review

Dear society, You are moving way too fast, way too fast for me//Avicii

/ Eveliis / 7 Comments

Ma ei saaks öelda, et ma enam suur tantsumuusika austaja oleks. Vanasti küll. Kõik Liiva keskuse “Vibe´id” ja Club Tallinn drum n bass peod said läbi käidud. See oli elu, millest mingi hetk sai lihtsalt villand ja tantsumuusika/elektrooniline muusika sai kõrvale lükatud. Ma mäletan kui mingi hetk pasundasid kõik sellest, et Avicii esineb Weekendil.  Me olime just Norrast tagasi ja ma mäletan, et terve linn oli Avicii plakateid täis. Mina pidin ausalt tunnistama, et ma ei tea sellisest artistist midagi. Kui siis mulle mõnda lugu mängiti, tuli meelde, et ah jaa olen kuulnud, aga rohkem emotsioone see ei tekitanud. DJ nagu DJ ikka. Kui ma paar aastat hiljem tema enesetapust kuulsin, ei tekitanud ka see minus erilisi emotsioone. Selles mõttes, et muidugi oli kahju, et noor inimene endalt elu võttis, aga ma ei olnud tema loominguga kursis, ei kuulunud tema austajate hulka ega valanud pisaraid. Elu läks edasi. Aviciiga või Aviciita.

Ja siis sattusin ma igavusest vaatama “Avicii: True Stories” dokumentaali. Ma olen seda dokumentaali tänaseks vaadanud umbes kuus korda. Ja võiks veel vaadata. See on vaieldamatult üks mu viimase aja lemmikumaid. Siiras, sügav, mõtlemapanev. Avab ühe geniaalse muusiku hingeelu. Alles nüüd, peale selle filmi nägemist, saan ma aru, kui suure muusiku – iidoli ja geeniusega- tegu oli. Inimesega, kes tegi kõike kirega, kelle peadpööritava edu taga oli peidus tavaline Rootsi poiss Tim, kes oli nii haavatav, kes ei osanud lõpetada, kes tahtis teistele pakkuda naudingut (põhimõtteliselt oma elu hinnaga), kes otsis muusikas täiuslikkust. Tema muusika ongi täiuslik. Mul on siiralt kahju, et (eriti vana EDM muusika austajana) ma tema loomingusse enne kuidagi üleolevalt suhtusin. Selles mõttes, et nagu öeldud, mu jaoks oli ta nagu iga teine DJ, kes pakkus tavalist tantsumuusikat. Kui ma oleks ta muusikale varem tähelepanu pööranud, oleks mul olnud võimalus näha teda live´s esinemas.

See oleks olnud kogemus. Mulle kui muusika nautijale. Film aga näitab ka lavatagust esinemiste poolt, kuidas ta on väsinud ja ei taha esinema minna, ent võtab end siiski kokku ja teeb laval näo nagu oleks ta seda esinemist oodanud. Kas te teate, mitu esinemist ta tegi oma lühikese karjääri jooksul? 830! Väsinud ja tervisega kimpus, jätkas ta siiski inimestele naudingu pakkumist. Viimane kord vaatasime me seda filmi koos mu ristitütrega, kes tantsib Oslo ooperis. Ta ütles, et mõistab Avicii tundeid ja väsimust. “Inimesed tahavad peale etendust tulla pilti tegema või küsivad autogrammi, aga keegi ei küsi kunagi, kuidas mul tegelikult läheb, kuidas ma end tunnen,” ütles ta. Mõtlemapanevad sõnad?

Viimased kuu aega käib meil kodus ja autos Avicii viimane plaat, postuumselt avaldatud “Tim”.  Ma oleksin selle plaadi kahtlemata ostnud, sest “Tim” tulud lähevad mittetulundusoranisatsioonile Tim Bergling Foundation, mis toetab organisatsioone, kes tegelevad vaimse tervisega, enesetappude ennetamise  ja inimeste vastavateemalise harimisega, looduskaitsega ning muude valdkondadega, mille suhtes Tim kirglik oli, aga läks nii, et ma võitsin selle R2-st. Ma ei võida kunagi midagi. See oli üks neid võite, mis tegi mind nii rõõmsaks. Võib ju mõelda küll, et lihtsalt üks plaat, aga minu jaoks see ei ole niisama plaat. See on midagi palju rohkemat. Ma kuulan laulude sõnu. Mõtteid ja tundeid nende sõnade taga. Muusikalisi käike. Tema muusika on palju rohkem kui lihtsalt tantsumuusika. Ta on muusikasse pannud oma hinge, oma tunded, oma kire. Väsimuse. Tema muusika annab võimaluse samastuda. “Peace of mind” on minu üks lemmikuid sellelt plaadilt, ma tunnen end selles laulus ära. Dear society, You are moving way too fast, Way too fast for me, I’m just tryin’ to catch my breath. Can I get a little peace of mind? And a little bit of silence to unwind?  Või siis kuulake “Heart Upon My Sleeve“. Kui see pole võrratu, siis ma ei tea, mis on.

“Heaven” laulu kirjutas Tim Berling koos Chris Martiniga 2014 aastal, viimase versiooni sellest 2016. aastal. Sel aastal avaldati laulu tribuut-video. See on ühtaegu nii ilus ja nii kurb. Laulusõnad, mis on ajas saanud teise tähenduse:

And I think I just died
I think I just died
Yeah, I think I just died
I think I just died
And went to heaven
And went to heaven

About the tribute video: My name is Levan Tsikurishvili and I have been working with Tim since about 2013. During these years, we made 8 music videos, 3 concert movies and 2 documentaries together. In 2016, right after his last show, Tim, Tim’s childhood friend Awat, and I spent 19 beautiful days in Madagascar, ll Saint Marie. We spoke about everything, laughed, played monopoly, hung out with lemurs, and explored the entire island together. Now, two-and-a-half years later, I returned to the island to remember Tim, to honor his legacy, and to recreate the memories that will stay with us forever. Note: This video is a collection of my smartphone videos plus some parts of unused material from the documentary Avicii: True Stories and newly shot footage. I also did some 3D animations in order to recreate the moments that I did not have any video material from.

Lotte, vaata ette, sul on konkurent!

/ Eveliis / 9 Comments

Ühtepidi tunnen ma, et ega enam ei olegi midagi uut öelda. Sellest ajast saati kui me aastaid tagasi Lottemaa pisikuga nakatusime, on sellest saanud koht, kuhu igal aastal nii suvel kui talvel jõudma peab, ilmast hoolimata, sadagu või pussnuge – kui plaan on minna Lottemaale, siis Lottemaale me ka läheme!

