Facebook ütles, et mu blogi FB lehel on täna kümnes sünnipäev. Päris hull tegelikult mõelda, et ma olen nii pikalt seda hobi pidanud. Ja veelgi hullem on mu meelest see, et teid on nii palju, kes ikka minuga kaasa hängivad. See on paganama lahe. Sest olgem ausad, ma ikka olen üks parasjagu iganenud toode kõikide suunamudijate keskel. Nii et suur aitäh teile kohe päriselt.

Selle tähtsa päeva puhul mõtlesin ma siis blogile tagasi vaadata ja jagada täiesti suvaliselt igast aastast üht postitust. Hakkan veidike kaugemalt pihta, sest bloginud olen ma ka ilma FB leheta ehk siis kokku 15 aastat. Hakkame siis minema!

2009

Pärast tund ja viisteist minutit ummikut, ei olnud mul mitte mingit tahtmist poodi sinimerekarpide järgi minna. Mitte mingitki! Siiski otsustasin ma läbi põigata kohalikust väikesest poest, et mõned vajalikud toiduained kaasa rabada – päris söömata ei tahtnud ju ka ummiku pärast jääda. Oo, need imelised Depressiivsete Väikelinnade Poed ja Joodikud. Minu ees seisis mees, kes vaevalt püsti seisis ja ei suutnud oma kahte lauaviinagi kätte haarata, silm lihtsalt ei seletanud või nägi ta nii topelt, igatahes jõudis veel kaks inimest oma kaupade eest maksta ja minagi sain peaaegu et oma ostudega valmis enne kui ta poest välja taarus. Jumal tänatud! Ma olin suutnud parkimiskohaks valida Joodiku auto kõrvale. Kui ta oleks oma lauaviina ostuga kiiremini hakkama saanud, oleks mu kojusõit veel mõne aja võrra edasi lükkunud, sest see mees ei suutnud enam aru saada, mis pidi ta auto liikuda võiks.
Ma pole KUNAGI nii kiiresti minema tagurdanud kui seekord Joodiku kõrvalt. Mul ei olnud mitte mingit tahtmist politsei ja joodiku seltsis oma õhtut veeta. Kohusetundliku kodanikuna hakkas mul aga sees kripeldama, et oma auto sain küll päästetud, aga teiste autod? teiste elud? Need vajasid ka päästmist! Niisiis kutsusin ma elus esimest korda roolijoodikule politsei. Mis sellest, et esimese hooga sadasin päästekeskuse numbrile, kust mina pidin mäletama, mis numbril politseid kätte saab, aga kokkuvõttes täitsin ma ikkagi oma kodanikukohust! Nüüd ma võin enda üle uhkust tunda! (loe rohkem)

2010

Paar päeva tagasi käis Suures Ja Tähtsas Ettevõttes töövestlusel üks Mutrikese tuttav. Mutrike andis talle hea soovituse, kui soovid tööd saada, siis igaks juhuks ära maini, et Mutrikest tunned.
Mutrikese Tuttava töövestlus jäi lühikeseks, sest tegu ei olevat inimesega, keda Suur Ja Tähtis Ettevõte otsib. Ja teate, miks? Sest ta jõudis vestlusele veerand tundi VAREM! Suures Ja Tähtsas Ettevõttes hinnatakse täpsust ja kui ikkagi öeldakse üks kellaaeg, siis sellest tuleks kinni pidada. (loe rohkem)

2011

Järgmisel päeval ei saanud ma kiusatusele kuidagi vastu ja lugesin läbi teise juhtumi – “Tühja purgi juhtum”. Süda oli rahul. “Kaks juhtumit” oli 101. kord läbi loetud. Nüüd sai elu ja toimetustega edasi minna. Aga midagi jäi ikka kripeldama. Ma teadsin, et mul peab riiulis veel paar “juhtumit” olema. (loe rohkem)

2012

Mul on väike õde. Tilluke Delisa. Selline pisike (21-aastane), tüütu, aga armas. Juba lapsest saati. Ma olen teda kiusanud ja temaga kakelnud, teda tuppa üksinda jonnima jätnud, peaga kogemata vastu külmkappi löönud, oma toast välja visanud ja tema peale kitunud. Aga ka nina püsti temaga mööda tänavat patseerinud, et kõik õetud sõbrannad kadetust tunneksid. Ja oi, nad olid kadedad, et mul selline armas blond väntsakas nagu varnast võtta oli!

