Meil on Airbnb kogemust nüüd vist kokku juba kaheksa aastat. Ja kui mõningad ekstreemsused kõrvale jätta nagu see narkar, kes maja segi peksis, või siis “hurmur”, kes mu sõbrannat ahistas, on meil siiani olnud ikka pigem väga positiivsed kogemused külalistega. Pisemaid arusaamatusi on ikka ette tulnud, aga ei midagi sellist, mis võõrustamise soovi ja turistidega tegelemise soovi vähendaks.

Sel aastal kirjutasin ma isegi uue projekti, et asja veidi suuremaks ajada, aga ma tegin seda liiga ambitsioonikalt ja/või kehvasti, et toetust me seekord ei saanud. Oli meel mõru küll hetkeks, kuid see läks kiiresti üle, sest ilmselt ei olnud siis lihtsalt õige hetk ja plaan. Tuleb oma jõududega teha ja mitte siis kohe nii suurelt nagu ma plaanisin.

Ühesõnaga on airbnb värk on siiani hästi töötanud. Inimesed toredad, saavad aru, kuhu nad ööbima tulevad ja mis neid siin ees ootab. Noh et kui on kirjas “väga lihtne aiamajake”, siis ei oota siin lukshotelli teenuseid. Sel aastal hakkas aga kuidagi viltu vedama külalistega. Pean siin ka ütlema, et ma üsna palju usaldan oma kõhutunnet ja kui tunnetan, et klient ei pruugi rahule jääda, siis pigem olen päringu ära öelnud. Mõnel puhul olen teinud erandid ja see on kätte maksnud.

Näiteks broneeris ööbimise üks beebiga pere. Ma eeldasin, et nad said aru, kui suure elamise nad broneerivad. Pildid peaksid mu meelest üsna täpse ülevaate andma toa/majakese suurusest. Kui nad kohale jõudsid, sain ma esimese sõnumi, et siia nad küll jääda ei saa, sest tuba on nii väike ja toas ei ole vett, kraanikaussi ja beebiga on täitsa võimatu olla. Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et kuidas ma saaksin veel täpsemalt kirja panna, et majal on väliwc ja välidušš. Ja kui ühtegi pilti pole majas sees olevast kraanikausist, dušinurgast, siis põhjus selleks on väga lihtne – neid lihtsalt ei ole. Ilm olla ka kole ja nad ei saa päevad läbi toas olla. Tõsi, ilm oli tõesti kole tuuline ja vihmane, aga ükskõik, kuidas ma ka ei tahaks ilma ise mõjutada/tellida, ei ole mul see siiani õnnestunud. Nad “lootsid mu arusaamale”, et nad lahkuvad ja et ma maksan raha tagasi. Muidugi ma tegin seda, asi polegi üldse selles, lihtsalt olin hämmingus, et inimesed justkui ei loe, mida nad broneerivad. Nüüd lisasin maja kuulutuse juurde, et võimalik, et koht pole sobiv beebidega perede jaoks.

Edasi tuli üks paarike, kes pidi olema majas kolm päeva, aga lahkusid päev varem ootamatult. Ei ühtegi etteheidet ega midagi, ühtegi sõnumit, lihtsalt lahkusid. Mitte et inimesed peaks mulle midagi põhjendama, aga tundus lihtsalt veider. Mõtlen, et kui midagi ei sobinud, siis ma oleksin hea meelega teada tahtnud, kuidas ma muidu kohta paremaks saan muuta, aga vaikus. Rohkem ma neist midagi ei kuulnud. Hinnangut nad ka ei jätnud. Võib olla siis saigi puhkus lihtsalt varem läbi.

Ja siis tuli perekond Fruktid. Nende suhtes mul juba oli kuidagi kõhutunne, et nad ei jää siin rahule. Ja nad ka ei jäänud! Muide, (pea) iga kord kui tuleb päring, siis ma viisakalt küsin, et kas inimesed said aru, et tegu on maakohaga, lihtsa aiamajaga ja majas ei ole vett/tualetti, et ma tahan, et inimesed tunneks end siin mõnusalt ja seepärast igaks juhuks täpsustan. Üks kord üks noormees selle peale siis vastas, et omg, see on HIGHLY NOT ACCEPTABLE, no aga miks sa, kallis inimene, siis sellise koha üldse valid? Kuidas saab nii, et inimene üldse ei loe? Ja inimesed vist tõesti ei loe, sest näiteks Airbnb ei lase mul panna korrektset aadressi, saan vaid tee määrata, aga kirjelduses, kuidas siia kohale jõuda on mul detailselt kirjas, kuhu tuleb tulla, mis Google’isse/Waze’i kirjutada, milliste transpordivahenditega siia saab, isegi Keila taksojuhtide telefonid on kirjas, kuid ikka pean ma vastama küsimustele, kuidas siia ilma autota saab ja nii edasi.

