ukraina

Ceci n’est pas une pipe

/ / 3 Comments

Ma palun juba ette vabandust, et siin René Magritte´i vist kõige kuulsamat maali ära kasutan, aga mulle tundub, et inimesed hakkavad hulluks minema ja mõtlevadki, et kui fotolt nähtud sõda endale haiget ei tee, vägistamisi ja mõrvamisi ja piinamisi päriselt pealt ei näe, läbi pildi ei tunne kodude, linnade, riigi ja rahvuse hävimist, siis see ei ole sõda, see on vaid kujutis sõjast ja annab igaühele võimaluse asja tõlgendada nii nagu tahab. Erioperatsioon, lavastus, uue maailmakorralduse algus, aga mitte sõda.

Eilne Prantsusmaa presidendi Macroni väljaütlemine, et “ta oleks selliste terminitega nagu “genotsiid” ettevaatlik” oli üks kirssidest tordil. Kahjuks ei saa öelda, et ainus, sest “kirsse” ilmus veel ja veel. Me kõik näeme, kuidas sadade, tuhandete kaupa mõrvatakse tahtlikult süütuid inimesi ja me arutame semantikat? Mis vahet seal on, kas me nimetame antud situatsiooni genotsiidiks, sõjaks, erioperatsiooniks, fakt on fakt. Inimesi tapetakse tahtlikult. Kas seda peab kuidagi leevendama ja olema terminitega ettevaatlik, et mitte vene rahvust solvata? Fakkoff, Macron! Loodan siiralt, et ta tõmbas oma karjäärile selle väljaütlusega vee peale. Mu meelest on selline väljaütlemine ukrainlastele näkku sülitamine.

Nuta mulle jõgi, suunamudija!

/ / 2 Comments

Igaks juhuks ütlen kohe ära, et jutt on Venemaa suunamudijatest, ma tean kui kiire on draama tulema kui ei täpsusta.

Kuigi pean aus olema ja ütlema, et minu arvates on ka Eesti suunamudijate vaikimine isekas ja ignorantne. Miks? Ma näiteks ei jälgi Jane blogi, aga tänu kellegi jagamisele nägin ma, et Jane blogisse kirjutas keegi jälgija, et on Janes pettunud, et Jane on lasknud end peavoolumeediast eksitada ja usub seda, mida meile räägitakse. Otseselt ei kirjutanud, et sõda pole, aga ukrainlased ise pidavat ikka tapma ja pommitama. Saate aru jah? Inimesed meie keskelt, meiega ühes inforuumis, eesti keelt kõnelevad inimesed räägivad sellist juttu!. Ja ma usun, et kõikide suunamudijate jälgijate seas on neid, kes võivad kaasa minna sõda õigustava propagandaga. Juba selle pärast, et nendeni jõuda, tasuks jagada, mis toimub. Aga see selleks. Igaüks teab ise paremini, mida suudab ja tahab. Mina jään ühele meelele alloleva sõnumiga.

“Lõpeta kohe ära, nii ei tohi!”

/ / 3 Comments

Mida päev edasi, seda õõvastavamaks lähevad uudised Ukrainast. Pole vist inimest, kes poleks Butšas korraldatud massimõrva fotosid nähes hommikukohvi kurku tõmmanud. “Ärge tarbige nii palju meediat!” on siit-sealt tulnud soovitusi. “Ärge jagage neid õudusi oma sotsiaalmeedia kanalites!” on pahandatud. “On jah õudne, aga meie ei jaga neid teemasid, sest me tahame, et meie kanalid oleks ka hetkel meelelahutus!” õigustavad suunamudijad. Ja mulle tundub oma hommikukohvi kurku tõmmates, et me jälgimegi seda kõike distantsilt nagu halba meelelahutust, me istume oma kodus pantvangis, samal ajal kui meie diivanil istub maniakk ja me ainus mõte on, et me jumala eest teda kuidagi ei ärritaks. Las nad “seal kaugel” võitlevad meie vabaduste eest, peaasi, et nad siia ei jõua. Ärme ärrita maniakki!

Mulle meenuvad ühe lapse sõnad ühest loetud intervjuust. “Ühel hetkel ei ava keegi enam uudiseid, kedagi ei üllata see enam. Sõda muutub osaks argipäevast.” See lause painab mind siiamaani, sest just selline tunne mul ongi. Mida päev edasi, seda võikamaks lähevad teod ja teated Ukrainast, loeme uudised läbi, võdistame õlgu, keegi ei tee midagi! Vabandust – nõustun siinkohal Priit Hõbemägiga. Teeme küll! Me avame fotonäituseid ja peame tippkohtumisi.

