Helistasin hommikul ühele Norra kliendile. Tean küll, et munapühad ja värki, aga siiski mõtlesin, et noh proovin, et ametlikult ju pole veel punased päevad. Küsin siis viisakalt kliendilt, et ega sa juba ei puhka. „Juba?“ küsis ta imestunult, võib olla isegi veidi ärritunult. „Enamus inimesi on juba reedest puhkusel, ma olen tagasi 20.04, helista mulle siis!“ Vat kuidas Eestis elades unustad ära juba kui suur püha „påske“ Norras on ja oledki ebaviisakas ja helistad pühade ajal inimestele, kel on mõtted igal pool mujal kui tööasjade juures. Kõik, kes Norraga kokku on puutunud, teavad, et lind ka ei lenda see aeg (kokku ca 1,5 nädalat ma pakun), isegi nemad puhkavad hytta´s ja vaatavad veidralt neile, kes sel ajal ringi lendavad. Lõbusad påske- lood tulid meelde. Kellele vanad ja leierdatud, kellele uued. Mulle endale mõnus ja armas nostalgia. Pühad, mis on mind palju muutnud. Ma muidu ei tähistaks neid pühasid rohkem kui munad ehk värviks ära, aga tänu Norra mälestusel on need pühad mu jaoks palju erilisema tähendusega.
Enamus nädalavahetusi veetsin ma Lillehammeris Britti ja Arne, Knuti ja Kari juures, ka Haugenis Britt-Ida ja Camilla juures ei jätnud ma käimata. Munadepühaks olid nad oma siniste ukse-ja aknaraamidega beeži nukumaja maha müünud ja kolinud kõrval asuvasse abihoonesse. Otseloomulikult kujutasin ma vaimusilmas ette, et abihoone on midagi kuuri sarnast, kus Camilla ja Britt-Ida nüüd kitsikuses elavad, täpselt nagu ma olin esimesel korral päevinäinud Toyota järgi arvanud, et ka Haugen on päevinäinud ja kulunud. Ma oleksin pidanud perekond Berg Hansenit juba nii hästi tundma, et mitte eelarvamustesse küüsi langeda. Abihoone, kuhu Britt-Ida ja Camilla end sisse olid seadnud, oli tilluke punakaspruun kahekordne majake, mille veidike luitunud palgid reetsid maja väärika vanuse ning aknast lehvivad pitskardinad vihjasid, kuidas ma oma eelarvamuses eksinud olin. Britt-Ida ja Camilla uus kodu nende siniste aknaraamidega maja tillem ja veelgi hubasem koopia, seda seestpoolt nähes teadsin ma, et kunagi tahan ma endale täpselt samasugust pitskardinate ja baldahhiinvoodiga kodu.
Me istusime terve õhtu majakese trepil ja limpsisime punast kvaliteetveini, Britt-Ida oli tervise tõttu suitsetamise maha jätnud ja esmalt oli harjumatu laual veiniklaasi kõrval mitte näha punast Marlboro pakki, kuid muus osas oli ta täpselt endine. Käreda ja karmi häälega, veidike kähiseva naeruga, mis mõjus nii koduselt ja naljakas Øyeri dialekt, mis Britt-Idale veelgi rohkem iseloomu ja eripära lisas. Varasematel aastatel ei olnud ma norra keele erinevatest dialektidest niivõrd hästi aru saanud, alles nüüd hakkasin ma mõistma kui eriline keel norra keel tegelikult on. Mõne piirkonna inimestest on mul siiani raske aru saada, just nagu ei mõistaks ma sõnagi norra keelt. Alguses kartsin ma nynorsk’i rääkivaid inimesi, siis Läänemaalt pärit inimesi, kelle norra keel meenutas pigem taani keelt, mida minu arvates ei ole võimalik mõista, veel vähem kaasa rääkida, edasi hakkasin ma pelgama inimesi Gudbrandsdalenist ja hoopis hulluks läks asi, kui ma kohtusin inimestega, kes olid pärit Haldenist. Nende jutust ei saanud teine norrakaski aru, rääkimata siis veel minust. Kuigi ma kartsin vahel, et teen end teist murret rääkivatest inimestest mitte aru saades rumalaks, nautisin ma norra keele eripära. Erinevad murded andsid inimestele oma näo. Täpselt nagu Øyeri dialekt tegi Britt-Idast veel rohkem Britt-Ida, poleks olnud üldse ”õige” kui ta oleks rääkinud standardset bokmål’i.