Aastatega on toast välja viskamist ja kiusamist (ning kindlasti peaga vastu külmkappi löömist) aina vähemaks jäänud. Või kuidas võtta. Kui ma puberteedist õe peo ja laua alla peitunud poisid laiali ajasin, siis minu jaoks oli see väikesest õest hoolimine, aga tema jaoks võis see ju hoopis kiusamine olla. Oli kuidas oli, aga ma olen alati püüdnud talle eeskujuks olla. Mis sellest, et me oleme erinevad nagu öö ja päev.  (loe rohkem)

2013

Kunagi sai küünist seina sisse peidetud Eesti lipp leitud. Ma ronisin redelit mööda maja katusele ja panin sinimustvalge lipu uhkelt lehvima. Ega ma vist päris “mõistuse juures” olnud, sest meelest mul see lipp läks. Ja nii ta seal lehvis, kuni naabrimees küsis, et kas ma olen lollis läinud. Lipp sai mitu tundi lehvida. Seda oli kaugele ja hästi näha. See pidi olema mitmed head aastad enne 1976.aastat. Siis kolisin ma siia.  (loe rohkem)

2014

Kui ma kella vaadates nägin, et see oli pool neli, ei suutnud ma seda uskuda. Kell oli pool neli ja Ida ärkas esimest korda. Igaks juhuks küsisin ma Marekilt üle, kas see tõesti on esimene kord, sest paar korda on varemgi juhtunud, et mulle tundus, et Ida magas, aga tegelikult oli ta iga tunni tagant häält teinud. Ma lihtsalt olin nii väsinud olnud, et isegi ei kuulnud. Seekord ei olnud nii. Ta tõesti ärkas esimest korda. See teeb viis ja pool tundi järjest magamist! (loe rohkem)

2015

Me seisime keset Rootsi pärapörgut ilma autota ja kohvritega. Emme oli küll eelmisel päeval pakkunud, et me läheks Stockholmist sinna kahe autoga, aga mina olin kindel, et saame ju auto korda. Hakka siis kahe autoga tagasi söitma. Nüüd vandusin ma end maapõhja, et selline optimist olin olnud. 

Me keeldusin ka sellesse linna rohkemaks jäämast. See, et meil önnestunud eelmisel ööl elusalt pääseda, ei tähendanud ju seda, et meil ka täna vöiks sama hästi minna. Ma keeldusin hiinlase hotelli tagasi minemast. Emme oleks meile saanud järele tulla alles kella viiest. See oleks tähendanud, et me oleks selles paganama linnas pidanud passima kella üheksani.

Me otsustasime rongiga liikuda vähemalt Karlstadi 30 km kaugusel. Tsivilisatsiooni. Meie “röömuks” selgus, et rongid sel päeval ei söida. Jumal hoidku! Ma olin veendunud, et ka bussid ei söida, et see ongi mingi hiinlase ja majavaimu kaval vandenöu, et me kuidagi minema ei pääseks, peaks tagasi hotelli minema ja leppima oma saatusega saada hakklihaks. (loe rohkem)

2016

Väga paljud minu suved on seotud ühe tillukese Oxelösundi- nimelise Rootsi linnakesega, kus me tädi Lolal ja onu Oskaril külas käisime. Nende imearmas väike majake, keset linna, mitte väga kaugel merest. See nädalavahetus meenutas mulle paljus Oxelösundi. Ja ma ei oska väga isegi sönadesse panna kui tänulikuks sellised hetked teevad. (loe rohkem)

