

October 30, 2019October 30, 2019 / Eveliis / 4 Comments

See on tegelikult juba natuke naljakas, kuidas ma satun vaatama lavastusi, mis on jutskui edasijõudnute tase “headeks vanemateks saamise koolitusele”. Alles ma käisin vaatamas “See laps” etendust (mis muide siiamaani on mul kuidagi hinges ning ma olen seda vaatma saatnud ka oma sõbrannad, Mareki ja ema!) ja nüüd siis “2+2=22” tantsulavastus Sõltumatu tantsu laval. Lugesin tutvustust ja tundsin kohe, et see etendus kõnetab, aga et see selliseks elamuseks kujuneb, seda ei osanud oodata. Ma armastan tantsuetendusi, aga kui te küsite minult, millal ma viimati mõnda tantsuetendust vaatamas käisin, siis ma jään vastuse võlgu. Aga see selleks.

Tuleme selle konkreetse etenduse juurde. Oota, ei, räägime kõige pealt eilsest koolitusest, mille teemaks olid reeglid. Reeglid peavad olemas olema, kõik oleme nõus. Aga millised on reeglid? Kes need reeglid kehtestab? Millised reeglid on olulised? Millised näägutamine? Kas reegleid tuleb jälgida? Mis saab siis kui reegleid ei järgi? Kas reegleid võib järgida ka hiljem ja teistmoodi? Teha oma reeglid? Kas reeglite sees saab olla õnnelik? Kas te vanemana olete kunagi mõelnud kui palju käske me lastele anname?

Mina tänu eilsele koolitusele tean. Täiskasvanu annab lapsele poole tunni jooksul 20-40 käsklust. Kas te kujutate seda ette! Pooled neist on täiesti jaburad. Näiteks “ole ettevaatlik” kui laps kallab mahla. Mida see tähendab? Laps tahaks sõna kuulata, aga ta ei saa aru, mida see tähendab. “Ole ettevaatlik” tähendab nii palju asju. Mida see selles kontekstis tähendab? Meie, täiskasvanuna, teame, aga laps? Miks me ei ütle “hoia pakki kahe käega”? Selge ja loogiline, aga me saadame lastele pidevalt segaseid sõnumeid ja vihastame siis, sest nad lihtsalt ei saa aru, mida neilt oodatakse. Reeglid ja ootused.

“2+2=22” oli nagu selle koolituse piltlik – puust ja punaseks- näide. Kõik oma kohtadele! Kiiresti! Tempo tempo! Ärge jookske! Kuhu te kiirustate! Mängige! Ärge möllake niimoodi! Istuge rahulikult! Miks te niimoodi diivanil istute! Minge ometi välja! Ärge jookske! Ärge kukkuge! Miks sa telefonis istud? Telefonile peab vastama! Naerata! Mida sa unistad? Ütle tere! Sul on veel palju õppida! Mõtle oma tuleviku peale! Mis sinust küll niimoodi saab? Kas pealtvaatajad tohivad istuda koos näitlejatega laval? Aga miks nad siis seal istuvad? Miks nad ei ole omal kohal. Tempoga! Aga ärgu jooksu! Zuga ühendatud tantsijad toovad kõik need küsimused ja mõtted vaataja ette. Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.

See on ühtepidi humoorikas, aga ka mõtlemapanev ja mu jaoks isegi natuke häiriv, sest need reeglid, need reeglid – sa oled siis hea/andekas/tubli/sotsiaalselt ja ühiskonna poolt aktsepteeritud kui sa teed nii nagu keegi on kunagi välja mõelnud ja mida kõik siiani kahtluse alla seadmata järgivad – on mu jaoks päriselus häirivad. Mulle tulid meelde kaks asja: kui hinnata kala tema võime põhjal puu otsa ronida, jätab see talle terveks eluks veendumuse, et ta on loll ja ahvid, kes peksid puuri tulnud uusi ahve, kes ronisid uudishimust redeli otsa, nii kaua, kuni ükski uustulnukas redeli otsa ronida ei julgenud. Keegi ei teadnud miks, aga kõik teadsid, et nii ei tohi. Jagh, üks 50 minutit kestev tantsulavastus, mis on mõeldud nii lastele kui täiskasvanutele, paneb sügavaid mõteid mõtlema ja analüüsima eelmise päeva “heade vanemate” koolitusel kuuldut.

Ma käisin lavastust vaatamas koos Idaga. Me mõlemad nautisime. Miks see etendus kõnetab samaaegselt nii 6-aastast kui 38-aastast? See on väga lihtne. ZUGA-t inspireerib laste mänguloogika. Dramaturg Andri Luup ütleb: “Nii nagu pealkiri “2 + 2 = 22” ütleb, näitab ZUGA lavastus, et on võimalik ka mängulisem vaatenurk reeglitele. Kõik maailmas ei allu ju ühesugusele matemaatikale, reeglitele ei pea olema ainult üks tõlgendus. Ja kui mõelda, et sageli lastele väga meeldivad reeglid ja neist ka kinni hoidmine – siis viib see mõttele, et rangete reeglite sees on samuti võimalik hoogne ja õnnelik olla, armastada või ka leppida. Ja see omakorda viitab justkui sellele, et reeglid ei ole ei head ega halvad, aga neid tuleb sagedamini mängu võtta, mitte neid tingimata eirata.” )Soovitan lugeda kogu intervjuud siit!)

Ja edasi soovitan ma teil lavastusele kohe piletid ära osta. Te ei saa muidu teada, mida tähendavad read:

Ma tahaks teha nii, et kõik mulle kuidagi alluks, aga nii, et ma kellegi peal ei talluks.
Ma teen oma mängureeglid.
Ma saan hakkama, ma teen end tugevaks, ma ronin ja hüppan.
Istun kahel toolil, käin kolmes koolis, räägin neljas keeles.
Ma teen kõva häält, ja annan korraliku lahingu.
Ma võidan, kaotan, õpin, kukun, ma trambin ja tukun.
Ma tahan jääda sõpradeks. Ja saada sõpradeks.
Mind huvitab põnev, hoog ja rõõm, loll naer, sassis pea ning hea nali ja… ma tahan teha vastupidi, MÕNIKORD, või lihtsalt teisel ajal teha seda, TEINEKORD.

