Ma palun juba ette vabandust, et siin René Magritte´i vist kõige kuulsamat maali ära kasutan, aga mulle tundub, et inimesed hakkavad hulluks minema ja mõtlevadki, et kui fotolt nähtud sõda endale haiget ei tee, vägistamisi ja mõrvamisi ja piinamisi päriselt pealt ei näe, läbi pildi ei tunne kodude, linnade, riigi ja rahvuse hävimist, siis see ei ole sõda, see on vaid kujutis sõjast ja annab igaühele võimaluse asja tõlgendada nii nagu tahab. Erioperatsioon, lavastus, uue maailmakorralduse algus, aga mitte sõda.
Eilne Prantsusmaa presidendi Macroni väljaütlemine, et “ta oleks selliste terminitega nagu “genotsiid” ettevaatlik” oli üks kirssidest tordil. Kahjuks ei saa öelda, et ainus, sest “kirsse” ilmus veel ja veel. Me kõik näeme, kuidas sadade, tuhandete kaupa mõrvatakse tahtlikult süütuid inimesi ja me arutame semantikat? Mis vahet seal on, kas me nimetame antud situatsiooni genotsiidiks, sõjaks, erioperatsiooniks, fakt on fakt. Inimesi tapetakse tahtlikult. Kas seda peab kuidagi leevendama ja olema terminitega ettevaatlik, et mitte vene rahvust solvata? Fakkoff, Macron! Loodan siiralt, et ta tõmbas oma karjäärile selle väljaütlusega vee peale. Mu meelest on selline väljaütlemine ukrainlastele näkku sülitamine.
Loomulikult olen ma sõja vastu ja Ukraina poolt, ma olen ka nõus, et jagama peab, sest muidu ei jõua kõik need koledused rahvusvahelise üldsuseni. AGA, mitte keegi ei saa sundida mind vaatama pilte surnud lastest või veristests surnukehadest. Jah, ma ei taha neid vaadata ja kellelgi ei ole mitte mingit kasu sellest, et mina jubedate kaadrite vaatamisega ennast lõhun. Juba kirjeldused on piisavalt võikad (lugesin eile ühe vägistatud naise sõnu), pilte ja videosid ma keeldun vaatamast, toetan oma väikese suutlikkuse piirides ka ilma, et peaksin neid vaatama. Loen rahvusuvahaelist ajakirjandust, lisaks Eesti oma ja sellest piisab. Mul on Pärnus sõbrad, nad on võtnud vastu mitmeid kümneid sõjapõgenikke, organiseerinud neile elamisi, ostnud ühe korteri nende jaoks, sisustanud kodusid, otsinud ja leidnud töökohti, aidanud pabereid ajada – ja nad ei reklaami seda mitte kuskil. Ma vaikselt pean plaani, kas mitte esitada nad kohaliku aasta inimese kandidaadiks või Pärnu vapimärgi kandidaadiks (kuigi nad on väga tagasihoidlikud ja mingit tähelepanu ei taha). Millega ma tahan öelda, et tehku need suunamudijad mida tahavad, ega neil nii suurt mõju ühiskonnale ka ei ole (või on, aga ma, vanamutt, ei tea). Macroni väljaütlemine on muidugi pettumustvalmistav, ma oleks temast rohkem oodanud (peab vaatama, mis prantsuse uudised selle kohta räägivad); küsin ka oma prantsuse keele õpsilt (kes on minu jaoks liigagi vasakpoolne), mida ta ise ja tema ringkond sellest arvavad, aga praegu Macroni karjäärile kriips peale tõmmata ei oleks kõige parem hetk – presidendivalimistele on alles jäänud tema ja Le Pen ja kui viimane saaks valituks, oleks meil Prantsusmaa näol tegu Trumpi Ameerika või Helmete Eestiga (see võrdlus on muidugi meelevaldne). Kas me tahame siukest siiasamasse Euroopasse?
Ma võib olla väljendan end valesti, sest kindlasti ma nö ei sunni kedagi vaatama ega jagama veriseid pilastatud laste pilte, vaid pigem tahtsin seda õelda, et ärme ole vait ja vaata ükskõikselt pealt. Isegi ütled, et sul on palju sõpru, kes aidanud ja see on see, mida ma tahksin. Et me aitaks, mõistaks ja toetaks. Ei seaks kahtluse alla, kas ikka on sõda, ei ütleks, et nüüd tulevad nakkushaigused siia, ei kurdaks, et me ei saa aidata. Saame küll. Mulle naiteks on mu uleskutsete peale kirjutanud mitmed inimesed, et uurida, milliste gruppidega liituda kui tahaks aidata, et nad oma peaga lihtsalt ei oska. Sellised pisiasjad.
Ja siis need protestiaktsioonid. Nende jagamine on minu arvates väga tugev sõnum, mis jõuab kaugemale meie tillukesest Eestist, avabki ehk rohkem silmi.
Prantsusmaa poliitika suhtes olen muidugi nõus, et hetkel vist toesti pole parim hetk seda soovida, aga kurat, kus ta valjautlemine vihastas.
Sellega ma olen muidugi nõus, et ükskõikseks kõrvaltvaatajaks jääda ei tohi. Ja sõjaga harjuda. Lugesin selle kohta just kusagilt midagi ja tõepoolest, märkasin isegi, et juba olen “harjunum” kui veeebruaris. Seda ei tohi mingil juhul lubada, iseendale eelkõige.