Samas tunnen ma, et ma ikka tahan jagada neid emotsioone, mida Lottemaa pakub. Mitte vaid lastele, vaid ka täiskasvanutele, või siis vähemalt lapsemeelsetele täiskasvanutele. Üks mu tuttav ütles, et tema pole oma kuue-aastase lapsega enam aastaid käinud, et ei tea, laps vist kasvas kuidagi Lottest välja. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas see võimalik on. Ma olen 38-aastane ja kohe kuidagi ei näe, et Lottest ja teistest vahvatest tegelastest välja hakkaks kasvama. Pole isegi mitte plaani.

DSC09474DSC09476DSC09477

Sel aastal juhtus selline imetabane lugu, et ma sattusime oma käigu planeerima just sellesse nädalasse, kui Eestimaale oli jõudnud (vähemalt nädalaks) suvi ja lisaks oli ka Lotte ja Roosi sünnipäev. Eriti tähtis päev kohe! Ida meisterdas terve õhtu neile kahele kingitusi. Ma muidugi ei tea, mida ta lõpuks oma uhkelt kaunistatud kinkekottide sisuks pani (ma eemaldasin sealt vanad vesivärvid ja paar tühja kindermuna), aga mõte loeb, eksju? Ma alguses natukene kartsin, et ehk on liiga palju rahvast, kuid pean ausalt tunnistama, et teemapark on siiski nii palju suur, et mass kaob ära, küünarnukitunnet ei olnud, etendust vaadates sai kinnitust vanasõna, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Ja oligi lihtsalt lõbus!

DSC_2846

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC_2854

Foto: Kärt Kaljuvee

Me olime platsis kohe kui park avati, kell kümme ja uskuge mind, ka viis tundi hiljem ei olnud meil kõik tegevused läbi tehtud. See on koht, kus iga kord on midagi uut avastada ja aeg lendab linnutiivul. Eks ma olen seal näinud ka pahuraid vanemaid, kes kiiruga on kõik majad läbi tormanud lastega ja siis mossitavad, et lapsed veel ära ei taha minna. “Siin ei ole ju rohkem midagi teha!” pahandavad nad, “isegi karusselle pole!” Vaadake, Lottemaa ongi selline koht, kuhu tuleb kaasa võtta annus lapsemeelsust, soovi koos lapsega lustida ja aega. Hea tuju ei pea ilmtingimata kaasa võtma, sest peab ikka olema ääretult tundetu inimene kui Lottemaa tegelased ei suuda naeratust näole tuua.

DSC09482DSC09506DSC09518

Kuigi ma olin üsna kindel, et selle aasta tõmbenumbriks saab väikene Roosi (alguses tunduski nii!), siis juhtus aga hoopis niimoodi, et Lotte sai endale tugeva konkurendi rebane Julia näol. Juliast, kes oli samasugune natuke edev ja roosat armastav nagu Idagi, sai meie selle aasta vaieldamatu lemmik. Ma kuulsin veel pärast pikalt Ida uuest sõbrannast, rebasest.

DSC_2894.JPG

Foto: Kärt Kaljuvee

DSC09543DSC09564DSC09583

Mõnikord Lottemaal olles mõtlen ma, milline geniaalne suvepuhkuse vorm oleks seal töötamine. Tantsid, laulad, teed nalja ja teatrit ning sind lihtsalt jumaldatakse. Mu meelest Lottemaa üks tugevusi ongi see, et nad suudavad multifilmi/raamatu maailma maagia nii ehedalt edasi anda, kõik kaasa haarata ja panna unustama, et tegu on teemapargiga. Ongi selline tunne nagu oled päris Lottemaale, kus elu ongi täpselt selline nagu paistab, sattunud. Saate aru, mida ma mõtlen? Et elu ongi täpselt selline, ei mingit etendust. Naiivne? Võibolla, aga mulle meeldib, et on üks paik, mis minus (ja ilmselt paljudes teistes) selle lapsemeelsuse eriliselt välja toob. Nii et seda ei pea häbenema.

DSC09591DSC09600DSC09625DSC09648

Südasuvine Lottemaa on nii sõnaseletamatu. Nii ilus. Nii armas. Nii põnev. Nii tagasikutsuv. Sealt ei saa kuidagi ära. Kohe ei taha hakata väljapääsu poole liikuma, kuigi päike on viis tundi lagipähe paistnud ja söönud pole. Mitte et seal süüa ei oleks. Mu meelest on Lottemaal väga hea toiduvalik ja ka hinnatase (eriti võrreldes näiteks Disneylandiga, kus ma sõin oma elu kõige ülehinnatumad friikartulid), meil lihtsalt oli nii palju teha, et söömine läks meelest ära ja siis kui meelde tuli, oli see parasjagu kõigile meelde tulnud ning me ei jaksanud päikese käes oodata. Ma ei nurise järjekordade üle, see on loomulik ja oleks olnud ka toite, mida oleks kiiremini saanud, lihtsalt Ida on erakordselt pirtsakaks muutunud toidu suhtes.

DSC09662DSC09546.JPG

Õhtul läksime me Idaga metsa jalutama. Ida tegi kätega suu juurde ruupori ja hüüdis metsas käies: “Tulge kõik, tulge kõik, kohe algab meie maja juures etendus! Kohe-kohe, liikuge kõik meiega kaasa!” Jalutasime edasi ja Ida rääkis, kuidas kõik tahavad temaga pilti teha. “Miks nad sinuga pilti tahavad teha?”küsisin ma. “Kas sa ei näe siis, et ma olen Minnie-Hiir,” vastas ta etteheitvalt ja osutas oma Minnie-Hiire kõrvadele ja kleidile. Ma olin need silmatorkavalt puna-valge-mummulised detailid tõepoolest kahe silma vahele jätnud. “Ma ju töötan Disneylandis!” lisas ta, mõtles veidi ja ütles siis: “Aa, ei, ma täna olen Disneylandis, aga tegelikult ma lähen Lottemaale tööle, siis ma saan ka rebane Juliaks hakata!”

Mis vanusest Lottemaale tööle kandideerida saab?

 

Suvi on täiuslik kui oled ära käinud maailma servas

/ Eveliis / 28 Comments

Üks mu tuttav küsis just hiljuti, kas peaks puhkuse edasi lükkama, sest ilmateade lubab ikka vihma. Ma ise loomulikult eelistaksin ka päikeselist puhkust, kuid seekordne suvepuhkus möödus just vihmas. Selles mõttes, et taevast sadas vihma, aga päikest annab leida ka mujalt. Üks selline koht, kus päike alati paistab on, Voronja galerii Varnjas.  Asub justkui maailma servas, aga vahemaa ei ole küsimus – peale seda kui ma sinna kolm aastat tagasi esimest korda sattusin, tean ma, et ma pean sinna suvel paar korda saama. Hing puhkab ja isegi kui ma ütlen, et läheme vaid korraks, pooleks tunniks, et süüa üks vahvel ja juua klaasike kraadidega rabarberilimonaadi, venib Voronja galerii külastus ilma et arugi saaks, kolmetunniseks. Kui just Marek kaasas ei ole, tema ei suuda liiga kaua paigal istuda – tegutseda on vaja, tegutseda, aga meie Idaga ei saa sealt kunagi tulema.