Fotonoorenduse viis etappi

October 9, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 8 Comments

Mäletate eelmisel aastal käisin ma esimest korda fotonoorenduses? Ega ma täpselt aru ei saanud, miks ma seda teen, sest mulle ei tundunud, et mu näonahal midagi viga oleks. Tuli jutuks ja ma mõtlesin, et aga miks ka siis mitte kui juba niikuinii “totaalse muutumise miniversioon” käiku läks.

Mu nägu nägi välja selline. Etteruttavalt ütlen, et kui ma nüüd tagasi vaatan, siis ma näen kui ebaühtlase jumega muuhulgas mu nahk tegelikult oli. Endale tundus tavaline päevitunud nahk.

Suvega, kui ma küll püüdsin erinevalt varasemast kasutada päevituskreemi, siis ikkagi läks see mul meelest ja päikesega tuli pigment tagasi. Paar nädalat tagasi Medemisse minnes nägi mu nahk meigita välja selline:

Kõige hullem ei ole IPL fotonoorenduse juures mitte valu (see ei ole minu arvates üldse valus, vaid tundlikumate kohtade – nina ümbrus ja ülahuul – ebameeldiv) vaid see, milline sa sama päeva õhtuks kui pigment hakkab nahale tekkima välja näed. Üsna ebameeldiv on sellise näoga ringi käia. Eriti kui jumestuskreemi ka maha unustad. Marek tuli mulle õhtul tööle järele ja pidi ukse peal ära minestama. “Issand jumal, mida sa nüüd endaga teinud oled!” hüüatas ta. Sõbrannad said Instagrami pilte nähes samuti šoki. “Mis sinuga juhtus, sul ei olnud ju viimati kui nägime sellist pigmenti!”

Paar päeva on nahk kaetud nagu kohvipuruga. Ida küsis mult ka, miks mu nägu mudane on. Vaikselt vaikselt koorub see lihtsalt maha ja jumestuskreemiga peites on tulemus juba üsna kena. Suvega tekkis mul ostmikule juuksepiiri juurde “gorbatšovi plekk”, mis hakkas mind õ-u-d-s-e-l-t häirima ja andis tõuke uuele protseduurile minemiseks. Ütlen ausalt, et korraks oli täielik pettumuse moment kui ülejäänud pigment oli kadunud, aga see “gorba laik” oli ikka alles. Näete seda siin pildil ka veel, ilmselt teistele ei ole see nii silmatorkav, aga mind häiris see meeletult. Ikka pea peitekreemiga mässama, vandusin ma omaette. Teate ju küll, ma ei ole eriline meigiga mässaja…

Ja siis ühel ilusal hommikul – nädal ja kolm päeva hiljem oli ka see plekk kadunud. Ma päriselt saatsin Medemisse kirja, et uskumatu, aga ma sain oma vastikust laigukesest ka lahti. Ma olin niiiiii rahul.

Kui te arvate, et IPL fotonoorendus on vaid pigmendi eemaldamiseks, siis te eksite. IPL valgus stimuleerib nahas kollageeni sünteesi, mille tulemusena nahk muutub elastsemaks ja pringimaks, kaovad pindmised kortsud ja pigmendilaigud ning nahk on siledam ja noorem. Samuti väheneb põskede punetus, ahenevad poorid ja paraneb aknest kahjustatud nahk. Ma reaalselt tunnen, kuidas mu nahk on säravam, puhtam ja rohkem pingul. PÄRISELT.

Alumisel pildil ei ole ühtegi filtrit ja vaid BB kreem. Kes näeb erinevust? Ma ütlen teile fotonoorendus on uus must!

Loe ka neid lugusid samal teemal:

Fotonoorendus – kas valus?

Ilu enne vanust

Viimase aja pettumused ja üllatused

October 7, 2019October 7, 2019 / Eveliis / 7 Comments

See siin tuleb kõige lihtlabasem ostsin-olinrahul/eiolnud-kasutasin-käisin-olinrahul/eiolnud-postitus. Ehtsa eestlasena alustan ma pettumustest.