Haugeni maja trepil istudes, veini juues ja lobisedes, hellitas kogu aeg mu kõrvu kodune kähe ja käre hääl ning eriline murrak, mida ei ole võimalik kunagi unustada ja peast pühkida. Ma vaatasin taamal päikeseloojangus siluette joonistuvaid mäetippusid, osa neist lopsakalt rohetuvad, osa alles lumega kaetud, valele poole jooksvat tõrvikukandjat ja kitsukest teed, mis Haugenist alla külakesse viis ja ma mõistsin, miks nad siin elasid. Rasked talvised teeolud, mõned mädanenud palgid maja alumises osas, vanad veetorud ja mõned muud väiksemad kimbutavad argimured ei suutnud kunagi üle kaaluda selle koha maagiat. Lisaks sellele laius Haugeni trepilt külale ja seda igast küljest ümbritsevatele mäetippudele ning metsatukkadele miljoni-vaade, mille välja vahetamine mugavustega koretri vastu kasvõi Lillehammeri kesklinnas oleks olnud hullumeelsus. Ma sain aru, miks nad raskustest hoolimata olid kindlameelselt otsustanud Haugenisse jääda.
Veel kolm aastat tagasi oleks ma sarkastiliselt maininud, et kui mul oleks valida Haugeni ja Lillehammeri vahel, siis valiks ma kindlasti Haugeni, sest siin on ka rohkem tegevust kui 25 kilomeetri kaugusel olevas linnakeses, siis nüüd oli mu suhtumine sellesse unisesse linna muutnud. Mulle meeldis nädalavahetusteks Lillehammerisse sõita, jalutada rongijaamast mööda Storgatat Britti ja Arne majani või oodata bussi, mis viis mööda käänulisi Lillehammeri teid Knuti ja Kari juurde. Bussipeatus oli täpselt nende maja taga, nii et iga kord kui ma bussist maha astusin, nägin ma esimese asjana aiamaad, kus Knut mind esimest korda suusatama oli õpetanud. See oli tõepoolest lauge maa, ma ei saanud aru, kuidas mul üldse oli õnnestunud seal nii palju kukkuda. Aiast võis mõnikord kuulda Trulsi ja Eriku rõõmsaid kilkeid, nad olid ikka sama energilised ja võisid joosta nii kaua, et jäi mulje nagu töötaks nad patareidel ja ei lõpeta enne kui patarei tühi. Ma nautisin Lillehammeri unist olekut ning vaatasin linnale hoopis teise pilguga. Mulle meeldis sealne rahulik tempo. Jah, pühapäevadel olid tänavad ikka sama inimtühjad ja telekast tuli ikka vaid naiste käsipall, kuid see ei heidutanud mind enam. Samal ajal kui telekast algas käsipall, võrkpall, jalgpall või mõni muu pall, ootasin mina raudteejaamas Oslo rongi. Vähem kui kaks tundi hiljem olin ma Oslo S-is, kus pühapäevasest uimasusest ei olnud märkigi: raudteejaam kihas kuhugile kiirustavatest inimestest.
***
Kool oli läbi saanud ning ma pakkisin mõned asjad, et enne koju minekut veel natuke Lillehammeris aega veeta, et koju minekuga viivitada. Ma oleksin tahtnud kauemaks Norrasse jääda ja kaalusin isegi võimalust õpingud Tartu ülikoolis vahetada Oslo ülikooli vastu. See aga oleks tähendanud liiga palju muutusi, liiga palju organiseerimist. Ma ei uskunud, et Guri oleks tahtnud, et ma ka järgmised kolm aastat tema külalistetoa diivanil veedan. Kooselust Guriga ei ole mul ühtegi ebameeldivat mälestust, kuid ma arvasin, et iga inimene vajab veidike rohkem privaatsust. Ma ei tahtnud teda segada. Ka ei oleks ma tahtnud ülikoolilinnakus võõraste inimestega ühikatuba jagada, selleks olin ma liiga pirtsakas.