Suvi on täiuslik ja päike tuleb ka kõige vihmasemast taevast välja kui jõuad nende tagahoovi, näed Rauli sõbralikku naeratust ning tunnd värskelt küpsetatud vahvlite lõhna. Teed oma tellimuse, ajad juttu, tunned end nagu vanal tuttaval külas, valid laua (see ei ole lihtne, sest issand jumal, see galerii tagahoov on midagi sellist, mida sõnadega kirjeldada ei anna, muinasjutumaa!), teed esimese kiire tiiru galeriis sees, silmad toimekat Kailit (tal on alati midagi lõbusat käsil!), pildistad teda nagu oleks ta osake galerii väljapanekust, isegi küsimata, kas see teda ei sega või kas tohib, imestad selle üle, kui palju nad on aasta jooksul teha suutnud ja lähed tagasi aeda, et süüa ära maailma kõige parem vahvel. Ida on juba kadunud. Õunapuu otsa. “Oma” majakesse.

DSC08966.JPGDSC08958DSC08971DSC08972DSC08987DSC08980DSC09036DSC09037DSC09039DSC09034

Möödunud on esimene tund. Majja näitust vaatama pole me veel jõudnudki. Voronja galerii kuuendat suvehooaega kureerivad Riias resideeruvad kunstiteadlased Valts Miķelsons ja Indrek Grigor, kes toovad galeriisse Eesti, Läti ja Leedu meediakunstnikud. Näitus „Wanderlust” ei keskendu aga nii väga meediale, vaid igihaljale küsimusele, kuidas ja mida inimene maailma kohta teab. Loe rohkem näituse kohta siit.

DSC08949DSC08950DSC09020DSC09021DSC08970DSC09026

Möödunud on teine tund. Üks maja põnevam osa – teine korrus, kuhu võib end lebotama unustadagi, eriti vihmase ilmaga – on veel läbi käimata. Olge hoiatatud, sinna minek on omal vastutusel, mina ei ole süüdi, kui te sealt enam lahkuda ei taha. Kes tahaks? See on täielik unistuste peidupaik. Ma ei tea, mida ma annaks, et mul endal selline koht olemas oleks. Iga kord seal olles tunnen ma sellist mõnusat segu kadedusest ja loomingulisest tulvast, ma tunnen, kuidas mu patareid saavad laetud ja ma lähen trepist alla, tagasi argipäeva (kui ma just ei lähe edasi Mesi Tare saunapaati nagu traditsiooniks on saanud!) täis emotsioone, inspiratsiooni ja pakatades heast tujust.

DSC08993DSC08995DSC09003DSC09008DSC09014DSC08994

Kolm tundi on möödunud. On aeg (natuke vastumeelselt!) lahkuda. Teades, et me tuleme tagasi. Sest seal maailma ääres paistab alati päike.

DSC09010DSC09024DSC09043.JPG

Heade poodide linn Tartu

/ Eveliis / 4 Comments

Olles poole oma elust Tartus elanud ei oleks ma uskunud, et ma midagi sellist kunagi ütlen, aga Tartu on mu uus lemmik ostlemispaik. Tartu ei ole vaid heade mõtete linn, vaid heade second hand poodide linn. Irooniline, sest siin elades oli üks mu põhilisi muresid, et poodides ei olnud midagi. Või mis – siin ei olnudki mingeid normaalseid poode.  18 aastaga, mis ma Tartust eemal olen olnud, on palju muutunud. Tartu on muutunud täiega lahedaks linnaks.

Eile jalutasin ma läbi Võru tänava second hand´id – sain kuue euro eest peaaegu tuttuued platvormid, õhtul jalutasin läbi Humanad ja sain kaheksa euro eest kaks käekotti, seeliku ja pluusi. Oh, kuidas Marek rõõmustab kui ma jälle uute käekottidega koju tulen. Ta reaalselt vihkab käekotte, sest mul ei ole neid vähe. Õnneks on ta eemal Pranglis ja ei saanud mind keelata. Samuti jäi mu trajektoorile Anni pesusalong. Okei, tegelikult ma läksin sinna teadlikult, sest ma tean, et nad müüvad BBL pesu ja mul oli vaja üht valget komplekti (seda), kuna seda ei olnud, pidin ma midagi muud leidma. Jah, pidin, sest saate aru, ma tulin nädalaks kodust ära ja  unustasin pesu kaasa võtta. Kui te tahate Tartus head ja asjatundlikku teenindust, siis soovitan sellesse poodi minna. Müüja teadis täpselt, mida pakkuda ja mis mulle sobida võiks. Ma tunnen end hetkel ülekaalulisena nagu emavaal, aga tänu õigesti valitud pesule vaatasin peeglist, et ähh, pole midagi (veel) häbeneda. Allahindluste aeg ja nii jalutasin ma ühe BBL komplekti asemel poest välja kahe teise brändi komplektiga. Ei saaks rohkem rahul olla valikuga! Kuigi ma PEAN valget pesu ka ostma, ma avastasin pesusahtlit korrastades, et 80% mu pesusahtlist on musta värvi ja ülejäänud tumedat värvi, vaid paar igavat beeži komplekti on ka sekka. Oot, hakkan teemast kõrvale kalduma. Mitte pesust vaid Tartu poodidest ja ÜHEST TÄIELIKUST PÄRLIST tahtsin hoopis rääkida.

Täna jalutasin ma läbi Uuskasutuskeskusest ja skoorisin imelise beeži retromantli. Hästi kulutatud viis eurot. 50 sendi eest ostsin endale hotelli (maksimaalne puhkus puhkusest, üksinda koos veini ja raamatuga hotellis enne kui homme Idaga jälle tagasi koju lähen ja argipäeva ootama hakkan – see saabub juba esmaspäeval!) kaasa Mats Traadi “Karukell, kurvameelsuse rohi”. See on üks mu lemmikraamatuid, mida ma pole ammu lugenud. Kellele veel meeldib? Igatahes jalutasin siis Aparaaditehase poole, et Kolmes Tillis rahulikult blogida ja lõunat süüa ning avastasin Aparaaditehases SELLE POE! See on natukene ebaaus, et see pood Tartus asub. Mine pekki, mis valik. See nägi välja nagu minu unistuste garderoobikapp. Ma ei tee nalja, ma oleksin võinud selle tühjaks shopata. Alustades sellest geniaalsest kampsunist (tehtud ajal kui mustreid polnud saada ja nii sattus kampsuni selja peale üks tuntud jänes, mille tähendusest alles hiljem teada saadi, aga kas pole kokku mitte geniaalne kombo). Kui Marek ei lööks mind maha, et oma raha, mis mõeldud arvete maksmiseks, selle peale ära kulutaksin, siis ma oleksin selle koheselt ära ostnud.