Minu viimase aja kõige suurem pettumus on totakad lastemänguasjad, mida ma vabatahtlikult mitte kunagi ei ostaks Idale, aga kuna need käivad telekas söögi alla ja söögi peale, ikka sobilikult multikate vahel, siis oleme me aegajalt ikka alla vandunud reklaamile. Kõik need kakavad ja sünnitavad koerad, mis me oleme lubanud Idale sünnipäevaks kinkida, on laias laastus lõpetanud ikka mänguasjakasti põhjas ning varem või hiljem lõpetavad need prügikastis, kuid palun öelge mulle, kuidas saaks nii, et üldse ei ostaks neid mänguasju ja ei tekitaks mõttetut prahti? Kui ta nii väga tahab ja palub ja lubab hea olla ning aegajalt tahaks ju ise ka lihtsalt oma lapsele lubada seda, mida ta tahab? Meil on üldiselt reegel, et selliseid suurmaid mänguasju saab sünnipäevaks või tõesti siis kui on midagi väga hästi läinud, et tekiks mingigi rõõm mänguasjadest, samas me kõik teame juba eos, kuidas need asjad ikka lõppevad. Üks suurim pettumus on aga “Limaponi” (glitter poopers vms) ehk siis poni, mis kakab sädelevat lima. Alustame algusest. Loomulikult nägi Ida reklaami ja soovis seda endale, me püüdsime ühel ja teisel moel midagi muud pakkuda ja läks umbes kolm kuud aega kui ma lõpuks murdusin ja talle lõpuks selle poest ostsin. Käisin hambad ristis välja 29 eurot ja läksime tädi juurde koos “limaponi” lima valmistama. See ei olnud sugugi nii lihtne nagu reklaam näitas. Esiteks oli kogu köö täis vett ja särapulbrit, sest loomulikult ei muutunud lima koheselt limaks ja särapulber lihtsalt läks igale poole laiali. Lõpuks läks lima paksemaks (issand, ma kirjutan seda ja tunnen kui ajuvaba see tegelikult on, et ma olin nõus sellise mänguasja ostma), aga siis oli seda lapsel raske poni seest välja pigistada. Ehk siis selle asemel, et laps tegeleks vaikselt oma poniga, oli tal vaja täiskasvanute abi. No ja lõpuks läks see lima lihtsalt nii kõvaks, et sellega polnud enam midagi teha. Oo, ei, ma EI osta mitte mingisugust täitepakki. Oo ei! Õnneks kadus Ida huvi poni ja lima vastu nädalaga. Ma ütlen õnneks, aga tegelikult olen ma natukene kurb, et niisama mõttetut prügi tekitasin juurde. Kuna ma siiski tean, kui palju lastele mänguasjad rõõmu toovad ja ma ei taha päris füürer-ema ka olla, siis Uuskasutuskeskus on selline koht, kus ma luban Idal rohkem “hullata”. Vähemalt ei tekita ma lisaprügi juurde. Ja kulutan 29 euro asemel kümme korda vähem. Rõõmu asjast on sama kauaks. Maksimaalselt nädalaks.
Teine üsna suur pettumus on päisepildil olev Montonist ostetud kleit. Ilus, ilusa lõike ja ilusa värviga, aga väga kehva kvaliteediga. Lukk läks katki teisel päeval, ühe varruka õmblus läks lahti peale esimest pesu ja ega materjali kohta ka midagi head öelda ei saa. Polüestrist palju muidugi oodata ei tasugi, aga kui ma oleks selle eest maksnud täishinna 69,90, siis ma oleks ikka päris vihane. Lisaks veel need allahindlused. Ikka “kuni -70” ja alla on hinnatud vaid siidisallid ja t-särgid, kõik muud asjad on ikka -20% allahindlusega.
Maxima iseteeninduskassad. Ma käin täitsa tihti Maximas, sest need jäävad mulle tee peale, seal on teinekord huvitavaid leida ning seal on vähem rahvast. Vähem rahvast, kes kasutaks iseteeninduskassasid. Viimane kord sain ma aru, miks. Ma ostsin veini ja loomulikult lõi punane tuli põlema, et oota teenindajat. Mujal hakkab ka, aga üle poole minuti ei ole ma küll ootama pidanud (kui just turvaelementi ei ole vaja eemaldada), aga siin ma seisin ja seisin ja seisin, ärritusin aina rohkem ja rohkem ja rohkem. Müüja ei teinud väljagi, teenindas kassas edasi seal seisvaid kliente. Kõik kuus, kes seal seisid, said enne poest minema, kui mina iseteeninduskassas. Ilmselt oleks ma järgmise päevani seisnud, aga ma ausalt nähvasin juba suht ärritunult, et mis mõte on iseteeninduskassal kui ma ei saa seda kasutada nii nagu see on mõeldud. Samas pean jällegi kiitma Maxima XXX Õismäel, kuhu ma juhuslikult sattusin. Jummala äge pood. Suure toataime sain 13 euroga. Siiani olen suutnud ta elus hoida. Nii umbes nädalakese elab ta meie juures juba.

Õnneks on olnud ka positiivseid elamusi ja oste. Nii et ma ei pea ainult vihastama ja vinguma, kuigi saab ka siin.

Dermosili BB kreemi ei oleks ma ise osanud osta, pealegi, ma ei oskaks jumestuskreemi internetist osta, aga Mari-Leen oli kunagi siin hunniku testritega ja üks neist oli niivõrd hea, et tundsin, et selle võiks küll osta. Hiljuti kirjutas ta nendest ka postituse, tarne oli tasuta ja nii ma selle ära tellisingi. Pealegi 9,90. Miinuseks oli pikk tarneaeg, viis-seitse tööpäeva, mis minu tarne puhul venis veel pikemaks, sest palusin selle tuua kontorisse, aga aadress oli Omnivas valesti märgitud, mulle küll korra helistati, et toome paki, kuid sinna see jäi…Mul läks isegi juba meelest, kuni sain sõnumi, et hoiame teie pakki Pallasti postkontoris. Ma pidin selle pärast faking Lasnamäele sõitma, teisele poole kui mu kodutee. Natuke tegi pahaseks, aga BB kreem on hea ja minu rõõmuks oli karpi pandud ka kingitus. Jõhvikalõhnaline šampoon. Lõhnas nii hästi. Leevendas mu autosõiduvaeva, aga tasuta tarne my ass.
Restoranid Pull ja Ore. Me oleme viimasel ajal pidanud võõrustama väliskülalisi ja ikka tahad neile ju Eesti kööki parimast küljest näidata. Täitsa ausalt Pull restorani ma ise ei oleks osanud valida, ma ei ole väga liharestorani-tüüpi, aga mul on nii pagana hea meel, et teised selle valiku kasuks otsustasid, sest esiteks – millised imelised liharoad, aga teiseks teenindus oli klass omaette. Ma ei hakka täpsemalt sellest rääkima, sest muidu pärast lähevad kõik samasuguste veidrate soovidega nagu mina sinna, aga ütleme nii, et minu kliendid jäid SUPERrahule nii toidu kui väikese üllatusega ja mina võin kindlalt väita, et Pull saab teinegi kord meie valikuks. Sama võin ma öelda Ore kohta. Tippteenindus ja võrratu menüü. Eestipärane, ent moderne, aga mitte nii tobe nagu ühes teises Eesti kööki tutvustavas restoranis, kus pakutakse burgerit ananassiga. Ehteestlaslik eksju.
Fotografiska. New York on jõundnud Tallinnasse. See on koht, mida ei anna isegi sõnadega seletada. Näitused on täiesti omaette klass. Öeldagu mis tahes ka vastuolulise Alison Jacksoni kohta, aga mu meelest nii megaäge. Tõde on surnud. Lihtne. Sinna vastu Kirsty Mitchelli muinasjutumaailm. Fotografiska peod on nagu suurlinnas. Ja restoranm kuhu ma veel ei ole jõunud, aga vaadates menüüd, siis ma olen juba armunud. Mul on nii hea meel, et selline koht ka Tallinnasse jõudis.
А это жизнь, это карма, Привет, город Нарва ehk Nublu x gameboy tetris ja für Oksana. Tundub, et üks laul on teinud lõimumise jaoks ära rohkem kui aastate jagu poliitikat. Laul, mis on pannud eestlased laulma vene keeles ja vastupidi. Fantastiline mu meelest. Lisaks sellele, et see lihtsalt on superandekas lugu võrratu videoga. Kusagilt juba muidugi lugesin kommentaare, et appike, nii nõme, et Nublu end maha müüs, et palju talle selle laulu eest küll maksti,aga noh mis seal ikka, kõik ei saagi ju rahul olla. Muide vene keelest rääkides, siis meil olid laupäeval külas sõbrad oma lastega, kaks neist on ühevanused – issand sorry kui ma eksin, aga mingi 13? ja mis keelt nad õpivad hea meelega? Vene keelt. Ma olen nende peale kade. Ma õppisin vene keelt 12 aastat ajal, mil see polnud popp ja kuigi ma lihtsama suhtlusega saan hakkama, siis “Я тоже, заправюсь в Ивангороде” tõlkimiseks vajasin ma Google abi.