2017

Veel aasta aega tagasi olin ma masenduses ja langemas sügavasse depressiooni. Ma saan aru, et masendus ja depressioon on justkui moesõnad ja haigused, mis kõigil olema peavad. Tegelikult ei ole tegu sugugi vaid sõnakõlksudega, vaid tõsise haigusega, mida tuleb ravida. Mina arvasin, et mul ei ole häda midagi, et ma saan ise hakkama, nii nagu kuulen rääkimas inimesi, kes minu arvates vajaks psühholoogi abi. Ma olin kergeltsüttiv inimpomm, kuid väitsin ikka, et mul ei ole häda midagi. Kui ma ühe raamatupidamise arve pärast endast täiesti välja läksin ja lubasin end järve ära uputada, sain ma aru, et kõik ei ole okei, et ma vajan abi. Peale poolt aastat psühholoogi juures käimist hakkasin ma maailma nägema hoopis teistes värvides. Ma ei liialda kui ma ütlen, et värvid tulid tagasi. (loe rohkem)

2018

Hommikul käisin silmalaugudelt niite eemaldamas. Kes veel ei tea, miks siis, lugege siit. Kuigi silmad on veel paistes ja silmaalused sinised nagu oleks ikka peksa saanud, siis esimest korda elus üle väga pika aja, nii pika, et ma tegelikult isegi ei mäleta, et mul laud üldse olemas oleks olnud, näen ma, et mul on silmalaud. (loe rohkem)

2019

Lõpuks oli kätte jõudnud meie Peipsi puhkuse tähstündmus. Kahepäevase hilinemisega olime me jõudnud oma lemmikspaasse. Mesi Tare saunapaati. Me oleme kolm suve järjest saunapaadis ööbinud, kuid ma arvan, et järgmisel aastal peame me tegema lausa kaks Mesi Tare puhkust, sest ma ikka tahan tares ka ööbida. See tundub nii müstiliselt romantiline. Kuigi saunapaadil on olemas oma maagiline pool, millega raske võistelda, aga milleni me veel jõuame. Igatahes tundub mulle Mesi Tare kodumajutus nagu mõnda vanaaegsesse muinasjuturaamatusse sisenemine. Kui olete valmis, siis ma viin teid sinna läbi piltide nii palju kui ma seda üldse oskan. (loe rohkem)

2020

Üldjuhul ei olnud need üldse põnevad kõned, lihtsalt mõni tädi sõbranna oli saanud telefoni lähedale ja helistas siis mõnele neist vähestest, kel juhtus telefon olema või kelle naabril oli telefon olemas. Onu Oskari Rootsist tulevad kõned olid ju kirja teel kokku lepitud: „Olge siis tublid, tervita Koidut ja teisi. Helistan sulle laupäeval, 12.mail, kuue paiku. Loodan, et see Theale ka sobib.” 

Seda, kas aeg ka tädile sobis, ei olnud vaja isegi küsida, onu Oskari kõne järgi seati kogu laupäevaõhtune tegevuskava. Kõps kell kuus oldi Thea juures telefonivalves, mõnikord tuli isegi vanaema kaasa. Üldiselt vanaema ei ole väga jutu – ja sõnameister, aga aeg-ajalt ta siiski mõtles, et oleks tore venna häält kuulda, mina olin ALATI nii piduliku ja suure sündmuse juures kaasas, tähtis tunne tekkis ju, ja nii me siis olime kuue paiku telefonivalves.  (Onu Oskar ei helistanud muidugi kunagi täpselt kell kuus, ta ju oli öelnud kuue paiku, mis ei tähenda sugugi täpselt 18:00, ja nii sai kohvi joodud ja kooki söödud ja tähtsat täiskasvanute juttu ajada,  minul oli selles tähtsas jutuajamises „muidugi” kandev roll).

Oh seda elevust, kui telefon siis lõpuks helises. Ausõna onu Oskari telefonikõne oli nagu pidupäev.  Lausa ime, et me selleks puhuks end pidulikult riidesse ei pannud. Või äkki tädi pani ka, ega mina kõike ei mäleta. (loe rohkem)

2021

(ainus postitus, mida ma ei valinud suvaliselt skrollides, vaid valisingi konkreetselt selle, sest aktuaalne teema ju:D)