Korraks kaalusin ma Lillehammerisse kolimist, sest ma olin seda linna armastama hakanud, iga kord kui rong raudteejaama jõudis, käis minust läbi soe tunne. Ma olin koju jõudnud. Aga mida ma Lillehammeris tegema hakkaksin, mõtlesin ma läbi kõik võimalikud variandid. Midagi tarka mulle pähe ei tulnud. Niisiis otsustasin ma Lillehammeris enne Eestisse tagasi minekut lihtsalt veidike puhata ning teha järele mõned kodutööd, mis olid vajalikud Tartu ülikoolis ainepunktide saamiseks. Neljandal päeval hakkas mul Lillehammeris igav. Ma ei viitsinud mitte midagi teha, ei Maihaugenisse jalutada ega kunstimuuseumi külastada, ma ei viitsinud isegi diivanil vedeledes telekast suvalisi seriaale vaadata. Mul oli Norrast villand saanud ja ma tahtsin koju. Nüüd, sel samal hetkel.
„Teate,“ ütlesin ma lõunasöögilauas, „ma lähen nüüd koju.“ „Kunas?“ imestasid Britt ja Arne.
„Nii pea kui võimalik, ma lähen kohe uurin lennupileteid.“
„Aga su asjad, need on ju Oslos, sa pead ikka sinna tagasi enne minema.“
Pagan! Selle olin ma täiesti unustanud. Mul oli tahtmine võimalusel juba homme hommikul rongile istuda ja lennujaama sõita, nüüd aga tekkis veel selline viivitus vahele. Jälle kord tuli mulle appi Guri, kes oli munapühadeks autoga Trondheimis asuvasse suvemajja sõitmas. Ta oli lahkesti nõus mu asjad kokku panema ja Lillehammerisse ära tooma. Nii ei pidanud ma enam Oslosse tagasi minema. Järgmine takistus tabas mind reisibüroo poole jalutades. Ma olin tagasisõiduks ostnud vaba pileti ja pidin selle enne reisi päris pileti vastu ümber vahetama, kuid ma olin unustanud, et käes olid munapühad. See tähendas, et kõik, terve Norra oli suletud, ning vähemalt nädalaks olid kõik, kel vähegi võimalus, sõitnud ära oma hytta’desse.
„Neetud munapühad,“ pahandasin ma iseendaga, et ei olnud selle peale varem tulnud. Aga mida seegi oleks aidanud, soov koju sõita tekkis mul ju nii äkki. Nüüd tundus, et vähemalt nädal aega pean ma siiski veel Norras veetma. See mõte ei meeldinud mulle, ma olin end häälestanud kojumineku lainele. Ma tahtsin koju nüüd, mitte nädala pärast! Viimase õlekõrrena otsustasin ma püüda oma pileteid mõne Eesti reisibüroo kaudu vahetada. Munapühad või mitte, aga erinevalt Norrast, töötasid suuremad bürood ka sel ajal ja ilma suuremate raskusteta õnnestus mul broneerida pilet ülejärgmise päeva varahommikusele Oslo-Tallinn lennule. Ma jätsin Lillehammeri hüvasti ning tundsin rongis istudes rahulolu ja meelekindlust, Oslos veedetud aeg oli mulle andnud nii palju uut energiat, et ma tundsin, et olen õige raja uuesti üles leidnud ning valmis oma õpinguid Tartus jätkama. Norrast lahkumisega olin ma kiirustanud lausa nii, et olin unustanud emalegi teada anda, et koju tulen. Õnneks taipasin ma lennujaamast oma sõbrale helistada, et küsida, kas ta saaks mulle kolme tunni pärast Tallinnasse järgi sõita. Ta oli üllatunud, aga mitte sama palju kui ema ja õde, kes mu kojutulekust teada said alles siis, kui ma nende maja ette sõitsin. Nad oleks nagu kummitust näinud. Kahju, et ma ei taibanud nende nägudest pilti teha.