Seda postitust kirjutama hakates olin ma veendunud, et ma olen ostnud tunduvalt rohkem asju, aga näe – üks limaponi, kleit ja bb-kreem. A kuhu mu raha siis kaob…

Halbade vanemate koolituse edasijõudnute tase ehk “enesenägemise pimedus”

October 4, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 4 Comments

2.oktoobrit olin ma oodanud nagu hinge õnnistust. See oli see päev kui esietendus “See laps“. Theatrumi etendustes ei saa pettuda, aga lugedes selle lavastuse tutvustust, teadsin ma, et see on juba järgmise astme etendus ja ilmselt täpselt midagi sellist, mis mulle – internetist tuntud lapse esiväärkohtlejale – hinge läheb.

„Kümme autonoomset stseeni moodustavad omavahel temaatilise põimiku. Lapseks ja lapsevanemaks olemise raskused. Kuidas elada koos inimestega, keda sa pole oma ellu ise valinud, kes on su ellu n-ö saabunud? Kes, kas ja miks peab saama õnnelikuks?

Paul Claudeli „Maarja kuulutamises” on selline rida: „Keegi pole sulle mingit õnne tõotanud…” Mängides selles lavastuses, jäi see tekst kummitama ja mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda rõõmsamaks see mind tegi. Vabanemine survest iga hinna eest õnnelik olla või õnne ja edukuse poole teel olla peaks olema inimesele lubatud. Inimene peaks seda endale lubama. Õnne mõiste on meie ühiskonnas muutunud egoistliku heaolu sünonüümiks.” Lavastaja Maria Peterson

Ma ei hakka teile etendusest tegelikult isegi rääkima. Esiteks sellepärast, et kõik etendused on JUBA välja müüdud ja mis ma teid ikka kiusan. Teiseks sellepärast, et see on selline etendus, mida PEAB ISE nägema. Ma loodan, et see jääb mängukavasse kauaks kauaks. Kolmandaks sellepärast, et ma EI OSKA. Ma olen seda etendust seedinud nüüd mitu päeva ja see ei anna mulle ikka rahu. Üks osake minust tahab nii öelda, et ahhh, minust on palju hullemaid vanemaid, teine osake minust aga mõtleb, „enesenägemise pimeduse” peale. On öeldud: „Kergem on näha ingleid kui iseennast”. Inimene näeb väga hästi, kuidas teised peaksid kujunema ja oskavad neid kujundada, aga me ei näe, et teine näeb sind samas valguses.

See on nii valusalt aus näidend lapsevanemaks olemisest ja ootustest, mitte endale, vaid teistele. See toob meie ette ilustamata pereelu pimedama poole. Muusika, lavakujundus (klaasist kasvuhoone!) ja kümme erinevat lugu kokku annavad sellise elamuse, et mul näiteks tuli etenduse lõpus pisar silma. Mul tuleb muidugi alati etenduse lõppedes näitlejatele plaksutades pisar silma, aga see pisar oli selline teistmoodi pisar. Vaadake seda etendust tutvustavat videoklippi ja te saate tegelikult ilma rohkemate sõnadeta aru, miks see etendus hinge läheb ja kriipima jääb.

Poolnaljaga ütlen ma, et see etendus oli minu jaoks nagu mu “halbade vanemate koolituse” edasijõudnute kursus. Meeldetuletus, miks ma seal koolitusel käin ja mis on selle koolituse eesmärk. Nii nagu minu arvates peaks iga lapsevanem käima läbi lapsevanemaks olemise koolituse, peaks see etendus olema kohustuslik kõigile lapsevanematele. See näidend räägib armastusest ja selle otsimisest perekonnas – olukorras, kus see võiks olla tingimusteta.”

PS: “See laps” on küll välja müüdud, kuid vaatasin, et mängukavas on ka “Talvevalgus”. Käisin seda paar aastat tagasi vaatamas ning ka see jättis mulle kustumatu mulje (loe siit).

“Sellepärast ma paks olengi, et mulle meeldivad pirukad!”