DSC09252DSC09253

Kui muidu ei ole second handides väga palju meeste asju, siis siin oleks ma ka meeste osakonnas puhta töö võinud teha. Marekile ostsin ühe pluusi kaasa, kuigi ma oleks talle vähemalt kaks dressikat, kaks pintsakut ja kolm pluusi veel ostnud, aga silma järgi on ikka natuke raske sobivust tabada.

DSC09304DSC09293DSC09296DSC09297

Naisteosakonnast tulid minuga kaasa (raske südamega VAID) üks valge plisseerseelik ja pruun jakk. Uskuge mind, mu süda oli umbes sama raske kui Jüri Luigel kui ta kaitseministri koha vastu võttis.  Mu uus plisseerseelik on peaaegu samasugune nagu mu lemmikseelik vanaema kapist. Ma olen tihti mõelnud, et tahaks veel üht sarnast. Voila!  See pood on maapealne riideparadiis. Ja Tartus. Kui imelik! Veab teil, tartlased.

DSC09273.JPG

DSC09258DSC09259DSC09261DSC09303DSC09267DSC09306DSC09295

Aga Kolme tilli ma enam sööma ei lähe. Kirjutasin oma postitust ja jõin veini kui avastasin korraga, et olen üle poole tunni PÄEVAPRAADI oodanud. 48 minutit hiljem mu kannatus katkes ja lahkusin. Okei, sain selle eest, et mind ära unustati oma veini tasuta, aga no pekki…ma tahtsin süüa. Ja koht ei olnud rahvast täis. Oleks ju võinud vahepeal küsima tulla, kas teil on kõik hästi, kas saab midagi veel pakkuda…See ei ole kusjuures esimene kord kui ma seal halva teeninduse osaliseks saan. Õnneks on Tartus ka teisi kohti. Kõrval Aparaadirestos sain ma näiteks päevaka kätte ilma liialdamata MINUTIGA.

 

 

Perepuhkus meie moodi ehk Peipsi järvefestivali esimene päev

/ Eveliis / 2 Comments

Kui me hakkasime planeerima selle-aastast suvist perepuhkust, teadsin ma automaatselt, et mina pean Peipsi äärde saama. Ma ei oska sõnadesse panna seda pisikut, millega Mesi Tare ja Voronja rahvas mind meid paar aastat tagasi nakatas. Nagu te teate pidimegi me täna juba nende saunaspaas ööbima, aga läks nii, et me võtame osa hoopis Peipsi järvefestivalist (link) ja saunapaati jõuame alles kolmapäeval.

Korraks oli mul täna hommikul muidugi tunne, et me ei jõua mitte kuhugile, sest minu armas kallis abikaasa ei ole aastatega muutunud. Ta on ikka töönarkomaan. Isegi kui on puhkuse esimene päev, ärkab ta kell viis, et teha ära “viimased tööasjad” (nagu töö oleks jänes, mis ära jookseb). Kolm tundi peale planeeritavat starti olin ma (mind tundes!) loomulikult pahane ja mossitasin pool teed Peipsi äärde, aga mida lähemale me jõudsime, seda raskem oli mul mossitada. Ma lihtsalt jumaldan Peipsit liiga palju ja pealegi… see on meie pere traditsioon, et kõigepealt läheme me natuke tülli ja siis naudime koosveedetud aega. See on puhkuse algus meie moodi.

Eestimaa suveilm võib muidugi hirmutada, aga samas olgem ausad, me oleme ju harjunud sellega, et talvejopet saab kasutada kõigil neljal aastaajal. Nii ka sel suvel. Parka selga ja festivalile! Ühe päeva jooksul sai kogeda kõiki nelja aastaaega. Okei, lumi jäi tulemata (ehk ikka jääb ka, ptüi, ptüi, ptüi), aga Euroopa kuumalainest on ka asi kaugel. Kui te arvate, et see meid heidutas, et vihma sadas, siis te eksite. Pole olemas halba ilma, on halb suhtumine ja halb riietus.

Kohtume homme Rannapungerjas?

DSC08573.JPGDSC08469.JPG

DSC08485DSC08472.JPGDSC08492DSC08497DSC08501DSC08519DSC08539DSC08545DSC08465DSC08553DSC08560DSC08531DSC08512DSC08514DSC08581

 

 

Brändilojaalsus ja ilukliinikud

/ Eveliis / 13 Comments

“Kuidas siis nii, et räägid brändilojaalsusest ja ise teed kahe ilukliinikuga koostööd?” küsis üks tuttav mult hiljuti. “Kas ebaaus ei ole?” Vastan ausalt – ei ole ebaaus. Mul on kaks ilukliinikut. Ühes lasen teha ühtesid protseduure, teises teisi. Siis oleks ebaaus kui ma ühtäkki kukuks oma kortse korrigeerima hoopis kolmandas kliinikus ja keha käiks trimmimas neljandas, olles pool aastat ja rohkem kiitnud enne teisi kliinikuid ning vandunud nendele truudust. Siis oleks ebaaus ja ebausutav.

Eelmisel nädalal käisin ma Medemises uuesti oma kurjusekortsu ja horisontaalvaokesi süstimas. Umbes aprillikuus hakkasin ma nägema, et kortsud on tagasi, nii et nüüd võin omal nahal öelda, et botuliinisüstid kestsid kaheksa kuud. Mu meelest on see täiesti piisav aeg. Kiitsin septembris Medemist ja kiidan ka nüüd. Ma ei kujutaks ette, et oma kortsud kellegi teise kui dr. Aet Kösteri kätte usaldaksin. Ei hakkaks kunagi kliinikut vahetama, isegi siis kui keegi maksaks peale. See on brändilojaalsus. Ma olen saanud hea kogemuse, hea teeninduse ning olen rahul, soovitan oma nime ja näoga just selle kliiniku botuliinisüste. Kui te broneerite Medemise kodulehel endale mõne protseduuri, siis hetkel annab kood “eveliis” (see tuleb lisada lisainfo aknasse) – 10% soodustust. Kõikidelt teenustelt.