Ent siis need Fruktid. Kirjutasin sissejuhatuse ära, et meid ei ole kodus, sõitke kenasti sinna ja sinna, pange aadressiks see ja see, võti on jäetud ukse ette seekord. Esimene küsimus oli, mis asi on Waze? Olgu, kõik ei pea seda tõesti teadma. Pakkusin välja Mapsi, et pangu sinna aadress. Sain vastuse, et APPI, see on ju Tallinnast paari tunni kaugusel. Ussimäesid on Eestis tõesti mitmeid, aga kui sa broneerid ööbimise Saue valda, siis miks sa korraga otsustad mapsi panna Rakveres asuva Ussimäe? Õnneks ei kirjutanud nad mulle siis kui juba Rakveres olid, vaid ikka enne. Saime selle mure lahendatud. Edasi tuli küsimus, et kas ma saaksin pildi teha võtme asukohast, et nad ei saanud päris täpselt aru. Olgu, eks ongi raske aru saada, mida tähendab “võti on ukse ees”. Kuna ma enam kodus ei olnud, leidsin telefonist ühe video ja tegin sealt print screene’i. Siis tuli sõnum, et nad ei saa nõusid pesta. Ma ei mäleta, mis mureks oli (võimalik, et Fairy oli otsas). Vastasin, et jätku kasutatud nõud õue, ma pesen need ise nõudekas ära. Läks veidi aega mööda ja sain märkuse, et rätikuid pole. Värsked rätikud olin ma tõesti unustanud voodile panna. Ütlesin, et mul on väga kahju, et unustasin aga mind ei ole kodus ja ma ei saa mitte kuidagi aidata. “We cannot do without” tuli vastuseks. Vastasin, et mul tõesti ei ole midagi teha ja kuulasin veel natuke torisemist sel teemal. Küsisin lõpuks otse, et kas nad soovivad lahkuda, kannan raha tagasi, sest tõesti rohkem lahendust ei näinud. Ei, ei, nii hull ka pole, muidu on siin väga hea, voodi on supermugav.

Olgu, rahu oli maa peale saabunud. Aga siis tuli ikka uuesti, et rätikuteta ei saa olla. Mulle tuli meelde, et tumbade sees on nii köögi- kui vannirätikud. Ütlesin seda neile ja tegin suure vea. Ma tõesti ei olnud neid kontrollinud ja viimane kord kui Ida oli sõbrannadega, siis nad olid rätikuid oma “floor is lava” mänguks kasutanud, mis tähendas loomulikult ka seda, et rätikud olid pandud tagasi kortsus, neil olid murulibled ja ka muruplekid. Oli küll piinlik kui pildid sain nendest ja küsimuse, et “kas need mustada või???”. Tõesti oli piinlik ja mul ei jäänud muud üle kui selgitada, et lapsed olid mänginud ning mul ei tulnud meelde tumbasid seest kontrollida. Palusin veelkord vabandust ja palusin neil teada anda kui nad siiski otsustavad meie juurde mitte jääda. Ei, ei, all good, saame hakkama, sain vastuseks. Kuidagi nad veetsid öö meie juures ära, aga paar päeva peale seda kui nad olid lahkunud sain ma PIKA kirja KUI kohutav kogemus neil oli. Rätikud olid mustad, köögitarvikuid polnud piisavalt (ma ise arvasin, et paarist potist, pannist, nõudest ja kahvlitest-nugadest, kohvist, teest piisab), vesi oli kaugel ja midagi oli veel. Ma ausalt isegi ei lugenud lõpuni. Kirjutasin lihtsalt vastu, et mul on äärmiselt kahju, et nad nii kohutava kogemuse osaliseks said ja et kannan neile õuduste kompenseerimiseks raha tagasi. See sobis. Sellega oli suhtlus lõppenud. Aga ikka nii kole kogemus oli, et vist läks ära minek nii kiireks, et wc-s ei olnud aega isegi turvast potti visata.

Ma saan täiesti aru, et kõikidele inimestele ei pruugi nii lihtne ööbimiskoht sobida. See on täiesti loomulik ja ma ei eeldagi, et kõik peaks 100% rahule jääma, aga kui inimesed ÜLDSE ei loe, kuhu nad tulevad, siis teeb küll kehv tagasiside meele mõrudaks. Loomulikult on ka okei öelda kui midagi oli puudu ja/või häirib (mustad käterätikud tõesti ei olnud meeldiv leid), aga kui seda tehakse moel nagu tegid seda Fruktid, et kõik oli “täielik pettumus”, siis mu meelest see enam ei ole konstruktiivne kriitika, vaid jorin jorisemise pärast.

Õnneks tulid peale Frukte äärmiselt sümpaatsed külalised. Vanem paar koos kahe imearmsa koerakesega. Sellised soojad ja sõbralikud. Lisaks nendele sattusid siia samal ajal ka jalgratastega matkajad. Panid oma telgi üles, keetsid priimusel kohvi ja nautisid. Sellised külalised on nii toredad ja siis lähevad kõik need kehvad kogemused ka meelest.