“Ma näen oma ripsmetehnikut ka tihedamini kui oma sõpru,” heitis mulle üks sõbranna naljatades ette. “Pähh, ma käin Medemises botoxit süstimas ka tihedamini kui ma oma sõpru näen,” vastasin ma talle. Laias laastus nii ongi. Elu on läinud nii kiireks, et enam endagi jaoks pole aega, rääkimata siis sellest, et oleks aega sõpradega niisama aeg maha võtta. See nädalavahetus oli aga erand.
Esiteks tõi laulu-ja tantsupidu meile külla ja loomulikult ka koos pidu nautima mu parima sõbranna oma tütardega. “Kas pole imelik, et vanasti sa käisid igal pool koos mu emaga, aga nüüd oled siin hoopis minuga?” küsis ta 19-aastane tütar kui me laupäeva õhtul ta ema ära olime saatnud ja veini jäime Ussipessa jooma. Jah, veider eksju. Vanasti me ikka saatsime Laureeni nö jalust ära, mitte vastupidi. Laureen on pull kuju – karakteriga noor naine. Ja Ida oli nagu seitsmendas taevas. Tahate teada, miks? Mõnikord ütlevad pildid rohkem kui tuhat sõna. Aga palun! Sellepärast. Ma kujutan juba ette, kuidas mõne aasta pärast Ida meilt samasugust meigikotti nõuab. Minu meigikotis on päikesepuuder, põsepuna ja paar huulepulka.
Laulu-ja tantsupeo rongkäik on mu jaoks absoluutselt kõige lemmikum asi peost. Naljatades (või kas ikka naljatades?) võib öelda, et see on see ainus aeg kui eestlased üksteisel naeratavad ja vabatahtlikult teineteist kallistavad. Teate, veel umbes kümme aastat tagasi ei kallistanud ma kedagi. Ma läksin endast välja kui inimesed mulle liiga lähedale tulid. Mitte enam. Kuna mu meelest on eestlased argipäevas nii tuimad ja kurjad, meeldib mulle see osa, mis meis rongkäigu ajal välja tuleb. Elav ja lõbus eestlane.
Õhtul istusime me pikalt õues Ussipesas koos sõpradega, kes olid juba enne meid kohale jõudnud ja laua katnud. Hea on olla selline laisk võõrustaja. Tuled kohale siis kui kõik on juba sinu eest ära tehtud. Isegi meie seekordne Airbnb külaline oli juba kohale jõudnud ja end kenasti sisse seadnud. Mult küsitakse tihti, kuidas ma julgen võõraid oma majja lasta. Margot, meie külaline Seattle´ist, on näide, miks ma seda julgen. Need inimesed annavad nii palju juurde elule. Need jutud, kogemused, maailmavaated. Kutsusime ta endaga laulupeole ka kaasa, et võib olla once in a lifetime experience, noh ütleme nii, et ilmselt oligi…Sest kui meie Laureeniga saime siiski endale laulupeo piletid, siis temale me enam piletit ei saanud. Samas sai ta aega veeta ühes poolsegases eesti-rootsi seltskonnas, sest enne laulupeole minekut käisime me koos meie Rootsi sugulastega F-hoones söömas. Viimati kui ma sugulastega kokku sain, olin ma neljandat kuud rase.
Issand, ma mäletan neid aegu kui Rootsist sugulased komme, vildikaid ja riideid tõid kui külas käisid. Äge oli! Nüüd on ka äge! Aga mitte enam selle pärast, et nad tooks asju, vaid seepärast, et nad on ise ägedad! “Ida, me läheme saame enne laulupidu Victoriga kokku, ta tuli Rootsist meile külla,” hakkasin ma Idale selgitama, kellega me kokku saame. Enne kui ma jõudsin midagi edasi rääkida, hüüatas Ida: “Jaaa, ma tean! Victor Crone!” No ei olnud päris see Victor, aga lahe Rootsi Victor ikka.
Mis mind paneb imestama on see, et minu vanaonu poeg, kes on sündinud ja kasvanud Rootsis ja rääkinud siiski terve oma elu rootsi keeles, oskab ikka veel täiesti puhtalt eesti keelt. Selles mõttes, et loomulikult on tal aktsent ja ta tõlgib asju otse, aga halloo, eesti keel on raske ka Eestis elavale eestlasele, on müstika, kuidas 50 aastat keelt aktiivselt mitte kasutanud inimene seda ikka praktiliselt veatult valdab. “Aga ma viieaastasena kodus rääkisin eesti keeles,” ütles ta, “sellest ajast on meeles.” Saate aru jah. Ja siis meil on inimesi, kes elavad Eestis 50 aastat, aga ei oska ikka keelt.
Ja siis saabus paanika. Selgus, et koha peal ei müüda laulupeo pileteid. Mis mõttes, olime me segaduses ja häiritud. Pikk jutt lühikeseks – mul õnnestus saada kaks piletit kommikarbi eest. Ma ei suutnud seda imearmast naist ära tänada! Bensiinijaamast kommikarpi ostes sattusin ma vestlema minu taga järjekorras seisnud naisega. “Täna on kõik nii sõbralikud ja naeratavad,” ütlesin ma talle. Naine noogutas. “Muidugi, täna on ju laulupidu, kõik on elevil ja rõõmsad. Homme on jälle argipäev.” Argipäev sattus tanklasse juba kaks minutit hiljem. Meie taha järjekorda sattus mees, kes ei saanud õigest/piisavalt külma/sobivat vett osta. Ei olnud külmaletis või midagi. “Kas teil töötavad siin ajupuudega inimesed!” hüüdis ta üle tankla. Vot õige eestlane. Ei mingit laulupeo rõõmu, vaid tavaline ehteestlaslik olek.
Laulupidu ma kritiseerida ei taha. Ma olen laulupeo fänn. Emotsioon külg külje vastas “Ta lendab mesipuud” lauldes on suurem kui elu. Aga ma olen nõus selle kriitikaga, et midagi tuleks siiski järgmistel pidudel muuta. Laulupeol on alati palju rahvast, aga seekord oli juba natuke liiga ebameeldivalt palju rahvast. Liikuda ei olnud võimalik, rääkimata siis istekoha leidmisest. Ma sain aru, miks piletite müük peatati. Sinna tõesti ei oleks enam rohkem rahvast mahtunud. Ma saan aru ka inimeste pettumusest, kes peole ei saanud. Alati on ju saanud. Tundub, et laulupidu on aga muutumas nii popiks, et ilmselt tuleks ka siia samasugused piirangud seada nagu tantsupeole. Kõik kahjuks lihtsalt ei saa. Tulebki müüa juba algusest peale vähem pileteid. Hoiatada inimesi, et on limiteeritud kogus. Et inimesed teaksid arvestada.
Koju jõudsime me Idaga hilja õhtul. Mõlemad läbi nagu läti rahad. Aga pikka puhkust ei ole. Nüüd on vaja juba kohvrid pakkida, sest ees ootab Vasknarva, Kauksi, Rannapungerja, Mustvee, Varnja, Peipsi järvefestival ja Mesi Tare saunapaat. Maksimaalne puhkus! Eestimaa lühike suvi, kuhu hea tahtmise juures mahub nii palju, on üks põhjus, miks ma suviti ei taha välismaa reisidele minna.