Miks? Võimalik, et see on lapsepõlvest kaasa tulnud. Meil (ka mu emal ja onul kui nad olid lapsed) on alati pidanud toad korras olema. Legendaarne lugu räägib, kuidas onu oli lapsena vaadanud aknast, et tädi Helju tuleb külla, hüüatanud, et appikene nuhtlus tuleb ja hakanud kiiruga oma riideid korrektselt toolile panema. Tädi Helju oli pedant. Tema kodu oli alati nagu prillikivi ja ka tema juures tohtisin ma oma mängumaju ja onne ehitada onu Endeli tuppa, aga mitte elutuppa. Elutuba pidi alati olema korras. See on mul raudselt sealt pärit. Appike, kus ma tunnen vahel tädi Heljust puudust, ta oli maailma parim vanatädi, suurim poputaja, aga samas oskas ka olla karm ja tüütu. Tüütu = panna asjad korrektsselt ära, pesta käsi pärast õuest tuppa tulemist jne. Kindlasti tahaksite te mu juttude põhjal nüüd lisada, et oma osa minu nõudlikkusel on ka mu emal. Loomulikult. Mida aeg edasi, seda rohkem tema ma olen. Kuid (Marek ei usu seda siiani) mul ei ole kunagi tuba ka sassis olnud. Mul on asjad alati omal kohal olnud. Siin võib ka mu klassivend Elari rääkida üht oma lemmiklugu, kuidas ta kunagi pani ühe kasseti riiulis valesse kohta samal ajal kui ma köögist meile süüa tõin. Ma olla tulnud tagasi tuppa, heitnud pilgu riiulile, siis põletava pilgu talle otsa ning sõnatult end ilmekalt tõstnud kasseti õigesse kohta. (loe rohkem)

2022

Kõige pealt tekivad vanematele uued kaaslased. Mõnel juhul tulevad uued kaaslased koos lastega. Halvimal juhul hakkavad need uued “õed/vennad” sind vihkama, just nagu oleks sina vanemad lahku ajanud. Minul näiteks nii juhtus. Kooli ajal leidis minu kuidasiganestedakutsuda-vend, et kõige lõbusam oleks mind mõnitada ja kiusata. Õnneks ei käinud ta minuga ühes koolis kaua ja nii ei pidanud ma temaga rohkem kokku puutuma. Kokku puutusime me alles aastaid hiljem täiskasvanuna kui ta mult oma käitumise pärast vabandust palus. Suur samm, tunnistada oma vigu, aga samas, on sel täiskasvanuna mingit tähtsust? Lapsena ma mäletan neid hommikuid, kui sattusin temaga samal ajal kooli minema. Ta oli aastaid vanem, tema sõbrad olid suuremad kui minu sõbrad ja ma mäletan, kuidas ma neid hommikuid kartsin, kartsin, et ta lööb mind või teeb haiget, “õnneks” ta vaid naeris ja mõnitas mind koos oma sõpradega. Kui hetkelgi sellele tagasi mõtlen, hakkab mul iseendast kahju. Milles olin süüdi mina? (loe rohkem)

2023

Kuidagi kinoruumi pimedus ja laul taustal tekitas tunde nagu oleks nende naistega koos saunast tulnud. Oligi selline võimas ja sõnaseletamatu tunne. Täna hommikul lugesin arvustusi ja jälle tundsin ma, kuidas see film oli lihtsalt midagi nii suurt ja erilist, et jälle tuli pisar silma. Selline õnnepisar. Et keegi on lõpuks just nimelt Eesti ühiskonna läikiva glasuuri ja ilusuled maha raputanud ja läheb sügavamale kui need imalmagusad videod, millega me Eestit kogu mulle maailma üritame maha müüa.