Teise ilukliiniku, mida ma julgen ka oma näo ja nimega soovitada, leidsin ma kogemata Instagramist. See tähendab, et ma teadsin, et selline kliinik on olemas, aga mul ei olnud vajadust nende teenustega end kurssi viia. Mul oli ju oma kliinik olemas. Krüolipolüüs tundus aga nii huvitav, et läksin VipMedicumi konsultatsioonile. Minu jaoks on kehaprotseduuride puhul hästi oluline, et ma tunneksin, et usaldan tegijat ning et masinad, millega protseduure tehakse, oleksid kvaliteetsed. Konsultatsiooni ajal sain sellele kinnitust ning nii olingi ma endale leidnud veel ühe koostööpartneri iluvaldkonnas. Just eile pidi mul olema teine Endospheres Therapy protseduur, aga te ju nägite, milline mu jalg välja nägi – seda väga mudida ei saa lasta, ma ei kannataks valu välja. Kui jalg korras, lähen uuesti. Krüolipolüüs on hetkel – 35% soodustusega – kasutage võimalust. Kui Medemis oleks sama asja reklaaminud, siis ei oleks ma teise kliinikusse läinud. Loogiline eks? Ei mingit loogika viga ega blogikoostööde eetika (kas selline asi on üldse olemas?) vastu eksimist.

Tulles veel kord tagasi blogijate ja brändilojaalsuse juurde, siis ma olen nõus, et kui olla ühe panga reklaamnägu, siis kaks kuud hiljem ei saa olla teise panga reklaamnägu, aga paljus on blogija täpselt samasugune tarbija kui iga teine. Katsetab erinevaid asju. Annab edasi oma emotsioonid, arvamused. Koostööna või ilma koostööta. Inimesed katsetavad erinevaid tooteid, et leida endale see õige. Ei tähenda blogikoostöö ka seda, et kui ühe brändiga oled teinud koostööd, siis teistele sarnase toote/teenuse pakkujatele pead automaatselt ei ütlema. Lihtsalt on mingid elementaarsed… ma ei tea, kuidas seda sõnastada…käitumisreeglid? Eetika.  Noh et kiidan Napsie madratsit taevani (ja kiidangi!), kuid järgmisel hetkel soetan endale Dormeo madratsi, sest keegi maksis selle eest (rohkem). Mitte keegi ei ole mul näiteks palunud kiita Ecorun tooteid, aga rääkisin kaasa, et tõesti head, kui üks teine blogija neid soovitas. Soovitan ka siinkohal.  Marek sai sünnipäevaks ämbritäie nende tooteid ja ma olen siiani nendest vaimustuses. Mina, kes ma elan isepuhastuvas kodus ja väga koristamist ei armasta.

No vot. Igatahes on minul kaks ilukliinikut. Selle lause järgi võib mind tõesti keskealiseks pidada. Kui ma oleks 20+, siis mul ei oleks “oma ilukliinikuid”, aga 38-aastasena näete on mul neid lausa kaks. Mitu teil on?

Rullime keha trimmi!

/ Eveliis / 10 Comments

Hiljuti juuksuris olles sattus mulle kätte mingi ajakiri, kus oli kirjas, mis vanusest, mis iluprotseduuridele mõtlema võiks hakata. 30+ naiste “TO-DO protseduurid” olid endosfääriteraapia (näole) ja botuliiniteraapia. Selle artikli järgi võttes olen ma oma iluprotseduuridega täiesti loogilist käiku käimas:)

Krüolipolüüsi ma juba käisin proovimas. Lähen veel. Miks? Ma näen tulemusi peale esimest korda, aga see ei ole minu jaoks piisav, see ei ole see, mida ma saavutada tahan ja kuna ma näen, et see aitab kaasa keha “modelleerimisele”, siis mulle sobib. Muide, võin teile öelda, et nende kolme nädala jooksul, mis sellest protseduurist on möödunud, ei ole ma oma söömis-ja joomisharjumusi grammivõrdki muutnud, nii et ei saa kuidagi öelda, et tulemus ei oleks protseduurist, vaid sellest, et teadlikult muudan oma harjumusi. Püüan täna ka Instastorysse enne/pärast pildi võrdluseks panna. Saate vaadata, kas näete erinevust.

Eile alustasin ma ka Endospheres Therapy kuuriga. Massaaži võib teha ka üks-kaks korda, kuid soovitav on siiski võtta kuuest korrast koosnev kuur.  Kuur võib olla ka 12 korda, aga see tundub minu enda jaoks overkill. Endospheres Therapy on noorendamisteraapia, mis samaaegselt nii silub, toniseerib, parandab mikrotsirkulatsiooni kui ka modelleerib. Seda kui palju ta modelleerib, saame näha pärast kuut korda, kuid ma võin ausalt öelda, et isegi kui ma ei oleks ülekaaluline, siis ma kasvõi aastas korra teeks ikkagi selle kuuri läbi, sest esimesest korrast jäi mulle nii positiivne mulje. Esiteks hästi mõnus, lõõgastav ja tuntavalt toniseeriv. Siit saate näha, kuidas protseduur välja näeb. Kõige mõnusam oli protseduur jalgadele. Talla alt oli siiski jõhkralt kõdi, aga muidu oli nii lõõgastav, et ma oleks võinud magama jääda. Kui ma mõtlen keha (vananemise) peale, siis jalad on see kehaosa, millele ma kõige vähem tähelepanu pööran. Tegelikult on see ju nii vale, sest jalad “lähevad ka vanaks”, nad vajavad samamoodi tähelepanu ja hoolt, et kauem siledad ja siredad (nii palju kui võimalik) oleksid. Seega ma soovitangi võtta kogu keha protseduuri, mitte vaid ühe piirkonna. Kõhupiirkonna massaaž ei olnud nii meeldiv. Ei olnud valus, aga natuke ebameeldiv, võimalik, et ka sellepärast, et mu kõht on veel natukene tundlik krüolipolüüsist. Selline veider tunne oli, mida ma kirjeldada ei oskagi. Nagu midagi tõmbaks, lükkaks ja vooliks üheaegselt. Sürreaalne kirjeldus, aga ausalt kui rullik mu keskkohta mudis, siis ma tundsin end nagu savitükk, millest kunstnik püüab naise keha välja voolida. Saan teile peale teisipäeva, kui mul on uus pekirullimise aeg kinni pandud, öelda, kas siis ka ebameeldiv oli alakõhupiirkond. Kahtlustan, et ei ole.

Hetkel on VipMedicumis “hullud hinnad”, nad on täiega soodukate lainel (vaadake siit). Endosfäärteraapia hinnad on hetkel – esmakordne protseduur 1 tsoon (30 minutit) – 29€, esmakordne protseduur probleemsetele tsoonile (45 minutit) – 55€ (79€).  Tasub ära proovida! Ma olen juba enne kui ise proovisin blogilugejatelt saanud kiitvat tagasisidet selle protseduuri kohta, nüüd lisan enda kiitva tagasiside ka.

Appi, ma olen nagu mu ema!