September 16, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 1 Comment

“Kas ma tohin seda lauset artiklis kasutada?” küsis minuga koos Sibulatee puhvetite päeva pirukavõistluse züriis koos olnud Tartu Postimehe ajakirjanik. “Muidugi,” vastasin ma. Siis saavad kõik huvilised lõpuks ometi ausa vastuse, miks ma paks olen. Ei pea spekuleerima. Tegelikult on tõde kusagil vahepeal. Ma pean ausalt ütlema, et kuigi mulle meeldivad pirukad, siis igapäevaselt ma neid siiski ei söö, salaja Marekit Narva kohvikusse neid ostma ei saada ja kui lõpuni aus olla, siis sibulapirukat ei olnud ma kuni eilseni üldse mitte kunagi söönud. Ometigi juhtus nii, et sattusin žüriisse, mis pidi hindama just sibulapirukaid. See oli nii huvitav kogemus. Me pidime ära hindama 18 piruka välimuse, lõhna, maitse ja tekstuuri. See ei olnud sugugi nii lihtne kui tunduda võiks, kuigi lõppkokkuvõttes selgus, et kõik züriiliikmed olid võitja suhtes ühel meelel ning ka teise ja kolmanda koha piruka suhtes olime me suhteliselt ühel meelel. Kas teie olete sibulapirukaid söönud? Ma ei osanud pirukatest midagi arvata rohkem kui, et need on sibulased, aga kui palju erinevaid nüansse nendes 18 pirukas oli. Kui ma oleks neid eraldi söönud, siis suurem osa nendest oleks mu käest kõrged punktid saanud ja ma ei oleks osanud millegi kallal nuriseda, aga kui oli võrdlusmoment, oli hoopis teine tera. Paar pirukat üllatasid ikka täielikult!

Foto: Ahto Sooaru

Sibulapirukate hindamisest saate rohkem lugeda Tartu Postimehest.

Foto: Laila Kaasik

Kuna ma osalesin Sibulatee puhvetite päeval esimest korda, siis oli mul plaanis läbi käia nii palju erinevaid puhveteid kui võimalik. Hommikul kell seitse startisime Idaga Ussipesast Peipsi poole, et hindamise ajaks kohal olla, igasugu väikeste peatustega venis meie reis 3,5 tunni pikkuseks ja loomulikult ei jäänud meile ette ühtegi sularahaautomaati, et ma saaksin sularaha ka varuda. Mul oli seekord plaan (esimest korda elus) minna kohale korralikult sularahaga varustatuna, et saaksin ära minna kohalike hõrgutiste laariga. Ah, pole hullu, mõtlesin ma, Kolkja poole kihutades, hindame pirukad ära ja siis lähme Alatskivilt võtame raha. Sularahaautomaati seal loomulikult enam ei olnud, oli vaid uus popp võimalus poest/tanklast 1eurose ostu + 0,69eurose teenusega raha väljavõtmise teenus. Ma proovisin nii tanklas kui poes, seisin pikad järjekorrad ära, aga see pagana süsteem ei töötanud. “Lähim ATM on Kallastel,” öeldi mulle. Eks ole. 25 kilomeetrit sõitu, selleks, et sularaha saada. Ma olin natuke pettunud ja jätsin seepärast osad puhvetid, mis plaanis olid, ka külastamata. Mida ma seal ilma sularahata ikka teen? Nii seadsime me (Ida nõudmisel, sest seal on nukumaja!) esimesena sammud vanasse lemmikusse. Jah, te arvasite õigesti. Ikka Voronja galeriisse.

Kui muidu on Kolkjas ja Voronjas ikka pigem vaikne, siis seekord õnnestus meil seal päris mitu korda ummikus istuda. Omaette huvitav kogemus. Muidugi eelistan ma iseenesest veidike rahulikumat olustikku, aga samas oli vahva tõdeda, et Sibulatee puhvetite päev nii menukas on. Ma muidugi saan sellest täiesti aru. Vat see on (Hiiumaa kõrval) üks selline üritus, mis tõesti tutvustab kohalikku kultuuri, toitu, piirkonda. Müts maha korraldajate ja osalejate ees!

Voronja võttis meid vastu vanas tuntud headuses. Rahvast oli murdu. Võib olla isegi liiga palju mõne jaoks, aga mulle see melu meeldis. Tomatisuppi, rabarberiveini ja köömneteed nautides, trips-traps-trulli mängides, ülemisel korrusel mõnuledes möödus 2,5 tundi nii, et me ei saanud arugi. Kui me uuesti nina välja pistsime, avastasime, et vahepeal oli vihma sadanud. Vat kui hea, et me sel ajal siis mõnusalt hubaselt Voronja teisel korrusel aega veetsime.

Ilmselt ei tule teile üllatusena, et järgmiseks peatuspaigaks sai Mesi Tare. See oli nüüd lõpuks koht, kus ma lisaks lõbusale meeleolule, sain lõpuks ka Mesi Tare perenaist sularahaautomaadina kasutada (ikka see sama moodne võimalus 1 eurone ost + teenustasu). Halleluuja! Taskud raha täis, saime me asuda Mesi Tare melu nautima. Olgugi, et ilm oli läinud tiba tuuliseks ja kiskus vihmale, ei jätnud Ida kasutamata võimalust süüa jäätist. Nostalgilisest nõukaaegsest pokaalist. Mäletate neid valge jalaga plekist pokaale? Issand, kus mulle tuli lapsepõlv meelde! Oh need pidupäevad, kui tädi Helju viis kohvikusse jäätist nautima. Kui te olete tunduvalt noorem kui mina, siis te ilmselt ei tea, et jäätist ei olnud teps mitte poeletist kogu aeg kui hing ihkas võtta.

70459748_2945242022169094_868663161455116288_o

Mesi tare ja Voronja Galerii fotod: Viktoria Arro. Rohkem saate vaadata Sibulatee puhvetite päeva galeriist Facebookis.