“Erinevad Eesti mainekampaaniad on ikka ja jälle läbi kukkunud. Alates Welcome to Estoniast, lõpetades Visit Estonia pehmelt öeldes kummaliste kleepuvmagusate videotega, kus jälle mõni iduettevõtja müttab rabas, joob rahvariidemustrilisest kruusist kama ja teeb Skype’i koosolekut keset lagedaid välju. Sest nii me ju elamegi!” (loe rohkem)

2024

Mõeldud-tehtud. MeiereiV saab olema üks osa sellest peost. Oma inimeste peal oli ka nö hea ära testida, kas tuleb välja, sest noh kui läheb kehvasti, siis ikka jääb kriitika oma ringi. Igaks juhuks ütlen, et mingit allahindlust me loomulikult ka oma peole ei teinud ja andsime endast maksimumi, et saaks (ka mitte kõige suuremate kulutustega) koha üles vuntsida. Uskuge mind, see tundus kohati ulme, sest lisaks tehnilistele asjadele jms, millega teised tegelesid, nägi peokoht välja selline: (loe rohkem)

Puhtalt sportlikust huvist otsustasin vaadata, mis on läbi aegade top10 postitust (uue blogi ajaarvamisest)

TOP10 on teie ees

10. https://eveliisieluviis.com/2024/08/28/mida-madalat-rovedat-labast-mallukat/

9. https://eveliisieluviis.com/2016/10/21/kes-on-hukas-lapsed-vanemad-voi-uhiskond/

8. See on see postitus, mis tõi mulle külla lastekaitse, sest murelik blogilugeja arvas, et on vaja sekkuda: https://eveliisieluviis.com/2019/01/09/nutt-tuleb-kurku-kui-ma-moistan-et-olen-emana-feilinud/

7. https://eveliisieluviis.com/2018/02/07/live-seksvideo-noh-kes-teeb-jargi/

6. https://eveliisieluviis.com/2018/11/24/silmalaugude-plastika-esimesed-emotsioonid/

5. https://eveliisieluviis.com/2019/01/11/laske-lastel-lapsed-olla/

4. https://eveliisieluviis.com/2018/11/24/minu-vaene-unustuse-holma-vajunud-mr-poppins/

3. Ma ei ole päris kindel, aga ma arvan, et see postitus on Mallukast ja tülist temaga. Päris naljakas mõelda, et olen viitsinud aega raisata selliste tülide peale. Never ei viitsiks enam. https://eveliisieluviis.com/2017/10/08/bitch-lambanahas/

2. Mul on päriselt kahju, et ma esialgse postituse eemaldasin, sest olin küll jälle “kade ja kibestunud”, kuid ometigi osutus iga mu tähelepanek tolles postituses kahjuks tõeks. Esialgsest postitusest jäi alles vaid pealkiri, aga ausalt ei olnud minul tol hetkel tahtmist sellega kuhugi Õhtulehe esikaanele sattuda: https://eveliisieluviis.com/2020/07/14/meet-the-leos-ehk-ma-ei-suuda-enam-vait-olla/

1. Peaks vist ütlema, et see oli blogimaailma üks esimesi “beef’e”, mis lõpetas meie sõpruse. Praegu on seda tagantjärelenaljakas lugeda, aga see oli mu blogiajaloo üks ja ainus nö skandaal. Kommentaarid tegid interneti katki, kõige hullemaid ma ei avaldanudki, aga ka mu postkast oli täis sõimu- JA ÄHVARDUSkirju. Ebareaalne oli see kõik. Oleks see kõik toimunud tänasel päeval, siis oleks kollane ajakirjandus saanud sellest kuid uusi postitusi teha. Olen tänulik, et seda ei juhtunud. Aga Mallu ees palun vabandust, täiesti mittevajalik postitus, mis ma usun, et võis tol hetkel haiget teha küll: https://eveliisieluviis.com/2017/02/06/kunst-suvalised-klopsud-ja-kunst/

Hahh, aga kui vaadata seda top’i, siis ma oleks pidanud oma blogi tegema tasuliseks 2017. aastal ja rohkem Mallukast kirjutama, jätsin raha täitsa maha vedelema. Nali! Lappasin seda vana blogi ja vaatasin, et sellist tobedat kemplust erinevatel teemadel on ikka omajagu olnud, just ka selles mõttes, et mingil põhjusel olen ma tihti arvanud, et õigus peab minule jääma. Ei pea. Lisaks olen ma jõudnud arusaamale, et arvamusel ja arvamusel on vahe. Ma päris roosamannablogija ei oskaks kunagi olla, aga natuke filtrit on aastatega ikka tulnud küll ja see on mu meelest vaid kasuks tulnud. Ikkagi vist olen arenguvõimeline.