/ Eveliis / 15 Comments

Kui ma peaksin vastama küsimusele, mis mu ema kõige veidram harjumus on, siis ilma kõhkluseta ütleks ma teile – teleka vaatamine kellaajast sõltumata. Ehk siis kui teised normaalsed inimesed lähevad magama, siis tema jääb ALATI mingit filmi vaatama, isegi kui on unine. Hommikul siis ärkab ja on esimese kaheksa tassi kohvini nagu zombie. Eile jõudsin ma lennujaamast koju natuke peale pool 12 õhtul. Normaalne inimene oleks magama läinud, sest järgmine päev on tööpäev. Mina aga kallasin endale klaasi veini ja hakkasin Netflixist filmi otsima. Mingil põhjusel ei saanud ma seda tööle ning sattusin vaatama Kanal2 pealt “Valgus ookeanide vahel”. Tiksusin pea üheni üleval ja taipasin magama minnes, et omg, ma olen nagu mu ema. Ma vaatan filme isegi siis kui olen väsinud, peaksin ammu magama jääma ja siis hommikul ei käivitu enne kaheksat kohvi. Ja nii pidevalt. Saadan Mareki ja Ida magama, et saaksin ise hakata filme vaatama. Lugesin kusagilt, et 40. eluaastaks muutuvad naised aina rohkem oma ema moodi. Ütleme nii, et ma näen juba liigset sarnasust enda ja oma ema vahel.

Kui juba filmi lainel, siis ma räägin natuke ka filmidest, mida selle nädala jooksul vaadanud olen. Kõige pealt see “Valgus ookeanide vahel”, mida ma eile kogemata sattusin vaatama. Romantiline draama on märksõna, mis alati mulle sobib. Siin filmis on kõike. Nii romantikat kui draamat. Viimast minu jaoks muidugi rohkem. Lugu keerles laias laastus  (ja väga pinnapealselt kirjeldades) lapse ümber, kes õnnetul kombel läks oma ema juurest kaduma ja keda kasvatas umbes kuus aastat teine naine, kes lapsele emaks sai. Ühel hetkel aga jõudis bioloogiline ema lapseni ja otseloomulikult võeti laps teiselt emalt ära. See oli nii südantlõhestav mitmes mõttes. Lapse, kes ei saa aru, miks teda ema juurest ära viidi ja miks teda korraga teise nimega kutsuti, segadus, hirm, kurbus, ja meeleheide. Last kuus aastat kasvatanud ema meeleheide, kellelt laps ära võeti. Last kuus aastat otsinud ema meeleheide, kelle juurest laps ära tahab põgeneda. Ma püüdsin end panna mõlema naise kingadesse. Kummal on õigus? Ja mind ajas nii vihale, et inimesed on nii egoistlikud ega suutnud lapse seisukohast kokku leppida, et laps võiks elada mõlema perega koos. Milline egoism, või siis soov kedagi karistada oma mehe surma pärast, et panna teist inimest valima, kas oma mehe või lapse vahel. Kelle valiksid sina. Kas lapse, kelle oled valedel põhjustel endale jätnud, ent armastama hakanud? Või mehe, keda oled armastanud ja kes sinu nimel on nõus vangi minema?  Ma ema ja abikaasana ei kujuta seda valikut ette, või õigemini öeldes ma kujutan ette sellise valiku raskust. Kurb film, minu arvates siiski väga hea, ma annaks rohkem kui 6,5 punkti kui see arvustus siin.

Teiseks filmiks muidugi “Sara võti”, millest ma juba rääkisin. Filmi vaadates (ja raamatut lugedes) tundsin ma kogu aeg jõuetut viha –  jõuetut viha ajaloo ja inimeste vastu, jõuetut viha, et ei saa midagi muuta ning kirjeldamatut südamevalu. Ma pean ausalt tunnistama, et ma suudan täiskasvanute suhtes korda pandud kuriteod kuidagi lihtsamini alla neelata, aga laste väärkohtlemine jääb mulle nii hinge kriipima, et ma ei saa seda pikalt oma mõtetest ära. See film on suurepärane, aga olge valmis, et te nutate oma silmad peast.

Kolmas film oli selline, mille valisin lihtsalt, et midagi taustaks käiks. Ma olin hotellitoas voodis siruli, väga keskenduda ei viitsinud, aga komöödiate tuju ei olnud. No ja teadagi. Kui ma midagi valida ei oska, siis ma valin mõne thrilleri. Valisin “Roommate“ nimelise filmi. Selle võib kokku võtta ühe lausega – väga kehv, etteaimatav ja tunne, et sarnase süžeega filmi olen ma vähemalt 6575978 korda näinud. Mitte ühtegi üllatushetke. Mitte ühtegi ehmatavat hetke. Mitte midagi uut. Alles paar kuud tagasi vaatasin ma samasuguse sisuga filmi, ainult siis oli peategelane armunud klassivenda, siin filmis on toakaaslane obsessed teise naissoost toakaaslasesse. Igati iiiiiigaaaaaav film. Mis samas sugugi ei tähenda, et ma selliseid “so yesterday” sisuga filme uuesti ei vaataks. Mul on sellist tüüpi filmide jaoks mingi teatud tuju.

Selle eest “The perfection”, mis samuti thriller oli minu jaoks vastupidiselt eelmisele filmile täis ootamatusi ja keerdkäike. Lugesin arvustusi, et see ajas inimestel südame pahaks, sest seal näidatakse okset ja selle sees olevaid vaklu või putukaid. Ütleme nii, et ilus ei olnud, aga südant pahaks ka ei ajanud. Igasugu rõvedusi nendes filmides nähtud, väike okse ei ole just kõige hullem, mida ühel thrilleril pakkuda on. Hästi põnevalt ülesehitatud film, kus minu jaoks ei olnud kuni lõpuni aru saada, mis siis täpselt saama hakkab. Seda hakkasin ka üsna filisõhtul vaatama ja jällegi nagu mu ema, endal silmad juba väsinud ja tahaks magama jääda, aga ei saa. Film oli vaja lõpuni vaadata. Nagu ei saaks Netflixi filme pausile panna, eksju. Midagi selles filmis meenutas mulle väga “The Black Swani”. Ma ei oska selle filmi sisust rääkida ilma, et ma räägiks ära liiga palju, ma julgen vaid soovitada ja öelda, et see on vahelduseks natukene ebatraditsioonilise lähenemisega thriller. Vähemalt minu jaoks oli.

Täna ootab mind ees uus filmiõhtu. Kahtlustan, et venib pikale.