Kas te teate kui kiiresti läheb aeg kui heas seltskonnas, mõnusa melu sees olla? Me olime Idaga kolmes puhvetis veetnud ära suurema osa päevast ja oli ilmselge, et ega me palju enam ei jõua. “Issand, need pannkoogid seal Kolkjas, need paksud ja tillukesed,” hüüatas mu sugulane, kellega poolootamatult kokku saime Mesi Tares, kui kuulis, et me seal polnudki veel käinud. Ma nägin reklaami küll, aga suurem pannkoogisõber ma ei ole ja nii ma sellest mööda läksingi ilma igasugu suurema emotsioonita. Oi see oleks viga olnud kui ma ei oleks neid pannkooke söömata ära läinud. Mõnikord peitub lihtsuses võlu. Vanaema oma koduaia ees pannkooke küpsetamas ja rohkem pole vajagi, et tekiks järjekord nagu nõukaajal. “Ei tea kui suur ports on, ei tea, mis need maksavad,” arutlesid minu selja taga looklevas järjekorras seisvad inimesed. “Nagu nõukaajal,” naersimegi, “keegi ei tea, mida täpselt pakutakse, aga järjekord on ja tuleb ka seisma tulla.” No ja kui reklaam juba külade vahel levib, siis peavad head koogid olema. Nii head olid, et Ida palus pärast mul veel tagasi minna ja kaks portsjonit kaasa osta. Uskuge, Ida ei söö midagi ja kui tema ütleb, et asi on hea, siis peab see effing fenomenaalne olema.

Vaid mõnikümmend meetrit pannkookidest asus Aljonushka Puhvet. Reklaam käis jälle kaugele ette. “Kas sa seal oled käinud?” küsiti minult kui ma alles Voronjas aega veetsin. “Vaata, et sa sinna jõuad!” öeldi mulle. Jõudsime. See oli suur viga. Naljaga muidugi, sest kuigi mu kõht oli kõike head ja paremat juba ammmmmmmmu täis, ei saanud sealt ära minna ilma kondentspiimapähkleid, pirukaid, vahvleid maitsmata.

Aljonushka puhveti fotod: Julia Kurm

Kas te olete kusagil päris kohvikus selliseid lette näinud? Ja see koduaed ise. Nagu väike Peipsiääre muinasjutumaa. Lopsakad lillepõõsad, maitseainete peenrad, laste mänguväljak, loomingulised istumiskohad, romantilised kaunistused. Võrratu, võrratu, võrratu! Ida ei olnud sellest aiast nõus lahkuma.

Kui me lõpuks siiski lahkuda saime ja otsustasime veel läbi käia Latika puhveti, Kostja sibulatalu puhveti ja vaino dvori puhveti avastasime me, et kell on ootamatult kohe kuus saamas. Otsustasime, et sel korral ei hakka enam jooksma, eks me olime natuke väsinud ja 18 natuke näritud sibulapirukavõistluse pirukat ootas autos vanamale külakostiks viimist.

Kui küsida, kas tasus kell kuus ärgata ja kokku 482 kilomeetrit sõita, siis ma vastan teile, et absoluutselt ja rohkemgi veel. 23st kohvikust jäi meie saagiks seekord vaid viis, aga järgmisel aastal ma planeerin aega natuke paremini ja võtan sularaha kaasa juba Tallinnast, ehk siin ikka veel on selleks ajaks mõned automaadid alles jäänud. Näete, alles ma kirjutasin, et kodukohvikutest on kopp ees (siin), aga just Sibulatee puhvetid tooksin ma Hiiumaa kohvikute kõrval heaks näiteks selle kohta, milline see üritus peaks olema. Ma arvan, et ma ei eksi kui ma ütlen, et kodukohvikute algne idee oligi tutvustada kohalikku toitu, kultuuri ja piirkonda. Sibulatee teeb selles mõttes suurepärast tööd. Aitäh selle eest!

Hoidke Sibulatee tegemistel silma peal, seal toimub nii palju põnevat.

Maavillane ja kodukootud televisioon

September 12, 2019September 12, 2019 / Eveliis / 19 Comments

Eesti kõigi aegade pööraseim suhtereality! „Rannamaja“ pakub vaatajale kuhjaga romantilisi suhteid ning pööraseid seiklusi!” lubab uue reality reklaam. Uudishimust vaatasin ma esimese osa ära ja tundsin end juba petetuna. Kõik pidi olema pöörane, ennenägematu, uskumatu… Ma ei ole tõsielusarju tegelikult ammu vaadanud, võib olla jäidki need sinna Busside ja Baaride aega. Aa, valetan. “Eksid rannal” ühte hooaega jäime ka, Marekiga, kes üldse pole tõsielusarjade-inimene, koos vaatama, sest nii absoluutselt jabur ja naljakas, täielik meelelahutus. Jah, ma tunnistan, et ma ei loe kogu aeg “Sirpi” ja ei vaata kogu aeg ETV-d, mõnikord ikka nö libastun;)

Tõsielusarju maha ei tee. Sellist meelelahutust on ka vaja. Saates osalejaid ma ka arvustama ei kipu. Tavalised, ilmselt yolo-suhtumisega noored inimesed. Küll aga paneb mind imestama kui kodukootuks ja mannetuks saab tegijate poolt ühe saate teha. Ma ei ole küll vaadanud neid teisi sarnaseid välismaa tõsielusarju, aga nii palju kui ma olen näinud reklaame või keegi on midagi jaganud, siis mulle on silma jäänud üks asi – isegi kui põhimõtteliselt on tegu samasuguse läbu-saatega, siis keskkond on glamuurne. Okei, Eesti miinus on see, et siin ei ole kuldseid randasid, 24/7 päikest ja palme, aga ausalt…kas maja keset metsa on parim, mida tootjad suudavad välja mõelda? No ei ole galmuurset rannamaja võtta, võta siis võttekohaks mõni spaahotell, penthouse, mõis, you name it, midagi ÄGEDAT. Selline majake metsas tekitab juba eos suvalise maaläbu tunde. Väheke glamuursem keskkond mõjuks televaatajale ka kutsuvamalt. Või ma eksin? Aga ei, veame inimesed ikka kuhugi metsa. Rannamajja! Kus saaks talvejopedega grillida.

