On vist väheseid asju, mis pakuvad suuremat naudingut kui hea toit. Vähemalt mul on nii. Ma ei saa öelda, et ma oleksin maailma kõige parem kokk, pigem saan ma lausa öelda, et mida aeg edasi, seda laisemaks ma lähen, aga see ei tähenda sugugi, et ma head toitu ei hindaks. Ja seda suurem on pettumus kui oled end häälestanud midagi ülimaitsvat suhu tõstma ja siis see amps ei ole üldse see.

Näiteks armastan ma üle kõige mulgiputru*. Ma nii mäletan, kuidas tädi Helju helistas, et uurida, kas ma olen kodus, sest ta oli just värsket mulgiputru teinud. Ei, ta ei kutsunud enda juurde sööma (või noh kutsus ka, aga ta teadis, et ma olen laisk) ja nii ta saatis hoopis onu Endeli mulle putru tooma kui sai teada, et ma olen kodus. Vaatas bussigraafikust järele, mis bussi peale onu jõuab, palus mul bussipeatusesse vastu minna ja siis onu ulatas mulle üle bussiukse piimamannergu koos aurava pudruga ning sõitis tagasi koju sama bussiga. Tädi Helju tegi maailma parimat mulgiputru.