Mina istun siin oma “kodukontoris” diivanil ja loen uudiseid. Aleppost, Saksamaast, Türgist. Osa minust tahaks silmad kinni pigistada ja mitte nendele õudustele mõelda . – “see on kusagil seal, kusagil kaugel, see ei puuduta mind”. Kahjuks aga ei toimu sõda enam ammu “kusagil seal kaugel ja ei puuduta mind”, kohad, kus terroriaktid toimuvad, tulevad aina lähemale.Kui ma kõnnin Stockholmis, siis ma mõnikord mõtlen, et see pole ammu enam see linn, mida ma mäletan lapsepõlvest. Ma olen tähele pannud, et metroosse astudes ma teinekord kardan. Me olime Idaga hiljuti kolm tundi öises Stockholmi bussijaamas. Ma ei saa öelda, et ma end turvaliselt tundsin. Ma nägin viha ja vaenu teise nahavärviga inimeste suhtes, üleolekut. Ma saan aru inimeste vihast ja emotsioonidest, kuid rünnata, kedagi vaid teise naha värvi pärast ja teda alandada, kuna ta töötab wc-s uksehoidjana? Stockholm ei ole mu lapsepõlve näoga, see on sõja ja hädade näoga. Kui rongile astub järjekordne inimene korjanduskarbikesega, mõtlen ma, et kas tal tõesti “on kodus viis last, kellele pole süüa anda” või jkas ta kogub “raha, et minna tagasi Rumeeniasse” või on see lihtsalt laiskus ja mugavus. Inimesed vaatavad neid tülpinult, keeravad pea ära. Mina keeran ka pea ära, ei näe neid. Kui mul juhtub taskus olema mõni ülearune kroon, siis ma annan selle tihti küll ära, kuid kolmandale ja neljandale ei ole mul enam midagi anda, ma keeran pea ära ja mõtlen, et aga mis siis kui nad tõesti ongi hädas ja keegi neid ei aita. “Ah, pagulased,lihtsalt laisad,” kuulen ma kedagi ütlemas.
Jah, kahjuks on ka palju neid, kes tõepoolest ei ole põgenenud otseselt sõja eest, vaid on tulnud mujale elama lootuses lihtsamini hakkama saada, muidugi muudavad sellised inimesed, kes ei viitsi õppida, tööd teha ega teist kultuuriruumi austada, meid vihasteks, aga siis ma mõtlen jälle Aleppo peale. Mis siis kui see “pagulane”, keda me põlglikult vaatame ongi üks neist, kel õnnestus sõja käest pääseda, kas on siis tema süüdi, et sündis vales piirkonnas, kas on tema süüdi selles, et mina seal metroos istudes end temast paremaks pean, leian, et mul on rohkem õigusi eestlasena Rootsis olla. Uudised Aleppost, kus 40% linnast on hävitatud, kus inimesed on lõksus ja näljas, kus inimesed ei tea, kas tänane või homne öö jääb neile viimaseks, panevad mind mõtlema, et me ei tohiks pagulastesse suhtuda vaenulikult. Me ei tea nende tausta, kuid juba sõna “pagulane” on minu jaoks halva ja vaenuliku kõlaga. Siis aga loen ma uudiseid järjekordsest terrorirünnakust, kahtlustatavana on jälle kinni võetud “pagulane”, ma loen uudiseid vägistamistest ja ma ei tea enam, kas olukord ongi nii hull või püütakse meid meedia abil manipuleerida. Ma olen segaduses.
Ja kurb. Kurb sellepärast, et me püüame näidata end diipidena, kuid tegelikkuses oleme me lihtsalt tühised inimesed. Jah, ma ise olen ka naernud selle üle kui keegi ütleb, et no kuidas sa saad praadi ja magustoitu süüa ning veel alles jätta, kui samal ajal Aafrikas lapsed nälgivad, kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma saan aru, et meie maailm keerlebki “prae ja magustoidu” ümber, me ei näe oma ninaotsast kaugemale. Ma ei ütle, et me kõik peaksime tormama Süüriasse appi või pakkuma oma majas elamist sõjapõgenikele, kuid meie mured on nii naeruväärsed. Mida kinkida lapsele, mehele, koerale, kust saada uus diivan, me tarbime ja kogume nagu pöörased ning kritiseerime minusuguseid “hulle”, kes püüab inimestele selgeks teha, et liigses tarbimises ei peitu õnn. Asjad ei tee meid õnnelikuks. Raha mingil määral teeb, aga ka siin on mingid piirid, millest üle ei tohiks astuda. Kuid aina enam näen ma inimesi, kes raha ja asjade pärast on end nõus maha müüma ja lolliks tegema.
Istun siin oma koledal diivanil ja mõlgutan selliseid naiivseid mõtteid. Aga mul on vähemalt diivan. “Kusagil seal kaugel, seal, kus käib sõda ja terror, mis minusse ei puutu” on kole diivan viimane asi, mis inimestel meele mõrudaks teeb.