Будь ласка

/ / Leave a comment

Täna tahan teile rääkida Idast. On küll paras pujään, aga siiras ja hella hingega. On hetki, kus ma mõtlen, et kuidas ma üldse saan temaga pahandada kui ta rumalusi teeb või jalgu trambib, sest järgmisel hetkel on ta nii pagana armas ja ma olen sõna kõige otsesemas mõttes tema üle uhke. Võib olla ka natuke enda üle, sest midagi olen ma ikka õigesti teinud lapsevanemana? Alates sõja algusest on ta meiega koos uudiseid vaadanud ja me oleme talle toimuvat selgitanud. Juba selleks, et ta saaks aru kui õnnelikud me saame olla – kevadine päike paitab põski, lilled tärkavad, hommikuti on kuulda linnulaulu. Ei mingeid pomme ega põgenemist.

Ühel päeval tuli Ida koju ja küsis minult, kas ma tean, mida “budlaska” tähendab. “See on “palun” ukraina keeles,” seletas ta. Ma ei pööranud sellele liiga palju tähelepanu; Olin kindel, et ta oli selle sõna välja mõelnud. Järgmisel päeval laadis ta oma telefoni alla Google’i tõlke. “Tead, see on rakendus, kus saab tõlkida eestikeelseid sõnu teistesse keeltesse,” selgitas ta innukalt, istus diivanile ning tõlkis erinevaid sõnu ukraina keelde. “Ja vaata, kuidas “palun” on kirjutatud,” näitas ta mulle oma päevikus. – будь ласка. Siis sain aru, et ta ei mõelnud seda sõna välja, kuid tema õpetaja oli neile google tõlke abil natuke ukraina keelt õpetanud. Mulle meeldivad sellised õpetajad nagu Ida klassijuhataja.

Mitu korda teie olete sõja eest põgenenud?

/ / 8 Comments

Mina ei ole. Sülitan kolm korda üle õla ja loodan, et see nii ka jääb. Ma ei oska isegi mõelda, mida võib tunda naine, kes haarab kaasa lapse(d) ja koti hädapärasega, suudleb oma abikaasat, kes jääb maha võitlema oma maa vabaduse eest, ning asub koos teiste sõjapõgenikega teele, et pääseda turvalisusesse. Ma oskan vaid loota, et ei peaks kunagi sama tundma ja oskan vaid tunda tänulikkust, et nii paljud vabatahtlikud püüavad sõja käest pääsenud inimesi abistada.

Aga mitte kõik ei mõista, miks sõjapõgenikke on vaja abistada. Internet on täis solvunud ja haavunud inimesi, kes kohatult kommenteerivad. Miks nad saavad tasuta sõita ühistranspordiga? Miks ma peaksin toetama, mul on ka raske? Miks kõik neid kipuvad abistama, omasid ei aita keegi? Miks muuseumi leheküljel on ukrainakeelne üleskutse kõige esimesena, mitte eestikeelne esimesena nagu ütleb keeleseadus? Ma tahaksin nendelt inimestelt küsida, mitu korda te olete sõja eest põgenenud ja sattunud võõrale maale? Nii et sul on puudust kõige elementaarsematest asjadest? Olnud väsinud, kurb, hirmul, ärevil, mures, aga sul on näiteks ka lapsed, kelle pärast püüad tugev olla ja leida neile tegevust väljaspool hotellitoa nelja seina, et nad saaksid unustada need üleelamised ja kurbuse ning kasvõi hetkeks nautida helgust? Mitu korda oled sa, kallis kommenteerija, olnud selles olukorras? Täna jumalat, et ei ole ja palu, et see nii ka jääks.