Päisefoto: Valgus ookeanide vahel/Kino Artis lehelt

Suurepärane ja kohutav samaaegselt

/ Eveliis / 1 Comment

Ma ei tea, kas ma olen kunagi maininud, et mind huvitab  kõik II maailmasõjaga seonduv – ma võin lõputult sel teemal lugeda, dokumentaare ja mängufilme vaadata. Ma ei tea täpselt, mis selles teemas on, mis mind nii paelub.   Ärge jumala eest saage minust valesti aru, kui ma ütlen, et paelub, siis ma ei pea kuidagi silmas seda, et sõda oleks äge (ma olen patsifist), vaid pigem paeluvad mind inimeste lood, psühholoogia, millistes tingimustes inimesed pidid hakkama saama, millistest tingimustest eluga pääseti, et kogu selle kurja keskel leidus ka headust. Mind huvitavad sündmuste arengud, seosed, tagajärjed. II maailmasõda nii koletu kui see ka pole ja nii kohutavalt kui see ka ei kõla, on üks minu lemmikteemasid. Pole ka imestada, et minu lemmikraamatuteks on just selleteemalised raamatud. Näiteks “Naine Berliinis” (sellest olen ma varem kirjutanud siin). Üleeile võtsin ma kätte Tatiana De Rosnay “Sarah’s Key” norrakeelse versiooni ja pean tunnistama, et sellest on saanud üks minu uusi lemmikraamatuid.

Lugu ise on õõvastav. See räägib 1942.aastal Pariisis toimunud juutide massilisest koonduslaagritesse saatmisest. Üks asi on koonduslaagritesse saatmine, kuid see raamat käsitleb  Vél d`Hiv nime all tuntud sündmust, kus prantsuse politsei poolt arreteeriti üle 7000 juudi, kellest enamus olid naised ja lapsed (perekonnad olid kuulnud võimalikust arreteerimisest ja nii olid mehed peitu läinud, arvates et naised ja lapsed on väljapool ohtu, kuid siin nad eksisid). 4000 last vanuses 2-12 saadeti koonduslaagritesse, kust nad kunagi tagasi ei tulnud. Kogu selle aja, mil  ma lugesin, millistes tingimustes juute mitmeid päevi joomata ja söömata kuumas ruumis kinni hoiti, kuidas lapsed oma emade juurest ära kisti, tundsin ma, kuidas mu süda pahaks läks. Ma ei suuda siiani uskuda, et üks inimene on võimeline teist inimest nii ebainimlikult kohtlema. Ma tahtsin mitu korda raamatut käest ära visata, sest kõike seda oli nii kohutav lugeda. Kuid samaaegselt on see nii põnev.

Romaanis põimuvad kaks lugu. 10-aastase Sara Starzynski ja tema perekonna lugu peale seda kui nad 16.juulil 1942 arreteeriti ja ajakirjanik Julia Jarmondi lugu, kes Vél d’Hiv’ist lugu kirjutama hakkab.  Sara Starzynskil on väikene vend, kelle ta politseinike eest peidab ära salajasse kappi ja keerab ukse lukku, et nad teda ei leiaks. Sara on veendunud, et nad tulevad perega kohe tagasi ja nelja-aastane Michael saab kapist välja, kuid tundidest saavad päevad, päevadest nädal(ad). Kogu õuduse keskel, mida Sara kogeb, mõtleb ta vaid oma väikese venna peale ja hoiab kramplikult taskus võtit. Tema ainuke mõte on jõuda tagasi venna juurde. Ma reaalselt tundsin tema südamevalu, tema hirmu, tema meeleheidet. Ma puhkesin nii mitu korda raamatut lugedes nutma. Saral õnnestub laagrist põgeneda ning kaks nädalat peale arreteerimist jõuab ta koju tagasi. Ta ei jaksa mõelda, miks avab tema kodu ukse võõras poiss, ta ei pane tähele, et korterisse on tekkinud teine mööbel, ta tormab salajase kapi juurde, et uks avada.

“Sara võtit” lugesin ma esimest korda 2015. aastal. See on üks suurepärane ja samaaegselt nii kohutav lugu. Selline lugu, et süda kisub krampi ja pisarad jooksevad, sest kuigi raamatu tegelased on välja mõeldud, siis lugu kui selline kahjuks mitte. Nüüd lugesin ma raamatut teist korda. Ma pean ausalt tunnistama, et mõned kohad ma lugesin diagonaalis, sest kõik raamatus kirjeldatu oli liiga õudne. Iga ema süda murdub, seda raamatut lugedes. Raamatust on tehtud ka film (YouTube´is laenutatav) ja eile tundsin ma, et tahan seda vaadata. Kõige rumalam otsus, kui oled hotelli jõudnud kell 12 öösel ja pead hommikul kell üheksa minema kohtumisele. Seda filmi ei saa vaadata ilma emotsioonideta, ma nutsin lahinal. Film on küll tunduvalt pinnapealsem kui raamat, jumal tänatud, sest muidu ei oleks seda võimalik vaadata, aga olles lugenud raamatut ja teades, et see kõik oli ilmselt veel kordi hullem kui ka raamatus kirjeldatu, siis hakkab film elama mõtetes oma elu. Ma ei saa siiani mõtteid oma peast välja. Näiteks on raamatus koht, kus juudid peavad kõik ehted endalt ära andma. Väike kuueaastane tüdruk väriseb hirmust nii, et ta ei saa kõrvarõngaid lahti, vanaema püüab teda aidata, kuid vangivalvurite arvates võtab see liiga kaua aega ja nad tõmbavad jõuga lapsel rõngad kõrvast ära, nii et lapse kõrvad rebenevad. Kedagi ei huvita tema nutt ja valu, järgmisel hetkel lahutatakse lapsed emadest ja vanaemadest ning nad ei tea, kas nad enam kunagi oma vanemaid näevad.

Südantlõhestav ja kurb film (ja raamat!), kuid siiski oluline mitte unustada ja püüda ometigi ajaloost õppida. Et ei oleks vihkamist rahvuse ja päritolu pärast nii nagu pole lootust inimestesse kaotanud see Holokausti üle elanud proua (aitäh selle lingi eest, kallis Mirjam!). Kõlab lõpetuseks nagu valimisloosung, aga vaadake seda filmi, lugege raamatut ja te mõistate ise, miks sallivus on niivõrd oluline.

 

Iluprotseduuridest sõltuvuses ehk tere, keskeakriis?

/ Eveliis / 23 Comments

“Marek, ma lähen homme oma pekke külmutama!” teatasin ma õhtul kodus. Marek pööritas silmi ja ütles, et ei tea küll, kelle jaoks ma korraga kõiki neid protseduure teen. “Ikka sinu jaoks,” vastasin mina. Marek kordas oma silmade pööritust. “Kümme aastat ei ole midagi teinud ja nüüd siis järjest…”  Oli minu kord silmi pööritada. “Kallis mees, kümme aastat tagasi ei olnud mul selleks vajadust, ma ei olnud vormist väljas.” Kuigi, tõele au andes, teadsin ma siis oma peas, et olen nii ülekaaluline kui kole.

Nüüd on lood teised.

Iluprotseduuridest sõltuvuses ja keskeakriis jah? Oh ei. Ma ei näe mingit vahet, kas naine käib juuksuris, kosmeetikus, maniküüris või külastab (mõistlikuse piires) ilukliinikuid. Minu arvates on see täiesti tavaline enda eest hoolitsemise rutiin. Lihtsalt erinevas vanuses naiste ilurutiinid on erinevad. 18-aastane mina käis solaariumis, 38-aastane mina ilukliinikus. Elu. Milleks häbeneda?