Ma võin öelda, et meil oli Satu juures hytta´s iga tavaline õhtusöök ka sada korda glamuursem kui selles “uhkes villas”, kus meie kõigi aegade kõige ägedam suhtereality filmitud on.

Eestlane on hästi reserveeritud, kuni selle hetkeni kui napsu saab. Ma saan aru, et selleks, et pulli saaks on vaja osalised purju joota. Täiesti arusaadav. Aga külmkapis olid viinad ja õlled! Tüdrukud jõid PLASTTOPSIDEST viina ja Schweppsi? Et mida me siis filmime? Eesti kõige ägedamat reality´t või maajaanipäeva? Ma oleks endal enne käe otsast närinud kui öelnud, et davai, kutid, tehke mulle nüüd üks viinakoks Schweppsiga. Olgu, ma saan aru, et mina olen tõusik, kõik ei ole, aga lihtsalt visuaalses mõttes oleks võinud kapis olla mõned veinid, vahuveinid, mitte vaid viin ja latt keeduvorsti. Vahendid kokteilide tegemiseks, mõnusad suupisted ei ole ju palju palutud. Piknikukorvis on ka õllejoogid? Isegi piknikutekki ei raatsitud korraliku anda. Peaks justkui romatiline õhustik olema. Kes selle saate tootnud on? Kas neil pole romantikast õrna aimugi? Ma ei saa aru, kas kõik Eesti saated peavad olema sellised piinlikult maavillased. Või arvavadki saate tegijad, et ah, leidsime kuus lolli, ei pea ju pingutama rohkem, saame odavalt läbi. Aga mõelge televaataja peale ka. Kui pöörane ja enneolematu reality, siis võiks vana hea Eesti võpsiku ära jätta. Ja no plasttopsid? Päriselt? Tänasel päeval kui me aina rohkem räägime keskkonnasäästlikusest.

Muidugi me teame kõik, et 1) stsenaarium on ettekirjutatud ja 2) palju sõltub sponsoritest, kuid jällegi…Kas kardisõit ja paintball on päriselt see, mida ühes romantilises tõsielusarjas tegema peaks? Kurat, palgake endale siis parem müügiinimene, kes paremad sponsordiilid välja kaupleb. Või korraldate “ägeda vallaliste peo” ja see näeb ka välja nagu vaese sugulase wannabe-poolparty. Kilekotid ja plasttopsid vedelevad igal pool, särgita jorsid grillivad liha. Vau! See on küll selline pidu, kuhu minna tahaks. Ei saaks ju näidata ja korraldata midagi tõsiselt ägedat. Ikka võpsik, grill-liha ja paintball. See on Eesti reality tase. Milleks natukene pingutada eksju. Eesmärk on ju tsirkust ja leiba? Mul on saate tegijatele üks uudis: tsirkust ja leiba me juba oleme näinud. Kui reklaamite midagi enneolematut ja teistsugust, siis seda ka pakkuge.

Lõpetuseks üks pisike asi, mis mind ennast tõesti lausa häiris. Võimalik, et keegi teine ei pannud tähelegi, aga mina olen pesuhull, teate ju küll. Ehk siis kui saade näeb ette võimalikult palju pesuväel naisi kümblustünnis, siis võtke kampa ka mõni pesufirma. Sponsoriks.

Saadet jään ma ikka vaatama, kuigi mind õudselt häirib see maavillasus ja tobedad ettekirjutatud stseenid – istume kõik koleda laua taga ja paneme ühe inimese vabandama oma käitumise pärast kõigi ees – aga ma tahan näha kui mitteromantiliseks on ühe saate veel saanud teha.

Minu ohtlik elu ehk uued pesubrändid mu pesusahtlis

August 8, 2019August 8, 2019 / Eveliis / 60 Comments

Ma olen aus, võib-olla brutaalselt aus, aga kui tootelt on aru saada, et see on valmistatud Poolas, olen ma olnud väga skeptiline ja käsi toodet ostma ei ole tõusnud. See muutus kui minu üheks parimaks sõbrannaks sai Poola päritolu Klaudia ja kuulates seda, millise uhkusega ta räägib oma riigist, tundsin ma piinlikust, et nii mõelnud olen. Igal maal on oma plussid ja miinused ning nii nagu meie, tahame me seda või mitte, võitlevad nemad tugeva “ida-euroopa templiga”. Odav ja halb on need kulunud klišeed, mis meid saadavad. Ma unustan oma eelarvamused, mõtlesin ma.

Ometigi ei takistanud see mul veel kord “made in poland” toodetesse üleolevalt suhtuda. Ma mäletan kui me tegime koostööd ühe Norra netipoega. “Aga nad müüvad Poola kaupa ka,” oli meie suurim mure. See oli mu esimene kokkupuude Ewa Bien pesubrändiga. Made in Poland. Minu imestus oli suur kui ma nägin, et see bränd oli nii lahe kui ka kvaliteetne. Hinna ja kvaliteedi suhtes võrratu valik. Muide, Norra naiste seas üks enim müüdud bränd. Seda poodi külastades sain ma aru, et nad olid tabanud edu valemit. Seksikad, hea kvaliteedi ja hinnaga tooted.

Ühel hetkl ilmus mu instagrami feed´i pesubutiik.ee reklaam. Ma tundsin Ewa Bieni kohe ära. Ka teised brändid – Sapph, Bluebella, Pernilla tundusid tuttavad. See pood meenutas mulle toda edukat Norra pesupoodi. Olen jälle aus ja ütlen, et kui ma ei oleks tolles Norra poes Poola päritolu kaubaga kokku puutunud, siis ma oleks selle reklaami kinni klõpsanud, ent omades kokkupuudet, tõmbas see reklaam mu tähelepanu ja ma jäin seda kontot uurima, läksin edasi kodulehele ning teadsin, et minu järgmine pesukomplekt tuleb just sealt. Aga millist valida? Kõige esimesena jäi mulle silma see täpiline komplekt, siis aga see, lõpuks see... Ma üldse ei liialda kui ütlen, et veetsin nende kodulehel peaaegu tunni. Peale kaalumist ja vaagimist otsustasin ma oma pesusahtlit täiendata täpilise natuke retrolainel pesukomplektiga. See oli hea valik! Seksikas, aga samas piisavalt “kodune”. Te ei saa aru, mida ma mõtlen? Kohe seletan.

