Ma pean ausalt tunnistama, et mul on ATH-st s**aauguni. Ma ei ole ainus. Ma tean inimesi, kes ütlevad sama, sest puutuvad sellega kokku igapäevaselt ja neil on kopp ees, kuidas korraga pole Eesti esiprobleem mitte enam depressioon vaid ATH. Lastel, täiskasvanutel ja vanuritel. Kõikidel on vaimse tervise häired.
Mkm, ärge saage minust valesti aru. Ma ei arva, et see ei ole tõsine probleem, ma ei arva, et sellega ei tule tegeleda ja ma ei arva, et pole nii, et palju asju tulebki välja alles täiskasvanueas, eriti kui oled nii umbes minuealine ja vanem, sest tol ajal kui me lapsed olime, siis olid kõik ulakused kasvatamus või veelgi enam hälbed, millega kohe erikooli pandi. Tookord oli erikool väheke teise kõlaga kui praegu, olete ju nõus. Pole siis võib olla ime, et me nööri mööda käisime kõik.