Keskeakriisist ei tea ma midagi.

Kui ma vaatan ennast kui naist, siis ma ei näe ei ülekaalulist ega keskealist naist, ma näen täiesti normaalset  naist. Ma olen endaga rahul ja meeldin endale. Aga siin on üks aga. Ma meeldin endale kui ma olen riides. Võtame riided ära ja ma ei valeta kui ma ütlen teile, et mu keha tekitab mulle tülgastust. Ma olen sellest ka varem rääkinud. Ma ei kavatsegi end sellisena armastama hakata, ses mõttes, et ma  ei kavatse endale valetama hakata, et armastan oma pekki. Seepärast muutsin ma oma toitumist, hakkasin liigutama, kuid tundsin ikka rahuolematust ning leidsin end ikka ja jälle uurimas muid variante. Ka rasvaimu, kuigi selle ma esialgu siiski olin enda jaoks välistanud. Instagramis jäi mulle ette vipMedicumi konto, kus parasjagu reklaamiti protseduuri, mida ma alguses ei suutnud kokkugi veerida.

Krüolu…krüolüü…krüolipolüüs. Läksin nende kodulehele, et rohkem teada saada- Lugesin ja ei olnud korraga kindel, kas ma olin segaduses, et mis protseduur see siis selline ikka on, või põnevil, et selline asi olemas on. Kuna konsultatsioon oli (on) tasuta, panin ma pikemalt mõtlemata end kirja, paar päeva hiljem olin ma aja kinni pannud ka protseduurile endale.  Et kõik oleks selgemast selgem, siis ütlen ma siinkohal ka ära, et tegu ei olnud algselt absoluutselt koostööga, ma lihtsalt panin aja kinni nagu iga teine inimene, aga üks asi viis teiseni ning tänase protseduuri ja eesootavad endospheres therapy teostan ma ilukliinikuga koostöös.

Ma olen aegajalt ikka mõelnud, et huvitav, kas blogijad saavad natuke paremat teenindust kui nö tavakliendid. VipMedicumis sain ma sellele vastuse. Mulle konsultatsiooni andnud ja protseduuri läbi viinud Terjel ei olnud õrna aimugi, et ma sellest ka mingi kogemusloo kirjutan, avaldasin talle selle alles täna kliinikust lahkudes, ja võin öelda 100% veendumusega, et siin ei teha klientidel mitte mingisugust vahet.

Kui mulle koostööd pakuti, olin ma kahevahel. Kui ma võtan selle vastu, siis oleks minust aus näidata ka seda, mille pärast ma selle teekonna ette võtsin, aga kas ma tahan seda teha? Riietega annab imesid teha ja ei pea üldse põdema, aga vabatahtlikult oma probleemseid kohti suhteliselt loetud blogis näidata, kas ma olen selleks valmis. Ma ei ole üleüldse kunagi eriline nahanäitaja olnud, miks seda teha siis nüüd. Samas mõtlesin ma, et ma olen rääkinud siis blogis avalikult nii paljudest asjadest, et minust oleks kahepalgeline mitte rääkida sellest, mis võib olla huvitab teisigi minuvanuseid ja vanemaid, kes ei taha mutistuda, vaid lisaks sisemisele ilule olla ka väliselt ilusad. Nii et…kogu mu julgus sai kokku võetud ja siis need probleemsed pildid ongi. Saate nüüd ju aru, et ma ei ole niisama moe pärast kurtnud, et appikene, ma olen paks. See moe pärast vingumine jäi 10-20 aasta tagusesse aega.

Siin on teie ees 70 kilo naiseilu. Peitmata.

Ma täna ei hakkaks krüolipolüüsist väga palju rohkem kirjutama kui ütlen, et tegu protseduuriga, kus  krüolipolüüsiseade  tõmbab vaakumiga otsakusse rasvavoldi, mille kudesid hakkab elektriga “külmutama”. Mulle oli konsultatsiooni käigus selgeks tehtud, et tegu ei ole millegi valusaga, kuid kindlasti ka mitte mugava ja meeldiva protseduuriga. Mina ei tea, kas mina olen nii tundetu, aga ma ei tundnud vähimatki ebamugavust, pigem oli mu meelest äge kui “tolmuimeja” pekid vaakumisse tõmbas. “Äge protseduur,” ütlesin ma lahkudes. Administraator naeris, et selliseid kliente, kes nii ütlevad, ei ole üleliia palju. Käsi südamel, 70 minutit peki külmutamist läks mööda nii, et ma ei saanud arugi. Ainus väga kummaline tunne oli see kui lõpuks seade lahti võeti kõhu küljest ning kõhupekist oli korraks saanud pekine ja väljaulatuv Lego-kuubik. See masseeriti kohe muidugi ära. aga korraks vaatasin küll, et mine pekki, mis siis kui see Lego ei kaogi mu kõhult. Kadus vähem kui minutiga.

Esimesed emotsioonid?

Esimesed tunnid peale külmutamist oli kõht täiesti tundetu ja külm, arusaadav eksju. Mida aga aeg edasi seda rohkem läks kõht paiste ja valulikuks, väga kummardada ei saa ja tunne on selline ebameeldiv, valulik. “Sul on beebi tulemas,” kilkas Ida, “siis läheb kõht nii suureks!” Jah, paistes on kõht küll, aga selle eest ka hoiatati. Osadel pidi paiste minema, teistel ei pidanud üldse midagi välja paistma. Mina olen ikka loomulikult see osa, kes paiste läheb. Ma ei soovitaks krüoteraapiat teha enne mõnda olulist üritust, sest kunagi ei või ette teada, kuidas keha reageerib. Kehad on nii erinevad. Naljakas, et räägin siin, et enne ühteggi pidu ei tasuks protseduurile minna, aga ise tegin täpselt vastupidi. Meil on ettevõttel homme 20. juubeli pidustused. Minu õnn, et ma kannan suhteliselt laia lõikega riideid, nii et ehk ei pea ma kõigile kolleegidele oma beebikõhtu väga palju selgitama hakkama.

“No a oled siis nüüd nii peenike, et ei tunne sind äragi või?” küsis Marek kui ma talle päeval helistasin. Käiks kõik asjad vaid nii kiiresti ja lihtsalt. Tulemusi peaks näha olema umbes 1,5 kuu pärast. Väidetavalt saab ühe krüolipolüüsi seansiga  korrigeeritavast piirkonnast kaotada kuni 30% rasvaladestusi. Poolteise kuu pärast saab protseduuri korrata, see võimaldab kaotada kuni 50% rasva. Mul on uus aeg juba kinni pandud.

Kahe kuu pärast vaatame, kas näeme erinevusi enne ja pärast piltides.