Ma arvan, et ma olen oma töös hea. Kohe päriselt arvan, et ma saan asjadega hästi hakkama. Ja mitte nii, et mul on ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, vaid seda on ka kõrvaseisjad öelnud. Võib olla üheks suurimaks komplimendiks oli üks hiljutine tööpakkumine, kus seda rõhutati.
Ühesõnaga ei tohiks olla ühtki põhjust endast kahelda.
Tuttav tunne 🙂 Arvan ja lohutan end, et need, kes oma tööd päriselt hästi teevad ja suurt tüli ei tekita ega end ise upita, muutuvad üsna kiiresti nii iseenesestmõistetavaks, et neid nagu polekski olemas 😀 Selline ilus tapeet, juhtidele mugav kontingent: iseseisev, otsustav, ei jäta asju tegemata, tuleb öösel välja, kui vaja jne.
Töötan samas valdkonnas avalikus sektoris. Kuigi meie kohta arvatakse, et supleme (maksumaksja) rahas, elame tegelikult režiimil, kus tööle asudes nõutud hea kirja- ja keeleoskusega kommunikatsiooniinimesest saab üsna kiiresti ise kujundaja, fotograaf, videograaf, (sisu)turundaja, kampaaniameister, bännerite paigaldaja, šokolaadi ümbrispaberite valmistaja, kolleegide IT-abi (sa oskad seda arvutivärki!) jne jne jne. Sest pole raha, et neid teenuseid sisse osta.
Selliste ametikohtade pidamise kutse- või eeldushaigus lihtsalt peab olema ATH, tuttavaid neurotüüpilisi inimesi ma seda tööd tegemas ette ei kujuta 😀
see valdkond tõesti eeldab vist et dna-s juba on rööprähklemine, aga siis mõnikord tahaks, et see ei oleks nii iseenesestmõistetav ja iga inimene tahab vahel tunnustust. mulle üldse ei meeldi rusikaga vastu rinda taguda, aga varsti hakkan, tunnustan end ise 😎🤓