Mul on kurb ja raske lugeda neid “aga miks” kommentaare. Väga lihtne on mõelda, et mul on ka raske ja see on see koht, kus te võite öelda, et mida ma üldse mölisen, et alles ma ju virisesin kalli kütuse pärast, aga teate, mu jaoks on siin üks vahe. Muidugi ma olen mures selle pärast, kuidas hakkama saada ja mis see kõik kaasa toob, muidugi ma vaatan hindu ja ahastun, muidugi ma tunnen muret tuleviku pärast ka puhtalt isiklikust vaatevinklist, aga ma ei vingu kütusefirmade lehekülgedel, ma ei kritiseeri siinkohal valitsust, ma ei kirjuta ettevõtetele, kes igaüks omal moel püüab panustada, et ” aga miks”, ma ei kutsu teid üles oma kütuse eest maksma, vaid vaatangi üle oma võimalused ja teen korrektuurid, ja jumala eest toetan igal võimalikul moel, et inimesed, kes siia on jõudnud, tunneksid end turvaliselt ja oodatuna. Isegi kui see oodatuna tundmisele kaasa aitamine väljendub vaid selles, et jagan seda, et Eesti Loodusmuuseum postitas oma Facebooki lehele (kõige pealt) ukraina keeles, et sõjapõgenikud on oodatud muuseumi külastama tasuta. Väikene žest muuseumi poolt, aga nii südantsoojendav.

Ometigi on inimesi, kes leiavad, et see on keeleseaduse rikkumine. Ma pidin sellele kommentaarile vastama nii nagu ma siin üleval ütlesin. Kujutage ette, et olete sõja eest jõudnud lastega võõrale maale ja teil on “meelelahutuseks” vaid hotelli seinad ja internet, sest nagu me juba oleme lugenud bürokraatia kipub ikkagi olema tähtsam kui inimlikkus, ja siis näed, et kusagil keegi pöördub sinu poole sinu omas keeles ja kutsub sind külla. Mitte ei ütle, et tead, me ei saa sulle anda muuseumipiletit, ruudulist vihikut, hügieenisidet, sünnipäevatordist rääkimata, sest enne on vaja linnale tellimus esitada.

Võib olla ei ole hetkel õige aeg ja koht kritiseerida inimesi ja asutusi, kes tahavad aidata, et sõjapõgenikud tunneksid end kasvõi korraks nagu kodus. Teretulnud. Nii nagu me tahaks, et meid endid vastu võetaks. Näha ju on, et ka aastal 2022 ei saa me olla kindlad, et me ise ei või samasse olukorda sattuda.

Ptüi, ptüi, ptüi, et seda viimast ei juhtuks.

Olukorrast läbi lapse silmade

/ / Leave a comment

Jõudsime eile koju ja mina vajusin väsinult diivanile. Vaatasime Marekiga uudiseid ja “Pealtnägijat” ning tundsin kuidagi õudu, et meie seas on inimesi, kes õigustavad Putini tegusid või ei, hullem veel, ütlevad, et tegelikult sõda polegi, peavoolumeedia kasutab kriisinäitlejaid ja “Pealtnägija” kommentaare lugedes tuleb ahastus peale.

Ida oli kadunud ülemisele korrusele. Kui ta ülemiselt korruselt oma joonistusega tagasi tuli, tundsin ma, et midagi olen ma tõesti vanemana õigesti teinud. Selle joonistuse siirus ja sõnum šokeeris mind. Hetk hiljem hakkas ta nutma, ütles, et tal on hirm. Tundsin end korraga kehvasti, sest mina olen talle ju näidanud neid pilte ja videosid olukorrast Ukrainas ning rääkinud, miks see sõda mind hirmutab. Võtsin ta kaissu ja lohutasin, öeldes, et meil ei ole siiski midagi karta veel ja lisasin, et siin metsas on nii ohutu kui üldse saab olla. “Me ei pea kartma!” ütlesin ma talle.

Mõtteid. Olukorrast. Sõjast. Haigusest. Lastest. Tööst.

/ / Leave a comment

Elagu ravimid nagu “Sudafed”! Kui te olete nagu mina, kelle nohu totaalselt rivist välja lööb, siis see on ainus ravim, mis mind aitab ja tänaseks olen end suutnud nii palju kokku klopsida, et saan rahus homme kell 3.30 ärgata, et lennukile minna. Kas see pikas perspektiivis kõige targem mõte on end niimoodi jalule turgutada, kes teab, aga antud hetkel on mul ausalt öeldes suva. Ma olen endale pannud mingid eesmärgid, mida ma tahan saavutada ja nende nimel olen valmis pingutama, kui hakkama ei saa, siis on aega end siin ravida küll ja veel.

Tegelikult on see veider, kuidas me Idaga mõlemad peale eelmisel aastal koroona läbi põdemist oleme siiani üsna kehva tervisega. Iga väiksemgi külmetus niidab maha ja väsimus on pidev kaaslane. Eile hakkasin mõtlema, et minu puhul võib olla ka see, et ma tegelikult ei lasnud oma kehal haigusest taastuda ja hakkasin kohe ringi trallima. Oleks pidanud rahulikumalt võtma.