Järjekordne headeks vanemateks saamise koolitus selja taga ja kuigi me järjekordselt feilisime kodutööga, mängida lapsega iga päev kümme minutit, olen ma suutnud sellele olukorrale ka loominguliselt läheneda. Alustame lõpust. Neljapäeval tulin ma konverentsilt koju ja olin suhteliselt sidrun, aga süüa oli vaja teha ja peas vasardas mõte, et mängida tuleb ju ka. Lihtsam oleks olnud võtta vana hea kergema vastupanu tee – mine vaata multikaid ja pärast vaatame, mis teeme. Samas ei tundunud nagu õige ka. Küsisin Idalt, kas ta tahaks minu juures köögis joonistada, samal ajal kui ma süüa teen ja kui söök tehtud, siis joonistame koos. Idale mõte sobis! Mulle ka, sest kaks ühes ju. Vahepeal kui lillkapsas kees ja kana haudus, kamandas Ida mind ka joonistama. Teate, ma ei ole suurem asi joonistaja (süüdistan kunstiõpetajat, kes mu loovuse tappis, mulle terve kooli aja sisendades, et ma ei oska joonistada), aga kuidagi läksime nii mängu sisse, et esimest korda elus ma nautisin joonistamist. Selle nädala kodutöö oli lisaks lapsega mängimisele olla ka nö spordikommentaator, et ei küsi lapselt, mida sa teed ja mis see on ja kas see on, vaid kommenteerid kirjeldavalt kõike seda, mis laps teeb. Mis selle eesmärk on, sinna me veel jõuame. Mingi hetk tundus mulle, et hoopis Ida on sellel koolitusel käinud, sest tema suunas ja õpetas mind, mitte vastupidi ning ma pean tunnistama, et lastes tal seda teha, sain ma oma joonistamise krambist üle ja nautisin koos tegemist.  Andsin Idale ka kleepsud, mis me koolitusel oma soorituste eest saame ja selgitasin Idale, et iga kord kui me oleme head vanemad, siis me saame sellised kleepsud. Ida muidugi arvas, et ta hakkab neid kleepse koguma ja paneb külmkapi peale oma kogu, et siis me kõik näeme, kui head vanemad me oleme. Rumal see laps kohe kindlasti ei ole. Mingi hetk rääkisin ma Marekiga ja Ida osutas kleepsule, kus on kirjas “kuulan oma last” ning tuletas meelde, et peame teda kuulama.

Aga kirjeldav kommenteerimine ehk spordikommentaatoriks/loodusdoki kommentaatoriks olemine. Mida see tähendab ja miks see hea on? Teate, kuidas ma lähen lukku/endast välja kui keegi töö juures kohe tuleb küsima mu käest, mis see on, kas see on nii, kuidas see seal selliseks läks. Aga mida ma teen lapsega ise? Mis see on? Mida sa nüüd joonistad? Kas see on hobune? Mis number see on? Mis värv see on? Nii nagu mina ise, täiskasvanuna, tekib ka lapsel tunne nagu teeks ta kontrolltööd. Mis on nende küsimuste esmärk? Mida me mängimise ja küsimustega tahame saavutada? Seda et ta õpiks? Või seda et ta mängib ja omandab mängu käigus infot?  Ehk siis selle asemel, et kohe küsimustega peale lennata tuleks olla kommentaator, kes ütlebki, ma näen, et sa tegid sinise triibu ja kollase ringi, et laps saaks sisse elada “kontrolltöö vooru”, mitte kohe küsida, miks puu on sinise tüvega ja lehed kollased. Võib olla laps ei olnudki puud joonistamas?  Teine asi, mida me (ilmselt kõik) teeme on see, et me keskendume sellele, mis on valesti. Mäletate koolis etteütlust? Millised sõnad tõmmati alla? Need, mis olid valed. Ja punasega. Aga miks mitte keskenduda sellele, mis on õige? Tõmmata rohelisega alla need sõnad, mis on õigesti? Me kipume lapsi nii suunama ja oleme nii kinni selles, et laps peab olema koolivalmiduse poolest parem kui naabri-Mari, aga me unustame ära, et nii me tapame lapse loovust. Ma olen ise ka seda kordi öelnud, et ärme õpeta lapsi nii agaralt, neil on koolis aega õppida küll ja lasta oma loovust tappa. Pole vaja kohe 3-6-aastast last “kontrolltöödega” kiusama. Kommenteerime rohkem ja küsime vähem. Tulemuseks on lapse keskendumine ning eneseusalduse edendamine.

Üks asi, millega mina varasemalt hästi palju vaeva nägin, oligi see, et mulle tundus, et laps mängib valesti. Mina ju tean, kuidas puslet kokku pannakse, mina tean et sellest ei ehitata torni, mina ju tean, et sellest peab tulema pilt. Kui laps ei saanud hakkama, siis ma tegin tema eest ise asja ära, sest 1) sai kiiremini ja 2) oli justkui mängitud, et jäta nüüd mind rahule ja tegele oma asjadega. Tegelikult peaks laps saama puslest torni teha kui ta tahab ja vanemad ei pea kommenteerima, kuidas on õigesti, vaid julgustama ning emotsionaalset toeks olema. Kui torn läheb viltu ja kukub kokku ning laps muutub tusaseks, et ei saa hakkama, siis ei peaks kohe ütlema, et “ma ju ütlesin, et pusletükkidest ei saagi torni teha”, vaid kommenteerima, et last julgustada. Ma näen, et sa püüad torni teha, sa oled väga tubli, et sa pingutad ja uuesti proovid, see ongi raske, emme-issi ei saa ka alati hakkama – need on vaid mõned soovitused julgustavaks kommenteerimiseks. Oluline on mitte lapse eest ära teha, vaid toetada, et laps proovib. Kiitma ei pea ka iga liigutust, vaid ikka seda kui ta saabki hakkama, eriti kui saab hakkama siis kui vanemad on öelnud, et meie ka ei oska alati ja see võibki raske olla, sest nii tekib lapse tunne, et ta ei ole üksinda nö koba ja tal tekib “ma saan hakkama tunne”. Kui läks hästi peale jõupingutust, saab laps enesekindlust.

Nädala feil: Ida ei saanud kahvliga spagettide söömisega hakkama. Meile Marekiga meenus kohe, et ahah, selline olukord, kus me saame nüüd koolitusel õpitut kasutada. Et kommenteerime ja toetame ja ütleme, et see võibki mõnikord raske olla ja meil ei tule ka alati välja. Koolituse teoreetiline laps ei läinud kohe närvi kui hakkama ei saanud ja koolituse teoreetilised vanemad ei läinud kohe närvi kui laps jonnima hakkas. Teoorias oli see kõik palju lihtsam. Praktika oli aga selline, et kõik me kolm läksime närvi. Mina viisin karjuva Ida ülesse oma tuppa, kus ta karjus 28 minutit, et ta ei taha seal olla, kuigi Marek ütles talle vahepeal kaks korda, et kui sa jonni lõpetad, võid alla tulla. 28 minutit hiljem tõin ma ta toast allakorrusele tagasi. Edasi olime me ideaalne perekond, aga teoorias omandatu jäi praktikas katsetamata. Me oleme liiga lühikese süütenööriga kõik. Kui te arvate, et ma seda feili koolitusel ei julge jagada, siis te eksite. Selle koolituse juures mulle meeldibki just see, et me ei pea teesklema. Keegi ei mõista su üle kohut, vaid kõik saavad aru, et me oleme lihtsalt inimesed, kes tahavad oma vigade ja eude ja probleemidega.