Mul on nimelt kombeks kodus käia ringi oma lemmiktriiksärgiga, tõmban lihtsalt pesu peale ja purjatan mööda kodu ringi (ja siis imestan, miks Ida teistele räägib, et emme on kogu aeg kodus alasti), aga ma olen siiski 38-aastane pereema, ma ei saa kodus avatud stringide ja avatud rinnahoidjatega ringi joosta. Poleks sobiv, eksju? See pesu on aga täpselt minusugusele koduperenaisele sobiv. Nagu öeldud, seksikas, aga samas piisavalt kodune. “Aga kas sa netist tellida ei karda?” küsis mult üks tuttav minult, mõeldes, et kuidas ma tean, kas suurused passivad. Eks see risk on alati, tõepoolest, aga siinkohal ütlen ma käsi südamel, et tellitud suurus vastas täpselt minu suurusele.

Ma olen viimasel ajal elanud “ohtliku elu”. See tähendab, et katsetanud uute pesubrändide ja isegi värvidega (mis siit postitusest muidugi silma ei jää!) ning ma pean ütlema, et mugavustsoonist on päris huvitav olnud välja tulla. Palju on ilusat pesu, mis ootab avastamist! Üks neist kohtadest, mis ootab avastamist, ongi Pesubutiik. Selleks, et minu moodi “ohtlik elu” lihtsam oleks, soovitan ma teil nende kodulehel ringi vaadata, lisada kommentaaridesse link oma lemmiktootega ja 24.08 loosin ma koostöös Pesubutiigiga välja ühe õnneliku, kes lemmikkomplekti endale võidab. Head uudistamist, naised!

Paavli kaltsukas on eilne päev

August 7, 2019August 7, 2019 / Eveliis / 8 Comments

Ma ei arva Keilast kuigi palju. Kihvtid asjad surevad siin välja. Viimasena “Tuba ja Taburet”, aga mõned asjad siin siiski on. Hea ripsmetehnik, mu lemmikilusalong, tibipood (ma ei tea, mis selle poe nimi isegi on, aga me oleme seda aastaid tibipoeks nimetanud ja nimest hoolimata olen ma sealt nii mõnedki oma lemmikud ostnud). Nüüd on siia nimistusse lisandunud ka mu uus lemmikkaltsukas. Ühe korra sattusin ma sinna eelmisel aastal, oli igav ja mõtlesin, et vaatan, mida pakutakse. Lahkusin seeliku, pluusi ja kampsuniga, mis siiani mu lemmikud. Maksin nende eest 4-5 eurot. Juhus mõtlesin ma. Sest Keila.

Täna sain ma depilatsioonis varem valmis (kui te otsite head kohta, kuhu minna, siis Belle ilusalongis on IMELINE tegija!), aga mida teha tunni vaba ajaga Keilas? Kohas, kus ei ole midagi? Ah, lähen vaatan, mis seal kaltsukas (FB leht siin) on, mõtlesin ma, käin korra läbi. Lasteriietest ma seekord kaugemale ei jõudnud, sest seal oli nii palju ägedaid asju. Hinnad 0,50 eurost nelja euroni. Nii palju kui ma nägin, siis kallimaid küll polnud. Kohe sellised teistmoodi ja ägedad.

Ühte kleiti katsusin nii ja naapidi. Täpselt minu maitse. Imearmas. Retro. Aga kas see Idale ka meeldib? Vaadake, juhtunud on nii, et Ida on riietuse suhtes osutunud väga valivaks, enam ei ole nii, et mina otsustan, mis Hernetera selga paneb, Hernetera otsustab väga häälekalt, mis talle sobib. (99% ajast on need roosad “bariini” – loe “baleriini” seelikud) Kuna hind oli siiski vaid 2,50 (vist), siis otsustasin riskida. Selgus, et sellest kleidist sai Ida lemmik. Jumal tänatud, vist on ikka natuke seda minu “kaltsaka-geeni” edasi läinud temasse ka.

0,50 eurot/tk ostsin ma talle ka neli t-särki. Sellised kompromissikad. Roosad, aga ka minu maitsele. Mul hakkas vahepeal tekkima juba roosa värvi suhtes allergia, aga nüüd ma olen suutnud leida kompromissi, et mõlemad rahule jääks. Pildile need kahjuks ei jäänud, sest Herneteral olid korraga muud soovid kui riideid selga proovida.

Pükstega oli jälle nii ja naa. Kas meeldivad täiega või ei meeldi üldse. Ühe euro eest otsustasin riskida. Seekord läks jälle õnneks. Aga kas need pole mitte imearmsad? Ja see roosa põllkleit? Jällegi – üks euro.

Asjade eest makstes (ja POOLED lasteasjad veel kõrvale pannes) ütlesin müüjale, et neil on nii ägedad asjad. Ilusad, korralikud, teistsugused ja heade hindadega. Jäime jutustama ja sain teada, et nad tellivad kaupa samast kohast, kust Paavli. Sellest siis mul ka tunne, et ma oleks selles poes nagu varem ka käinud. Ainuke erinevus, et pole inimesi tõuklemas üksteise kõrval, on aega proovida ja sobrada – aega peab selles poes olema! ning ma võin oma kogemusest öelda, et Paavli on selle second hand poe kõrval eilne päev. Nats praegu muidugi mõtlen, et miks ma teiega oma uut kullaauku jagan, aga…ega ma (väga) kade ei ole ka oma loomult!

Arve kokku: 11 eurot. Kaks kleiti, neli pluusi, ühed püksid, üks dressikas, kaks käekotti. Keskmine hind: 0,9 eurot asja kohta.

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

review